Читать книгу Allikahaldjas - Tuul Sepp - Страница 3

Ei saanud öelda, et elu Unustusemaailmas kuidagi väga kehv või raske oleks olnud. Toitu jagus – unustatud retsepte saabus meie maale iga päev. Ruumi jagus, sest unustatud paiku on lõputult. Ja seltskond oli tegelikult päris mitmekesine ja huvitav.

Ühesugused hoidsid loomulikult kokku. Me nimetasime unustatud olendite rühmi hõimudeks. See kõlas meie arvates uhkelt. Uhkusest unustatutel kummalisel kombel puudust ei tulnud.

Ühte hõimu kuulusid sarnase saatusega olendid. Näiteks oli meil „Hukatud ja mõrvatud valitsejate hõim” (sinna lisandus uusi tulijaid viimasel ajal kõvasti vähem, miskipärast inimesed ei koksanud enam oma valitsejaid nii sageli maha kui vanasti), „Unustatud kangelaste hõim” (neidki saabus üha harvem) ja „Inimtegevuse tagajärjel väljasurnud loomade hõim” (kiiresti kasvav).

Meie aga nimetasime ennast „Kadunud uskumuste unustatud metshaldjateks”.

Me tahtsime, et teised nimetaksid meid lühendatult Kadunud Haldjateks või, miks mitte, K.U.U.M.-adeks, aga nad kutsusid meid järjepidevalt kumsideks. Või kumpsideks. Paar korda kuulsin isegi, et meid nimetati tagaselja kummikuteks. See ei kõlanud ei aupaklikult ega lugupidavalt. Aga ega meil, lihtsatel muistenditegelastel, polnudki lihtne kangelaste ja kuningate kõrval suurt aukartust äratada.

Omavahel aga vandusime, et ükskord tõestame kõigile oma ülimust.

JUURED OLEKS VÕINUD PEENRASSE JÄTTA

Esimese öö uues kohas magas Hõbe alati halvasti. Teda segasid harjumatud helid: vanaisa norskamine, kärbeste sumin, imelikud krabinad lae peal. Kui ta lõpuks uinus, tundus talle, et vaid hetke pärast äratasid teda hommikuhääled. Vanaisa oli raadio mängima pannud, sealt loeti reipalt ette uudiseid, ja vanaema tegi köögis koos Kaarnaga hommikusööki.

„Hommikust, Hõbe!” hüüdis Kaaren rõõmsalt läbi köögi avatud ukse, samal ajal kausi kohal pöialdega mune katki vajutades. „Vanaema lubas mul ise omletti teha!”

„Küll sina ikka võid magada,” ütles vanaema Hõbedale. „Kaaren käis juba vanaisaga kanalast mune toomas. Maainimesed ärkavad ikka kuke ja koiduga. Lippa sina nüüd hommikujooksuks aeda ja too tilli ja sibulavarsi.”

Hõbe ronis roidunult voodist välja, pani vanaisa tööjope, mis ukse kõrval varnas rippus, endale öösärgi peale ja läks õue. Hommikuti hoidis vanaema alati välisukse pärani, mis tähendas, et tuppa pääsesid nii sääsed kui ka varasuvine jahedus. Kaste tegi Hõbeda paljad jalad märjaks ning rohulibled ja lehekesed kleepusid ebameeldivalt taldade ja säärte külge. Maal olid nad suviti enamasti paljajalu, kuigi esimestel päevadel vajasid tallad sellega veidi harjumist. Hõbe lipsas ümber majanurga ja peatus tiigi ääres, et jalgu loputada.

Tiigi juurde oli ehitatud väike lobudik sillake, kust vanaisa laupäeviti ämbriga saunavett võttis ja mille peal ta suviti võrkkorvis värskeid kartuleid mullast puhtaks lobistas. Hõbe istus silla otsale ning torkas varbad vette. Tiigi pind oli kaetud veetaimede ja vetikatega ning vees oli näha pisikesi kalu, konnakulleseid ja putukavastseid. Tiigi mudasel põhjal vingerdasid üksikud kaanid. Tiik oli nii otsast otsani elu täis, et näis Hõbedale omaette väikese pulbitseva ja salapärase maailmana, mille sees tundusid tema varbad ebaviisakate sissetungijatena.

Ta kummardus ettepoole ja vaatas oma peegeldust veepinnal. Tiigi-Hõbedal olid samasugused kartulikooreblondid õlgadeni sasijuuksed ning tedretähniline nina nagu temal, kuid veeväreluses paistsid tema silmad ja nahk kummaliselt uduste ja hõbehallidena. Jalgu viibutades lõi Hõbe pildi võbelema ja Tiigi-Hõbe hajus tillukestesse ringikujulistesse veelainetesse.

Hõbe ohkas ja tõmbas jalad tiigist välja. Vanaema ootas ju sibulapealseid. Ta kiirustas maja taha peenramaale ja katkus peotäie tilli ning teise sibulat. Uuesti rohuseks saanud jalgadega astus ta tagasi tuppa.

„Juured oleks võinud ikka peenrasse jätta,” ütles vanaema maitsetaimi vastu võttes ja neid pliidinurgal seisvas kausis mullast puhtaks loputades. Hõbe istus veidi tusaselt laua taha ja tõstis endale Kaarna tehtud omletti. Munakoored krõbisesid hamba all, kuid vanaema küpsetatud musta leiva ja värske maitserohelisega maitses söök siiski väga hea ning Hõbeda tuju muutus vähehaaval paremaks.

„Mul on teile üllatus,” ütles vanaisa ja tõi teisest toast suure värvilise pappkarbi.

„Aa! Kummipaat!” hüüdis Kaaren vanaisa juurde tormates. Ta hakkas karpi õhinal lahti kiskuma. „Nüüd saamegi piraate mängida!”

„Ainult hommikupoolikul. Pärastlõunal harvendate porgandid ära,” ütles vanaema rangelt. „Ja ka mul on teile midagi.” Ta andis mõlemale lapsele pehmete pruunide kaantega märkmiku. „Need on teie uued päevikud. Kirjutage siia iga päev, mis teiega juhtus ja mida te sel päeval uut õppisite. Nii arendate oma kirjatehnikat ja õigekirja.”

„Kas me siia joonistada ka võime?” küsis Kaaren õhinal.

„Ikka võite,” ütles vanaisa. Vanaema noogutas.

Kaaren jooksis kohe teise tuppa pliiatsit otsima, samal ajal kui vanaema lauda koristas. „Hõbe, sina pesed nõud,” ütles vanaema taldrikuid pliidiservale tõstes. „Nii suur tüdruk peaks kodutööd selgeks saama ja perenaisekunsti harjutama. Mina sinu vanuses juba hoolitsesin terve pere majapidamise eest.”

Hõbedal ei olnud nõudepesemise vastu midagi, kui seda sai teha kraanist jooksva sooja vee all. Paraku ei olnud vanaemal ja vanaisal ei kraani ega sooja vett. Vesi toodi ämbriga kaevust ja soojendati pliidi peal pajas. Nõusid pesti aga pliidi nurgal kausis. Vesi kausis muutus nõudepesu käigus rasvaseks ja ebameeldivaks. Vee sees hulpisid toidupalakesed nagu pisikesed hallid lögased kalakesed ja kulunud marlist nõudepesulapp sobis Hõbeda meelest pigem õudusunenägudesse.

„Õudne. Košmaarne,” mõtles Hõbe, surus hambad risti ja pesi vanaema valvsa pilgu all nõusid nii kiiresti, kui suutis. Ta otsustas, et peab käituma strateegiliselt – pärast järgmist söögikorda püüab ta nõudepesemisest pääsemiseks köögist jalga lasta enne, kui vanaema söömise lõpetab. Pesku siis ise oma tobedas rasvases kausis nõusid ja harjutagu perenaisekunsti. Erinevalt vanaemast ei olnud Hõbedal mingit plaani ei nüüd ega ka tulevikus pere majapidamist enda õlule võtta.

„Valmis!” hüüdis Kaaren samal ajal teisest toast ja jooksis kööki vanaemale oma päeviku esimest sissekannet näitama. See oli pilt piraadilaevast, mille masti küljes rippus habetunud mereröövli verest tilkuv pea. Alla oli Kaaren oma kõverike tähtedega kirjutanud „MUSTHAPE”.

Vanaema vaatas pilti ja võpatas. „See küll ei sobi,” hüüatas ta pahaselt ja näitas päevikut vanaisale.

„Ei sobi jah, Kaaren,” ütles vanaisa muiates. „Musthabe kirjutatakse ju nõrga b-ga. Aga pilt on küll väga ilus. Tulge, lähme nüüd keldrist moosi tooma. Äkki näeme nahkhiirt ka.”

„Ärge siis mullusuviseid moose võtke,” õpetas vanaema. „Võtke ikka neid vanemaid, mis juba otsast hallitavad. Need tuleb enne ära süüa. Ja võtke kartuliämber ka kaasa.”

Kaaren ja Hõbe vahetasid tuduriided päevariiete vastu ja läksid vanaisaga läbi õue keldri poole. Kelder oli kaevatud majast veidi eemal asuva pisikese mäekünka sisse ning künka peal oli väike töötuba, kus vanaisa hoidis oma mesindusasju. Töötoa küljele oli ehitatud kanakuut koos aiaga, kus kanad siblida said. Kanad tervitasid lähenejaid pahase kaagutamisega.

„Pead vastu, Hõbe?” küsis vanaisa tüdrukult kaastundlikult, kui Kaaren kanadele vastu kaagutades neist ette jooksis. „Kui sa natuke rohkem sisse elanud oled, läheb ehk kergemaks. Vanaemal on nii hea meel, kui ta kedagi õpetada saab. Muidu ta kasvatab siin hommikust õhtuni ainult mind.”

„Minul juba ongi kergem,” hõikas Kaaren nende juurde tagasi kepseldes. Hüplemine oligi tema loomulik liikumisviis, rahulikuks kõndimiseks ei olnud tal pea kunagi mahti. „Maal on palju lõbusam kui linnas, on ju, Hõbe!”

Hõbe teadis küll, et Kaaren mõtles seda tõsiselt, kuid ikkagi näis talle, et vend on üks nõme pugeja. Ta tundis korraga, et ei taha vastata ei vanaisa hoolitsevale järelepärimisele ega Kaarna rõõmuhõisetele. Pahuralt vaikides kõndis ta vanaisast ja Kaarnast mõne sammu tagapool, kuni nad keldrikünkani jõudsid.

Töötoa seina najale oli asetatud redel ja katusealusesse viiv luuk oli lahti. „Ma viisin sinna värskeid heinu,” ütles vanaisa üle õla Hõbedale. „Kui sa tunned, et tahaksid rohkem omaette olla, siis võid sinna endale pesa teha. Te võite seal isegi magada, kui tahate. Võtke lihtsalt oma tekid-padjad toast kaasa.”

„Lahe!” hüüdis Kaaren ja ronis kribinal-krabinal redelist üles. „Siia teeme oma salajase röövlipesa!”

Ka Hõbeda tuju läks hoobilt paremaks. Sellest redelist vanaema oma haige seljaga juba üles ei roni, sinna võivad nad peitu pugeda, kui töötegemisest ja õpetustest väga villand saab.

Nad läksid künkanõlvast alla suurtest ümmargustest maakividest laotud keldriruumi, kus lõhnas niiskuse, jaheduse, mulla ja kartulite järele. Hõbe tõmbas kopsud naudinguga rõsket keldriõhku täis. Vanaisa näitas neile keldrinurka, kus laes rippus tõepoolest väike nahkhiir, liikumatult nagu pisike karvane ja erakordselt inetu kuusekaunistus.

„Paneme talle nimeks Nutsak ja hakkame teda iga päev vaatamas käima,” pakkus Kaaren õhinal.

„Ärge iga päev käige, muidu segate teda liiga palju,” ütles vanaisa. „Ta käib öösiti jahti pidamas ja peab päeval puhkama.”

Nahkhiir tegi silmad lahti ja vaatas neid üllatavalt aruka ning tähelepaneliku pilguga. Kulmu kortsutades keskendas Hõbe oma tähelepanu väikesele karvasele elukale, kuid loomake pani silmad jälle kinni ning rippus süütu moega magamist teeseldes edasi. „Kahtlane elukas,” pomises Hõbe, üle kartulisalve kummardudes.

Kartulisalvede kohal paiknesid väikesed tolmused lihvimata lauajuppidest riiulid, mis olid lookas moosipurkide ja muude hoidiste all. Vanaisa valis paar moosipurki, Hõbe ja Kaaren ladusid kartuliämbri täis – Hõbeda küünealused läksid seejuures vastikult mullaseks – ja ämbrit kahevahel kandes kõndisid nad tagasi maja juurde. Hõbe ja Kaaren vedasid kartuliämbri tuppa ja läksid siis tiigi äärde, tassides kahe vahel oma uut paati.

„Nüüd pumpame selle täis,” ütles vanaisa tiigisillal põlvitades ja käsi loputades.

Vanaisa „puhus” paadi rattapumba abil kenasti punni. Paat oli roosa, rõõmus ja ümar ega jätnud üldsegi mereröövellikku muljet.

„Selle nimi on Must Pärl,” otsustas Kaaren, leidis rohu seest poolemeetrise sirge puuoksa ja vehkis sellega nagu mõõgaga. Hõbe turtsatas põlastavat. „Must Pärl? Pigem võiks selle nimi olla Udar.”

Kaaren ei lasknud ennast häirida. „Must Pärl on parem nimi,” kinnitas ta veendunult. „Lähme nüüd merd röövima!”

Päike peegeldus tiigiveelt vastu, veepinna kohal vihisesid edasi-tagasi kiilid, rohelised konnad krooksusid tiigiservas. Hõbe tundis kõhus elevusejõnksatust. Nüüd saavad ka nemad Kaarnaga osa sellest salapärasest pulbitsevast maailmast, mida tal oli varahommikul õnnestunud vaid põgusalt piiluda!

Nad lükkasid paadi vette ja ronisid paati. Seiklus oli alanud.