Читать книгу Lugemik Ferenc Liszti elust ja isiksusest - Urmas Bereczki - Страница 9

Milstejn kirjutas Liszti eluloos: „Ádám Liszti kasin sissetulek katab vaevalt perekonna ülalpidamise. Ka maja ei kuulu neile, vaid hertsogile. Toa sisustus on enam kui tagasihoidlik: lihtne voodi, kus Liszt sündis, ainsa kitsa võretatud akna all lauake, rohmakas puupink, mõned toolid ning tarbeesemed – see on kõik, mida Liszti vanemad enda omaks said pidada. Hiljem, kellegi rikka kaupmehe kingitusena, tekib majja väike spinett, poisike kasutab seda harjutamiseks, kuid esialgu on poiss veel kidur ja nõrguke ning jääb aeg-ajalt tõsiselt haigeks. Vanemate andunud hoolitsus, pidev tähelepanu ja hea külaõhk teevad lapse tervise korda.“

1812. Prantsuse armee alustab tagasitõmbumist Moskva alt. Vanaisa György Ádám List lastakse „mitmesuguste, tõenäoliselt kitsikusest põhjustatud kuritarvituste tõttu hertsogi teenistusest lahti.“ Ádám Liszt, kes elab abikaasa ning ainsa lapsega küll tagasihoidlikes tingimustes, võtab isa ja selle pere enda juurde elama.

Kui poiss on kolmene, arvavad vanemad pärast rasket haigushoogu, et laps on surnud. Väikekülas pole arstiabi saada, tellitakse isegi kirst ära... Saladuslikud haigused kestavad kuuenda eluaastani.

Lapsepõlves kogub poiss endasse külaelu elamused ja mõjud. Hiljem on Liszt nendest aastatest ise kirjutanud, kuid sellest perioodist teatakse ka muude allikate põhjal. Ta meenutab alati meelsasti Ungari looduse värvikaid pilte, „avaraid karjamaid, kus rahulikud loomakarjad vabalt rohtu söövad“, „metsa, kust kostab jahimeeste hüüdeid.“ Tema hinge jääb kogu eluks ka ungari muusika. Peaaegu kõik helilooja elulookirjutajad on kirja pannud, et „väike Liszt tunneb heameelt eriti siis, kui läbi tema koduküla lähevad mööda tolmust teed Soproni suunas mustlased – see oli suur sündmus. Mustlased jäävad laagrisse tavaliselt külaservale ning sellistel puhkudel muutub Doborjáni unine elu elavaks. Poisike kuulab mustlasmuusikat tundide viisi, mängitakse selliseid viise, mida isa seletuste kohaselt polnud keegi kirjutanud ja mis olid sündinud ainult rahva hinges...“

Kuna Doborjánis pole võimalust mängida orkestris, istub Ádám Liszt selle korvamiseks tihti klaveri taha. Sirguv laps pöörab muusikale üha enam tähelepanu.

31. jaanuar 1817. György Ádám Listi noorima lapsena sünnib Eduárd Liszt. Tema on ainus, kellega Ferenc Liszt säilitab perekondlikud sidemed, tema haldab Liszti vara, Viinis peatub Liszt tema pool.

1817. Ádám Liszti päevikust (mis on küll kaduma läinud, kuid Pariisi ajakirjanik Joseph d’Ortigue on seda lugenud ning selle ka avaldanud):

„Kord 6-aastasena kuulis ta, kuidas ma mängisin Riesi kontserti cis-moll. Ferenc kuulas klaverile toetudes ja mõttesse vajununa. Õhtul, kui ta aiast tuppa tuli, laulis ta ette kontserdi teema. See oli tema muusikaande esimene märk. Ferenc palus vahetpidamata, et alustaksime klaveriõpingutega. Kuid kolme kuu pärast jäi ta jälle palavikku ning tuli teha vaheaeg.“

Saladuslikud palavikud kadusid siiski kiiresti, Liszti elujõud tuli tagasi ja ta jätkas õpinguid. Nagu ta ise on tunnistanud, „oskas ta noodikirjutamise kunsti varem, kui tundis tähestikku“.

Tegemist pole siiski süstemaatiliste õpingutega, kodukülas õpib ta ainult kirjutama, lugema ja arvutama. Kuid muusikas teeb poiss lausa uskumatuid edusamme. Enam-vähem korrapärased klaveriõpingud toimuvad isa käe all. Kuid Ádám Liszt tunnetab varsti, et poisike ei tohi kauemaks tema õpilaseks jääda. Õpinguid tuleb jätkata sobivama meistri juures. Esiteks valib ta välja vahepeal Weimarisse kolinud Johann Nepomuk Hummeli, kuid viimane küsib iga tunni eest kuldluidoori. Seda ei saa Ádám Liszt endale lubada. Siis otsustab ta sõita Viini, et seal kohapeal „teha väike ülevaatus ja valida poisile õpetaja“. Kõige sobivamaks peab ta kuulsat muusikapedagoogi Carl Czernyt (1791–1857), kes on varem olnud Beethoveni õpilane.

Czerny kirjutab oma eluloos sellest külaskäigust järgmist:

„Ühel hommikul 1819. aastal otsis mind üles keegi mees koos umbes 8-aastase poisiga ning palus, et ma kuulaksin lapse klaverimängu. Laps oli kahvatu ja näis nõrgukesena, mängides kõikus ta aeg-ajalt toolil, justkui oleks purjus, ma arvasin vahel, et ta kukub maha. Tema mäng oli täiesti ebaühtlane, segane ja polnud puhas, sõrmekasutusest polnud tal aimugi, ta libistas sõrmi mööda klahvistikku täiesti meelevaldselt. Kuid sellele vaatamata pani talle looduse poolt kaasa antud anne mind hämmelduma. Lasksin tal ka üht-teist lehest mängida. Ta mängis täiesti naturaalselt, kuid siiski nii, et oli näha – loodus on antud juhul sünnitanud tõelise pianisti. Tundsin seda ka siis, kui andsin talle isa soovil teema improviseerimiseks. Poisil polnud vähematki aimu harmooniast, kuid ikkagi suutis ta mängu tuua geniaalse sisu.

Isa rääkis mulle, et ta nimi on Liszt, ta olla hertsog Esterházy väikeametnik, on senini poega ise õpetanud, kuid nüüd palub, kas ma võiksin väikest Franci õpetada, kui aasta pärast Viini kolitakse. Loomulikult andsin ma lahkesti lubaduse ning jagasin ka nõuandeid, demonstreerisin helistike mängimist ning muud, kuidas esialgu poisikest edasi õpetada.“

Tagasi Doborjánis alustab Ádám Liszt visa, kangelaslikku võitlust poja tuleviku nimel. Pälvimaks hertsogi soosingut ja abi, kirjutab ta üksteise järel alandlikke palvekirju.

24. juuni 1818. Weimari suurhertsogipaari Karl Friedrichi ning Maria Pavlowna pojana sünnib Karl Alexander, kes hakkab valitsema 28. augustil 1853. Temast saab Liszti sõber ja toetaja.

8. veebruar 1819. Monastervkas Kiievi lähedal sünnib Poola päritolu Peter Iwanowski ja Paula Podoska tütrena Carolyne, hilisem hertsoginna Sayn-Wittgenstein, Liszti elukaaslane.

4. august. Ádám Liszti kiri saksa keeles hertsog Miklós Esterházyle:

„Armuline Hertsog!

Suvatsesite minu seitsme ja poole aastase poja muusikalist talenti oma tähelepanuga vääristada ning samas mulle käsu anda, et ma kõrge toetusega seoses suuliselt esitatud kõige alandlikuma palve, samuti tema harimise kõige sihipäralisema viisiga seoses esitaksin kirjaliku taotluse, mida käesolevaga kõige alandlikumal moel teha söandan. Et saada haridust piiritu muusikakunsti valdkonnas, et muusikateose esteetilist vaimu, ilu, täpsemalt öeldes hinge tundma õppides muusikat esitada ja lõpuks ka ise uusi teoseid luua, selleks on tal vaja pidevat teoreetilist ja praktilist harjutamist, võõraste keelte tundmaõppimist, reisimist, teadmisi etnograafiast jne. Et seda kõike viljakal moel omandada, oleks vaja

esiteks, saata poiss Viini, muusikapealinna, anda ta usaldusväärsesse kohta, kus ta saaks osa mitte ainult ülalpidamisest, vaid ka heast kõlbelisest kasvatusest;

teiseks, palgata hea muusikaõpetaja, kes teda nädalas vähemasti kolmel korral õpetaks; et ta kulukatest õppetundidest ikka kasu saaks, selleks oleks erakordselt tähtis, et keegi asjatundlik inimene veenduks poisi arengus või ta gasiminekus, sest õpetajad on tihtipeale kõigest erapooletud, sama kehtib ka prantsuse keele ja muusika jaoks nii vajaliku itaalia keele õppimise kohta;

kolmandaks, et areng oleks kiirem, et jõutaks võimalikult peatselt eesmärgini, selleks peaks poiss tihti kuulama kirikumuusikat, oopereid, avalikke kontserte ning kodust musitseerimist, selleks oleks taas tarvis juhendajat, sest last ei oleks paslik nii suures linnas omapead jätta...“

Kuid hertsog Esterházy ei täida Ádám Liszti palvet ega taga talle töökohta Viinis.

13. aprill 1820. Ádám Liszt ei anna alla. Ta palub hertsogilt enda üleviimist Viini järjekordses kirjas.

„Kahekümne kahe kuu jooksul Bachi, Mozarti, Beethoveni, Clementi, Hummeli, Crameri etc igasuguseid raskusi kergusega ületada, kõike, ka kõige raskemaid muusikapalasid ilma neid varem nägemata lehest mängida kõige rangema tempoga, veatult ja täpselt – seda võib minu muusikalise ärenägemise põhjal pidada hiiglaslike sammudega arenemiseks... Asjatundjad võiksid ehk selles ka põhjusega kahelda ja minu sõnu kiitlemiseks pidada. Kuid ma tõestaksin seda mitte ainult vastava proovilepanekuga, vaid julgen lisada: kui korduv haigestumine, õpetamise ning noodimaterjali puudus mu poega takistanud poleks, siis oleks tema kunst võib-olla saavutanud ennekuulmatu taseme.“

Hertsog ei taga seegi kord Ádám Lisztile töökohta Viinis.

September. Kismartonis jahil viibinud hertsog kuulab Ferenc Liszti isiklikult ning „kingib talle vaimustusest Ungari paraadmundri“.

Ádám Liszt ei loobu Viini kolimisest, ta lükkab selle ettevõtmise vaid edasi.

Oktoober. Üheksa-aastase Ferenc Liszti esimene avalik kontsert Sopronis, vanas Klubihoones. Muusik, kelle kontserdil ta osaleb, oli varasemate elulugude kirjutaja parun Brauni andmetel pime flöödimängija või pianist, uuemate Sopronis tehtud uuringute kohaselt oli tegemist viiuldajaga. Ferenc Liszt mängis koos orkestriga Riesi Es-duur klaverikontserti ja pani sellega – kuid veel enam improviseerimisega – publiku vaimustuma.

26. november. Liszti esimene kontsert Pozsonyis Esterházyde palees (praegu Venturi tänav 15).

Selles linnas otsustati noore Liszti saatus – viis ungari kõrgaadelkonna esindajat (Amadé, Apponyi, Esterházy, Szapáry ja Viczay) hääletasid Lisztile õpingute jätkamiseks kuueks aastaks stipendiumi, mille suurus oli 600 forintit aastas. Pole teada, mis sellest õilsast žestist sai. Ádám Liszti kaeblikud kirjad lubavad järeldada, et ta seda summat siiski ei saanud...

28. november. Pozsonyi ajalehes „Pressburger Zeitung“ ilmub arvustus, see on Liszti kohta esimene, tõenäoliselt Pozsonyi helilooja ja muusikapedagoog Henrik Kleini, helilooja Ferenc Erkeli õpetaja sulest:

„Käesoleva kuu 26. päeval pälvis 9-aastane virtuoos Ferenc Liszt au esitleda oma klaverikunsti armulise krahvi Miklós Eszterházy palees kohalikule kõrgaadlile ning arvukatele kunstisõpradele. Kõnealuse kunstniku erakordne ettevalmistus, samuti ka kõige raskemate palade lahendamise võime ja kiirus – ta mängis lehest kõik, mis ta ette pandi – kutsus esile üldise imetluse ning annab alust kõige suuremaks lootuseks.“