Читать книгу Neverland - Urmas Vadi - Страница 4

Sel õhtul, kui Elina linna tuli, läks ta esimese asjana duši alla.

Ta ligunes seal tükk aega ja pesi end, lausa küüris, ja siis seisis veel pikalt voolava vee all. Vesi oli hea, vesi ei tahtnud temast midagi, lihtsalt voolas.

Elina oli muidugi ka ise kõigest sellest, mis toimus, šokis. Ta polnud seda kuidagi ette valmistanud. See lihtsalt juhtus ja ta tundis teatavat kergendust ja vabanemist. Teisalt ka ebamäärast hirmu, mida ta ei osanud seletada. Kas ta kartis Margot? Või kartis ta, et on teinud midagi väga lolli, midagi jäädavalt ära lõhkunud, ja parandada seda enam ei anna? Või kartis ta, et ei saa üksi hakkama?

Et end kuidagi rahustada, võttis ta arvuti ja lõi Exceli tabelisse oma töötasu ja väljaminekud: autoliisingu, kütte-elektri-vee arved, internetitasu ja ka lasteaiamaksu, Kaarli jalgpallitrenni ja lauluringi, kus poiss väga käia ei tahtnud, nii et selle võis ka maha tõmmata. Kui autoliising välja arvata, siis sai ta oma palgaga hakkama küll. Pealegi oli auto niikuinii enamasti Margo käes ja selle ta võibki endale jätta või autoaeda tagasi viia. Elina oli tahtnud alati rohkem jala käia, sest talle tundus, et nende pere on liiga autostunud. Ja sööb liiga palju liha. Ta oli lapsepõlvest saadik kuulnud, et mehed tahavad liha, ja see oli ka tõsi. Nüüd saab ka liha pealt kokku hoida.

Lisaks rahale oli veel väiksemaid ja suuremaid hirme, mida ei saanud nii kergesti Exceli tabelisse panna. Need mõtted kippusid minema omavahel risti ja rästi. Kas Kaarel jääb nüüd ilma isata? Mida see talle tähendab? Kas minust saab üksikema? Kas ma veel leian kellegi? Ja kas ma üldse tahan veel kedagi leida? Kas mul on midagi viga? Kas asi ei olegi ehk hoopiski minus endas? Ja ma olen kõik ära rikkunud lihtsalt mingi oma tuju või väsimuse pärast? Oli hetki, kui Elina langes enesesüüdistustesse ja kahetses, et oli seda kõike Margole seal õunapuu all öelnud. Mõnel teisel hetkel jällegi tundis ta, et see oli nii õige, et ta seda viimaks tegi, juba ammu oleks pidanud ütlema, võibolla kohe alguses oleks võinud nad lahku minna, oleks palju jama ära jäänud.

Elinal ei tekkinud igatsust Margo kui mehe järele, vastupidi, ta sai nüüd voodis rahulikult ja vabalt magada, ilma et keegi teda ootamatult keset ööd ründaks, ilma et ta peaks hakkama seletama, miks ta praegu ei taha, miks ta on väsinud, miks ta tahab lihtsalt magada, miks ta on nii külm.

See hetk aias, kui ta oli selle kõik välja öelnud, siis Margo lausa tardus. Tema käed vajusid rippu, samuti vajus lahti suu. Ühtegi heli sealt seest ei tulnud, kui, siis vaikset kohinat. See ehmatas, Elinal oli tunne, nagu oleks ta Margo reetnud, lõiganud mehel jalad alt. Elina vaatas oma Margot ja ootas, mis sealt on tulemas, sealt võis tulla kõike. Ta võiks kas nutma puhkeda, kallale tormata, kuigi Margo ei olnud seda kunagi teinud, aga praeguses olukorras ehk siiski? Või siis võiks ta end mingil jõhkral enesehävituslikul moel vigastada? Joosta kuuri alla, haarata hekikäärid ja hakata endal ükshaaval sõrmi maha lõikama. See oleks nii sümboolne, mees, kes on häbistatud, lõikab maha oma sõrmed, et ta ei saaks enam kedagi puudutada, sest ta ei vääri enam kedagi, keda puudutada. Või mis veelgi täpsem ja valusam – puuraiumispaku peal lüüa kirvega endal küljest suguelundid. Mida iganes. Kui see Margo tardumus järele andis, ei juhtunud aga midagi. Ei nuttu, ei kallale tormamist ega köndistatud käsi, verist suguelundit paku kõrval, mitte midagi! Margo ei küsinud Elina käest midagi, Elina ei öelnud midagi. Polnud midagi öelda ega seletada. Ja nii jäigi.

Nendel hetkedel, kui Elina oli üksi ja hakkas ennast süüdistama, läks ta jooksma. Ta ostis endale iPodi ja korralikud botased, imekerged, millega joostes tundsid, et lausa lendad. Ja kogu see jama ta peast haihtus. Mõnikord võttis ta ka Kaarli kaasa, aga poiss ei jooksnud nii palju ja kiiresti, kui Elina oleks tahtnud. Kaarel väsis ära ja siis tulid need jutud, et ei jõua, süüa tahaks, võta kukile. Ja siis edasi see vestlus, mis ajas Elina lausa marru, kuigi ta sundis end rahulikuks. Kaarel teadis, et see ajab ema marru.

„Võta mind sülle, mul hakkas jalg valutama.“

„Kuidas ta sul valutama hakkas?“ küsis Elina ja sai ka ise kohe aru, et täiesti mõttetu on selliseid asju küsida.

„No hakkas, ma vist kukkusin. Isegi veri jookseb.“

Elina kummardus poja põlve juurde ja tõmbas püksisääre üles.

„Ei ole ju midagi! Mis sa seletad.“

„Ei ole jah,“ oli Kaarel ka ise hetkeks imestunud. „Aga nihuke tunne oli küll, et verd tuleb. Võta mind sülle.“

„Ole mõistlik, ma ei jõua sind sülle võtta. Suur mees.“

Tavaliselt see aitas, selle peale leidis Kaarel alati endas uut jõudu ja kõndis, lausa jooksis edasi. Sest kes meist ei tahaks olla suur mees. Sel korral oli teisiti.

„Võta siis kukile.“

„Kuule, ma ei jõua sind kukile võtta.“

„Issi küll jõuab.“

Elina luges mõttes numbreid ja ütles:

„Küll issi siis võtab.“

Sellega sai muidu see kukile võtmise jutt otsa, isateema jätkus.

„Aga kus issi on?“

„Suvilas,“ lõpetas Elina, Kaarel ei lõpetanud.

„Miks ta suvilas on?“ Midagi peab vastama.

„Talle meeldib seal.“

„Ma arvan, et ei meeldi.“

Elina peatus ja kummardus poisi kohale:

„Miks sa seda arvad, et issile suvilas ei meeldi?“

„Arvan,“ vastas Kaarel.

„Vaata, Kaarel, tal on seal oma aed…“ hakkas Elina siluma.

Kaarel ei kuulanud, lükkas ema käe oma õlalt maha ja kõndis jõnnat-jõnnat edasi, nagu oleks ta keha korraga meeletult raske mulda täis aiakäru, mida peab enda ees lükkama. Elina läks talle järele, püüdis end rahulikuks sundida, rääkis midagi. Kaarel ei vastanud terve tee talle mitte midagi.

Enamasti jooksiski Elina üksi. Jooksma minek oli alati veidi raske ja vastumeelne, aga juba siis, kui esimesed paarsada meetrit olid toore tahtejõuga läbitud, hakkas ta jooksu nautima. Elina oli lugenud, et mõnede inimeste keha hakkab joostes tootma endor-fiini, mis muudab inimese õnnelikuks. Ta jooksis juba ka sellepärast, et mitte jääda koju istuma.

Elinal oli mitmeid sõbrannasid, kes olid muutunud tädideks. See juhtus nii lihtsalt ja äkki. Tavaliselt hakkab see pihta siis, kui naine on lapse saanud. Naise enese välimus ja elu polegi enam oluline, kogu aeg ja tähelepanu pööratakse lapsele. Elina oli püüdnud oma tädistunud sõbrannadest eemale hoida, ta leidis alati ettekäände, miks ta ei saa tulla laste sünnipäevale, klassikokkutulekule, kohviõhtutele, ta kartis tädistumist. Elina kartis ka surnuid, matustel hakkas tal alati halb ja ta minestas, ta vältis ka vanu ja haigeid inimesi. Oma surevat vanaema ei suutnud ta haiglasse vaatama minna. Elina tundis lausa füüsiliselt, et tädistumine on ettevalmistus surmaks. Algab see sellega, et istutakse poolest päevast kohvikutes, kallatakse endale kohvi sisse, sageli ka Baileyst, kooke, küpsiseid ja sefiirikorvikesi, ainsaks jututeemaks on lapsed. Kilod tagumikku ja reitele, kõhtu, käsivartele ja kaela sajavad juurde, nagu kukuks taevast munakive. Vaikselt kaovad ka nende lihavate naiste mehed kuhugi ära, ja sellest justkui polegi midagi, ei tulegi meelde, mis asja sai koos aetud.

Elina mõtles, kas see toimub nüüd ka minuga? Mees on juba läinud. Sõbrannad õigustavad oma tädistumist sellega, et nemad on nüüd emad, ja seda oli ju ka Elina. Ikkagi ei tahtnud ta, et sellega ta elu lõpeks. Kui ta vaatas oma tädistunud sõbrannasid, siis nad ei olnud rõõmsad ega rahul, vaid isegi kurjad. Kõik need teised naised, kellel ei ole lapsi, on nende silmis täiesti mõttetud inimesed, kes raiskavad enda ja teiste elu. Tädistumise viimases staadiumis hakkavad nad iseendi kohta kasutama väljendit – mutid. Selles on üks osa tõtt ja teine osa irooniat, mille peale teised tädid saaksid naerdes öelda:

„No mis mutt sina oled!“

Ja siis pärast see, kellele öeldi, et mis mutt nüüd sina oled, saaks vastata samaga:

„Sina ja mutt, lubage naerda!“

Sest meil on vaja teineteise toetust, ükskõik kust see ei tule, kasvõi mõne teise muti suust.

Ka riietus muutub, kaovad topid ja teksad, asemele tulevad pikad villased seelikud, madala tallaga kingad, pruunikad kampsunid, pontšod, sallid ja tekikesed, mis keeratakse endale ümber nagu kaitsekilp kogu maailma vastu. Kas siis juba ei oldagi surnud? Elina kujutas ette, et surm saabub mitte vikati, vaid villase salli ja pruuni pontšoga ja ta otsib naisi, kes on kattunud peki- ja tolmukihiga nagu Pompei. Aga elu pole justkui veel pihta hakanudki!