Читать книгу Uskuda, elada: 59 kirja Kiivitile - Uku Masing - Страница 12

6. VII. 30

Algan oma epistli täna, aga kes seda teab, millal ta valmis saab. Tööd peaks ju tegema ja ei mitte mõtlema sellele, mis teevad teised inimesed. Aga see nädal on läind nõnda, päev tööd, teine päris korralikult logeletud. Ja kui visalt läheb see töö ometi! Olen lugend natuke dogmaatikat ja VT teoloogiat pääle Hiobi ja teiste sellaste asjade. Referaat ja jutlus raiskavad ka kole palju aega. Aga kuradile annud sõrme, pead andma ka käe. Aga pääle seda ma tahan võtta ära oma käe ja tema ei pea teps mitte enam kirjutama jutlusi ega referaate, sest see kõik on kurjast.

Ametlikud asjad peavad olema alguses – saadaksin Sulle meeleldi mõnegi krooni, aga praegu küll ei saa, kaks nädalat on palgani ja see närune kolamine võtab ka palju raha. Liiga palju raha vist veelgi. Ja jäledamast jäledaim: Voiman pidavat varsti tulema tagasi ja ma ei taha talle enne anda kohta kui 1931 jaanuaris tagasi. Saab näha, mis näo ta teeb ja kui ta hirmsasti pahandab siis pahandan ma ka ja viha väsitab ja ma ei taha end sugugi väsitada, vähemalt sellase tühja asja pärast mitte.

Vahel olen surmani hädas Elihu kõnedega, mis sääl siis teha kui üheleainsale kohale kolmkümmend seletust ja tekst on udune nagu Alaska öö. Ega sellest hääd tööd ei saa, sest materjali mul liiga vähe tarvitatud ja tarvitada: kaheksa kommentaari ja kümme muud raamatukest ja raamatut. Ja teisele tööle umbes kaheksakümmend. Tähendab peaaegu neli korda nõrgem töö!! See on teiste sõnadega, et selle eest ei saa sentigi!!

Käime Anveltiga joonistamas vahel, täna korra Raadi pargis, aga saagu, mis saab sellest, nii ilus asi ei saa kunagi kui ta peaks olema ja on. Taevas on ilus ja pilved on ilusad, puud on rohelised ja vesi – kuidas anda edasi, et ta on vaikne ja häämeel oleks tas logeleda? Seda ei tea. Nüüd oleme harutand mu monoteistlikku monismi, olen saand vagaks kannatajaks. Jäle on küll kui inimene on paremal juhul Jumala ori ja kõik vastandid, mis maailmas on Jumala tahtmine. Vahel mõtlen, kas ma ei ela läbi oma nahal tervet VTi. Läindaastal oli veel Hiiobi trotsi, nii et ma meeleldi oleksin läind Jumalaga kohtusse, nüüd on ainult Koheleti väsind resignatsiooni ja palvet, et Jumal ei tuleks mulle liiga lähedalle. Millega see lõpeb, kes teab? – Mingi status on olemas ja tee on kindel, mida lähen. Kuid ma olen leidnud, et kui Jumal on suures katedraalis, mille uks on suletud, siis pole mingit kasu sellest, et enda ukse vastu hiioblikult puruks taguda, parem juba istuda kerjusena ukse all ja oodata. Kui see uks kunagi avatakse, siis saab sisse, kui teda ei avata kunagi, siis peab olema rahul, sest Jumalalle ikka midagi teha ei saa. Tähendab pott on annud alla meistrile, pott ei pane enam vastu! – Anvelt leidis, et sellane usk võivat olla sellel, kes tahaks abielluda ja ometi ei taha; sest inimlikud on siis ju vaid hädad ja ootus. Võib olla, et tal on õigus, aga ega see ei muuda sugugi asja.

Ainuke hää vahend oleks haigus teha arstirohuks, aga seda ma ei oska. “Golem”.

7. VII. 30

Sain täna Voimannilt kirja, augusti alguks ta on tagasi ja tahab kohta endalle. Ja nüüd ma olen hädas – ja veel kuidas. Jumal on mulle vihane, vähemalt ta tahab, et ma enda töötaksin surnuks, sest ma ei jõua enam. Tunde anda, ah Issand Jumal kui vilets leib see küll on, kui palju vaeva sellega ja pahandust ja väsimust. – Pole mitu ööd enam saand korralikult magada ja täna ööl vist mitte üldse, vähemalt nii tundub, sest mu mõtted aina põiklevad ja keerlevad, kuidas leida endalle pääsu. Viis kuud vähemalt, – viis kuud!

Aga ma ei tea milleks Sulle lobiseda sellasest hädast, see on nonsens. Kuidagi ma suren ikka ja nõnda kuidas Jumal tahab kas hullumajas või kodu aheldatuna seina küljes. Ükskõik viimaks kuidas. Aga ma tahaksin ometi teada, mis otstarb sellel on. Ja nüüd algab jälle see hiioblik heitlus Jumalaga.

Et ma ei unustaks, ära hooli Spengleri eesõnast, sakslased need ikka kirjutavad labased. Raamatus pole sellaseist asjust midagi olemas. [---]! Aga ega see raamat rõõmu küll ei tee muule kui endapiinajalle ja teistele viletsatele.

Ja ma kirun kristlaste konverentsi, ma ei taha minna!

9. VII. 30

Olen nüüd sest Voimanist üle, tehku ja tahtku ta, mis tahes, eks siis kuidagi hakkama saa. Üks peaaegu unetu öö on siiski läind sellega askeldades, aga nüüd olen päris rahul. Ja eila sadas terve päeva vihma ja täna tahab kõik tulla samuti. Ja ma ei taha kuidagi minna nende konverentsile, mul on ju sellega “herzlich wenig” tegemist. Aga enam ei pääse. Neli päeva!

Aega aga läheb aina raisku, kuid olgu sadu kuradeid mu kallal, oma töö pean, pean saama valmis. Muidu ma enam end üldse ei usu ega usalda. Raske ta on ja raamatuid vähe ja muid asju oleks ometigi ka vaja vaadata. Aga kus sa jõuad. Rahu pole ju ka palju ja mõtted hulguvad ja otsivad, kelle nad võiksid neelda ära, ja kuradeid pole selleks. Mis puutub kristlikku ilmavaadet, eks ma siis katsu Sulle otsida midagi kui peaks olema vaja, aga 12-dal sõidan juba ära. Nii et ma pean selle kirja saatma ära vähemalt täna, olgu ta siis sellane kui tahes. Ma ei oska pikalt ja laialt kirjutada, olen nagu “teadlane” kuiv, lühikene ja ühetooniline. Õnnetus ta on, aga, mis inimene nendele ikka teha võib. Sõnu ei ole ju asja elusaks tegemiseks ja selle ütlemiseks, mis ma tahan ölda, sest küsimus on siin, et kas ma üldse tahan midagi öelda. – Aga siiski üks asi on mul veel meeles, prl. Muusekant sõidab oktoobris Strassburgi või Pariisi ja tahtis anda oma koha ühele tublimale inimesele. Kas ei taha Sina seda äkki teha. Ma nagu kahtlen küll aga… Muusekant on praegu siin – saab vähemalt vahelgi kuulata mõistlikumat juttu, aga rääkimisvõime on päevaotsaste vaikimistega kadumas. Või on see laiskus? Kes teab?

Ja praegu on pää kuramuse tühi, kilke võib siin olla ja liblikaid, aga mitte mõistliku teadlase mõtteid, aga kust neid ikka võtta kui mõtted teaduse asemel kolavad mööda teadlasi. Peaks ju olema viimaks see niisama hää kui teinegi, aga teadlastest ei saa kirjutada teaduslikku tööd, vaid ainult biograafiaid või midagi sellast. Ja seda keegi ei arvesta.

Asju on ju palju pääs laiali, aga ma ei viitsi neile hakata mõtlema, sest siis olen niiviisi pigis jällegi, et ei saa magada ööl ja seda ma sooviks ainult oma kõige suurematele vaenlastele ja muudele sellastele olenditele.

Õpemaksu pärast sul vaevalt maksab muretseda, sellest Sa pääsed niikuinii – kui veel kolmanda kursuse ka saad juure. – Aga muga on lugu halvem, sest koduseid inimesi ei tahaks enam vaevata, ega õde pahandada. Aga ega muud teed vist ikka pole. Ja kui stipendiaadiks ei saa, mis siis? Ja siis ma küll muutun sellaseks näruks, keda ennem pole nähtud, sest tarkusega ei saa ometi kõhtu täis ega tuju hääks. Aga sündigu, mis sünnib. “On määratud ja sünnib” ütleks araablane.

Ja seda ma ei tea, kuhu kaob aeg, vist küll ainult igavestesse närvitsemistesse, sest kunagi teda pole, ega pole ka näha, et oleks midagi sündind, et oleks midagi tehtud, kõik vaid tundub olevat sama kaugel kui ennegi ja sama totter ma just nagu alguses. Laulupeostki kuulasin ainult “Messiast” – olen aga selle eest paar korda käind kinos, aega raiskamas, Anvelti ja enda küsitavaks meelehääks.

Aga ma usun, et sellest aitab seks korraks. Tuju pole kõige parem, sest nagu oleks kõik selleks et mind pahandada, võib olla, et ongi selleks, sest, kes teab sakste asju ja, kes teab Jumala asju. Aga üht lõbusat asja ma Sulle küll veel räägin, kui mul juhtub olema hää tuju, siis ma kirjutan üht – “abielunovelli”!!!!! Aga tead ju, et kole lõbus on lasta teistel inimestel ajada tarka juttu, aga ise seda närida ja mõtet puurida on üks raske vaev. Aga – al nome di Dio. Amen.