Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 64

5:4.1 (66.5) Arenevate religioonide moraal kihutab inimesi Jumala otsinguil tagant, kusjuures motiveerivaks jõuks on hirm. Ilmutuslikud religioonid meelitavad inimesi armastuse Jumalat otsima sellelt pinnalt, et nad ihaldavad saada temasarnaseks. Kuid religioon pole pelk „absoluutse sõltuvuse” ja „ellujäämiskindluse” passiivne tunne, see on elav ja dünaamiline jumalikkuse saavutamise kogemus, mis põhineb inimkonna teenimisel.

5:4.2 (66.6) Tõelise religiooni suur ja vahetu teene on kestva ühtsuse loomine inimkogemuses, kestva rahu ja sügava kindlusetunde rajamine. Algelise inimese puhul on isegi polüteism areneva jumalusekäsituse suhteline ühtsustumine, polüteism on tekkiv monoteism. Varem või hiljem hakatakse Jumalat paratamatult mõistma väärtuste reaalsusena, tähenduste substantsina ja elutõena.

5:4.3 (67.1) Jumal pole pelgalt saatuse määraja, ta on inimese igavene saatus. Kogu mittereligioosne inimtegevus üritab painutada ja moonutada universumit oma mina teenimiseks. Tõeliselt usklik isik püüab oma mina universumiga samastada ning seejärel pühendada selle ühendatud mina toimingud nii inimlike kui ka üleinimlike kaasolendite universumiperekonna teenimisele.

5:4.4 (67.2) Inimese mina mittereligioossete ja religioossete tegevuste vahele jääb filosoofia ja kunsti valdkond. Kunst ja filosoofia ahvatlevad ainelise meelega inimest mõtisklema igavikulise tähendusega vaimsete reaalsuste ja universumiväärtuste üle.

5:4.5 (67.3) Kõik usundid õpetavad Jumaluse palveldamist ja annavad mingisuguse doktriini inimese päästmise kohta. Budism tõotab pääsemist kannatustest ja lõpmatut rahu; judaism pääsemist raskustest, õiglasest meelest johtuvat heaolu; Kreeka religioon lubas pääsemist ebakõladest ja inetusest ilu abil; ristiusk lubab päästmist patust, pühadust; islam pakub vabanemist judaismi ja ristiusu karmidest moraalireeglitest. Jeesuse religioon on pääsemine egost, vabanemine loodud-olendi isolatsiooni ikkest nii ajas kui ka igavikus.

5:4.6 (67.4) Heebrealased rajasid oma religiooni headusele, kreeklased ilule; nii üks kui ka teine usund otsis tõde. Jeesus ilmutas armastuse Jumalat ning armastus hõlmab kogu tõde, ilu ja headust.

5:4.7 (67.5) Zarathustra järgijatel oli moraalireligioon, hindudel metafüüsikareligioon, konfutsiaanlastel eetikareligioon. Jeesus esitas oma elu kaudu teenimise religiooni. Kõik need usundid on väärtuslikud seetõttu, et nad kujutavad endast usaldusväärset lähenemisteed Jeesuse religioonile. Religiooni eesmärk on saada reaalsuseks, mis vaimselt ühendab kõik inimkogemuses leiduva hea, ilusa ja tõelise.

5:4.8 (67.6) Kreeka religiooni tunnuslauseks oli „Tunne iseennast”, heebrealaste õpetuse tuumaks aga „Tunne oma Jumalat”; kristlased kuulutavad evangeeliumi, mis on suunatud „Issanda Jeesuse Kristuse tundmisele”; Jeesuse rõõmusõnum oli „Tunne Jumalat ja ennast kui Jumala poega”. Need erinevad arusaamad religiooni eesmärgist määravad ära üksikisiku suhtumise paljudes olukordades, annavad aimu palveldamise sügavusest ja isiklike palvetavade olemusest. Iga religiooni vaimse staatuse saab kindlaks määrata sellele omaste palvete iseloomu põhjal.

5:4.9 (67.7) Arusaam pooleldi inimesesarnasest ja ägedaloomulisest Jumalast on vältimatu üleminekuaste polüteismilt ülevale monoteismile. Väljakujunenud antropomorfism kujutab endast kõrgeimat tasandit, mille puhtakujuline arenev religioon võib saavutada. Ristiusk on tõstnud antropomorfistliku arusaama inimese ideaalist transtsendentseks ja jumalikuks kontseptsiooniks kirgastunud Kristuse isikust. Ja see on kõrgeim antropomorfism, mida inimene suudab eales luua.

5:4.10 (67.8) Kristlik arusaam Jumalast on katse kokku viia kolm iseseisvat õpetust:

5:4.11 (67.9) 1. heebrea arusaam—Jumal kui kõlbeliste väärtuste kaitsja, õiglase meelega Jumal;

5:4.12 (67.10) 2. kreeka arusaam—Jumal kui ühendaja, tarkuse Jumal;

5:4.13 (68.1) 3. Jeesuse arusaam—Jumal kui elav sõber, armastav Isa, jumalik kohalolek.

5:4.14 (68.2) Järelikult peab olema ilmne, et üksikosadest kokkusobitatud kristlik teoloogia satub järjepidevust taotlema hakates suurtesse raskustesse. Neid süvendab omakorda tõsiasi, et varakristlikud doktriinid toetusid põhiliselt kolme erineva inimese isiklikule usukogemusele: need olid Philon Aleksandriast, Jeesus Naatsaretist ja Paulus Tarsosest.

5:4.15 (68.3) Jeesuse usuelu tundma õppides vaadelge teda positiivselt. Mõtelge vähem sellele, et ta ei olnud patune, ja rohkem tema õiglasele meelele ning armastusest kantud teenimisele. Passiivse armastuse, mis sisaldus heebrealaste arusaamas taevasest Isast, tõstis Jeesus kõrgemale astmele: niisuguse Jumala aktiivseks ja loodud-olendeid armastavaks kiindumuseks, kes on iga inimese, isegi eksija Isa.