Читать книгу Kõike head, Toriseja! - Tuomas Kyrö - Страница 4

Küll ajas hinge täis, kui kogu elu kuuripõrandale laiali pudenes. Otsisin tööriistakapist keskmise suurusega peitlit, et muster lõpuni teha, aga tõmbasin hoopis pappkasti alla. Maas vedelesid lahtised votod ja üks vanadusest pude album, selle tõstsin höövelpingile. Kummardusin, et pildid kokku ja tagasi kasti korjata.

Olin otsustanud, et mis neist vanadest piltidest ikka vahtida, eks mäletan nii palju kui mäletan. Olulised pildid, nagu pulmapilt ning voto Lindi Arvist^[1.] ja Räty Seppost^[2.] panen seinale, aga ülejäänud las olla rahus pappkastides ja kummutisahtlites.

Pidin siiski kaante vahele pilgu heitma.

Tiitellehele oli isa tindipliiatsiga kirjutanud nime ja aastaarvu 1913 ning ühtäkki mäletasin, kuidas olin väikese poisina ühel sellisel haruldasel hetkel, kui polnud ühtki tööd pooleli, koos emaga albumi kuut pilti vaadanud. Naha parkimise ja kala rookimise vahepeal. Kellegi sünni ja kellegi surma vahepeal. Mäletasin ka seda, kuidas isa imestas, et mis amet see päevapiltnik õige on. Kõnnib aga päästikut klõpsides õuesid mööda ringi, uhkes ülikonnas ja kingadega, mis õieti kuhugi ei kõlba. Piltide alläärde oli kirjutatud fotographier K. R. Åkström ja temast teadsin ma nii palju, et mees rääkis imelikku soome keelt ja müüs aastatel, kui alkoholi polnud kusagilt saada, votoriistade hulgas ka tibatillukesi piiritusepudeleid.

Albumi esimesel pildil seisid kõrvu isa ja ema, äsja kihlunud, kuigi mõlemal rohkem selline nägu peas, nagu oleks pilt tehtud julgeolekupolitsei arhiivi jaoks. Naeratuse tagant paistis hirm. Mitte ei olnud tol ajal kerge abielluda ja pildiaparaadi ees seista.

Järgmiseks tuli voto, kus olin peal ka mina, ema süles. Vanasti nägid kahekümne viie aastased ikka teistmoodi välja küll kui praegu. Rätt peas ja riided seljas peaaegu sama rasked nagu elu ise. Peale minu oli pildil vanem laps ja – teda ei tohi unustada – naabermaja Orvu-Urpo, kes elas meie katuse all, kuni hakkas ise leiba teenima. Pildi peal on Urpo nagu väikest kasvu vanainimene, kuigi on pildil kõige rohkem kuuene. Meie kõrval on näha orb Urpost lühem puu, mille isa istutas tol päeval, kui mina sündisin. Tamm seisab õuel tänase päevani ja on kasvanud nii kõrgeks, et minu poja, Kivinkise ja sotsiaaltöötaja arvates tuleks puu kohemaid maha võtta. Kardavad, et langeb maja peale. Ei lange see tamm enne, kui mina ise langen, ja kui langekski maja peale, ei või heale majale paremat lõppu tahta.

Viimane ühes tükis pilt vanemate albumis oli täiesti võõrastest inimestest kellegi vankripäral istumas. Ei oska öelda, kas tegemist oli töö- või pidupäeva ehk hoopis matustega.

Päris viimane pilt oli poolik.

See oli voto mehest ja naisest, hoidsid veel käest kinni. Pilt oli kaela kohalt pooleks rebenenud, nii et näod olid puudu, ja pildi paremas allnurgas oli plekk.

Jälle vilksas peast läbi üks pilt.

Selle voto oli isa toonud sõjast ja plekk oli veri. Mitte ei tea öelda, mida selline pilt perekonnaalbumis tegi. On ikka parem küll, et praegu leitakse väljamaalt sõpru kirju, mitte püssipauke vahetades.

Lahtiste votode juurest leidsin ümbriku, millele oli kirjutatud „Tähtis”. Seal oli Salpausselkä suusavõistluste pilet, rongide sõiduplaan liinil Süda-Soome – Kajaani, aga kõige paremini mäletasin ma ajaleheväljalõiget, kus olid kõrvu minu isaema surmateade ja kuulutus isa viiekümnenda juubeli kohta. Nende sündmuste vahele jäi ainult üks nädal ja isa viis mõlemad kuulutused korraga lehte, sest arvas, et hulgi saab odavamalt. Juhtus nii, et tekstid läksid segamini.

Vanaema surmateates seisis: EI TÄHISTA.

Isa juubelikuulutuses seisis: Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat (Matt 5:8).

Sulgesin ümbriku, panin albumi kummuti sahtlisse ja asusin uurima lahtisi votosid. Kõik ajastud olid segamini nagu puder ja kapsad: mustvalged ja värvilised, suured ja väikesed, klassipildid ja passipildid. Silmitsesin perenaise neiupõlvepilte ajast, mil me polnud veel kohtunud. Eks tema naeratas seal suverõivastes ikka säärasena, nagu ma teda alati mäletan. Nobe oli ja läbinisti naine, kiusaku sitikad murakarabas või veenilaiendid jalgadel.

Vaatasin vanu pilte ja oleksin nagu piltide sisse astunud. Eks pani ikka imestama küll, kuidas korraga tuli meelde, mismoodi olid villased sokid paljaste varvaste otsas ja mismoodi perenaise puus käe all tundus, kui käsi perekonnapildi võtmise ajal sinna vastu puutus.

Udu kadus silme eest. Tänane päev kadus silme eest. Ma ei vaadanud tagasi tänasest päevast, vaid olin ise kohal selles hetkes, kus pildid olid võetud.

Pikad aastad ja tasapisi juhtuvad asjad on minu eas nagu välgusähvatused. Ega kaasa võtta saa midagi ja ega inimesest siia palju maha ei jäägi. Sellepärast peaks igaühele antama võimalus lahkuda nii, nagu ta ise tahab, ja kes teaks minust paremini, mida mina tahan.

Telefon tõi mind tagasi tänasesse päeva. Kell oli pool kaheksa, poisi kõneaeg. Poeg helistab igal hommikul samal ajal, et kontrollida, kas minuga on kõik korras, mida ma olen teinud ja mida kavatsen tegema hakata. Vajutasin telefonil rohelise toruga klahvi ja teatasin, et vaatasin läbi enda ja vanemate elu. Teadsin, mida ma pean tegema ja kavatsesin seda õige pea teha. Oli vaja käia hooldekodus, kangapoes, rauakaupluses ja osta tinti.

1 Arvi Lind (1940) – endine Soome telediktor ja -ajakirjanik [ ↵ ]

2 Seppo Räty (1962) – endine Soome odaviskaja; maailmameister, kolmekordne olümpiavõitja, EM-i medalist ja endine maailmarekordi omanik [ ↵ ]