Читать книгу Uskuda, elada: 59 kirja Kiivitile - Uku Masing - Страница 6

Armu ja rahu Jumalalt, meie isalt

ja meie issandalt Jeesuselt Kristuselt^*

Ma tean õieti vaevalt, mis sulle kirjuta korralikku, sest väsimus ei lase korralikult mõeldagi, korralikke tähtigi teha, nagu isegi näed. Vaheti ja enamasti ootan omale ju surma. Ennast tappa ei tohi, sest kodused inimesed läheks vihast hulluks ja ei tea, mis tempe nad veel mu patuse liha- ja kondihunikuga teeks. Ja miskipärast see ei meeldi mulle. – Ma ei tea kas sulle kõnelda neist meetodeist, mis olen tarvitand, et surra harilikku surma – jões olnud ja krampi lootnud, – rauatükki taskus kannud välgu lootuses, – lootnud, et hobune mu pääluu sisse lööb jne. Aga niiviisi ei tule jälle see surm. – Tihti on ajus sellane poolhull mõte minna tormi aegu paadiga merele ja sääl siis oodata oma saatust. Vast oleks mul siis usku oma minimaalsesse mõttessegi kui säält eluga pääseksin. Aga vaevalt ma kunagi seda teen, sest see nõuab enam kui mul on. – Mu kriis ei möödu vast kunagi. Halb asi on ta juures ju see, et inimene saab väga rippuvaks teistest, ta oleneb oma ajus sellest, mis tast teised arvavad. Ja sellast inimest hakkavad teised otsekohe eksploateerima kas teadlikult või mitte. Ja see inimene ise on sellega rahul, tal on häämeel teisi orjata, sest ta tunneb sel juhul, et teda millekski on vaja. On üks halb olemine ja ei midagi muud.

Näed nüüd isegi, et mu mõtetega kusagil häda on. Ma ei tea, kus aga! Mõtlen täitsa viljatumalt, asju mida vaja poleks ja tihtipääle tuleb mõte, et mõtlemine on asjatu. – Usun sa tunned, selle lause paradoksset antinoomiat. Aga kõigi mu mõtetega on sama juhtund, igale tuleb vastand ja ma ei tea kumb neist on õige. – Nagu, kui inimene usub, et tal miski on õigus, siis peab tal olema õigus, sest valet ei saa uskuda /uskumise mõiste sisu järgi/ kui aga iga inimene ise asja peab õigeks, – siis on neil kõigil õigus. Ja see võib olla tavalisele arule ainult nonsens, sub specie aeternitatis on ta kindlasti nii, et niihästi sellel on õigus, kes usub, et maa keerleb päikese ümber kui ka sellel, kes usub, et päike sama teeb maa ümber.

Olen inimestega vahel vaielnud eetika kallal. Mu kodused inimesed usuvad, et mul seda pole ja ma teen neile selgeks, et neil seda ollagi ei saa. Instinktele ei saa ju ometi rajada mingit, iseäranis mitte kristlikku eetikat. Aga ometi tehakse seda. – On sääl see emaarmastus: ema armastab poega, kes allpool iga eetikat – kuidas võib siis emaarmastus olla eetiline. Teine sellane valeala eetikas on abielu, – ärgu antagu eeskirju elule, mida pole võimalik eeskirjade alla painuta. – Eetika on juba selle elu, liha ja vere võitmine – on askees ja ainult askeedi asi.

Olen üldse oma inimestega hädas, ei tea tihti, mis mõeldagi – patsifism nende arvates “ei sünni meie usuga kokku”, sest Paulus olevat käskind ülemate alla heita. Ütlesin siis neile need vägevad munga sõnad – Paulus on kirjutanud piiskoppidest, diaakonest ja presbütreist, aga sinust, kuningas, ei ole ta midagi kirjutand. Mina sind ei kuula ja su tahtmist ei tee. – Ja siis hakati hädaldama mu usuga, et see ikka õige polevat jne. Ma usaldan võhivõõrast inimest enam kui nad mind, nad ei suuda muidugi ka seda kuidagi kannata, et mu kõneviis on sellane, millest nad aru ei saa.

Olen ka naiste jutest tüdind – nad ei tee muud kui siunavad ja määrivad mehi ja teevad naistest sellased vagad Jenovevad ja õnnetud Irlandad, keda mehed hirmus koledasti vaevavat ja neile igaviisi riste kaela muretsevat. – Mu tavalik vastus on, et süü naistes endis seisab, sest nad hakkavad juba lapsena mehi võrgutada püüdma. – See vastus ei ole aga nende meelest loogiline”!!!!! Ja minu ajab vihale tavalik vastus sellele: mehed olgu kanged ja pangu vastu. – Ma ei oska siis enam muud teha kui pilgata, et naised seda kõike vähem soovivad, sest nad siis peaks põlvili roomama meeste ees. – Mu arvates on kindel, et naine on palju instinktsem ja palju vähem mõtlev olend kui mees; mees võib olla askeet selle sõna tõsises mõttes, naisele tuleb otsekohe too “Jesusminne”. Mina ei näe selle man aga mingit askeesi.

Aga mu tavalik mõtlusaine on suhe inimese ja elaja vahel. – Nimetasin ju talvelgi tihti inimest elajaks, aga nüüd on see saand enamvähem rajatud teooriaks. Aga ma ei tohi suudki sellest lahti teha, siis on vihane üks või teine. – Mõtlen isegi vahel, et Spengleri härra hirvitaks selle kõduneva dekadentse usu üle, aga mina hirvitan Spengleri sümpaatiate üle. – Teooria tulemus on see, et ainult askeet on teel inimesele ja inimene on piirsuurus looma ja Jumala vahel. Inimene eitab tahtlikult elajat endas, Jumal oma olemuselt. Elajas peab sööma kui nälg, inimene ei söö üldse, ei tee üldse seda, milleks tal on teatud viivul tahe vaid eitab seda. – Asi on nagu näed endast päris süütu sureva kultuuri filosoofia. – Aga kõiki elajaid vihastab, et ma neid elajateks pean. Ma tean muidugi küll, et ma ealgi ei saa inimeseks enne kui ma suren, – aga mu ja nende ja mu vahel on see sügav vahe – nemad ei usu, et nad on elajad, on oma olukorraga rahul ja on elajad, kes sünnivad, söövad, sõnnikut teevad, sigitavad ja surevad. Ma ei taha olla seda, kuigi ma olen samasugune; selles on vahe – ja seegi vihastab kõiki. Aga inimene on embkumb kas vaim või liha ja veri – ja ma ei taha olla viimane. Ennem munk kui perekonnaisa, armsa abikaasa, kahe lapse, jalutuskepi ja koeraga, – ära neetud olgu see, kes mulle midagi muud hakkab kiitma kui mungapõlve. On ju “võitlusi”, aga siis eitab inimene vähemalt ja ei lase end kaasa vedada kui vesist kartulat. Siioni vahimees käis korra mu pool. – Kõnelesin talle umbes sellast juttu, tead sa, mis see näru vastas, – need mõtted olevat niikaua hääd kui aeg tuleb asutada kodu /ära seletatud põrgut iseendalle/. Ma olin varbaini vihane selle rigoroossuse puuduse üle. Inimene olgu, mis ta on ja ärgu hakaku lesknaiste pärast omale mingit närust eetikat kombineerima. Ptüi, saadan! Läila on see kraam. – Anvelt ütles korra ühe päris targa lause selle kohta, – kuidagi on see aga meelest läind.

Inimesi heidutavad mu eksegeesid tihtipääle ja just nende järgi uuritakse siin mail usu selgust. Nahum on ette kuulutand autot rp. raudteed, kes teisiti usub või õpetab, olgu äraneetud – ta on ju “Tallmeistri usku”. Ja korra läks lugu nii, et mulle püüti selgeks teha, et Jumal on naised loond meestele “seltsiks” ja tsiteeriti seda Gen 2 lauset, et pole inimesel hää üksi olla. Ja mulle tuli ad hoc uus eksegees, et see tegu pole mitte Jumala halastus, et ta naise lõi, vaid Jumala viha. See ei ole hää, et inimene üksi on, s. t. ta läheks eksemplaarse olendina liiga uhkeks, sellepärast on talle vaja köis jalgu panna, vaja naine luua.

Ja siis see heebrea keel, ma ei tea, kas mu mõnest lauses küll suurt kasu on – aga loodan, et sul pole ei Lillipuu. Abeli & Co pää, mis ühestki seletusest aru ei saa. Tõlgi rahuliku südamega, asi selgub hiljemgi ja kuu ajaga. Ma ei tea küll kas sul terve päev on vaba; kui on, siis peaks küll saama. Grammatika tuupimisest lugemiseta pole suurt kasu. Ainult katsu, et sa II–X ptk. saad paar korda läbi tõlki ja end nii kontrolleeri.

Kuidas sa sõnastikku pead tarvitama – võib olla on sul preparatsioonid, aga need on mu arvates määratud purulaiskadelle ja neile, kes sama lolliks tahavad jääda kui nad on. [---] – Aga kõige tähtsam on, et sul oleksid selged kõik suffiksid ja prefiksid, et sa leiaksid üles need kolm radikaali. Sõnu oli mulle kõige parem meeles pidada nad iga päätüki juures üles kirjutades ja kui tuli uus võõras sõna, siis lugesin kõik eelmised läbi, et ma üht sõna ei kirjutaks kaks korda.

Noomeniga ei maksa just palju vaevuda, ta selgub pikkamisi ja tihti päälegi on vaja hulk keeleajalugu teada ta vormi mõistmiseks. Aga possesiivsed suffiksid õpi hästi ära, ilma nendeta sa ei tea kas sõna on pl. või sing. Samuti need tillukesed sõnad ’el, ‘al, b∂-, l∂-, k∂-^** suffiksitega ja ilma, sest need, kui neid mitte teada, rikuvad tõlke. Ja ega mul palju muud ei tulegi meele, istun ju praegu heinamaal põõsa taga eemal inimestest ja, Jumal teab, millal keegi mu järgi võib kisendama hakata. Mu “juhatused” on katkendlikud, aga kui sul vaja, siis taha neid veel. Ma ei tea ju, mis sul just eriti vaja läheb. Ära sa aga seda viisi kunagi õpi, mida soovitab, kui õieti mäletan, S. Smiles, töö vaheaegul ja igal vabal minutil, siis jääb küll hästi meele see asi, aga ma olen seda küll ja küll praktiseerinud ja see teeb nii närviliseks viimaks, et enam midagi põhjalikult ei saa teha. Ikka see kartus, võibolla, tuleb keegi jälle kisama siia või sinna.

Ja mis siis veel? Tahtsid pikka ja olulist kirja. Ma ei tea kas mu kiri pikk on, oluline ta küll ei ole, sest on ju nii vähe aega, et ei saa ühtki mõtet lõpuni mõelda, seda ei taheta õietigi, sest kui ma midagi lõpuni, selle müürini mõtlen, mille taga on rahu, siis ei taipa inimesed neist midagi ja õe armsam kõneaine on rääki mu loogika olematusest. Ja ma usun, et pole naistel seda olemas, aga mis puudub seda igatsetakse ja usun, et kooliloogika on sellaste argpükside jaoks, kellede mõtted ei ulata kaugemalle pöidlaotsast. Kui mul teda pole, siis on see ju nonsenside nonsens kui mu mõistus määrab iseendale, mis temas on õige, mis mitte – juba see määramisakt võib olla mitte õige ja sellega terve loogika, kui loogika oleks Jumala ilmutus, midagi väljaspoolt, midagi inimesest suuremat, siis oleks kindel, et ta õige on. Aga ta on endalle ahela kõri ümber panemine. Muidugi on tulemus nii, et iga mõte on õige, mis aga inimesele pähe tuleb, ta enda seisukohalt, sest kui inimese mõni mõte on vale, siis peab ka ta ise olema vale ja see on nonsens ja võimatu.

Ja see juubel – sellest ei tule midagi välja, sest mul pole ju kedagi kutsuda ja keegi ei tulekski, siis on loomulik ka, et mulle midagi ei tooda. Ja mu enda “majandus” pole kuigi hiilgav isegi mitte selleks, et endale päris harilikku habemenuga osta. Mul oli küll kavatsus oma juubelipäeval sõita nädalaks ajaks Tartu ühele konverentsile, aga vaevalt sest midagi tuleb. Kuigi tahaksin siit kas või mõningad päevad ära olla ja iseenda isand, on mulle kui sellest kõnelema hakkan ikka ja ikka selgeks tehtud, et selleks pole teps mitte raha. Nii et mul tervest oma juubelist muud kasu pole kui see, et olen aega jõudnud, kus inimesetapmise õppimine saab seaduslikuks nõudeks!! Ja ainuke häämeel, et see päev on pühapäev ja ma saan vähe mediteerida, võibolla, isegi üksi olla – ja see on suur luksus, sest inimesed on alati kodu, alati kuulen nende tillukeste hädade üle kaebavaid hääli, – ja ma sellest aru ei saa. Mõni lapsetapmine on väike viga, suur, et neid üldse maailma sünnib. Nad jälle ei saa sellest aru.

Vahel olen hädas olnud ajaga. Ta on mulle alati olnud õudne, naiselik ja täitsa mõistmatu. Olen küll ja küll kaalund, kas ta on subjektiivne illusioon, nagu buddhistid arvavad või on ta objektiivne, nagu Spengler eriti. Otsusele ei jõua, aga tunnen, et mõlemad oleks hirmsad, niihästi igavene praegu, kui igavene püsimatu edasiveeremine ilma iga sihita. Vahel on see nii õudne olnud, et ei tea, mis teha enam. Peaks ajast üle saama, aga seda on vaid Jumal ja surnud inimene ja mõlemad teed on mulle kinni. Arvan, et kui mu suremistahtmine oleks kindel, siis sureksin, aga vahel tuleb ju jälle soov elada ja siis on kõik otsas.

Võibolla oleks siis päris hää elada kui julgust selleks oleks. Aga mu kriisi tunne pole vist sugugi vähem kui ta sul on. Seaduseväänajaid ja luudeväänajaid on inimkonnale vaja, teoloogeta saadakse läbi. Neid on vaja ainult paarituse õnnistamiseks, muidu oleks see liiga riiklikus pullijaamas käimise laadi, enam mitte. Muidugi on ju teoloogelgi süüd – nad ei peaks üldse tegemist tegema naistega, vaid terve oma ihu ja hingega olema teise maailma apostlid. Aga kus sa seda saad, on nõue see, mis ta mõtlejallegi raske täita ja veel enam teistele. Teoloog peaks olema Jumala teener aga mitte mõni lapsevabrikant in facto või in spe. Peaks olema nagu kuningas terve maailma üle ja mitte mõne elaja ori suuremal või vähemal määral. Ta peaks kuulutama oma tõekspidemeid usu alal ja mitte olema nende rahuldajaks mõnele üksikule vanaeidele, kes tahab ikka kuulda, et Jeesus on Jumala poeg ja, et ta veri on jooksnud. Ja niipalju kui olen tähele pannud olen nüüd otsusele jõudnud, et maal üldse usku pole, linnas – ma ei tea. Aga ta on vist üksikute suuremate ja targemate inimeste luksus ja neid on teoloogegi seas vähe. – Seda maa asja olen mõelnud ristipõiki, aga ma ei saa kuidagi leida, et siin usku on. Õpetajate ülesandeks peetakse, et nad teeksid inimestele selgeks, et pääle surma elu on ja sääl kätte tasutakse siinsed teod. Leer on neile puberteediriitus otse löövalt primitiivsel kujul. Ja niisamuti on see usk üleni – Jumal on tugev löömames, vägev külavanamees, kelle viha eest ta poeg oma alamaid kaitseb. Vahel on see kõik nii hirmus naljakas mulle, kui ma tean, et inimene ei oskagi teisiti mõelda kui antropomorfistlikult.

Kui aega on olnud, olen päris tublisti teind tööd, õppind lugema assüüria keelt [---] s.o. Ja-a-an Ki-i-vi-it, pool Korani läbi lugenud, Deuterojesaja sõnad pähe tuupind jne. Aga see mind ei rahulda sugugi, mul on nälg töö järgi ja ma ei saa kunagi niipalju kui tahaksin. Võibolla sellepärast ma pole ühegi asjaga maailmas rahul. Kes teab? Palju on asju, mis võiksid olla nii, aga ka teisiti – ja iialgi ei saa kätte õiget otsa. Mis sääl aga teha, mida lihtsam asi paistab, seda keerulisem, 2X2=4 on kõrgemas matemaatikas suur probleem, lapsele kõige lihtsam asi terves ilmas.

Praegu on hirmus suur igatsus Tartu järgi, sean endalle kokku raamatute nimestikke, mida lugeda, uurin vaheti katalooge ja mõtlen, vast ehk tuleb aeg kus ka selle kuidagi saan – ja tunda Tiahuanaco varemeid või Nippuri väljakaevamistulemusi on mulle tähtsam kui kõik muu maa pääl. Otse hundi isu on raamatute järgi. Sulle enamvähem normaalse mõistusega inimesele (Valdmann & CO arvates) on see muidugi vähe naeruväärne. Aga sinna pole midagi parata, kuidagi on iga inimene hull ja see on asjatu auahnus tahta olla kõige idioodim.

Ja, mis mul siis enam ikka on kirjuta, lõunaaeg kipub ka lõppema. Homme tahan minna Harri Haameri kuulama, – mitte just teda, vaid kuidas need maa “usklikud noored vennad ja õed” taga kõnelevad selle üle kuidas noorte usku “alles hoida”. See lause ajab mu päris vihale, aga inimesed peavad juba kord usku aktsidentsiks – maaga inimese eritunnuseks. Kellel pole usku see on kas kult või emis, mu arvates muidugi. Tahaksin ka nii meeleldi näha kuidas need noored usklikud üldse koos olles end ülal peavad ja kuidas ta musse “suhtuvad”, kelle piibust terve kihelkond juttu täis. Saab näha. –

Võiksid vahel kirjuta kuidas su stuudium edeneb. Ma ei kannata välja ka enam seda karuna koopas elamist. Kui oleksid tõepoolest üksi oleks tore, aga oled üksi, kuigi inimesi ametis su ümber ja su kallal on küll. Ja see on kuidagi hirmus lääge. Läägem veel kui mõne õudse lille lõhn. Õieti on ainsad asjad, mis mulle rõõmu teevad veel lilled ja pilved taevas. Aga mul pole kunagi olnud nii õudset suve, kus oleksin olnud nii tüdinud, väsinud, lootusetu ja tahtetu. Kusagil pole enam midagi uut, mida võiks soovida ja ma vahel mõtlen, et vast ometi selle leian. Aga ma ei usu seda. Nagu oleks terve elu mööda, saadud kõik, mis saada on ja saada tahet. Aga selle juures ikka tunne, et kõik selle oleks pidand saama palju varem, et siis see mulle oleks vähekenegi rõõmu teind. Aga praegu on mulle päris ükskõik, kas olen ülikooli professor või sibi kusagil, kui aga 10 tundi päevas magada saaks, suitsetada ja lugeda ja mõelda nii, et oleks aega lõpuni jõuda, muidu on kõik raisat aeg.

Sinu Jumal olgu sinuga^***

3. VIII. 1929

____________

* Originaalis heebrea keeles.

** Originaalis heebrea tähed.

*** Originaalis heebrea keeles, järgneb loetamatu araabia kalligramm.