Читать книгу Kõike head, Toriseja! - Tuomas Kyrö - Страница 5

Näitasin perenaisele meie pulmapilti ja meenutasin, kuidas ma kirikust kohe koju kippusin. Tahtsin pitsitava kraega riided seljast koorida, tõmmata saapad jalga ja haarata labida pihku. Mis sest välja tuleb, kui muudkui seista, inimestele kätt anda ja torti süüa. Perenaine nagu muigas korraks ja mulle paistis, et täna on selline päev, mil ta saab aru, mida ma räägin.

Meenutasin kuuldavalt, kuidas perenaine ennustas meie abielule kiiret lõppu, kui ma kohe temaga pulmavalssi tantsima ei tule. Peitsin end pööningule ja mind tuli sealt väevõimuga alla tuua. Teist korda ei ole ma tantsinud ja esimesest korrast ei jäänud kah õnneks ühtegi pilti.

Ootasin veel, et toit natuke jahtuks. Tõstsin pilte järjest perenaise silmade ette, mõnikord ta naeratas, mõnikord vaatas mulle otsa. Küsisin, kas elu oli tõepoolest selline nagu piltidelt paistab või tuleb see ainult pildistamise hetkest ja inimeste paigale sättimisest. Tõele vastavatel votodel oleks ema köögis, isa metsa tegemas ja mina annaksin hobustele heinu ette, aga kuidas teha pilti kolmes kohas korraga? Küllap paistis tollal samuti päike ja maailm polnud ometi mustvalge? Võib-olla küpsetati sütel värsket koha ja kellelgi oli lõõtspill.

Perenaine liigutas õige pisut pead ja mulle paistis, et ta noogutab. Katsusin väikese sõrmega sööki ja andsin talle esimese lusikatäie. Ütlesin perenaisele, et kunagi pole pilte nendest hetkedest, millest peaks olema, nagu näiteks sellest korrast, kui ma julgesin Porsajärve kaljult esimest korda pea eest vette hüpata. Teiseks oleks seeria pilte perenaisest, ja need oleksid järgmised. Kui ta kallutas end niiviisi väheke aknast välja ja mina tulin töölt. Kui mina lehvitasin talle ja tema lehvitas vastu ja ütles, et söök on laual, kuigi mina teadsin seda niigi, sest kartulite lõhn oli juba tunda.

Mul oli taskus ka kolm kirja, mis perenaine on mulle omal ajal kirjutanud, leidsin need votode karbist. Kandsin neid kaasas, kuigi lugeda ei tahtnud.

„Ei taha süüa, kõht ei ole tühi, obused tahvad talitada,” kostis naabervoodist.

Panin votod kilekaante vahele ja keskendusin toitmisele.

„Kui Anneli ise ilusti ei söö, pean söötma hakkama,” rääkis hooldaja.

Ta kastis rukkileiva piima sisse ja proovis nii Annelit suud lahti tegema meelitada. Sel kombel sattus rohkem toitu põrandale kui suhu. Aga seal on ikka põhjus ka, miks perenaisele toit maitseb ja Annelile mitte. Nimelt oma kartul ja suitsukaelakarbonaad, mida ma hooldekodu toidu hulka segan.

„Miks seal pakutakse paremaid palu?” küsis Anneli. „Miks mina seakaela ei saa?”

Ütlesin hooldajale, et ilmselt tuleb ventilatsioonišahtist seda võõrast lõhna. Mul polnud mõtteski oma kartulitega vahele jääda, sest ma tean väga hästi, kuidas hooldekodus aetakse taga mineraalaineid, soolasid ja suhkruid. Toiteväärtus on neile tähtsam kui mekk ja hea tuju, mis maitsvast toidust tuleb.

Ega ikka ei peaks elutee viimastel meetritel sööma sama, mida esimestel meetritel, lasteaias ja algkoolis. Laste söömisel tuleb mõistagi silm peal hoida, sest nende tööpäevad hakkavad mööduma ergonoomiliselt reguleeritud toolidel ja niisugustes ametites tulebki süüa hoopis teistsugust toidupoolist kui minu põlvkonnal. Nemad klõbistavad soojas toas klahve, ükskõik, kas selle tulemusel langeb mets või rahvamajandus. Raadius mängib vale jaam ja lendva lööb selga, sest seda selga pole millekski kasutatud. Inimene on selle poolest veider loom, et keha ei ole mõttele järele jõudnud. Selgroog on üleliigne jäänuk tollest ajast, kui me liikusime kahel jalal, ja varsti kaob see üldse ära. Selgrooimplantaate paigaldatakse, kui amet või harrastus seda nõuab.

Minu valud tulid aga sellest, et sellesama keha ning lihasegruppidega on neljandast eluaastast saati õuetööd tehtud. Tänapäeva noored lastakse esimest korda õue kümneaastaselt, sest alati on väljas liiga külm, palav, tuuline või vaikne.

Nii et eks minu perenaisel on ikka õigus süüa suitsukaelakarbonaadi ja tükike võid, ja see õigus peaks samamoodi olema ka Annelil.

Perenaine mekutas teist lusikatäit huulte vahel ja keele peal, nagu jõnglased teevad tundmatute toiduainetega. Katsus järele, kas on mürk või maius. Ta neelas pala alla ja ajas suu uuesti pärani nagu linnupoeg. Ulatasin järgmise lusikatäie ja rääkisin, kuidas votod olid mu mõtted klaariks löönud. Paar toimetust on mul elus veel tegemata. Lauad on hööveldatud ja naelad valmis vaadatud.

„Kas ehitate lapselastele mängumaja?” küsis hooldaja.

Ütlesin, et viiekümnendatel ehitasin juba ühe. Nüüd on aeg teha midagi enda jaoks.

Tasapisi hakkas perenaisele toit maitsema. Nii läheb, kui on kannatust – kui pead meeles, et tuleb elada perenaise ajas, mitte enda omas, kus kohe algavad uudised. Kui takka sundida, läheb suu kinni või siis lendavad äsja sisse pandud palad sealt jälle välja. Samal ajal sulges naabersängi Anneli oma suu kujuteldava tõmblukuga.

„No kuule nüüd ometi,” ütles hooldaja. „Ma pean ringiga edasi minema. Tulen pärast veel läbi ja ma loodan, et Anneli on siis koostööks rohkem valmis.”

Kui hooldaja oli läinud, sosistas Anneli mulle, et tahab siit jalga lasta. Ta plaanis söömata jäänud leivakäärud reisimoonaks koguda ja padjapüüri sisse oli tal varutud kamalutäis suhkrutükke, samuti soola. Anneli ütles, et teab küll, kus on välisuks, ja et kui minekut õigesti sättida, pääseb sealtkaudu putku küll. Sain tema soovist õige hästi aru. Kellelegi ei meeldi luku taga istuda, vähemalt mitte siis, kui tead, et luku taga istud. Osakonna ukse kõrval passis tihtipeale memmesid ja taate, et ehk jääb uks praokile, ja kui keegi mõnikord jättiski, otsiti neid memmesid ja taate pärast ametlike teadaannete ja vabatahtlike abiga taga. Püüdsin Annelit veenda, et oleme kindlas kohas. Ta vaatas mulle natuke aega silma sisse, nagu oleks mõistnud midagi õige tähtsat.

„Aja obused sisse!” hüüdis Anneli.

Ütlesin, et ega siin vist hobuseid pole.

„Kus me oleme?”

Siin oleme.

„Kuskohas? Mis tähendab siin?”

Sellele oli juba keerulisem vastata. Ütlesin, et oleme kodus ja et kodus on inimesel kõige parem olla. Anneli hakkas pükse jalast sikutama. Ütles, et ei tohi nii kaua magada, ema saab pahaseks, kui ta nii kaua magab. Hobused vaja sisse ajada ja õueriided selga panna.

„Müts ja vildid. Müts ja vildid. Sina võtsid ära või?”

Nüüd ei kõnelenud enam Anneli, vaid härra Alzheimer. Ka perenaine võttis omal ajal kalleid kõnesid meie poistele ning puterdas varastatud käevõrudest, metsas luuravatest maanteeröövlitest ja august, mida kollase kiivriga mehed meie tagaõue kaevavad. Ta rääkis tantsukingadest, mida minu teada polnud olemaski. Eks nende juttudega harjumine võttis aega, päris ära ei harjunudki.

Anneli seletas, et kui ainult hobused sisse saaks, läheme aga Viiburisse. Ühe öö tee, kui on hea hobune nagu tema Arska. Anneli pani selga needsamad riided, mis ta natukese aja eest seljast võttis. Ta kirjeldas mäekühmu, mille tagant algab tema kodutee, kohe sealt suure tamme juurest.

„Aja obused sisse!”

Perenaine pööras pea toakaaslase poole.

„Aja obused sisse!”

Anneli proovis püsti tõusta, aga läks väheke aega, enne kui talle meelde tuli, kumb jalg tuleb esimesena põrandale panna. Perenaisele ei meeldinud valjud hääled, hakkas nagu natuke nurisema.

„Mis siin nüüd lahti on?” küsis tagasi tulnud hooldaja lapsi kasvatanud inimese rangusega. Ta heitis mulle säärase pilgu, nagu peaks ta mind Anneli kaassüüdlaseks. Ütlesin, et ajame obused sisse ja hakkame siis Viiburi poole minema.

„Anneli istub nüüd maha!” ütles hooldaja. „Ole ilusasti. Söö!”

Aga kas siis käskimine aitab maha rahuneda. Alguses karjub üks ja siis karjub teine vastu, et ära karju. Ja kindlasti lööb varsti sekka kolmas, kes karjub, et mida paganat te siin karjute, kas tahate vastu kukalt saada. Karjuvale lapsele tuleb pista ühte pihku nael ja teise haamer. Või siis kuum kartul. Või raamat, kui on raamatuinimene. Tegevust on neile vaja.

Perenaise toitmine sai sellega läbi.

Segasin väheke aega kohvi, et see jahtuks. Perenaine rüüpas nokaga tassist kolm lonksu ja uni hakkaski tulema. Lükkasin tal juuksed laubalt tagasi, laotasin veel ühe teki jalgade peale ja sättisin voodi magamisasendisse. Kustutasin tule. Õues süttisid tänavalaternad, videvikule järgnes pimedus. Sulgesin ribakardina. Perenaine magas juba.

Anneli vaatas hooldajat, püstine kurd silmade vahel ja hoidja ei teadnud, mida teha.

„Vildid, head vildid! See papi võttis mütsi ära! Aja obused sisse!”

Mina ütlesin, et hobustega on kõik korras, et meelitasin nad omal jõul talli. Võtsin taskust paki suitsukaelakarbonaadiga ja lasin Annelil oma sõrmedega ühe viilu õngitseda, siis veel teise ja kolmandagi. Ta mekutas liha suus ja ütles, et sööb seda ühtelugu, kui tädidega linnas käib. Anneli küsis, kas makrelli ka oleks. Ta kahtles, kas nii head saab mujalt kui musta turu kaupmeestelt, ja mina ei hakanud vaidlema. Anneli uuris, kas läinud ööl pommitati ja kas hobused olid rahulikud.

Mina otsisin votode seast ühe vana titepildi. Andsin selle Annelile ja ütlesin, et tema eest peab hoolitsema, on alles mõni kuu vana. Anneli võttis pildi sülle ja vaatas last. Rääkis temaga vaikselt, mina noogutasin, et väga hea, nutt nagu noaga lõigatud. Ütlesin, et müts ja vildid kuivavad ahju peal. Lubasin hobustele õlgi viia, kui minema hakkan. Siis korjasin sööginõud kandikule, kustutasin tule ja viisin kandiku kööki.

Istusin natukeseks televiisurituppa. Sirvisin värsket ajalehte, kus maailma asjad olid veel rohkem paigast ära kui kahe päeva eest. Majanduses oli tehtud hulle tempe, sest raha ei olnud enam paber, vaid ainult numbrid Keskpanga arvutivõrgus. Sealt seda siis laenati, investeeriti, varastati, nihverdati ja anti vekslitena välja – raha, mida polnud kunagi olemas olnudki. Seejärel tulid arvutivõrgust välja võlad ja võlgnevused, mille jaoks oli vaja saata abi ja tugipakette või siis numbreid neilt samadelt arvetelt. Eks õige ja mõistlik abi oleks ikka kartulid. Kui kellelgi tuleks pähe pakkida kartulid ja terve mõistus samasse kotti ja need kotid konteinerisse, küll siis kasvaks ka eksport.

Televiisurituppa tatsas Lippose Risto ja võttis tasakesi kiiktoolis istet. Risto oli kunagi küla kõige tähtsam maksumaksja. Ajas äri autode ja elesroonikaga ning lasi ehitada kaks paneelmaja. Minagi käisin ehitusel betooni valamas. Jõukus paistis välja Risto silikaattellisest majast, iga aastaga aina suuremaks kasvavatest Saksa autodest ja sama kiiresti kasvavast vatsast.

Tema jäi pensionile ja mina jäin pensionile ega näinud Lippose Ristot viisteist aastat, enne kui nüüd siin kiiktoolis istumas, piss püksis. Ei jõudnud Risto Hispaania golfiväljakutele pinsipõlve veetma, nagu ta oma sünnipäeval antud intervjuus kuulutas. Veel kuulutas ta, et oli alati olnud läbinisti kaine ja aus mees.

Selline see elu on. Pole midagi parata.

Kindlasti leiutatakse rohi ka mäluhädade vastu. Lastehalvatuse ja tiisikuse ja aitsi vastu on juba leiutatud. Aga see tähendab, et loodus lajatab pirekese aja pärast veel kurjema tõvega. Lippose Risto vahtis mind tükk aega, mina püüdsin säilitada kergelt eemalolevat ja rõõmsalt sõbralikku näoilmet.

„Mis sa arvad, kaua ma olen siin olnud?” küsis Lippose Risto.

Arvasin, et ajalehe uudisterubriigi jagu.

„Arva uuesti.”

Ühe uudiseveeru jagu?

„Ikka vale. Ei ole sa tark jüts. Kas ütlen ise, kui jüts ep oska vastata?”

Noogutasin. Lippose Risto arvutas tükk aega sõrmedel, nagu väikesed lapsed teevad.

„Ma olen siin terve igaviku olnud.”

Küsisin, kas Risto igavik oleks väheke mõnusam, kui saaks suitsukaelakarbonaadi ja kardulaputru.

„Ehk leiduks hoopis minu lemmikjooki, viina,” sosistas Risto. Mitte ei tahaks Risto saatust jagada, ega Anneli oma. Inimesel peab olema plaan ajuhaiguste ja teiste riskitegurite puhuks. Kui minu mõistus üles ütleb ja ma segase peaga uitama lähen, on suund selge. Murakaraba. Või Jäämere rand. Unustan, kus ma olen, kaon kivikangrusse. Eks siis pangu või lehte, et rabast leiti surnuks külmunud vanainimene, aga olgu ka märgitud, et ämbrid olid murakaid täis ja saapad korralikult pargitud.

Mina hoolitsen perenaise eest. Kes minu eest hoolitseb? Kas poeg tuleb mind söötma? Mitte ei usu. Kas ma tahan, et tuleb? Ega ei taha. Kas hooldaja hakkab mul voodis külge keerama, näeb eestpoolt ja tagantpoolt? Laseb dušiga üle ja mõtleb samal ajal omi asju, et mida poest osta, kas kassitoitu on veel, ja et küllap seegi härra varsti elatud elule alla jääb.

Milleks elada viimased aastad teiste armul, kui ma oskasin juba viieselt pudru keeta, lehma lüpsta, võrku lapata ja kraavi kaevata. Aga mis siis, kui ma elan ühtäkki hoopis teises ajas? Pean end seitsmeteistkümneseks, ostan mootoriga kaadervärke? Käin küla peal ja väidan, et kõik on minu oma. Söön kirikaias pingil rõngasvorsti ega taipa pikka pesu selga panna.

Mähkmetest ma keeldun. Voolikud ja tilgutid ei ole minu ega suusatajate kehaosad. Oma tahet peab avaldama, kuniks veel suudad. See on õiglane, rahvamajanduslikult jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik.

Eks minu perenaine mõtles neist asjust teistmoodi, sest perenaised mõtlevadki teistmoodi. Nende jaoks on kergem lasta ennast hoolitseda ja talitada. Nemad tahavad, et neil õlgade ümbert kinni võetaks, silitataks ja lohutataks. Oskavad ise samamoodi vastu teha. Nende jaoks ei ole raske abi paluda või koguni sülle pugeda. Ka sängis pikali näeb ta välja rohkem sedamoodi, et tahab siin maailmas olla, kui sedamoodi, et enam ei taha. Iga päev vaatan talle silma, sest silmad räägivad kõigest. Iga päevaga tuhmuvad need pisut, aga kustunud veel ei ole.

Kui pole kedagi, kes mäletaks mind sellisena nagu ma olin, kas ma olen siis üldse olemas? Kes teab, kes oli Anneli? Kas on alles votosid, või midagi kirja pandud? Kas me teame midagi aastatest, mil tema ja Lippose Risto olid täis elu ja jõudu?

Kas nad ise teavad?