Читать книгу Üldine usundilugu - Uku Masing - Страница 8

1. Nagu § 1.4 arvan usu olevat alandliku, lepliku ja koordineeruda tahtva hoiaku selle suhtes, mis inimene ükskord tundis olevat mõistetamatu, saladusliku ja endast kõrgema ning võimsama. Sellele hoiakule vastav maailmaseletus ning käitumine on usund. Nüüd võib aga ometi küsida: milline osa inimese hingest, mis võimed üldse tingisid säärase hoiaku tekkimise, millised keskused inimeses, tunded või tungid reageerisid kogemustele maailmast usklikult ja usundiga? Minu arvates on see küsimus küll üsna mõttetu, sest arvan, et alguses inimene üldse reageeris alati tervikuna, mitte nõnda nagu praegu, et osa hoiak erineb teise omast. Seejuures on ükskõik, kui ulatuslik inimtervik oli ja kui selge. Teiseks paheks selle küsimuse juures on “põhjustamise” printsiip üldse. Siinkohal eitavad ta kehtivust tõepoolest kõik need, kes arvavad usundi olevat tekkinud Jumala ürgse ilmutuse tagajärjel. Kuid ka siis, kui arvata teisiti, on väide, et usund on tekkinud põhjustatuna mingist inimvaimu avaldusest, väga segane, sest väitjaist ei oska keegi öelda, mis ta õieti mõtleb põhjustamisega. Mõlema pahe pärast on alljärgnev pigemini pilk natukene naljakasse kultuurilukku kui pilk püüule avastada tõde.

2. Teoloogide vastu, kes oma usundi ja hiljem ürgusundigi tuletasid Jumala otsesest endaavaldusest inimestele, tol korral antud seletustest ning juhistest hakkasid kangekaelsemad väitma, et usund pole jumalik ilmutus, vaid lausa inimlik nähe. Püüd olla risti vastu pühitsetud arvamisele tingis taolistele arvamistele sisse vähem või rohkem usundit halvustava maitse, sest inimvaimu kindlaima tõe asemel ta tehti võimalikult madalal oleva osa avalduseks. Seejuures unustati muidugi täiesti, et inimkond pole iialgi koosnenud aristokraatidest, sageli sõimati neid ja ometi mõeldi nagu nemad. Ütlematajäänud eelduseks oli ju kõikidele neile ikkagi, et kõik, mis on kasvanud välja väga madalaist nähteist, on ise madal ja jääb selleks igavesti. Unustati, et on võimalik iga vaimse elu avaldust tuletada nii madalast või algeliselt pinnalt, kui aga keegi tahab. On ju näiteks võimalik väita matemaatika tekkinud hirmust: primitiivne inimene arvutas esimest korda, nähes vaenlasi ja võideldes nendega. Kuid see, mis seletab kõike, ei seleta enam midagi, ta on nii suur üldistus, et iga inimene teab sama teadmata ja talle ei tarvitse keegi õpetada säärast magedat tarkust. On täiesti loomulik vana väide hirmu kui jumaluste tekitaja kohta, kuid see ei kehti ainult usundi suhtes.^[23] Hirm ja sellele reageerimine alistudes või püüdes anastada hirmuobjekti on t e i n u d kõik asjad, mida inimene oletab väljaspool end ning mõjustab ja kujundab neid veel praegugi. Viimast võib moodnegi inimene kogeda asjade puhul, mida ta ei oska nimetada. On muidugi tõsi, et ürgaegne inimene oli jõuetu hirmsate (ja talle arusaamatute) loodusnähtuste ees ja kartis. Aga sellegi väite analüüsimisel ilmneb asjaolusid, milledega mittearvestamine võltsib temast tehtud järeldused. Ühelt poolt on küsitav, kas ürginimene kartis just neid asju ja nähteid, mida meie arvame ta olevat kartnud, sest lastki ei hirmuta palju, mis kohutab meid, ükskõik siis, kuidas seletada seda tõika. Mittemõistmine igatahes ainult ei suurenda hirmuobjektide arvu, vaid samuti vähendab neid. Asjade ja nähete olu selgumine ning nende nimeallapanemine tavaliselt küll vähendab nende võikust, aga mitte alati. Teisalt jällegi tuleb arvestada, et hirmu kui emotsiooni meile hiljem mõistetav sisu on ja oli mitmelaadne. Need, kes muiste väitsid usundi põhjustajaks olnud hirmu, rõhutasid eriti hirmu surma, igasuguste hädade ning haiguste eest (veel DENIKER, The Races of Man 1900 : 215) ja oletasid, et inimene, kartes oma elu pärast, sai usklikuks. Kõik uuemad preanimistliku maagiateooria pooldajad aga rõhutavad hirmus eriti seda komponenti, mida nimetavad “awe, wonder, Ehrfurcht” (MARETT, FL XI (1900), 174; BETH RuM: 236) ja sellest pole kaugel tunne, mida hüüan alandlikkuseks.^[24]

Hirmust kui niisugusest üksinda muidugi ei piisa religiooni tekkimiseks. Hirm ja jõuetus loodusnähete suhtes (nende teoreetikute arvates) tekitas inimese pääs mõtte erilise üleloomulise jõu (või jõudude) eksistentsist, kes oli suuteline tegema inimesele halba või hääd. Taolise väitega on aga omakorda seotud rida raskelt lahendatavaid probleeme, mis osalt tulevad arutusele hiljem (§ 6.3–6.7.), nagu see, kas neid oletati üks või mitu, kas neid kujuteldi isiklikena-inimlikena või kuidagi teisiti. Siin on eriti oluline küsimus, kas ürginimene nagu lapsedki hääd ei pidanud endastmõistetavaks (nii KING, The Supernatural 1892: 72. 102 jj.) ja oletanud kogu maailma täis vaenulikku või vaenlasi (LUBBOCK: 183). Ja tundub, et see arvamine on õigustatud, inimene tõepoolest arvestas ainult sellega, mis võis talle teha halba, sest potentsiaalselt polnud tal muud kui ainult vaenlasi.

Edasi on kindel, et inimene reageeris kuidagi taolise hirmutunde tekkides ning katsus tekitavat olendit või eset kas alistada või andis alla ise sellele ja hakkas teda meelitama ning ahvatlema hääks endale. Taoline reaktsioon, ükskõik milles ta avaldus, on loomulik, kuid uueks keerukaks küsimuseks on: kas inimene kunagi on oletanud end suutvat mõjustada nähteid või asju, mis pole taolistatud tema endaga? Või teisipidi, kas inimene on kunagi kerjanud ning meelitanud “jõude”, mis pole taolised temale? Ja, kui oletame, et ürginimene kõike personifitseeris, siis sõltub sellest uus veelgi raskem küsimus: mis mõttes tundis ürginimene üldse end isikuna, kellele taoliseks ta oletas kõik muu? Kindel on ainult, et tema kujutlus iseendast, tema kogemus oma “isiksusest” polnud veel meie poolt sellele sõnale antud sisuga, kuid öeldamatuks jääb, milline kujutlus tal oli endast kui “minast”. Seepärast peab jääma segaseks küsimuski, mis laadi olid tema personifikatsioonid ja, kas meie neid üldse nimetaksime nõnda ja asetaksime isikustuste kategooriasse. Viimati on aga ometi võimalik mõelda, et ürginimene võis suhelda väljasolevaga ka ilma kujutlemata seda omataoliseks. Reageerimisvõimalusi on mitu. Ühed oletavad, et ürginimene hirmuobjekti ees andis alla, reageeris sabaliputamisega, et säilitada end ja kõigiti alandudes hakkas just sellelt hirmutavalt paluma õnne ning abi, varade rohkendamist ning pahede kõrvaldamist, ühe sõnaga, elu kõige laiemas mõttes. Nad arvavad, et selline alandlik peksasaanu roomamine ja õnnemangumine ongi “kõikide religioonide väljumispunktiks” (KAFTAN, Das Wesen der christlichen Religion: 211). See oletus on väga kahtlane, eriti siis, kui ürginimese kuidagi samastame lapsega. Sest, kui laps midagi kardab tõeliselt, siis ta ei reageeri roomamisega selle asja ees, vaid katsetab ta kallal oma vägevust. Erinev reaktsioon on võimalik ainult siis, kui hirmutav nähe või asi teda võlub, kuid ka siis ta ei hakka manguma ega alandu iial sel määral kui tundub loomulik taolisile teoreetikuile. Teised oletavad, et ürginimene reageeris hirmule kohutava asja või nähte alistamiskatsetega. Neid võib eraldada kahte rühma: ühed arvavad, et selline puhtmaagiline reaktsioon on usundlik ja kõnelevad nagu poleks religiooni ja maagia vahel pisematki erinevust, nii nagu FEUERBACH (Das Wesen der Religion 1845):

“Religioonil ei ole ühtegi teist suundumust ega ülesannet kui muuta looduse salapärane [unpopuläre] ja tundmatu olemus tuttavaks, koduseks ja seda, iseenesest paindumatut ja raudkõva, oma südamehõõgumises inimeste eesmärkide heaks pehmendada… et loodust muuta teoreetiliselt mõistetavaks, praktiliselt kasutatavaks inimlikele vajadustele vastavaks olemuseks, ainult vahega, et kultuur püüdleb seda loodusest endast võetud vahenditega, üleloomulik aga palve, usu, sakramentide, lummuse [Zauberei] vahenditega.”

Teisel küljel on kogu preanimistlik koolkond, kelle arvates mainitud põhiline reaktsioon tekitas maagia, millest kunagi hiljem mõnel muul põhjusel tekkis religioon, kas vastandnähtena, resignatsioonitulemusena või korrelaadina. Üks selliseid maagilisi alistamiskatseid on tingimata hirmupõhjuse nimetamine teatavate häälitsustega, milledele järgnesid siis igasugused muud vahendid, mis tollal olid kindlasti “der Natur selbst abgelauscht”, kuigi nad meile ei tundu enam seda laadi. Usun, nagu BETH ja mõned teised, et ürgne “hirm” polnud hirm meie mõttes ja reaktsioon polnud ei alistumine ega alistamine, vaid mõlemad korraga ilma, et inimene olekski taibanud seda bipolaarsust iseendas.

Eriteisendi “hirmuteooriast” annab teooria, mida võiks nimetada “hirmutamisteooriaks”. Selle kohaselt on usund preestrite (või üldse, valitsevate klasside) väljamõeldis, et hirmutada rahvast, petta välja talt kõik, mida võib soovida ja hoida teda igasuguste ähvardustega kuulekaks ülemuste kui kehastunud jumaluste või nende asemike vastu. Ka see arvamine on väga vana,^[25] sest tõepoolest on usundit nagu üldse inimlikke saavutusi (eriti tehnilisel ja sõjalisel alal) kasutatud osa inimkonna orjastamiseks teise poolt. Prantsuse ratsionalistidele meeldis see teooria väga (VOLTAIRE, Essai sur les Moeurs I, 133; ROUSSEAU, Discours sur l’origine et les fondements de l’inégalité parmi les hommes 1753) ja nad lasksid preestrid või usundirajajad petta inimesi teadlikult, nagu VOLTAIRE Muhammad, kes väidab:

“Je viens nettre a profit les erreurs de la terre…

Il faut un nouveau culte, il faut de nouveaux fers,

il faut un nouveau Dieu pour l’aveugle univers.”^[26]

Kuid see arvamine pole piirdunud ainult nendega, veel meie päevil mõtlesid nõnda Gabriel de MORTILLET, Carl VOGT ja paljud kirjanikud, kes käsitlesid usundirajajaid (või uute sektide juhte), nagu meie VILDE meie prohvet Maltsvetti.^[27] On väga tavaline meetod meditsiinimeestes, vanemais meestes (EILDERMANN) või šamaanides näha suuremaid või väiksemaid pettureid ning väga haruldane nähe, et keegi teadlasi neid kirjeldab kui inimesi, kes ise usuvad seda meile võimatutunduvat, mida nad tunnevad ning väidavad teadvat maailmast. Kui aga neid pidada petiseiks, miks siis mitte kõikjal ning alati näha usukandjate hulgas kõige tavalisema ilmena auguri naeratust? Miks mitte, sest taolist on juhtunud ning juhtub, kuid arvata, et juhtub ainult seda, on täiesti väär. Pole koguni põhjust uhkete kristlastega arvata, et paganlikud meditsiinimehed, kui pole petjad, siis on haiged, kes petavad iseend ja vaielda haavunult vastu, kui sama oletust rakendatakse kristluse korüfeedele. On mu meelest kindel, et need primitiivsed nõiad suudavad rohkem, kui valge suvatseb tunnistada, ükskõik, milliste vahenditega siis on saavutatud nende rituaalide tulemused maagilismeditsiinilisel alal. Nad petavad umbes sama palju nagu iga valitsevasse klassi kuuluv teadlane, kelle prestiiž on kaalul rumalate juures. Ja, nagu kõigest näha, too “hirmutamisteooria” riivab rohkem maagiat ja maagiale alistatud usundit kui usundit algelisel kujul.

Kurjade vägede ja kurjade deemonite tekkimist on muidugi võimalik kujutella ka ilma primaarse hirmuta inimese poolt kui loogilisi järeldusi ebamugavusist. Oletagem, et jääaegne inimene soovis talvel sooja. Pole võimatu, et ta selle puudumisest antud hetkel järeldas kellegi, kes seda kadedalt peab endale ega anna välja, nii tuletas siis olendid, kes on kurjad — ja alles pärast hakkas neid vahetevahel kartma või arutama, kuidas neile mõjuda. Minu meelest taoline oletus, mida pooldavad eriti saksa idealistid nagu FEUERBACHki, viimati väites, et kõik jumalused on tekkinud inimese soovest, eeldab ürginimesele liiaks suured filosoofilised, abstraheerivad võimed ja ontoloogilisele jumalatõestusele vastava mõtlemise. Sest, kui inimesel oli teatavaid soove ja ta ei suutnud neid teostada, siis ei tarvitsenud veel järeldada, et kuskil elab keegi, kes suudab. Just niisamuti, nagu seda, mida kardetakse, ei peeta tingimatult võimsamaks endast kõigiti.

Eelkäsitletud põhjused usunditekkeks on kasutades natukene vähe täpset terminit, puhtvoluntaristlikud ja meeldivad eriti neile, kes usundis näevad emotsioonide ning tahte valdkonnas avalduvat nähet, mille tõeliseks sihiks on inimese mõnud ja õnnelik elu. Aga juba sääranegi materialist nagu HAECKEL (Die Welträtsel: 187) taipab, et hirmuga üksi on võimatu seletada usundit, isegi koer, ulgudes kuu poole või haukudes lehvivat lippu, “ei väljenda ainult hirmu, vaid ka tumedat tungi nende tundmatute nähtuste põhjuse äratundmise poole”. Ja see väide viib teise rühma arvamise juurde, mis seletab usundit kui ürgset maailma seletussüsteemi tingitud inimese vajadusest kausaalse seose järgi igasuguste erinevate nähete vahel. Muidugi võiksid esimese rühma esindajad väita, et vajadus kausaalsuse järele on hirmu olematuksseletamine ja osa ürgmaagiat. Kuid niisuguse väitega (mis esineb isekujul nendegi juures, kes ülistavad teousundit vastandina intellektiusundile) ei ole saavutatud kuigi palju, sest nii muutub mõiste “hirm” üpris ebamääraseks maatriksiks.

3. Kui väita, et usund on primitiivne, populaarne metafüüsika või filosoofiline süsteem, s.t. religioon on intellektist tekkinud nähe, siis jääb muidugi maagia üsna kõrvale, sest maagia pole seletus, vaid parimal juhul seletuse kasutamine vaenuliste jõudude võitmiseks, nende tõkestamiseks või neilt inimesile vajalise väljanõudmiseks. Kuid muidugi ei haara usundi tuletamine seletusevajadusest kogu usundit. LEHMANN (LR: 29) ütleb õigesti primitiivsete usundite kohta, et need on “teatud kindel viis tegelikkuse protsesside vaatlemiseks ja enda kohandamiseks nendega”, aga just see viimane, et usund sisaldab ka inimese harmoneerumiskatsed oma seletatud “nimetule”, jääb peaaegu täiesti välja intellektualistlikus usundituletuse teoorias. Küsimus, kuidas ja miks ürginimene hakkas vajama seletust, on samuti enamasti jäetud kõrvale või vastatakse lihtsalt, et inimesel juba on kord säärane vajadus! Mõned muidugi ühendavad seletusetarbe hirmuga, nagu tähendatud eespool. Ka see teooria on siis sama poolik, nagu usundi tuletamine hirmust, kuid poolik teisel pinnal ja teises suunas, esimene seletas päämiselt maagia ja vastavate riituste tekke, siinne päämiselt müütide tekke.

Minu meelest tulenevad mõlemad, hirm ja selgusenõue, primaarsest võõristusest ja hämmastusetundest, mis valdab inimest, kui ta hakkab suutma eraldada mitteennast. Intensiivsemal kujul see tunne on hirm, tavaliselt on tal aga sama kvaliteet, mis laste õudusetundel tondijuttude kuulamisel. On midagi paeluvat ja tõrjuvat maailmas, midagi salapärast, mis ei jäta rahule inimese sisemust. Ja olenedes inimese ehitusest on ta esimesed küsimused alati kausaalset laadi ja taoliste küsimuste arv võrreldes teistsugustega määrab veel praegugi inimese vaimse arengu astme. Alles vaimu selginemine ning kasvamine tingib kvaliteedi ja kviditeedi küsimused (§ 4.4). Ajaloos on see väga ilmne kristlikus dogmaatikas: kultuurselt kõrgel Idamaal arutati, kuidas Jumal on inimenegi ja jumalinimese struktuuri, barbaarses Euroopas oli esimesi küsimusi, miks sai Jumal inimeseks? Arvan, et võib väita kindlalt: kui mõned primitiivsed müüdid meile paistavad vastavat muid küsimusi kui “miks?”, siis pole me mõistnud neid õigesti või pole need müüdid enam primitiivsed. Sest müüt tõelise tähenduse ununedes mingis mõttes iseseisvus ning hakkas kasvama nagu liigliha.

Eelnenud väitega pole nõus enamik teadlasi, nad nõustuvad küll, et on kausaalseid aitioloogilisi müüte, kuid need olevat vähemuses. Juba kreeka teadlased, kes hakkasid käsitlema oma müüte “terve mõistuse” kohaselt, tulid otsusele, et neis tavaliselt kirjeldatakse tarkade või kuningate või muidu silmahakkavate inimeste saatust, mida rahvas väljendas mõne lööklausega, kuid hiljem hakkas võtma sääraseid lauseid sõnasõnalt ja luuletas nood ümber. Nii seletab mütograaf PALAIPHATOS (Peri apiston III):

“Öeldakse, et Aktaion olevat nahka pandud oma enese koerte poolt, aga see on vale, sest just isandat armastab koer kõige enam ja jahikoerad liputavad kõikide inimeste ees saba. Ja mõned veel ütlevad, kui Artemis ta oli moondanud põdraks, siis koerad õgisid ta ära. Aga mulle näib, et Artemis ei saa teha, mida (see lugu) tahaks. Pole ju tõsi, et mehest saab põder või põdrast mees, vaid sääraseid müüte koostasid poeedid, et kuulajad ei saaks ülbeks jumaluste vastu. Sest asi tõepoolest oli sedasi: Aktaion oli soo poolest arkaadlane, jahiarmastaja, kes toitis paljusid koeri ja pidas jahti mägedel, aga oma asjad jättis ripakile. Sest tolleaegsed inimesed olid kõik isetöötajad, orje neil polnud üldse mitte, vaid nad ise harisid põldu ja see sai rikkaimaks, kes haris põldu ja oli töökas. Aga Aktaionil, kes ei hoolinud majapidamisest ja meelsamini askeldas koertega, läks elu raisku. Ja kui tal enam polnud midagi, ütlesid talle inimesed: “Õnnetu Aktaion, oled nahka pandud omaenese koerte poolt.” Just nagu nüüdki, kui keegi hoorajahtipidajaid saab õnnetuks, tavatsetakse öelda, et hoorad on pannud ta nahka. Taoline oli nimelt seegi, mis juhtus Aktaioniga.”

Taoline müütideseletus, mida nimetatakse euhemeristlikuks, EUHEMEROSe järgi (u. 300 e.Kr.), kes ta rajas, oli Kreekas väga levinenud ja püsis kogu keskaja läbi seletuseks usundite tekkimisele. LACTANTIUS (Instit. I, 15), keda tsiteerib ISIDORUS Hispalensis (Etym. VIII, 11) ütleb:

“Quos pagani deos asserunt, homines olim fuisse produntur, et pro unius cujusque vita vel meritis, coli apud suos post mortem coeperunt, ut apud Aegyptum Isis, apud Cretam Jovis, apud Mauros Juba, apud Latinos Faunus, apud Romanos Quirinus etc. Fuerunt etiam et quidam viri fortes, aut urbium conditores, quibus mortuis, homines qui eos dilexerunt simulacra finxerunt, ut haberent aliquod ex imaginum contemplatione solatium, sed paulatim hunc errorem, permadentibus daemonibus, ita in posteris constat irrepsisse, ut quos illi pro sola nominis memoria honoraverunt successores deos extimarent atque colorent.”^[28]

Vincent de BEAUVOIS (Spec. hist. I, 94) ainult tsiteerib teda ja möödumisi oletab, et kujude austamisele on veel kaks põhjust “(affectis erga morientes) timor et adulatis ergo reges, diligentia artificum insculpendo et repingendo imagines”.^[29] Viimativiimaks tuleneb sellest vaateviisist animism jne., aga ka vääretümoloogiate koolkonnas on sellest jääneid.^[30]

Selle kõrval aga stoikud eriti muutsid jumalused elementideks ja psüühilisiks võimeiks. Nii oli jumalatar Athena mõtlemine (phronesis) ja maast kuuni ulatuv tihedam õhk; Zeus mõistus (nus), puhas õhk ja ülemine hemisfäär (Mythografoi 1843 : 327j.). Nii võis kõik lood jumalaist ja nemad isegi teha ümber filosoofiliste tõdede “teisitiütlemiseks” (allegoria), kuigi keegi ei vaevunud seletada, miks talitati nõnda ja sügavad tõed peideti juttudesse. See arvamine on tõusnud uuesti renessansiaegu ja esineb paljudel autoreil (temast põlvneb degeneratsiooniteooria, natuurmütoloogiline ja natuurfilosoofiline koolkond), viimati veel CREUZER kuulsas Symbolik und Mythologie der alten Völker (I–IV, 1810– 1822) arvab, et monoteistlik ürgtarkus ning õpetus lunastusest ning surematusest olevat peidetud igasuguste müütide ja riituste taha, mida preestrid polevat tahtnud avaldada rumalaile, kes polla olnud võimelised mõistma neid eksaktsel filosoofilisel kujul.

Modifikatsioon sellest vaatest on J. J. BACHOFENi väide “müüt on sümboli eksegees”. Kuigi ta tunnistab, et müütides esialgu olnud ka inimestel “nende mineviku varaseimad mälestused, nende füüsikaliste teadmiste kogusumma, varasemate loomisperioodide ja määratute maailmaga toimunud muudatuste mälestus”, on tehtud need “usuliste tõdede kujutamiseks, suurte loodusseaduste näitlikustamiseks, eetiliste ja moraalsete tõdede väljendamiseks ja äratamaks trööstivaid aimdusi, mis viivad välja ainelise faatumi [Fatum] trööstitutest piiridest”. (Versuch über die Gräbersymbolik des Alten, Basel 1859 : 46jj.). Ei ole õige väita, et see teooria oleks lausa ekslik, sest mõnel üksikul juhul on võimalik näidata enamvähem usutavalt, et mõni müüt on tolastunud inimeste mälestus kunagi kuuldud tõest. Järgnev üks näide (ROYS, The Book of Chilam Balam of Chumayel, 1933, 87 j.) pole ainukene:

“Oli siiski ka teine eklipsi seletus. Kaasnedes mõninga informatsiooniga Euroopa almanahhidest me leiame Codex Perez’ist (lk. 27) väite, et kuuja päikesevarjutus on põhjustatud sellest, et nad on “kaetud planeetide poolt”. Ning ka San Antonio maia indiaanlased lõunapoolses Briti Honduurases nimetavad xulab’iks (“sipelgas”) Koidutähe jumalust, kes jääb vägevuse poolest alla ainult kristlikule Jumalale. Kirjutaja kaldub ühendama seda nimetust sipelgatega, keda nimetatakse xulab ja keda põhja-Yucatani maiad usuvad ära söövat päikese ja kuu. San Antonio indiaanlased on olnud mõjutatud nii holide kui kekchide poolt ja see idee põhja pool, et xulab-sipelgad söövad ära kuu, võib olla hoopis vääriti mõistetud teooria, mis on sisse toodud lõunast ja mis tekitab sellise, et varjutused on põhjustatud teatavate planeetide poolt.”

Kuid, vastupidi on võimalik väita ka, et kõik müüdid on inimliku rumaluse tulemused. Basaalsel, kõiki võimalusi sisaldaval kujul kõneles sellest FONTENELLE (Essai sur l’origine des fables (1691–99), 1724: Oeuvres 1758 (III), 270 jj.):

“Tavaliselt omistatakse müütide päritolu Idamaa inimeste elavale kujutlusvõimele. Mina seon selle pigem esimeste inimeste teadmatusega. Saatke inimene poolusele ning tema esimesed lood on müüdid. Ja on siis põhjapoolkera vanemad müüdid midagi muud? Needki on täis hiiglaseid ja võlureid. Ma ei taha siinkohal väita, et hõõguv ja põletav päike ei soodusta kujutlusvõimet paratamatult muinasjuttudest toituvail vaimudel, vaid ütlen seda, et see eelsoodumus on olemas kõigil inimestel ja see ei sõltu päikesest. Nõnda siis ei ole ma kõiges eelnevas eeldanud inimeste puhul muud kui seda, mis on neile ühine ja toimib nii jääväljadel kui kõrvetava päikese all… Siinkohal võiksin näidata ka hämmastavat kokkulangevust Ameerika indiaanlaste ja kreeklaste müütide vahel… Sest kreeklased, kui nad olid alles noor rahvas, ei arutlenud sugugi mõistlikumalt kui Ameerika barbarid, kes olid tõenäoliselt samuti noor rahvas, kui hispaanlased nad avastasid. Nii on meil igati alust mõelda, et indiaanlased oleksid lõpuks sama mõistlikult arutlema hakanud kui kreeklased, kui neile vaid selleks vabadus oleks antud… Ka vanade hiinlaste juures me leiame vanade kreeklastega sarnase lähenemise — seletamaks looduses toimuvat, mõeldakse välja lugusid. Millest on tingitud tõus ja mõõn? Loomulikult ei mõelnud nad kuu mõjust meie vetele. Ühel printsessil olnud sada last. Viiskümmend elasid mere kaldal, viiskümmend mägedes. Neist said alguse kaks suurt rahvast, kes tihti omavahel sõdivad. Kui merekalda asukad on üle mägede elanikest ning sunnivad viimased taanduma, siis on tõus. Kui nad aga tagasi lüüakse ja nad mägedest mere äärde pagevad, siis mõõn. Säärane filosofeerimine sarnaneb igati Ovidiuse Metamorfoosidega ning on tõsi, et ühesugune teadmatus on andnud erisuguste rahvaste juures ühesuguseid tulemusi.^[31]

Kõik vanemad teadlased (ja neid on väga palju), kes on arutanud taoliselt, peavad endastmõistetavaks taoliste seletuskatsete puhul isiklikustamist inimese poolt, keegi ei küsi, miks inimene tegi jumalused oma näo järgi. Keegi ei katsu tõestada seda dogmaks muutunud hüpoteesi, mis nii absoluutsel kujul vastab tõele alles inimkonna vaimse arengu kõrgemail faasidel. Primitiivse müüdi olendid tõepoolest pole inimesed ega loomad, pole loodusenähted impersonaalselt ega isikud, vaid kõikide nende üksikfaktide lahutamatu kompleks. Ainult siis, kui väita, et inimene iseendki vaatles nõnda, võib öelda, et inimene moodustas loodusenähteist omataolised olendid.

Viimne suur koolkond müütideseletamise alal on väga sarnane esimesega ning pärineb ka juba renessansi ajast, mil võrreldes kristlusega püüti vabandada paganaid kui idamaiseid rahvaid nende elava fantaasiaga. See polevat neid lasknud kainelt vaadata tõde loodusenähete kohta, vaid sundinud luuletama ning ilustama kõike tajutut. Eriti intensiivseks muutus see vaateviis müütide kohta saksa romantikute estetismi tulemusena, vennad GRIMMid, Fr. M. MÜLLER, MANNARDT, DÄHNHARDT ja igasugused kuu, päikese, tähtede, kõue ja tuulemütoloogid arutavad nõnda ja pole võimalik väita, et nad alati eksiksid. Kuid selle teooria äärmused on sama koomilised kui PALAIPHATOSe seletus Aktaioni loole. Kahjuks pole mul võimalik tuua näidet just Aktaioni kohta sellest koolkonnast, aga väga kena on lugeda LUBBOCKi (284) arvamist Oidipuse loo kohta:

“Selline seletus kaugeneb — ja see on just tema peamine võlu — vanadest müütidest mitme vastandliku joone poolest. Just nagu päike hajutab teda ümbritseva pimeduse ja õhtul läheb taas pimeduseks üle, nii tappis ka Oidipus oma isa ja abiellus oma emaga. Sel viisil ei osuta selle kohutava loo sisu mitte inimese hinge moraalsele rikutusele, vaid valestimõistetud kirjelduse tõlgendusele, et päike hajutab pimeduse ja lõpuks otsekui naituks pimedusega, millest ta pärineb.”

PALAIPHATOS arvatavasti seletanuks, et Oidipus tappis ühe taadi ja abiellus tolle eidega ning rahvas haletses vaest meest, kes tõeliselt tappis oma isa ning võttis naiseks olendi, kes võinuks ju olla ta ema. Natuurmütoloogide ja euhemeristide seletused pole ju mõeldud muuks kui “moodsale inimesele” ebasobivate joonte kõrvaldamiseks inimkonna ajaloost ning mõttelaadist. Ja nad mõlemad arvavad, et alguses oli kõik korras, kuid hiljem inimkond muutus rumalaks ja hakkas lihtsaid tõdesid mõistma võõriti. Aga nad ei ütle seda kuskil expressis verbis nagu CREUZER ja tema mõttekaaslased.

Poolteaduslikule, külakooliõpetajalikule mõtteviisile tundub just see teooria, millest sõltub ju, et ürginimene kummardas “loodust”, väga sobiv ja kena, sest ta ülendab inimkonna minevikku ning nõndamõtlejat seminari vilistlast ühtmoodi. Koolmeistrile on ju “loodus”, millest ta teab kõik, väga austamisväärne, eriti aga päike, seepärast teda rõõmustab, et ta kauged esivanemad on toiminud samuti ning kõik vahepäälsed usundid on inimvaimu pimenemise eksimused, milledes tavaliselt on süüdi preestrid, kes tahtsid elada jõude muude inimeste arvel. Et taolised teooriad eriti maaintelligentsi hulgas on käibel veel praegugi, nimetan alamal selle koolkonna tähtsamate esindajate olulisemad teosed. (§ 5.9; lk. 315 jj.)

K. LEPSIUS, Über den ersten ägyptischen Götterkreis und seine geschichtlich-mythologische Entwicklung, 1851; W. SCHWARTZ, Der Ursprung der Mythologie, dargelegt an griechischer und deutscher Sage, 1860; A. KUHN, Die Herabkunft des Feuers und des Göttertrankes, 1859; Entwickelungsstufen der Mythenbildung, 1873; Fr. M. MÜLLER, Chips from a German Workshop, 1867–75; Introduction to the Science of Religion, 1873; Hibbert Lectures on the Origin and Growth of Religion as Illustrated by the Religions of India, 1878; Gifford Lectures: Natural Religion, 1889; Physical Religion, 1891; Anthropological Religion, 1892; Theosophy or Psychological Religion, 1893; Contributions to the Science of Mythology, I–II, 1897. BAUDRY, L’interprétation mythologique (Revue Germanique 1865). E. BOURNOUF, La science des religions, 1870. M. BRÉAL, Hercule et Cacus, étude mythologique comparée, 1863; Mélanges de Mythologie et de Linguistique, 1878. E. H. MEYER, Indogermanische Mythen, I–II, 1883–87. Ch. PLOIX, La nature des Dieux: Etudes de mythologie gréco-latine, 1888. E. SIECKE, Liebesgeschichte des Himmels, 1892; Mythologische Briefe, 1901; Drachenkämpfe, 1907–08; Hermes, der Mondgott, 1908–09; Götterattribute und sogenannte Symbole, 1909; Pûshan, Studien zur Idee des Hirtengottes, 1914; Der Vegetationsgott, 1914. H. LESSMANN, Die Kyrossage in Europa, 1905; Aufgaben und Ziele der vergleichenden Mythenforschung, 1907; Schneewittchenstudien, 1910–14; Die Unglückszahl Dreizehn und ihre mythische Bedeutung, 1913; Die Entstehung der Sprache im Lichte des Mythos, 1922. G. HÜSING, Beiträge zur Kyrossage, 1906. P. EHRENREICH, Die allgemeine Mythologie und ihre ethnologischen Grundlagen, 1910; Die Mythen und Legenden der südamerikanischen Urvölker, 1905; Götter und Heilbringer (ZE 1906, 536 jj.); Die Sonne im Mythos, 1915. E. SELER, Einiges über die natürlichen Grundlagen mexikanischer Mythen (ZE 1907, 1–41). H. WINCKLER, Himmels- und Weltbild der Babylonier, A. JEREMIAS, Das alte Testament im Lichte des alten Orients, E. STUCKEN, Die Astralmythen, 1901–07. W. MANNHARDT, Wald- und Feldkulte, I–II, 1875–77. O. DÄHNHARDT, Natursagen, I–IV, 1907 jj. F. G. WELCKER, Griechische Götterlehre, 1857–63. J. GRIMM, Deutsche Mythologie, 1835. A. M. KRAPPE, La Genèse des Mythes, Paris 1938.

Kõigile animismi eitajaile (nagu A. LANG, Custom and Myth, 1884; Myth, Ritual and Religion, 1887; The Making of Religion, 1898), eriti aga preanimistlikele hirmu ja sellest sõltuva maagia (ehk usundi) teooria pooldajaile on seletusmüütide olemasolu segav. Nad seepärast enamasti väidavad, et riitused on primaarsed ja müüt seletab riitust, olgu siis selle mõte veel säilinud (siis õigesti) või unustatud (siis enamasti valesti). Nemadki lähevad vahel äärmustesse, nagu BROCK-UTNE seletades Vana Testamendi lugusid, ja unustavad ära, et ajal, mil oli vaja seletada riitust, oli inimese jaoks juba seletada palju muidki asju. Tuul kasvõi ärritas inimest kindlasti enne, kui tal oli kombeid tuule suhtes. Isegi LEHMANN (LR: 99 jj.), kes ometi kõneleb tagasihoidlikult, võrreldes teistega, liialdab üteldes:

“Müüdid on tegelikult sekundaarne, refleksiooni kaudu lisanduv, juhuslikult elav ja muutuv, kergesti kaduv element religioonis. Kultusel on oma kindel tugi alates jumalateusu ehitusest kuni selle täieliku vaimsustamiseni… Müütide domineeriv ülesanne ei ole aga mitte looduse seletus, vaid kultuse motiveerimine ja seletamine. Sageli on müüt vaid tekstiloojaks pühadele tseremooniatele (eriti kus ta esineb hümnivormis). Või tahab ta siis selliseid kultuslikke suhteid lahti seletada, millede algmõte on kaduma läinud, või ka selliseid, millised tahavad uuesti juurduda. Sellistest etioloogilistest (=rajamise) müütidest kubisevad india braahmanid, aga ka kreeka mütoloogias leidub selliseid (Prometheus jätab Zeusi ilma ohvrilihast jt.). Müütides seletatakse vananenud kombeid ja töid (nt. tule hõõrumine), relvi ja masinaid (Thori haamer, Hermese sau), mis on kultusesse kaasatud. Erinevate jumalate kokkuseadmine kultuses annab jälle põhjust jutustada, millal ja kuidas need jumalad said sugulasteks või taas jäid võõrasteks, või kuidas nad kultuse üle tülitsesid; mõeldakse välja ka inimeste ja jumalate vahelisi sidemeid: kus hilisem kangelastekultus või võimsate perekondade ja kuulsate isikute austamine vajab kõrgemat seadusalust, seal saab neile juurde mõeldud jumalik päritolu. Kreeklastel ja indialastel on niipalju müüte mitte ainult seepärast, et mõlemad tahtsid enda jaoks kõike lahti seletada, vaid kuna juba nende usundid pöörasid tähelepanu eelkõige jumalatele ja nende arvukatele kultustele. Roomlastel ja hiinlastel oli seevastu müüte vähe, kuna nad olid üksnes praktikud, kelledele piisas tseremoniaalsest, osalt aga ka, kuna nende usundid olid rajatud animistlikule alusele ja vaimudeusul ei ole müüte. Egiptlaste usundist ei leia me müütide kohta sama hästi kui mitte midagi; müüdid Osirise, Isise ja Horuse kohta on peaagu ainsad meile teadaolevad… Müüt on määratud selleks, et ta ületataks: selgitavad episoodid [Momente] selles on teadus ja teoloogia, mis on üle võtnud hingekosutava jutluse, legendid (muistendid) ja laulu, jutustavad muinasjutud ja luule; ja see on kõrgemate religioonide allakäigu tunnus, kui müütiline nende usus ja õpetuses jälle üles kerkib.”

Kui taoline väide üldiselt oleks õige, siis peaks rahvaste juures, kellel on väga palju müüte, olema tähtis osa usundis kultuselgi, kuid indiaanlased ja polüneeslased on rahvad, kes vaatamata müütide määratule hulgale on väga vaesed koguni privaatkultuse avaldusilt. Ja müütide vähesus roomlaste ning hiinlaste juures vaidleb kõvasti vastu teooriale, LEHMANN pole suutnud teha kuidagi mõistetavaks nende puudumist. Sellega on aga tõestatud, et müüdid pole seoses ainult kultusega, kuigi sageli lugu on nõnda, eriti juttudes, mis seletavad praegusaegseid kombeid või tegevusi mõne sündmusega minevikust.

LEHMANN eelnevas väitis, et müüdi jutustavad osad on hiljem muutunud muinasjuteks ja nii arvatakse tavaliselt ka väljaspool natuurmütoloogilist koolkonda, sest paljude muinasjuttude puhul on nende müütilisus hõlpsalt avastatav. Isegi veel siis, kui muinasjutt omakorda on juba degradeerunud anekdoodiks või lorijutuks, nagu meil taeva lahkumine maast sõltub rätsepast ja tema perekonnast. Kuid LANG arvas vastupidi, et paljud müüdid on religioosse värvinguga kaunistatud muinasjutud ning temale on selles väites järglasigi, nagu HARTLAND (The Source of Fairy Tales, 1891; The Legend of Perseus, 1894–96; vrdl. WUNDT AfR XI (1908), 200 jj.).

Niisuguse väitega seoses tekib muidugi küsimus müüdi ja muinasjutu koha ja osa kohta inimeste elus. Mina arvan, et muinasjutt võib müüdistuda ainult sattudes levikul rahva juurde, kellele müüdid on olulisemad juttudest, kuid muidu on loomulik vastupidine käik. Kuid selles asjas oleneb palju müüdi ning muinasjutu definitsioonist. Kui öelda, et müüt tegeleb ainult jumalustega, on muidugi võimalik, et teatav jumalus kisub oma jutustikku võhivõõraid motiive, olenedes ta tähtsusest ning inimeste poolt talle osutatud lugupidamisest. Kuid müüdi tegelased ei tarvitse olla üksnes jumalused, vaid ka kunagised inimesed, loomad ja “elutud asjad”, kelledes jutustajad ei näe isegi erilist sangarlikkust.

Kõigest eelnevast võib järeldada, et ükski müüdiseletus omaette pole absoluutne. Vanemais kihtides esineb mu meelest ainult seletusmüüte, mis kirjeldavad, miks on asjad nii nagu nad on, ja siis edasi, kuidas nad said sääraseiks. Sellel faasil on loomulik, et mingil moel “jutustati ümber” loodust (sõna avaraimas mõttes), meie meelest “öeldi teisiti” kui asi on tõepoolest, luuletati ning avardati pisikene kogemus pikaks ja toredaks looks. Sest iga inimvaimu avaldus kipub kasvama koos inimesega. Nii palju on õigust natuurmütoloogidel. Et vahetevahel sellised lood kuidagi vastavad meie kogemusile (vrdl. oletused toitainete “väest” ja vitamiinid), siis võib meil tekkida kalduvus arvata primitiivseisse müüdesse olevat peitunud või peidetud andmeid kõrgemaist kultuurisaavutusist, mida madalamalseisvad rahvad on mõistnud võõriti. Ka see võib vahel olla õige. Aga ometi kehtib mõlema kohta üldiselt: meil pole mingit põhjust oletada inimvaimu üldist degeneratsiooni teatavast hetkest pääle, mille tõttu lihtsad ja puhtad, tõelised tõed totrastunud vaimu pärast omandasid meile ogara, paljudele koguni vastiku ilme. Veel LUBBOCK leidis vajalise olevat vaielda vastu degeneratsiooniteooriale, millel enne DARWINit oli väga palju pooldajaid (CREUTZER, MÜNSTER, F. Chr. BAUR, MOVERS, ROCHETTE, RINCK, CHWOLSON, vrdl. GRUPPE, Die griechischen Kulte und Mythen, 1887 : 42j.), millel SCHMIDTi koolkonna näol on pooldajaid veel praegugi. Üldiselt on aga selle aeg mööda ja küllaldased alused ta elustamiseks puuduvad. Eriti käib see tõrje euhemeristliku seletuse vastu, mis laseb inimkonna olla sattunud kujuteldamatusse totrusse. Et müüdid on saanud omale kunagi ülesande seletada teatavaid kombeid ja õigustada neid, et nad on omandanud motiive muinasjuttudest, on loomulik ning võimalik. Aga primaarselt peab tunnistama, et FONTENELLEil on õigus: müüt on primitiivse usunditeaduse hüpotees ja ta iseloom on tingitud primitiivse inimese vaimsest struktuurist. Ise küsimus (vrdl. § 6.6) käib materjali kohta, mida ürgsed rahvad kasutasid müüdi kujundamisel, teisisõnu, kust sai inimene pildid ja vahendid, millede varal ta seletas.

4. Nagu öeldud, pole usund ainult mütoloogia, pole ka riituste varal kerjamine kõrgemailt vägedelt, vaid need kokku ja veel midagi muud. Usundit ei põhjusta üksnes tundetahte nähted ega intellekt, vaid need mõlemad ja veel kõik muud inimese võimed, sest usund algselt oli kogu inimese reaktsioon sellele, mis talle tundus erinev temast endast. Oletatavasti ürginimene ei teinud seda vahet nagu meie ja vahe ei olnud talle samasisuline kui meile. Igatahes eraldamine ning lahutamine ja kataloogimine olid esimesed tunnetuseavaldused, araabia keeles veel praegugi bâna tähendab “tegi vahe” ja “mõistis”. Et kataloogida on võimalik mitmel moel ja alusel, seepärast on müüdidki vasturääkivad, sageli pärinedes ometi samalt jutustajalt. Kõikide taoliste usunditekke põhjuste otsimisega ja avastamistega pole võimalik halvustada usundit kui niisugust. Sest, nagu usund muiste oli kogu inimese reaktsioon, nii ta seda on praegugi ja seepärast ta on vältimatu ja kõrvaldamatu vaimne nähe. Tõsi on küll, et meil on palju teadusharusid, mis usundi evoluutidena võiksid teda asendada, kuid inimene, kes lepib disiecta membra keskel elamisega ega vaja mobiilset üldpilti, pole inimene, vaid spetsialist, oma liigi kääbunud esindaja. Inimkonnale olnuks hukatuseks spetsialistide kujunemine juba enne sündimist ning on praegugi, sest inimkond võib püsida ainult seni, kuni spetsialistiks teatavate riituste või teaduste alal saab ainult õppides.