Читать книгу Allikahaldjas - Tuul Sepp - Страница 2

Tuul Sepp
Allikahaldjas

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Tekst © Tuul Sepp, 2019

Illustratsioonid © Jaan Rõõmus, 2019

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug

ISBN 978-9985-3-4721-8

e-ISBN 9789985348475

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Roostetanud raudahelad, tolmused ämblikuvõrgud, vastu akent kriipivad raagus puuoksad… Kummitustemõis on meie saatus ja karistus.

Kuidas me siia sattusime? Kuidas sattusid kolm Unustusemaailma legendaarset kangelast Kummitustemõisa koristajate rolli? Mina arvan, et see on eksitus. Mis on omaette irooniline, kui mõelda, kes üks meist päriselt on.

Halltõbi, Eksitaja, Kratt. Ärge neid nimesid unustage.

Aga kas tahate kuulda kogu lugu? Aega mul on. Kuni mina seda lugu kirja panen, hõõruvad teised kaks pööningul ahelatelt roostet ja laovad siledaid säärekonte laitmatutesse neljakandilistesse riitadesse.

Alustame siis pealegi algusest.

Me elame kadunud hingede unustatud maailmas. Meid on siin palju. Ükskõik mispidi lugeda ja kust alustada, unustatut ja kaotatut on alati hoomamatult rohkem kui alles ja meeles olevat. Mõned meist on siin teenimatult, mõned teenitult, ja nii mõnigi on eriarvamusel selles osas, kas just tema unustust vääris. Meie maailma sissepääsuväravas seda ei küsita ja kedagi tagasi ei saadeta. Unustusemaailm on selle koha pealt erakordselt salliv. Kuid värav avaneb ainult ühes suunas.

VÕIKS ARVATA, ET SEE OLI TORE

Suve kättejõudmine tähendas Hõbeda ja Kaarna jaoks kahte asja. Esiteks, kool oli lõpuks läbi ja kogu õpitud tarkuse võis kolmeks pikaks kuuks peast välja visata. Teiseks, nende raamatutest, pliiatsitest, soditud paberilehtedest ja vanadest kommipaberitest tühjendatud koolikotid pakiti täis riideid, kaisuloomi ja muud eluks hädavajalikku kraami ning nad saadeti mitmeks nädalaks linnast ära maale.

Võiks arvata, et see oli tore. Värske maaõhk, tervislik toit, palju õues olemist – täiuslik puhkus. Mitte Hõbeda jaoks. Tüdruk oleks palju parema meelega linna jäänud. Seal olid neil naabrilapsed ja jäätisekohvikud ja internet ja telekas. Aga paraku pidid ema ja isa suvevaheajale vaatamata tööl käima. Mõlemad olid teadlased ja suvi tähendas nende jaoks pingelist välitööde hooaega. „Kes teid valvab, kui meid kodus pole?” selgitas ema mossitavale Hõbedale, toppides tema pungil koti taskutesse viimaseid palliks kokkukeeratud sokipaare.

Ehkki Hõbeda meelest polnud neid vaja enam sugugi valvata. Hiljuti oli olnud tema kaheteistkümnes sünnipäev, mis tähendas, et ta oli peaaegu täiskasvanu. Ja kuigi Kaaren oli alles napilt kaheksa ja teda oleks ehk tõepoolest pidanud valvama, tundis Hõbe, et temal on vastutustunnet ja mõistust kahe lapse jagu ja enamgi. Hõbe kahtlustas sügavalt, et ema-isa kasutasid vajadust „valvata” vaid ettekäändena, et neist puhkust saada.

Vastuväidetest hoolimata pakiti lapsed kokku ja aidati bussi, mis viis nad linnast minema. „Tüüpiline,” mõtles Hõbe, ja lisas mõttes paar võõrsõna, nagu tal kombeks oli. „Karakteristlik. Klassikaline.” Ta lehvitas pahuralt läbi bussiakna emale-isale, hoides käes „lohutuspakki”, mis sisaldas üllatusmuna, kõrrejooki ja juustu. Kaarnal oli juustu asemel pakis porgand. Ilmselgelt oli isa mõjutanud ema nende iga-aastaseid lohutuspakke tervislikumaks muutma.

Kaaren oli loomulikult elevil. Peaaegu kuu aega ei olnud Hõbedal nüüd mängida kellegi muuga peale tema, samas kui linnakodus õde temast pahatihti väljagi ei teinud. Kaarnal oli nii palju plaane mängudeks, mida mängida, lugudeks, mida jutustada, ja masinateks, mida koos ehitada. Juba enne bussiuste sulgumist sättis ta ennast mugavasti pingil sisse, tõmmates jalad istumise alla, ja alustas õhinal üht oma tavapärast vestlust.

„Hõbe,” küsis ta, „mis sa arvad, kes on läbi aegade kõige vägevam piraat?”

Hõbe turtsatas omaette põlglikult ja hakkas üllatusmuna paberist välja koorima. Läheb lahti. Piraadid, võlurid, päkapikud, superkangelased, ajaloolised sõjasangarid. Nüüd peab ta ligi kuu aega kuulama Kaarna lõputuid lugusid igasugustest rohkem ja vähem müütilistest tegelastest.

Ta sõi mornilt ära üllatusmuna šokolaadi, lakkus puhtaks muna plastmass-sisu ning koukis sealt välja mänguasja. Selleks oli tilluke valge kits, kes seisis harkisjalu mustal kivil, näol kaval muie. Hõbe ohkas ning lasi mõtetel rändama minna. Kaarnat vastuse puudumine ei seganud, ta pidas juba süvenenult monoloogi erinevate meresõitjate ja röövlite headest ja halbadest külgedest ning merelahingute üksikasjadest.

Hõbe mõtles tusaselt eesootavale suvele. See oli nende kolmas järjestikune suvi maal. Nende maa-vanaema ei olnud just tavaline pannkoogi- ja moosivanaema. Tema uskus töökasvatusse ja laste harimisse maast madalast. „Töö tegi ahvist inimese,” tavatses ta öelda. See tähendas, et neid ootas ees palju peenrarohimist, riisumist, koristamist ja puude ladumist. Hõbe oleks eelistanud ahviks jääda.

Eelmistel aastatel oli maal viibimise veidi talutavamaks teinud see, et Hõbe oli saanud kaasa võtta oma koera. Kuigi Bella oli olnud juba päris vana – ta sündis samal aastal kui Hõbe –, oli ta siiski olnud nagu tükike kodust. Paraku oli Bella pikk ja õnnelik elu eelmisel sügisel otsa saanud.

Nüüd oli Hõbedal temast ainult palju mälestusi ja näpuotsatäis karvu, mida ta kandis kaasas väikeses hõbeketi otsas rippuvas metallkapslikeses. Ema arvates oli see liiga sünge, aga vanaisa oli selle medaljoni talle ostnud ning Hõbedale oli see väikeseks lohutuseks.

Kahjuks ei saanud Hõbe seda kaela panna, sest kõik kaelas ja käte ümber rippuvad kulinad hakkasid teda kergesti häirima ja hõõruma, aga ta kandis ketti ja ripatsit alati kaasas. Praegugi oli see kotitaskus.

Tegelikult teadis Hõbe, et maaelul on ka helgemaid külgi. Näiteks ei keelatud neil kunagi avastusretkedel käia, puude otsas ronida või ujuda. „Kehaline aktiivsus,” ütles vanaema alati, „on lapse arenguks hädavajalik.” Mida oleks ema nende „valvamisest” arvanud, kui ta oleks teadnud, et kahekesi kodust viie kilomeetri kaugusel asuvasse järve ujuma minek oli vanaema meelest lastele igati sobiv ja eakohane tegevus?

Buss hakkas liikuma ning Hõbe tõmbas jope üle pea, ehitades nii endale bussiistmele pisikese onni. Uued kohad ja olukorrad tegid teda alati rahutuks ja ta oli õppinud väljast tulevaid väsitavaid hääli, pilte ja lõhnu välja lülitama nii palju kui võimalik.

Paraku ei olnud võimalik välja lülitada väikest venda, kes oli juba lõpetanud oma üllatuse, suurte äravõetavate rataste ja pikkade telgedega hobuvankri kokkupanemise. „Hõbe, ma ei näe sind sealt jope alt,” kurtis ta ning togis õde oma pisikese plastmassvankriga. Hõbe turtsus ja rebis vankri venna käest ära. Poiss pistis mõlemad mänguasjad pahaselt oma dressipluusi taskusse.

Kaaren kehitas õlgu ega lasknud Hõbeda ilmselgelt pahal tujul ennast häirida. „Tead, William Kidd¹ oli vägev piraat küll,” arutles ta. „Kuid Musthabemel² oli terve piraadiarmee! Ja lõpuks lõigati tal pea otsast ja riputati mastitippu!” Tundus, et viimane asjaolu muutis Musthabeme Kaarna silmis ainult vägevamaks.

Kaarna monoloog kestis kogu kahetunnise bussisõidu. Hõbe mühatas vahetevahel ebamääraselt, et vend ikka arvaks, et ta tolle jutule kaasa elab, kuid jälgis ise samal ajal oma mobiili ekraanilt, kuidas levipostid ükshaaval kadusid. Järel oli veel vaid viimane pisitilluke post. Nüüd hakkas see vilkuma justkui viimaseid meeleheitlikke hingetõmbeid tehes. Siis kadus seegi ekraanilt ja Hõbe tundis end maailmast lõplikult äralõigatuna. „Isoleeritud,” mõtles ta ning toppis telefoni ohates kotitaskusse. Sellega pole nüüd lähemad kolm nädalat midagi teha.

Buss oli jõudnud tolmusele kruusateele, mis tähendas nende lõpp-peatuse lähenemist. Tuttavas viie tee ristis pidas buss kinni ja lapsed ronisid välja. Tee servas nägid nad pikka, kõhna, lehvivate hallide lokkidega tuttavat kuju – vanaisa ootas neid. Kaaren kepsles vanaisale vastu teda kallistama. Vanaisa tõstis poisi üles ja keerutas teda naerdes ringi. „Vanaisa,” ütles Kaaren kohe tervituse järel, „kas me sel aastal võime koos Hõbedaga tiigi peal piraate mängida?”

Hõbe astus kõhklevalt ja äraootavalt mõned sammud tagapool. Kuigi ta oli vanaisa omajagu igatsenud, vajas ta temaga uuesti harjumiseks natuke aega. Pealegi ei meeldinud talle inimesi kallistada. Ta oli küll selgeks saanud liigutuse, kuidas käsi ümber teise inimese panna – kõigil ülejäänutel näis see tulevat justkui iseenesest –, ent seda nautima ei olnud ta veel õppinud.

Vanaisa vaatas teda korra arupidavalt, naeratas ja sirutas lihtsalt käe. „Anna mulle oma kott, Hõbe, ma võin seda kanda,” ütles ta. „Kas bussisõit läks hästi?” Hõbe naeratas kergendatult. „Normaalselt,” vastas ta. „Kuigi Kaaren pidi mind oma piraadijuttudega peaaegu depressiooni ajama.”

Nad läbisid kahekilomeetrise teejupi bussipeatusest maakoduni aegamisi jalutades ja vanaisa käekõrval kepsutava Kaarna lõputuid suveplaane kuulates. „Me ehitame tiigile silla,” teatas Kaaren otsustavalt. „Ja parve. Ja onni puu otsa. Ma tegin juba kodus joonised valmis!”

Hõbe teadis, et kuigi nad peavad iga päev töötama aiamaal ja kuulama vanaema lakkamatuid õpetussõnu, jääb neil ilmselt aega ka kõigiks Kaarna plaanideks ja ajapuudust ettekäändeks tuues ta vennaga mängimisest välja ei vingerda. Ilma telefoni, arvuti ja sõpradeta on ju päevad nii uskumatult pikad.

Väikse künka peal kitsukese rohtukasvanud autotee lõpus ootas neid pisike maamaja, mida kolmest küljest ümbritses mets. Hõbedale tundus alati, et maja on nagu linnumuna metsapesas. Maja ees kasvasid suured kased, mis suve algul poetasid kollakaid pikki urvaõiejuppe, suve teisel poolel aga sama karva lehti. Maja kõrval oli tiik, mida oli mõned aastad tagasi süvendatud. Tiigist toona välja tõstetud muda paistis siiani kaugemal kaldal tumeda kühmuna silma. Varasuvi oli selle katnud lopsaka nõgese- ja naadivaibaga.

Vanaema ootas neid kaskede alla kaetud lauaga, millel troonis värske rabarberikook. Pannkooke ta ehk tõesti ei teinud, kuid mõnusaid pehmeid hapupiimakooke siiski päris sageli. Ta haaras kohe Hõbeda oma raudsesse tervituskallistusse ning ütles: „Küll sa oled alles kasvanud, plika! Aga ikka nii kange.”

Vanaema kallistas ka Kaarnat ja sarjas, nagu alati, tema pikki juukseid. „Poisil peaksid olema lühikesed juuksed! Need on kindlasti teie ema linnakombed!”

Kaaren raputas naerdes oma lõuajooneni ulatuvaid sirgeid tumepruune juukseid, mis olid tema heleda naha ja siniste silmadega kummaliselt vastuolus. „Ema oleks need ammu lühikeseks lõiganud,” seletas ta vanaemale lahkelt. „Aga mina tahan musketäri soengut kasvatada!”

„Igatahes olete te mõlemad liiga kõhnad,” ütles vanaema Hõbeda ja Kaarna pikki vibalikke kehi arvustavalt vaadates, nii et Hõbedal tekkis tahtmine ennast konksu tõmmata või puu taha peitu ronida. „Selles osas vähemalt saan ma midagi teha! Maatoit kosutab ka kõige äbarikumad linnalapsed üles!”

Hõbeda meelest ei olnud nad Kaarnaga sugugi äbarikud, vaid parasjagu tugevad ja heas vormis. Olgu pealegi, kumbki neist ei olnud eriline trennilaps, kuid õues mängida ja rattaga sõita meeldis neile ka linnas. Ja Hõbeda meelest oligi igapäevane liikumine olulisem kui stressi tekitavad trennid ning spordivõistlused. Aga ta teadis, et vanaemale vastu vaielda ei ole mõtet. Tema jaoks olid ja jäid nad äbarikeks linnalasteks, keda tuli õpetada, kosutada ja kasvatada nii palju, kui suvenädalate jooksul võimalik oli. Kui nad vastu vaidleksid, peaks ta neid ainult veelgi halvemini kasvatatuteks.

Lapsed istusid sööma. Kaskede lõhn ja lindude laul, mis linnakäraga kohanenud kõrvadele harjumatus vaikuses valjult kõlas, tõi Hõbeda jaoks lõplikult kohale arusaama, et suvi on käes. Pääsu pole. Nüüd on nad kolmeks nädalaks vangis selles pisikeses maailmas, kus kõik on etteaimatav, üksluine ja igav.

Oleks ta vaid teadnud, kui rängalt ta eksis! Alanud suvel oli nende jaoks varuks kuhjaga ootamatusi, uskumatuid seiklusi ja salapära.