Читать книгу Lugemik Ferenc Liszti elust ja isiksusest - Urmas Bereczki - Страница 11

1. jaanuar. Sünnib Sándor Petőfi.

Jaanuar. Leipzigi muusikalehe „Allgemeine Musikzeitung“ Viini korrespondent teatab vaimustunult Liszti kontserdist, mis aga on ikka veel pigem sensatsioon kui kunstisündmus:

„Taas noor virtuoos, kes on kukkunud justkui taevast ja kutsunud esile kõige suurema vaimustuse. Tema ea kohta on lausa uskumatu, mida poisike publikule pakub. Kohe ei mõista, kuidas see kõik puhtfüüsiliselt võimalik on. On ime, kuidas nooruk (või pigem laps) paneb kõlama Hummeli erakordselt raske teose, eelkõige selle viimase osa, kuidas ta selle ennekuulmatult väsitava kompositsiooni publikule müristab. Kõige sellega kaasneb rikas tundemaailm, väljendusoskus ning kõige peenem nüansirikkus.

Ta mängivat ükskõik mida lehest ja olevat sama osav ka partituurilugemises. Kandku Polyhymnia hoolt selle hapra taime eest, hoidku teda tormide eest ning kasvatagu ta suureks! On erakordselt meisterlik, kuidas see väike Herkules improviseerides – pigem capriccio kui fantaasiana – sulatas ühte Beethoveni VII sümfoonia Andante-osa Rossini ooperi „Zelmira“ ühe motiiviga.

Est Deus in nobis!“

Kevadel valmistub noor Liszt järjekordseks kontserdiks Viinis, ta tahaks sinna kutsuda Beethoveni.

12. aprill. Beethoveni kurtuse pärast kasutatud vestlusvihikus on Beethoveni sekretäri Schindleri märkus: „Eks ole, teete veidi ebasõbraliku vastuvõtu heaks sellega, et ilmute homme väikese Liszti kontserdile? See innustaks poissi. Lubage, et tulete!“

13. aprill. Liszti teine kontsert Redoutensaalis, kus 4000 kuulaja seas olevat istet võtnud ka Beethoven.

Liszt mängib kõigepealt Hummeli kontsertpala, seejärel omaloodud fantaasia.

Beethoveni ja Liszti uurijad on värskemates kirjutistes kahtluse alla seadnud, et Beethoven tõepoolest kontserdisaalis viibis ning Liszti laubale suudles. Vaidlusalusel kohtumisel on seega pigem sümboolne tähendus.

Kainelt mõtlev isa arvab, et Viini õpinguaastad on lõpule jõudnud. Pärast edukat vahepeatust oma loojangut elavas Viinis viib teekond edasi Pariisi, sellesse valguse linna, mille Conservatoire eesotsas Cherubiniga on maailmakuulus.

Czerny taunib plaani: „Isa soovis poja kaudu jõuda suure materiaalse kasuni ja kui poiss oli kõige paremas õpihoos, kui ma just olin hakanud õpetama kompositsiooni, siis viis isa ta ära kontserte andma, esiteks Ungarisse, seejärel Pariisi ja Londonisse ning mujale, kus Liszt omaaegsete lehtede põhjal otsustades suurt furoori tekitas.“

Vahepeal saab otsa Ádám Liszti aastane puhkus. Ta saab hertsogi ametnikelt loa, et enne reisi Lääne-Euroopasse annab noor Ferenc Liszt hüvastijätuks mõned kontserdid Pestis.

Seega sõidavad nad Pozsonyi kaudu Pesti.

1823. aasta aprilli lõpus ilmusid Pesti tänavatele järgmise tekstiga saksakeelsed plakatid: „Olen ungarlane ja ma ei tea suuremat õnne, kui et saan oma kasvatuse ning õpingute esimesi vilju enne Prantsus- ja Inglismaale reisimist kiindumuse ning tänu märgina demonstreerida kallile kodumaale. Mis mul veel küpsusest puudu on, selle püüan visa usinusega omandada ning ükskord avaneb mul ehk õnnelik võimalus saada oma kalli kodumaa ehteks.“

1. mai. „Vereinigte Ofner und Pester Zeitungi“ artikkel imelapse esinemise kohta:

„Lugupeetud publik!

Ungaris sündinud Ferenc Liszt, 11-aastane poiss, Viinis üldiselt tunnustatud klaverikunstnik esitleb oma pianistioskusi täna õhtupoolikul kell neli ka siin, muusikalise Akadeemia raames suures Seitsme Vürsti saalis.

Õhtupoolikul on Ferenc Liszti esimene Budapesti ülesastumine Seitsme Vürsti saalis praegusel Váci tänaval. Ta esitab Riesi klaverikontserdi, Moschelesi variatsioonid ning improviseerib.

3. mai. Suurte kiiduavaldustega toimunud kontserdi kohta avaldab kõige tähtsam Pesti ajaleht „Hazai s Külföldi Tudosítások“ 3. mail artikli, milles Ferenc Liszti kohta öeldakse:

„Mida suuremat andekust nõuab kunstihelide tabamine ja mida suuremat osavust näitab nende õige harjutamine, seda suuremat tähelepanu ja imetlust väärib see, kes on ühendanud andekuse suure harjutamise suurepärase täiuslikkusega. Taoline harv nähtus lummas meid möödunud neljapäeval Seitsme Vürsti saalis, kus Ferenc Liszt, 11-aastane poiss Soproni komitaadist näitas oma klaverikunsti. Meie kodumaa suurmehed, kes peavad iga patriootliku asja edendamist vajalikuks, olid kohal nii Pestist kui Budast, ja kohal oli ka selle kahe linna kaunim pool. Pärast Friedrich Schneideri Ouverturi mängis noor meister Concerti ning Moschelesi suured variatsioonid; vahepeal laulsid preili Tayber ning Bobnigg. Lõpuks mängis tema etteantud teema järgi vabalt fantaseerides imeilusad variatsioonid. Ilus heledapäine nooruk ilmutas sellist osavust, kergust, täpsust, tundeküllust, meeldivat jõudu ning meistrivõtteid, et kogu suursugune publikum oli imetlusest haaratud. Kõik loodavad tema suurepärase mängu põhjal, et poisist saab meie kodumaa kiituseks suur kunstnik. Soovime sellele kaunile hingele tervist ja pikka elu juba ainuüksi seepärast, et ta soovis oma kodumaale teha reveransi enne Prantsus- ja Inglismaale minekut. Kus ta kindlasti ungari andele suurt au toob.“

Esinemise suure edu mõju all palkas noore kunstniku kaheks kontserdiks Kuninglik linnateater. Kontserdiarvustusest saame teada, et Liszt tundis juba Rákóczi marssi ning Csermáki, Lavotta ja Bihari verbunkosi-muusikat.

24. mai. Lahkumiskontsert Pesti linnateatris, nn saksa teatris. Pestist sõidetakse Pozsonyisse, kus Liszt annab taas kontserdi, seejärel reisitakse tagasi Viini.

Ádám Liszt pöördub siis uuesti hertsogi poole. Ta palub järjekordset puhkust, et saata poega Pariisi-teekonnal. Tema palvele vastatakse eitavalt. Pärast seda on Ádám Liszt sunnitud ise ametist lõplikult lahkuma, „jätma sinnapaika koha, kus ta 22 aastat on töötanud, ning seadma poja ning abikaasaga sammud tundmatuse poole“.

20. september. Liszti pere asub Viinist teele Pariisi suunas. Algab esimene rännak.

26. september. Õhtul jõutakse Münchenisse, kus viibitakse enam kui kuu aega.

17. oktoober. Liszti esimene kontsert Münchenis. Kuna ta nime veel eriti ei tunta, siis koguneb saali vähe publikut. Kuid Ádám Liszt kirjutab Czernyle ülevoolavalt õnnelikuna:

„...meile langeks siiski osaks see, et kohale tulid armuline kuningas ning ka hertsoginnad. Edu oli meeletu ning paluti anda kohe ka teine kontsert, mis toimuski 24. oktoobril. Pean siinkohal lühidalt mainima, et oleks olnud esimesel kontserdil nii palju inimesi, kui teisel kontserdil oli sunnitud kohtade puudumisel lahkuma, lõpuks olime sunnitud kassa sulgema. Lisan paar manust edu tunnistusena, mida Zizy (selline oli väikese Liszti hellitusnimi) saavutas. Kui algul möödus aeg tegevuseta, siis pärast esimest kontserti olime hõivatud kõikjalt saabuvate kutsetega. Kuningliku teatri direktorite ärgitusel lubasin, et ta esineb kahe viiuldaja Ebneri kontserdil, kus üldise soovi kohaselt tuli korrata Teie variatsioone Es-duur, kuid sissetulekust me osa ei saanud. Sellega aga saavutasime kustumatu kuulsuse ja ka hea kuningas ise ütles: „See oli Teist kena, et Te neid kaht inimest toetasite.“ Kaks korda langes meile osaks kõrge au osaleda kõige armulisema valitseja audientsil, kus meid võeti vastu armuliku lahkusega. Esimesel korral ütles kuningas: „Ja sina pisike, oli sul julgust esineda pärast Moschelest?“ Kui valmistusime lahkuma, siis ütles kuningas: „Pisike, tule siia, ma pean sulle musi andma.“ Ja ta tegigi seda. Mu silmad täitusid pisaratega...“

19. oktoober. ^[3.] Noore Liszti kontsert toimus reedel, 17. oktoobril. Vaatamata oma lapseeale on poiss muusikafenomen, kes kutsub esile imetluse ning imetlemise, võiks öelda, et ta ületab kõik pianistid. Tema mängu iseloomustavad osavus, vilumus, maitse ning kindlustunne. Publik premeeris teda kõige tulisemate poolehoiuavaldustega.

28. oktoober. Huvitava noore klaverivirtuoosi Ferenc Liszti viimasele kontserdile reedel, 24. oktoobril kogunes publikut nii arvukalt, et paljud ei saanud kohta. Oma erakordse andega kõiki Müncheni muusikasõpru lummanud muusik soovis reisida edasi Pariisi. Ühe muusikasõbra palvel, kes tahtis jagada sellist rõõmu ka Augsburgi elanikega, nõustus ta siiski veetma mainitud linnas mõne päeva ning andma kontserdi.

30. oktoober. Esmaspäeval, 27. oktoobril andsid kaks kena noormeest, Carl ja Anton Ebner kontserdi kuninglikus õukonnateatris ning demonstreerisid oma annet. Kontserdil võis kuulda ka pisikest pianisti Ferenc Liszti. Huvi oli nii suur, et paljud pidid pileti puudumisel lahkuma. (...) Tagasihoidlikkus ja sündsus on sellised omadused, mis sobivad eriti hästi poistele. Publik ei pidanud sobivaks, et noor Liszt nõudliku ja arvuka publiku püsti tõustes ja lahkudes ainult pead noogutas, seda isegi mitu korda. Vähem mõistva publiku puhul oleks see võinud tema jaoks väga ebameeldivate tagajärgedega lõppeda, seepärast oleks hea, kui ta õpetaja sellele tähelepanu juhiks.

31. oktoober. Ferenc Liszti ja vendade Ebnerite kontserdist. Mida küll mõtleksid kaugemate paikade muusikasõbrad, kui kuulevad, et 11-aastane poiss paneb kogu Müncheni kihama, sellist asja pole siin veel nähtud (...) Poisis elab Vaim, kes lisaks sellele, et ta on mängu kõigi tehniliste ja mehaaniliste elementide valdaja, tahab oma ümbrusele edasi anda Ilu elavat kehastust ja vajutab seepärast kõigele oma eksimatult äratuntava pitseri. Ma pole veel kunagi kogenud seda, mida need väikesed käed suudavad klaveriga teha, ka improviseerides. (...) Tema fantaasiad annavad tunnistust harmooniateadmistest ning lubavad loota, et Liszt on kunagi palju rohkemat kui lihtsalt üks väga andekas praktiseeriv muusik.

8. november.^[4.] Augsburgi „Allgemeine Zeitungi“ peatoimetaja saatis järgneva soovituskirja Stuttgarti ajalehe omanikule:

„Mu väga lugupeetud sõber!

Mõned siinsed lugupeetud mehed, kellele ma ei suuda milleski ära öelda, ärgitasid mind saama jagu oma vastumeelsusest soovituskirjade suhtes ning andma Teie aadress noorele Ferenc Lisztile, hetrsog Esterházy ametniku pojale, kes reisib isa järelevalvel Pariisi ning Londonisse.

Nooruk, 11- või 12-aastane poiss (kellest ehk olete juba lugenud „Florast“ või mõnest muust ajakirjast), on tõesti reeglist erandiks. Olen kuulnud mitut niinimetatud imelast, kuid sellist virtuoossust või pigem geniaalsust, millega noor Liszt klaverit mängib ja improviseerib, pole ma veel kogenud. Võib-olla suutis nii mängida Mozart, kui isa ta 8- või 10-aastasena Itaaliasse, Prantsusmaale ja Inglismaale viis.

Kui saaksite aidata kaasa, et Stuttgartis tagada talle arvukas publik, siis kuulajad ei peaks seda kindlasti kahetsema. Siin Augsburgis mängis ta täismajale neli korda. Ta esineb meelsasti ka erasalongides.

Teie kõige alandlikum

Stegmann.“

11. detsember.^[5.] Lisztid saabuvad Pariisi.

„...kuna ajalehed ning erakirjad olid meie tulekust ette märku andnud, siis pärast päevast-paari puhkust olime ka siin hõivatud ning meid võeti vastu kõige suurema vaimustusega,“ teatab Ádám Liszt Czernyle. Esimene tee viis Conservatoire’i, mille direktoriks oli Itaalia päritolu Luigi Cherubini (1760–1842). Täpselt kell 10 astusid nad üle rue de Faubourg-Poissonnière’i läve. Selle visiidi valutav mälestus tuleb Lisztile meelde ka aastaid hiljem:

„See siin, mõtlesin ma, on koht, kus otsustatakse minu saatus. Siin, selles kõrges pühamus asub kohus, kes kuulutab välja igavese needuse või igavese õnne. Vähe puudus, et oleksin põlvili langenud nende paljude inimeste ees, keda pidasin kõiki kuulsusteks ja kes minu kõige suuremaks imestuseks käisid edasi-tagasi nagu tavalised surelikud. Pärast piinavat veerandtunnist ootamist avas teener viimaks direktori kabineti ukse ja viipas, et astuksime sisse. Ma polnud ei elus ega surnud, kuid mind oleks tol hetkel vallanud justkui mingi vastupandamatu jõud, ma tormasin Cherubini juurde, et suudelda ta kätt. Ja siiski, esimest korda elus, mõtlesin ma hetkeks, et äkki pole see Prantsusmaal kombeks, ja mu silmad täitusid pisaratega. Segaduses ja häbitundes ei julgenud ma tõsta pilku suurele heliloojale, kes oli julgenud astuda vastu isegi Napoleonile, püüdsin kogu jõust mitte lasta kõrvust mööda ühtegi tema sõna ega hingetõmmet. Õnneks ei kestnud mu piinad kaua. Meid oli ette hoiatatud, et vastuvõtt Conservatoire’i põrkub takistustele, kuid me ei teadnud senini ettekirjutust, mis ühemõtteliselt keelas seal välismaalastel õppimise. Esimesena teatas sellest meile Cherubini. See tabas mind nagu pikselöök. Ma värisesin kogu kehast. Isa ajas siiski jonni, anus, tema häälest sain minagi julgust ning püüdsin mõne sõna suust pigistada. Palusin alandlikult nagu Kaanani naine, et mulle lubataks sama nagu mõnele koerakutsikale, et võiksin toituda kasvõi nendest raasukestest, mis laste laualt maha pudenevad. Kuid kehtiv kord oli muutumatu ja mina lohutamatu. Tundsin, et kõik on kadunud, isegi mu au, ma ei uskunud enam saavat mingit abi. Minu anumistel ja ohetel polnud otsa ega äärt. Asjata püüdis isa ning meid võõrustanud perekond mind lohutada. Haav oli liiga sügav ja veritses veel kaua.“