Читать книгу Tagasivaated - Toomas Leito - Страница 5

Ülikooli viimasel kursusel jõudis ka minuni teadmine, et meid on koolitatud eesti keele ja kirjanduse õpetajateks ning kõik suunatakse üle Eesti koolidesse tööle. Meie kursusel oli suurepärase pedagoogitalendiga inimesi, nagu näiteks Ene Liivaste, kellest hiljem sai kõrgelt hinnatud õpetaja. Kuid sugugi kõik ei tahtnud saada õpetajaks. Mina nende hulgas. Olin olnud praktikal Elva keskkoolis, kus nägin, et pedagoogiamet mulle ei istu. Sooritasin küll edukalt praktika, kuid mingit rahuldust ei saanud. Seepärast otsisin muid võimalusi ja suvine töö giidina kulus nüüd marjaks ära, et õpetajaametist kõrvale hiilida.

Töökoht oli olemas, kuid enne tuli lahendada elamise küsimus. Mul polnud Tallinnas peavarju. Kui suviti tööl käisin, siis elasin hotelli Tallinn lähedal väikeses ühiselamus. Inturist üüris sealt mulle ühe toa ja see oli täitsa mõnus. Nüüd pidin ise hakkama saama. Olukord oli üsna lootusetu, sest tol ajal oli tubade üürimine üsna vähe arenenud äri. Raha oli ka napilt. Mäletan, et esimese palgana sain 90 rubla.

Ühel päeval märkasin bussijaama juures maja aknal kuulutust, et suveks on välja üürida aiamaja. Astusin sisse ja tõesti oli see saadaval. Omanikust vanaproua kudrutas, et seal on nii romantiline elada. Jah, kuid kemps oli peamajas, nagu ka üldkasutatav kraanikauss. Sellega mugavused piirdusid. Minu mälu järgi ei olnud aiamajas ka elektrit. Kuid üür oli tõesti väike. Lõime käed.

Tööpäevad olid pikad, käisin seal aiamajas vaid ööbimas. Kui sügis lähenes, polnud mul selge, kuhu ma edasi kolin. Siis juhtus ime – vahel juhtub selliseid asju. Sain teretuttavaks mehega, kes elas peamajas. Ta oli suur teatriskäija. Ükskord küsis, kas mul on kuskil peavari olemas. Vastasin ähmaselt, et otsin. Ta ütles, et teab üht kohta, kus on vaba tuba saadaval. Nii sattusin nooblisse eramajja Kännu tänaval.

Maja omanik ja perenaine oli Maimu Toom. Väga erudeeritud, lõpetanud kaks kõrgkooli (EPA ja TPI arhitektuuri eriala). Maja oli tema projekteeritud ja nappide vahenditega ehitatud. See oli kahekordne, kaetud terrasiitkrohviga. Allkorrusel oli suur saal, köök ja väike tuba, mille ma endale sain.

Maimu oli dramaatilise saatusega naine. Mees jättis ta väikese lapsega maha ja ta ehitas üksi maja valmis. Laps suri kaheksa-aastasena leukeemiasse. Neist saatuselöökidest ei kosunud ta kunagi. Ta oli lahke suure südamega inimene, kes jaksas ikka naeratada ja naerda. Aitas alati inimesi. Tema majas oli kogu aeg üürilisi. Sinna said ikka peavarju inimesed, kes olid puu alla jäänud. Näiteks elas seal mõnd aega üürilisena Maarika Saarna, tulevane Mart Siimanni abikaasa.

Aga tagasi Inturisti juurde. Selle peakorter paiknes hotellis Tallinn. Siis oli see igati korralik hotell, põhiline välisturistide majutuskoht kuni Viru hotelli valmimiseni. Inturisti Eesti osakond asus kahes toas. Ühes oli juhataja Valter Tuhkanen ja suuremas toas büroo, mis koosnes tegelikult paarist inimesest. Seal olid vabal ajal ka giidid ja sealt said nad oma tööülesanded. Toas oli kaks kõige tähtsamat asja: teleks ja seif.

Teleksi kaudu tuli kõik vajalik teave Moskvast: turismigruppide programmid ja nimekirjad, juhtnöörid jne. Selle najal kogu töö käis. Hiljem siginesid otsesidemed Soome reisifirmadega ja siis klõbistas teleks ka soomekeelset teksti. Tuhkanen oli Soomes tuntud ja austatud mees. Tihti pidas ta läbirääkimisi otse. Ütlematagi on selge, et põhiline turistide vool tuli Soomest, kuid mitte ainult. Liikus ka Rootsi, Saksa ja Inglise turiste.

Miks seif tähtis oli? See sisaldas vist ka mingi koguse raha, kuid peamine – seal hoiti turistide passe. Kõikidelt rühmadelt koguti sadamast hotelli sõites passid kokku, pandi kummipaelaga ühte punti ja pisteti seifi. Peale kirjutati rühma indeks ja lahkumise kuupäev. Viimasel päeval anti passid tagasi. Selline asi jäi normaalsele inimesele mõistmatuks. Kas tõesti julgeolekumehed arvasid, et mõni passiga soomlane põgeneb Eestist või Nõukogude Liidust kuhugi? Absurd kuubis. Aga kord oli selline. Naljakas, et soomlased andsid oma passid võõrastesse kätesse ilma nurisemata. Ma ei mäleta ühtegi juhust, kus keegi oleks protesteerinud selle jaburuse vastu. Giididele tähendas see ebameeldivat vastutust, sest passi kaotsiminek, ükskõik mis põhjusel, oli tragöödia.

Väga tähtis mitteametlik tööruum oli kõrval asuv baar, hubane ja hästi varustatud. Seal sai lõputult kohvitatud ja aega surnuks löödud. Õhtul pandi pidu, vahel ka üpris tormiliselt. Toona oli konjak odav ja seda saigi peamiselt pruugitud. Võiks arvata, et vennastuti ka soomlastega. Mitte sinnapoolegi! Päeval sai kõrini turistidest, eriti lollidest turistidest, keda oli üllatavalt palju. Keegi ei tahtnud nende varjugi näha.

Kas Inturist oli professionaalsete giidide sepikoda või julgeoleku pesapaik? Arvan, et mõlemat. Tol ajal oli seal koos värvikas seltskond, kellest paljud olid oma ala professionaalid. Kui oli vaja sünkroontõlget, mis nõuab keele perfektset valdamist, siis telliti tõlgid ikka Inturistist. Peamiselt vajati neid läbirääkimisteks ja kohtuprotsessideks, kus üks osapool oli välismaalane. Juba siis tagati asjaosalisele tõlge emakeelde. Proffidena tulevad kohe meelde Margit Pärn (abiellus Gunnar Hololeiga, Henrik Hololei ema), Priit Relve, Maila Saar, Kulle Raig, Kristi Tarand (Andres Tarandi õde), Mariann Tuhkanen, Maimu Berg, Jüri Toomel jt. Jüri Toomel oli pesamuna, ta käis giidiks juba keskkooli ajal.

Kristi Tarand oli minu inglise keele õpetaja keskkoolis. Ta oli fantastiline pedagoog. Kristi pani ka karud tantsima ja täielikud äpud inglise keelt oskama. Tasemest räägib seik, et minu klassivend Einar Kraut saavutas vabariiklikul inglise keele olümpiaadil teise koha. See oli ennekuulmatu, et väikesest maakoolist, Turba keskkoolist, sirgus säärane keeletalent. Ilma Kristita poleks seda olnud.

Turistidega Rocca al Mare vabaõhumuuseumis

Kristi Tarandi soovitusel hakati hädavajadusel ka mulle ingliskeelseid rühmi sokutama. Keskkooli mõneaastase õppega ei saanud minu keeleoskus hea olla. Aga ära tegin. Kristi pärast uuris ka turistidelt, kuidas mu keeleoskus oli. Viisakalt kiideti, kaebusi ei tulnud. Muide, giidide peale kaebamine oli tavaline asi. Üldjuhul olid kaebused parajalt jaburad ja keegi nendega ei tegelenud.

Võiks arvata, et Inturistis tehti ka poliitilist ajupesu. Tegelikult mitte. Oldi kolleegid ja polnud kedagi, kes poliittööd oleks teinud. Ülemus Tuhkanen oli päris apoliitiline. Minu teada ei olnud ta isegi partei liige.

Tallinnas pakuti turistidele kolme põhilist marsruuti: vanalinn (Eesti, Tallinna ajalugu), Kadriorg-Pirita (kultuur, laulupeod) ja Mustamäe-Nõmme (majandus, tööstus, ehitus, Rocca al Mare vabaõhumuuseum). Eks see tüütas ära – jahuda kümneid kordi ühte ja sama teksti. Pealegi oli enamik turiste tulnud Tallinnasse puhkama ja pidu panema, muu eriti ei huvitanud. Lolle küsimusi jagus, see väsitas. Näiteks Kadrioru kunstimuuseumis oli traditsiooniline küsimus ühe või teise maali kohta: palju see maksab? Kõlas umbes nii, et kui palju maksab aiakrunt Gröönimaal. Toona ei olnud kunstiäri Eestis peaaegu olemaski. Isegi tänapäeval, kui maal pole oksjonilt läbi käinud, ei tea keegi täpset hinda, võib vaid oletada suurusjärku. Mida sellisele küsimusele ikka vastata oskad?

Margit Pärn rääkis mõnusa loo. 1960.-70. aastatel oli Soomes kompartei päris tugev, liikmeteks tõsimeelsed kommunistid, mitte lihtsalt parteis olijad. Talle sattus rühm, kuhu kuulusid peamised Soome kommunistid. Neile oli ette nähtud erikülastus Marati trikotaaživabrikusse. Nähes seal toodetud naiste roosat aluspesu, lõid soomlased käsi kokku – küll on ilus, vaat mida võimaldab sotsialistlik tootmine, oleks meil Soomes ka midagi säärast! Margiti arvates oli see toodang kohutav ja Soome kommunistid nägid lihtsalt kõike läbi roosade prillide.

Mul õnnestus ka üks tõsine skandaal tekitada, muidugi tahtmatult. Tallinnas toimus mingi tähtis rahvusvaheline sümpoosion. Osavõtjaid oli mitmest lääneriigist, töökeel inglise keel. Neile oli ette nähtud väike puhkusereis Pärnusse, aga giidil tekkis mingi probleem. Mulle öeldi õhtul, et sõidad homme hommikul grupiga Pärnusse, siin on garantiikiri – lõuna rannapaviljonis. Tee ekskursioon ja tule õhtul õigel ajal tagasi. Keegi ei küsinud, kas ma üldse Pärnus käinud olen, ega vihjanud, milline on „õige“ sõidumarsruut. Õnnetuseks sattus ka roolis olema bussijuht, kes polnud turistidega varem sõitnud ega teadnud marsruute.

Hommikul sõitsime uljalt suvituslinna poole mööda Pärnu maanteed, nagu ikka sõidetakse. Mina rääkisin tee peal, kui tore on elada Eesti NSV-s ja kui tublisti siin inimesed tööd teevad. Siis palus rühm, et peatuksime tee-äärses väikepoes. Milles küsimus! Pidasime esimese poe juures kinni ja turistid käisid sees uudistamas. Välja tulid nad poest veidi hämmeldunult, kuid keegi ei lausunud sõnagi. Ilmselt polnud kaubavalik Saksamaa või Prantsusmaa külapoe tasemel.

Pärnus sain ekskursiooniga kuidagi hakkama. Lõuna oli korralik. Õnnetuseks tahtis aga osa rühmast minna ujuma. Üldkasutatav riietusruum oli üpris ligane ja kole. Mõned näod venisid päris pikaks, kui nägid nõukogude tegelikkust.

Kui ma Tallinnasse tagasi jõudsin, oli büroos hilisele tunnile vaatamata hulk valgete nägudega inimesi eesotsas ülemusega. Nad olid saanud õudse koosa, sest ma olin teinud kõik valesti. Julgeolekumehed olid muidugi fikseerinud meie vojaaži. Kõigepealt: Inturisti sõidumarsruut käis läbi Paide, otse ei tohtinud sõita, sest siis pidi linna sisenedes näha olema osa sõjaväelennuväljast. Tee peal juhukohtades bussi kinni pidada ei tohtinud. Üldplaažile minna ei tohtinud jne. Kust mina pidin kõike seda teadma, kui mulle eelnevalt midagi ei öeldud?! Kolleegid olid minu peale parajalt vihased, sest kartsid kruvide kinnikeeramist. Tasapisi skandaal vaibus ja hiljem meenutati seda huumoriga kui ägedat seiklust.

Helsingi–Tallinna laevaliini avamisega välisturistide arv mitmekordistus. See tegi peavalu julgeolekuorganitele, sest neil oli ilmselt kohustus ohjes hoida nõukogudevastane tegevus (mida see endast kujutas, ei teadnud täpselt keegi). Üldine kahtlustamine ja info kogumine käis kõva hooga. Kellelegi polnud saladus, et ka giidide hulgast üritati värvata kaastöölisi. See oli üsna mõttetu, sest kui mõni välismaalane tahtiski midagi salajast toimetada, siis giid oli viimane, kelle nähes või teadmisel seda tehti. Väljaspool maja arvati, et kõik Inturisti töötajad on „koputajad“. Kristi Tarand rääkis hiljem, kui oli kooli tööle läinud, et teda kahtlustasid kolleegid aastaid seotuses julgeolekuga. Mind kahtlustasid mu kursusekaaslased. Arvan, et julgeolekuga koostööd tegid väga üksikud giidid, sest õhkkond oli kollektiivis väga vabameelne. Partei ja valitsuse totruste üle ilguti pidevalt ja mõnuga.

Kas ka mind taheti värvata julgeoleku kaastöötajaks ehk koputajaks? Jah, taheti küll. Kutsuti hotelli Palace teise korruse tuppa. Küllap seal olid julgeoleku „töötoad“. Mind ootas seal sileda olemisega noorepoolne seltsimees. Algul esitas ta mõned üldised küsimused, siis päris otse, kas ma tahaks nendega koostööd teha. Vastus oli kiire „ei“, sest ma olin asja läbi mõelnud. Põhjendasin lühidalt.

Peaargument oli küüditamine. Minu isa ei küüditatud heade juhuste kokkusattumise tõttu. Ta oli agronoom ja vahetas tihti töökohti. Eks ta oli paras põikpea ega kuuletunud ülemustele kõiges. Ka kõige „proletaarsemal“ ajal käis ta tööl, põldude vahel, alati lipsuga. Kasuks ei tulnud seegi, et ta ei joonud tilkagi viina, mistõttu vennastumine ülemuste ja kolhoosirahvaga ei tahtnud kuidagi edeneda. Vahetult enne 1949. aasta küüditamist kolis ta perega (kus oli juba viis last) Iisakust Hiiumaale. Seal oli ta tundmatu mees ja küüditamise lainesse ei sattunud. Kuid tasapisi KGB süsteemis info liikus. Isa kutsuti mitu korda ülekuulamisele. Põhiküsimus oli, mida ta tegi Saksa ajal Eestis. Kas fašistidega tegid koostööd? Isa valdas perfektselt kolme kohalikku (eesti, saksa, vene) keelt. Teda kasutati tihti tõlgina. Mis laadi tõlkimised need olid, isa eriti ei rääkinud. Talle anti aeg-ajalt ka püss kätte ja saadeti raudteesildu valvama. Seda tegid kõik piirkonna mehed, kes jaksasid püssi kanda. Pealegi oli ta agronoom, kes oli iga valitsuse ajal hinnas ja „broneeritud“. Süüa tahtsid kõik.

Kuna midagi erilist ei leitud, siis jäeti isa rahule. Vahest aitas ka see, et tema vend, minu onu Eduard Leito oli mobiliseeritud Punaarmeesse ja tegi Eesti laskurkorpuses kaasa terve sõjakäigu. Pärast sõda töötas onu kogu oma elu ministrite nõukogus aseesimeeste (Edgar Tõnurist, Arnold Rüütel jt) abina ja nõunikuna. Ta oli äärmiselt intelligentne ja tagasihoidlik inimene. Juhtivale tööle keeldus minemast. Ehk olid tal ka kehvad juhtimisvõimed. Küll aga täitis ta „salaülesandeid“, näiteks kirjutas Edgar Tõnuristile kandidaaditöö. Selle eest kinkis ülemus talle kena Tšehhi veiniserviisi. Toona oli suurtel ülemustel teaduslik kraad nagu krahvitiitel või omamoodi kvaliteedimärk.

Küüditamised jätsid kõigile eestlastele sügava jälje. Seda seostati eelkõige venelaste ja KGB hirmutegudega. Veneviha külvasid küüditamised aastakümneteks, võib-olla ka aastasadadeks. Minu arusaam oli selge: ühegi riigi salateenistusega, seda enam verise KGB-ga, mille nimi oli selleks ajaks küll muudetud, ma koostööd ei tee. Nii oli, nii jäi. Peab tunnistama, et „julged mehed“ mind rohkem ei tülitanud ka.

Giidid pidid vähemalt kord nädalas läbi astuma hotelli Tallinn „salaruumist“. Seal istus üks erruläinud julgeolekutöötaja ja oli igal giidil oma kaust, kuhu pidi iga rühma või individuaalturisti kohta kirjutama, kas on mingeid tähelepanekuid „erihuvi või -tegevuse“ kohta. Kõik said aru, et see on täiesti jama, sest midagi sinna kirjutada ei olnud. Varsti piisas ühest lausest: midagi erilist ei märganud. Küllap ka julgeolekumehed adusid asja mõttetust.

Eraldi teema on Viru ärikad ja turistide kingitused. Soome turistid vaatasid tollal meie peale kui vaestele kannatajatele ja nälja äärel virelevatele hõimlastele. Sageli taheti giidile meelehead teha ja midagi kinkida. Kuid tihti oli see alandav toiming: sind kutsuti näiteks bussi taha ja kingiti pruugitud nailonsärk või muud pahna, mis siis oli moes. Või koguti raha avaliku korjanduse teel. Paar korda tuli üle elada seegi häbi, et keegi käis bussis ringi, kogus münte peopessa ja siis ütles giidile: pane käed alla, see raha kuulub sulle. Mida teha? Solvata ei tahtnud, sest kindlasti tuli see vähemalt osaliselt heast südamest. Puistasin mündid vaikselt bussi armatuurlauale ja ütlesin sohvrile, et see on sinu oma. Noore idealistina arvasin, et hõbeseeklite eest oma eestlase uhkust ma maha ei müü. Muidugi tehti ka toredaid kingitusi: šokolaadikarbid Soomest, põhjanaabrite hittkirjanike (Veijo Meri, Väino Linna jt) värsked üllitised jm.

Valuutaga oli selline asi, et Nõukogude kodanikul ei tohtinud seda olla. Ja kui oligi, siis selle eest osta polnud lihtne. Valuutapood oli olemas, kuid seal käijaid ja ostjaid jälgiti. Giid sinna minna praktiliselt ei saanud, sest siis oleks ta rajalt maha võetud. Muidugi, giidide hulgas liikus mingi hulk valuutat, aga kui palju ja kuidas sellega toimetati, ei oska ma öelda. Omavahel sellest ei räägitud.

Sõjaväevormis (Meiningen, 1970)

Väljaspool seadust olid Viru ärikad. See kujunes üldnimetuseks kõigi nende kohta, kes valuuta ja välismaa asjadega äritsesid. Võimud ei osanud nendega midagi peale hakata. Neid püüti kinni, viidi miilitsajaoskonda, võeti asjad ära, vesteldi ja kogu lugu. Väikese äritsemise eest ei pandud neid vangi. Giidi seisukohalt oli vastik situatsioon, kui sina rühma eesotsas räägid ilusast Tallinnast, kuid rühma sabas käib äritsemine. Tahtmatult tekkis nende suhtes negatiivne hoiak. Kui praegu mõni jõukas ärimees räägib uhkusega, kuidas ta Viru ärikast kasvas tõeliseks ärimeheks, siis mina suhtun säärasesse mutatsiooni pehmelt öeldes eelarvamusega, et mitte öelda põlgusega.

Inturistis möödus omamoodi põnev ja hariv aeg minu elus. Järgmisel, 1970. aastal lõi aga välk sisse.