Читать книгу Korsika muinasjutud ja muistendid - Triinu Guerrin - Страница 7

Sada lammast

Elas kord ühes mägikülas vaene preester. Ta otsustas endale külaelanike abiga lambad soetada, et juustu valmistada ja seda turul müüma hakata. Sel kombel lootis ta natukenegi oma elujärge parandada. Ühel pühapäeval pärast jutlust pöörduski ta koguduse poole:

„Ma sooviksin teie abiga endale koguda sada lammast. See on piisavalt suur kari, et palgata ka karjane, kes lammaste eest hoolitsema ja juustu tegema hakkab. Ma palun, et igaüks teist annetaks mulle oma karjast üks-kaks lammast.“

Järgmisel nädalal hakkasidki karjused preestrile lambaid tooma. Kuigi loomi kogunes hea hulk, ei olnud nädala lõpuks veel sadat koos. Pühapäeval tuletas preester külaelanikele uuesti oma palvet meelde ja lisas jutluse lõppu ka ühe tuntud Korsika vanasõna: „Ärge unustage, et kui te annate ühe, siis annab Jumal teile sada vastu.“

Lõpuks olid kõik pered preestrile ühe või kaks lammast kinkinud. Ainult Ghjuvanni oma naisega polnud preestrile lammast andnud. Põhjus oli lihtne, neil polnudki rohkem kui üks lammas: üleni valge, kelluke kaelas, nende ainuke rõõm ja varandus. Lõpuks, et mitte teiste ees häbisse jääda, otsustasid nad vastumeelselt oma lamba preestri karja viia. Naine läks lambaga pastoraati ja andis looma preestrile üle. Too rõõmustas väga ja ütles:

„Olge te tänatud, mul oligi ainult üks lammas veel puudu! Küll te näete, et Jumal teile selle eest sajakordselt tasub.“

Mõni nädal hiljem tõusis mägedes kõva torm. Karjused ajasid lambad kiiruga tuulevarju. Niisamuti talitas ka preestri karjane, kes viis lambad ühte suurde koopasse varjule. Ghjuvanni valge lambake, kes polnud veel suure karjaga harjunud, tormas aga ummisjalu kodu poole. Et ta kandis ikka veel kaelas kellukest nagu juhtlambad, siis jooksid kõik preestri lambad tema järel. Kui Ghjuvanni lauda juures tuttavat kellukese helinat kuulis, läks ta välja. Ta avas laudaukse, lasi oma ute sisse ja tema järel ka kõik preestri lambad. Siis jooksis Ghjuvanni tuppa ja ütles naisele:

„Meie preestril oli õigus. Me andsime ühe lamba ja Jumal saatis meile sada vastu!“

Õhtul läks preestri karjane ilma lammasteta koju ning kurtis:

„Valge lammas jooksis tormiga koju Ghjuvanni juurde ja teised läksid talle järele. Mina nõudsin, et kari mulle tagasi antaks, aga Ghjuvanni ei tahtnud sellest kuuldagi. Korrutas aiva, et nüüd on kõik lambad tema omad ja et see olla veel pealegi taeva tahtmine.“

Preester sai pahaseks ja läks ise oma lambaid tagasi nõutama. Ta ütles Ghjuvannile:

„Need on minu lambad, kes valge lamba järel sinu lauta jooksid, ja nad tegid seda ainult sellepärast, et tal kelluke kaelas on. Nüüd on torm möödas, anna mu lambad tagasi!“

Ghjuvanni tuletas aga preestrile meelde:

„Ise te ju lubasite, et see, kes annab ühe lamba, saab sada vastutasuks. Lubasite seda mu naise ja terve koguduse ees.“

„Lubasin, lubasin... aga kõike, mis ma jutluse ajal ütlen, ei pea tõe pähe võtma! Aja aga lambad välja!“ käsutas preester.

„Jumal ise saatis selle lambakarja minu lauta. Ei ole minul õigust neid kellelegi teisele anda,“ teatas Ghjuvanni.

Nii ei suutnudki preester ei hea ega kurjaga sundida Ghjuvannit lammastest loobuma. Oma sõnu kibedasti kahetsedes pidi ta tühjade kätega tagasi minema. Jah, preester oleks pidanud mõtlema ka selle vanasõna peale, mis ütleb, et kes palju lubab, see palju kahetseb.