Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 50

3:5.1 (50.6) Oma Havona-järgsete loodutega ühendust pidades ei kasuta Kõikne Isa oma lõpmatut väge ja lõplikku mõjuvõimu otseselt, vaid pigem oma Poegade ja neile alluvate isiksuste vahendusel. Ja kõike seda teeb Jumal omaenda vabast tahtest. Kui olud seda nõuaksid ja kui jumalik meel selle kasuks otsustaks, võiks ta ükskõik millise osa oma võimsusest anda kas teiste isiksuste käsutusse, aga ka kasutada seda tervikuna otseselt ning vahetult. Ent harilikult sünnib nõnda vaid siis, kui volitatul ei õnnestu jumalikku usaldust õigustada. Neil juhtudel, kui keegi jätab oma kohustused sedavõrd hooletusse, toimib Isa neis piirides, mida ta on oma jumalikule võimsusele ja potentsiaalile seadnud, tõepoolest iseseisvalt ja vastavalt sellele, mida kirjutab ette ta oma valik; see valik on alati eksimatult täiuslik ja lõpmata tark.

3:5.2 (51.1) Isa valitseb oma Poegade kaudu. Läbi organiseeritud universumi kulgeb kõrgemalt astmelt madalamale katkematu valitsejate ahel, mis lõpeb Planeedivürstidega — nemad juhivad Isa hiiglaslike valduste arenguliste sfääride saatusi. Järgnevad väited pole sugugi pelgalt poeetilised: „Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius.” „Tema tagandab kuningaid ja tõstab kuningaid.” „Inimeste kuningriikides valitsevad Kõigekõrgemad.”

3:5.3 (51.2) Inimese südames langetatavate otsuste puhul võib juhtuda, et Kõikse Isa tahe ei jää iga kord peale. Mis aga puutub planeedi juhtimisse ja saatusse, siis siin domineerib jumalik plaan ning võidu saavutab tarkusest ja armastusest kantud igavene eesmärk.

3:5.4 (51.3) Jeesus ütles: „Minu Isa, kes nad mulle on andnud, on suurem kui kõik ja ükski ei saa neid minu Isa käest ära kiskuda.” Kui vaatate Jumala peaaegu ääretu loodu kõige erinevamaid toimimisi ja näete selle kõige vapustavat suurust, võib teie arusaam tema esmasusest kõikuma lüüa, kuid te ei tohiks keelduda mõtlemast temast kui kõikide arukate olendite heatahtlikust Isast, kes troonib kindlalt ja igavesti kõige olemasoleva Paradiisi-keskuses. On ainult „üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja teie kõikide sees”, „ja tema ise on enne kõiki ja kõik püsivad koos tema sees”.

3:5.5 (51.4) Elu ebakindlus ja olemise raskus ei räägi mingil moel vastu ideele, et Jumal on kõikselt suveräänne. Kõigi arenevate loodud-olendite elu piiravad teatud vältimatud asjaolud. Mõelge järgmistele asjadele:

3:5.6 (51.5) 1. kas julgus—iseloomutugevus — on soovitav? Sel juhul peab inimene kasvama keskkonnas, mis muudab raskustega võitlemise ja pettumustele reageerimise vältimatuks;

3:5.7 (51.6) 1. kas altruism—kaasinimeste teenimine — on soovitav? Kui jah, siis peavad elukogemused pakkuma võimalust kohtuda sotsiaalse ebavõrdsusega;

3:5.8 (51.7) 2. kas lootus—usalduse ülevus — on soovitav? Siis peavad inimese ellu kuuluma alatised ohud ja pidev ebakindlustunne;

3:5.9 (51.8) 3. kas usk—inimmõtte ülim väide — on soovitav? Sel juhul peab inimmeel olema niisuguses tülikas olukorras, kus ta teab alati vähem, kui suudab uskuda;

3:5.10 (51.9) 4. kas tõearmastus ja soov seda järgida, kuhu see iganes juhatab, on soovitav? Kui nii, siis peab inimene kasvama maailmas, kus vead on alati olemas ning vale ikka ja jälle võimalik;

3:5.11 (51.10) 5. kas idealism—jumalikkusele ligemale viiv käsitus — on soovitav? Kui see on nõnda, siis peab inimene ennast pingutama vaid suhtelise headuse ja ilu keskkonnas, oludes, mis teda vastupandamatult virgutavad otsima midagi paremat;

3:5.12 (51.11) 6. kas ustavus—pühendumine kõrgeimale kohusele — on soovitav? Sel juhul peab inimene elama keset võimalusi reeta ja hüljata. Kohusele pühendumise kangelaslikkus seisneb selles, et lakkamatult on olemas oht läbi kukkuda;

3:5.13 (51.12) 7. kas omakasupüüdmatus—eneseunustamine — on soovitav? Sel juhul peab surelik inimene elama vastakuti oma selle minaga, kes lõputult tunnustamist ja austamist nõuab. Inimene ei saa dünaamiliselt valida jumalikku elu, kui pole mina-elu, mida hüljata. Eales ei suudaks inimene haarata päästva õigluse järele, kui poleks olemas potentsiaalset pahet, et kontrasti põhimõttel eristada ja ülendada headust;

3:5.14 (51.13) 8. kas nauding—õnnetundega kaasnev rahuldus — on soovitav? Siis peab inimene elama maailmas, kus valu võimalikkus ja kannatamise tõenäosus on alati olemasolevad kogemuslikud võimalused.

3:5.15 (52.1) Kogu universumis käsitatakse iga üksust kui terviku osa. Osa ellujäämine sõltub sellest, kuidas ta töötab kaasa terviku plaani ja eesmärgi teostamisel ning kas ta soovib kogu südamest ja täiesti vabatahtlikult alluda Isa jumalikule tahtele. Vigadest (rumalate otsuste langetamise võimalikkusest) vaba maailm on võimalik ainult siis, kui puudub vaba intellekt. Havona universumis on miljard täiuslikku maailma, mida asustavad täiuslikud olendid, aga selleks, et olla vaba, peab areneval inimesel olema võimalus eksida. Vaba ja kogenematu intellekt ei saa kuidagi olla algusest peale ühtviisi tark. Eksliku otsuse (pahe) võimalikkus muutub alles siis patuks, kui inimtahe ebamoraalse otsuse teadlikult heaks kiidab ja selle teadvalt ja tahtlikult omaks võtab.

3:5.16 (52.2) Jumaliku universumi täiuslikkusele on loomuomane mööndusteta ja kõrgesti hinnata tõde, ilu ning headust. Havona maailmade asukate jaoks pole valikustiimuliks tarvis võimalike suhteliste väärtuste tasandit; niisugused täiuslikud olendid suudavad hea ära tunda ja oma valiku selle kasuks langetada ka siis, kui puuduvad kõik järelemõtlemisele sundivad, kontrastsed kõlbelise valiku olukorrad. Oma moraalselt olemuselt ja vaimselt seisundilt aga on kõik sellised täiuslikud olendid niisugused, nagu nad on, just tänu oma olemasolu faktile. Edasimineku on nad kogemuslikult ära teeninud ainult oma sünnipärase seisundi raames. Surelikust inimesest saab tõusutee kandidaat tänu tema usule ja lootusele. Kõik jumalik, mida inimese meel haarab ja hing omaks võtab, on kogemuslikult saavutatud: see on isikliku kogemuse reaalsus ning seetõttu kordumatu varandus, mis vastandub Havona eksimatute isiksuste loomuomasele headusele ja õiglasele meelele.

3:5.17 (52.3) Loodud-olendid Havonas on loomult julged, aga nad ei ole vaprad selle sõna inimomases tähenduses. Nad on küll sünnipäraselt lahked ja hoolitsevad, kuid vaevalt et altruistlikud inimomases mõttes. Nad ootavad meeldivat tulevikku, kuid pole sellisel peenel moel lootusest tiivustatud nagu ebakindlate arengusfääride usaldavad surelikud. Nad usuvad universumi püsivusse, ent neile jääb täielikult võõraks päästev usk, mille abiga surelik inimene tõuseb looma seisundist Paradiisi väravatele. Nad armastavad tõde, aga ei tea mitte vähimatki selle hinge päästvatest omadustest. Nad on idealistid, aga niisugused olid nad juba sündides; neile on täiesti võõras joovastav vaimustus, mida kogeb see, kes on teinud rõõmutoova valiku. Nad on ustavad, ent pole eales kogenud täieliku ja läbimõeldud kohusele andumise närvilist erutust, kui on kiusatus oma kohust hüljata. Nad on isetud, kuid pole iial niisuguseid kogemuslikke tasandeid saavutanud oma sõjaka mina hiilgava allutamise kaudu. Nad naudivad rahulolu, kuid neile jääb mõistmatuks niisuguse rahulduse nautimine, mis johtub potentsiaalsete kannatuste vältimisest.