Читать книгу Urantia Raamat - Urantia Foundation - Страница 57

4:4.1 (58.6) Jumal on kogu universumite universumis ainuke püsiv, enesesolev ja muutumatu olend. Ei leidu midagi, mis oleks temast väljaspool, tema jaoks pole olemas ei minevikku ega tulevikku. Jumal on kindlasuunaline eesmärgipärane energia (loov vaim) ja absoluutne tahe ning need on iseolevad ja universaalsed.

4:4.2 (58.7) Jumal on iseolev ja seega absoluutselt iseseisev. Jumala identiteet ei muutu. „Mina, Issand, ei muutu.” Jumal on muutumatu, aga alles seejärel, kui olete jõudnud Paradiisi, võite hakata mõistma, kuidas Jumal saab siirduda lihtsast keerulisse, identiteedist teisenditesse, liikumatusest liikumisse, lõpmatusest piiritletusse, jumalikust inimomasesse ja ühtsusest kahesusse ning kolmesusse. Ning Jumal suudab oma absoluutsuse avaldumist sel viisil teisendada seepärast, et jumalik muutumatus ei tähenda liikumatust. Jumalal on tahe -ta on tahe.

4:4.3 (58.8) Jumal on end absoluutselt ise määrav olend, tema universumireaktsioonidel pole muid piire kui need, mis ta ise on kehtestanud, ning tema vabast tahtest johtuvaid tegusid reguleerivad ainult need jumalikud tunnused ja täiuslikud omadused, mis loomupäraselt iseloomustavad tema igavest olemust. Seetõttu ongi Jumala suhtumine universumisse ülimalt hea olendi suhtumine, millele lisandub loova lõpmatuse vaba tahe.

4:4.4 (58.9) Isa-Absoluut on keskse ja täiusliku universumi looja ja kõikide teiste Loojate Isa. Isiksuslikkus, headus ja paljud muud iseloomujooned on inimestel, muudel olenditel ning Jumalal ühised, kuid tahte lõpmatus on iseloomulik üksnes Jumalale. Oma loovates tegudes piiravad Jumalat ainult tema igavesele olemusele omased tunded ja tema lõpmatu tarkuse ettekirjutused. Jumal valib isiklikult vaid selle, mis on lõpmatult täiuslik, ning siit ka keskse universumi taevalik täius. Ehkki Loojad-Pojad jagavad täiel määral tema jumalikkust, koguni tema absoluutsuse faase, ei piira neid täielikult see tarkuse piiritletus, mis juhib Isa tahte lõpmatust. Selle tulemusel muutub Miikaeliklassi Jumala Poegade loov vaba tahe veelgi aktiivsemaks, täiesti jumalikuks ja peaaegu lõplikuks, kuigi mitte absoluutseks. Isa on lõpmatu ja igavene, ent eitada tema tahtliku enesepiiramise võimalikkust tähendaks eitada sedasama arusaama tema tahte absoluutsusest.

4:4.5 (59.1) Jumala absoluutsus läbistab kõiki universumireaalsuse seitset tasandit. Ja kogu seda absoluutset olemust mõjutab Looja suhe oma universumiolendite perekonnaga. Universumite universumis võib kolmsuslikku õiglust iseloomustada täpsus, kuid kõikides oma ulatuslikes perekondlikes suhetes ajalike olenditega juhivad Jumalat jumalikud tundmused. Kõige esmalt ja kõige viimaks — igavesti — on lõpmatu Jumal Isa. Hoolimata kõikidest võimalikest tiitlitest, mille kaudu sobib teda tunda, tehti mulle ülesandeks kirjeldada kogu loodu Jumalat kui Kõikset Isa.

4:4.6 (59.2) Jumal-Isas ei valitse võim vaba tahte ilmingute üle ega juhi neid ainult mõistus; määrangule vastavalt koosneb jumalik isiksus vaimust ja avaldab ennast universumitele armastusena. Seepärast on Esimene Allikas ja Kese alati ja pidevalt, kõikides oma isikulistes suhetes universumi loodud isiksustega armastav Isa. Jumal on Isa selle sõna kõige kõrgemas tähenduses. Teda õhutab igavesti jumaliku armastuse täiuslik idealism ning see õrn olemus leiab oma kõrgeima väljenduse ja ülima rahulolu armastamises ja armastatud olemises.

4:4.7 (59.3) Teaduses on Jumal Esimene Põhjus, religioonis kõikne ja armastav Isa, filosoofias ainus olend, kes on iseolev ega sõltu oma eksistentsis teistest olenditest, vaid annetab olemasolu reaalsust heldelt kõigele ja kõigile. Kuid läheb tarvis ilmutust näitamaks, et teaduse Esimene Põhjus ja filosoofia iseolev Ühtsus on religiooni Jumal, tulvil armu ja headust ning kohustunud teoks tegema oma maapealsete laste igavese ellujäämise.

4:4.8 (59.4) Me ihkame aru saada Lõpmatusest, kuid austame Jumala kogemise ideed, oma suutlikkust ükskõik millal ja ükskõik kus mõista kõrgeima jumalusekäsituse isiksus- ja jumalikkustegureid.

4:4.9 (59.5) Teadmine võidukast inimelust maa peal sünnib loodud-olendi niisugusest usust, mis söandab vastu astuda igale tema olemasolu vältel ettetulevale olukorrale, kus ilmneb inimese tohutu piiratus, sellisest usust, mis vankumatult kuulutab: isegi siis, kui mina ei suuda seda teha, elab minus see, kes võib seda teha ja teebki — universumite universumi Isa-Absoluudi osake. Ja see ongi „see võit, mis on ära võitnud maailma — meie usk”.