Читать книгу Uskuda, elada: 59 kirja Kiivitile - Uku Masing - Страница 11

Armulise ja halastaja Jumala nimel ^*

16. VI. 30

Tukun ja tukun, ootan vihma, aga seda pole võtta, sest Jäämeri neelab ära kõik miinimumid ja vähe halb on mõelda, et põud sööb kodu ära tillukese orase. Närune on see asi niikuinii ja närusemaks ta ikka läeb. Täna vist otsustatakse tubakamonopoli asi! Ja usuteaduskonnaga pole ka lood korras, kuulujutte on sulgemisest, Rahamägi arvas küll, et sellest ei tule välja midagi, aga, kes teab? Tennmanni professuuri kaotamise jutte on ka liikvel, siis sel juhul kui terve teaduskond ei astu tagasi, saab tast mulle suur võistleja – ja teaduskond ei saa tagasi astu, sest siis ta kaotatakse otsekohe! Pagana keeruline see lugu ja võib veel keerulisemaks minna. Võib olla, oleks parem kui Eesti enampakkumisel maha müüdaks, aga see on jälle võimatu. Igaltpoolt võetakse aga raha maha, ülikoolilt 20 miljoni!!! Ja antakse juurde muidugi “Noortele Kotkastele”! Niisugune tunne on nagu seisaks veel kuidagi vaevu sool ja kui end liigutad siis kaod! Ja milleks see on kõik hää? Sõdureid ja juriste on vaja, arste, loomaarste, aga muid mitte! Ja ometi ei saa ka nii elu surevasse rahvasse, see on väsind. Võib olla, ma projitseerin liiga palju end välja, aga ega palju pole neid inimesi, kelledel oleks elada häämeel. Kõik selleks, et endal hinge sees hoida ja muud ei saa – ja, mis selle hingenatukesega ainuüksi teha?

Loen vaheti Berdjajevi “Der Sinn des Schaffens” – see on üks üpris kena raamat, aga kirjutatud enne 1914 sellepärast tas on veel elu. Ja vaen eetika ja moraali vastu kasvab aina. Eetika on nõiduse jätk, sest inimene loodab ju, et ta oma eetilise eluviisiga midagi saavutab, aga ta ei saa siiski midagi! Sellepärast ärgu sellest üldse räägitagu, jäätagu ta sakslastele ja inglastele, neile olenditele, kes on sündimisest saadik ja eo ipso väikekodanlikud ja peente “kommetega” prantslastele, kellede A ja Ω on bourgeoisée. Ei tea üldse igavamat ja labasemat kui see, sest ta on kompromissitegemine kõigega, mis on. Inimene, kellele Raffaeli Sixtina meeldib ei või kunagi olla inimese nime väärt, ta on vaid puudliks pügatud lõvi või ümberpöördult – nii kuidas härrad soovivad! Ja sellast närust prahti on täis kõik kohad! Aga labased asjad võtavad tavaliselt üle “kristlased”. Ma olen kord juba esteet, võib olla, liigagi suur, sensiiblik peaaegu viimaseni piirini, aga ma ei suuda aru saada sest kuidas inimesed kõiki seda suudavad välja kannatada, kuidas kiita Zola’d, Goethe’t, Sudermanni, Maupassant’i ja muid sellaseid narre. – Ja ma arvan, et väikekodanlik inimene kunagi ei või ollagi religioosne, veel vähem kristlik, sest ta on leige täiesti. Ja enda kohta arvan, et oleksin meelsasti vast samasugune väikekodanlik vunts, aga ma ei taha olla. – Ja kui naised, väikekodanluse tugimüürid tavalikult, must jagu ei saa, siis ei saa muu must jagu kui surm. Kui Sulle siis korra raamatuid saadan, siis ka tolle mütsi, kuidagi ikka saab. Ja oma “õigustuseks” selle “pruudi” loo kohta, tarvitasin toda Tederi termini ja ei mõelnud selle juures teps mitte kurja, sest kurjast on ju lõpuks kõik need “pruudid”. Berdjajev leiab ka naises mehe kõige suurema ja alandavama nõrkuse. Igatahes on võimatu, et tõsisena mõelda võiks kõigile noile asjule ja ühelt poolt naljakas, teiselt poolt vähe piinlik olemine on kui sulle aga loetakse kõiksugu ilusaid ja armsaid sõnu, sest naerda tahaks häämeelega. Ja enda suust ei tule nad välja, sest sihilik valetamine on ikka hirmus raske asjakene. Võib olla, ükskord ka harjub sellega, aga see võtab vaeva ja aega – ja seda viimast ei ole, kuigi teda on küll.

Üks veerand on Mandelkerni konkordantsi läbi, aga kõik see, mis leitud, ei ütle üht ega teist. Kursustöö lõpetan sel nädalal mustalt, aga rahul ma taga pole, sest asi on vastolusid täis ja prohvetite psükoloogiat mina ei oska küll lahendada ei endalle arusaadavakski täiesti teha. Euroopa keelis paistab see ratsionalistlik, millel sääl pole üldse seda värvi man. Saab näha, mis saab. Hää olla ei ole igatahes! Kaheksa raamatut pooleli lugeda, referaati pole teind, jutlusest ei tea ööd ega päeva, keeli tahaksin õppi (araabia, assüüria, šumeri, süüria, ladina), eksamite jaoks peaks hakkama vaatama. Aga kust see aeg kõik võtta. Ja üheksa tundi istuda, siis on aju nii koledasti väsind ja magada ei saa kuidagi. Ikka sama ja sama teha on kole igav. Eila käisin botaanikaaias; sääl on päris rahulikke kohti ja olla üsna kena, ainult need sedelid ja äraneetud sildid! Ja kellel pole sees rahu, sellele ei leidu väljaski rahu. Nii see on ja nii jääb! Aga ei oska kujutella aastaid pääle 1933, kuueaastane mu olles juba istuteti pähe see maailma lõputermin ja ta ei kao säält. 1950 on mõttetus, igatahes ma olen siis surnud! Ja jumalariik [Basileía tou Theou]^** peab tulema, kunagi ikka. Ta on mulle küll kinni aja ja igaviku probleemis, kas ta on ajas, kui, siis ta pole täielik ja kui ta on väljaspool aega, mis ta siis on? Aga seda probleemi saab vaid mõelda, mitte tunda. Ootan ainult midagi täielikult teist “etwas ganz Anderes” nagu R. Otto ütleb Jumala kohta; see on Jumala asi, milliseks see saab. Mis ma pean selleks tegema, ei tea kindlasti, võib olla, ainult olema Inimene või dämooniline inimene, väljaspool hää ja kurja probleemi, nagu Jeesus. Aga see on hirmsasti raske, mõeldav küll aga ei saa olla, olen ikka, kas hää või kuri, mitte kunagi ei kumbki neist. Võibolla, et ei olegi see võimalik? Aga, võib olla, et olen väljas ja järgi on vaid iga viivu kataloogimistõbi – hääks või kurjaks. Kes teab, mina ei tea!

Abel sai papi man läbi, nii et kursus on päästetud, kui ma õieti mäletan, siis Petersonil ja Kivisikul halvasti läks, aga oma nina ma selle eest anda ei või. Aega sest ju kole kaua läind! Pühadki vedelesin nii maha, et neid üldse polnud ja raamatusse ei saand vaadatagi. Esimese ajasin ühe prouaga in spe juttu; no pole ma elu ajal olnud nii suures hädas. Mis sa siis oskad rääkida kui inimene midagi ei räägi, näkku vaatab ja naerab ja kõva käsk on jäetud, et peab aja oskama surnuks lüüa! Teise raiskas “kallis ksv.” Pender, olin viimaks põhjani tüdind, sest ei suuda kannatada kui inimene endast kõik puistab välja ja seda teeb ajalehelikkude fraaside ja palveraamatute tsitaatidega – ja kõige selle “vagaduse” juures ei läe ometi meelest see “lesk õde”, kellest jutud isegi Rapla ulatand! Kolmandal tagusin klaverit ja katsusin “Simsoni” laulda ja seletasin ühele preilile, et hing on surematu. Mine, tee, midagi selgeks, kui endal pole asi kindel! Uskmatuks ta ikka jäi ja jääb – sest ta tahab lapsi ja meest tööloomana, sellasel pole hinge ju üldse vajagi. – Ja siiasõidul laupäeval “vihastasin” veel päris hästi kui üks vunts mult küsis, kas ma olevat samast algkoolist, kust “need ekskursandid” – tahtis vist mind noomima hakata suitsetamise pärast. Üks proua istus vastu ja sel oli kolm tundi tegemist lapsega – ja ma mõtlesin, et kass ka nii ei laku oma poega! Raamatuid paistis olevat (köidetud ajalehelisad kindlasti!) aga neid ka ei vaadatud. Mis sihuke inimene üldse elab!

Ja selle “vägeva” lausega olgu: aamen!

+Hugo Masing+

____________

* Originaalis araabia keeles.

** Originaalis kreeka tähed.