Читать книгу Üldine usundilugu - Uku Masing - Страница 9

1. Loomulikult on usundi(te) ajaloo kirjeldamisel vaja teada, mis on väljumispunktiks, s.t., tuleb küsida: milline oli esimeste inimeste usund, mitte aga enam, kuidas ta tekkis. Sest ainult “maagia” poole kalduva mõttelaadiga inimene võib arvata, et vastus küsimusele “miks?” on ka vastus küsimusele “mis?”. Selle küsimusele vastamist raskendavad tunduvalt aga mitmelaadsed asjaolud. Esmalt on problemaatiline, kas usund on sama vana kui inimene või on ta tekkinud alles hiljem pääle pikka elamist ilma usundita? Muiste leidus väga palju teadlasi, kes väitsid, et veel praegugi võib leida rahvaid ilma usundita ja sageli sellest järeldasid, et ürginimesel polnudki usundit. Kuigi seda järeldust tingimata ei tarvitse teha, sest paljud oletasid inimesed degenereerunud nii kaugele, et nad koguni võisid kaotada usundi.

Nii väitsid näiteks de BROSSES (Du culte des dieux fétiches ou parallèles de l’ancienne religion de l’Egypte avec la religion actuelle de la Nigritie, 1760; saksa tõlge PISTORIUSelt 1785, lk. 149) ja PISTORIUS ise (lk. 333). Hiljem avastati selliseid rahvaid väga sagedasti, LUBBOCK (174) mainib nende hulgas: eskimod, kanada ja kalifornia indiaanlased, Brasiilia ja Paraguay hõimud, polüneeslased osalt, primitiivsemad rahvad Indias ja Ida-Aafrikas ja hotentotid; veel meie päevil on VOLZ (Im Dämmer des Rimba