Читать книгу Neverland - Urmas Vadi - Страница 5

Margo jõudis ema maja juurde, läbi häda sai auto ära parkida. Vanasti oli ruumi rohkem, autosid vähem, neid hoiti maa-alustes garaažides, muidugi, kui sul oli garaaž. Neil oli vastupidi, kõigepealt oli garaaž ja alles hiljem sai Margo isa auto. Praegu ei mahtunud autod enam kuhugi ära, pargiti teineteist kinni, mõlgiti, vannuti. Kolmandal korrusel elas üks vanamees Karl, kes hoidis ühte parkimiskohta oma tütre jaoks. Kui keegi võõras sinna parkis, viskas mees auto peale nuudlisuppi, sousti, hapukoort, mis aga käepärast oli.

Margol oli meeles isa maa-aluse garaaži lõhn, niiske ja soe. Isa kadus teinekord garaaži tundideks. Margo vaatas oma toa aknast, kuidas isa läheb garaaži, avab rasked rauast lükanduksed ja siseneb pimedusse. Ta ei teadnud, mida isa seal tegi, ega tea tegelikult tänapäevani. Vanasti muidugi käis üks igavene autode putitamine, igaüks remontis oma autot ise. Meie Moskvitš-2140 oli ikka päris uus, kui, siis oli vaja ehk rehve vahetada, mõtles Margo, aga jäi kohe jälle pidama: „Kas vanasti üldse olid autodel talverehvid? Arvatavasti ei olnud. Mis ajal tulid naastrehvid, mille puhul pidi tagaaknal olema silt venekeelne tähega Ш? Mida isa seal garaažis ikkagi tegi?“ Tihti oli isa kas garaažis, või siis hiljem ka kaitseliidus. Kui peale taasiseseisvumist loodi kaitseliit, siis isa astus kohe kaitseliitu. Margot ei huvitanud ei garaaž ega kaitseliit, tema jaoks olid nad kamp hulle vanamehi. Isa ei tundunud hulluna. Kas tal oli lihtsalt igav?

Margo vajutas fonoluku nupule, ema juba ootas teda ja võttis kohe toru ja vajutas omakorda nupule, uks avanes. Nagu alati, küsis siis ema läbi monitori: „Sina või?“ Ja Margo vastas: „Mina jah.“

Margo ronis mööda mälestustetreppi üles neljandale korrusele. Paljud inimesed nende püstakus olid juba uued, aga Margole tundus hetkeks, et kõik on sama ja ta on jõudnud jälle tagasi oma lapsepõlve. Trepikoda oli sedasama vana kulunud-kollakasbeeži värvi, iga trepiastme augu ja mustriga seoses meenus midagi piinlikku või ebamugavat. Trepp rullis oma mälestused Margo silme all lahti. Betooni sisse olid sööbinud ühed vereplekid, mis tulid viiendalt korralt alla kuni välisukse juurde. Mida allapoole, seda suuremad plekid. Kolmanda korruse trepiastmel, kus oli lillekujuline auk, olid naabermaja suure poisid teda mõnitanud. Nad seisid ümber tema kaares ja sülitasid kordamööda Margo pihta. Siis tuli kolmekümne viienda mees koju ja lõi kogu kamba laiali. Kui Margo oleks saanud valida, kas mõnitav poistekamp või siis kolmekümne viienda mees, kes seda kõike näeb, oleks ta valinud mõnitava poistekamba. Ta ei soovinud oma alandust teistega jagada. Kaks korrust kõrgemal, kohe enda ukse ees, oli Margo maha pillanud kolmeliitrise purgi mett, nii et see tilkus üle ääre nii kolmandale kui teisele ja esimesele korrusele. Isa pesi ja vandus.

Juba lapsena olid Margot häirinud augud trepis, ka kiivas uksed, mis ei sulgunud, lainetav põrandapapp, defektiga aknaklaasid, ja muidugi pruun värv, millega oli kõik kaetud. Pruun värv moodustas tema lapsepõlvele ühtlase fooni. Nüüd värvitakse kõik valgeks, aga kusagil sügaval-sügaval kihtides on see pruun ikka veel meis olemas. Peale keskkooli tahtis ta minna arhitektuuri õppima, ei saanud sisse ja kuidagi sujuvalt oli ta liikunud maastikuarhitektuuri juurde. Isa vanaisa olevat olnud mõisas kunstkärner. Ka isa ise, enne kui ta uppus, oli suvila aias ennastunustavalt mütanud. Ja siis võttis Margo selle aia üle. Midagi sellist neil siis veres pidi olema.

Leena oli juba korteriukse lahti teinud ja ootas. Margo peatus hetkeks ja avastas, et hingeldab. See tuli talle väikese üllatusena. Muidugi ta teadis, et tema parim aeg trepijooksus oli nii kakskümmend aastat tagasi, kui nad jooksid poistega üles viiendale ja alla tagasi, stopper käes. Praegu ta hingeldas, lõua alla oli tekkinud vaevu aimatav lott, keha kattis kerge polster. Margo peatus, kuulatas ja katsus ära arvata, mis tujus ema on. Viimasel ajal vaheldusid Leena meeleolud kuidagi nii kiiresti. Nii kui september kätte jõudis, hakkas midagi toimuma. Kahekümne kaheksandal septembril süütas Leena küünla, pani Tauno pildi lauale, luges vanu ajaleheväljalõikeid ja keeras end üles, helistas Margole, ja Margo tuli siis viimaks närvilisena kohale ja siis nad istusid kahekesi, vaatasid isa pilti, Leena rääkis, Margo kuulas. Nüüd, kui oli Estonia huku kahekümnes aastapäev, oli oodata, et ema keerab end jälle üles. Ja ilmselt veel rohkem kui varem, ikkagi kakskümmend aastat surmast.

See, et ema enam teatris ei töötanud, ei tulnud kindlasti mitte asjale kasuks. Ema küll räägib, et tal on nüüd hea ja rahulik olla ja mis ta seal üldse terve oma elu tegi! Margo nägi ja tundis, et näitleja ema sees on endiselt olemas ja laseb täistuuridel edasi. Kui muidu sai Leena end igal õhtul teatris tühjaks mängida, siis nüüd polnud emal enam ei teatrit ega publikut. Oli ainult kolmetoaline korter ja oma poeg.

„Tere, ema!“ hõikas Margo esikus, mingi ärevus hakkas peale tulema, telekatoast vastas ema:

„Said auto ära parkida?“

„Jah.“

„Ega sa Karli kohale ei pannud?”

„Ei.”

„Hullumaja. Tule edasi.“

Enne veel, kui Margo edasi läks, pesi ta vannitoas käed ära. Kui ta laps oli ja õuest tuli, ütles isa: „Pese käed ära, õuekäed.“ Margo pesi alati oma käsi, ikkagi jõudis isa enne öelda, pese käed ära. Selles ütlemises ei olnud mingit survestamist, ei mölisemist, selline rutiinne asi. Kätepesu oli Margol veres.

Niikaua kui ta käsi pesi ja kuivatas, tuli ema juba vannitoa uksele. Margo vaatas seinapeeglist, kas ema meenutab Miss Marple’it, Ema Courage’i või veel kedagi kolmandat. Nagu viimasel ajal enamasti, tundus ta ka täna olevat Miss Marple. Loomulikult võis ka Miss Marple’i rollilahendus olla alati erinev, ta võis vaikida, siis muutuda härdameelseks, siis vaadata teravalt silma, lüüa su jalust. Hetkel oli Leena täiesti rahulik. Või siiski mitte? Margo otsustas, et ta isegi ei hakka küsima, miks ema talle nii palju helistas.

Ilmselt ei teadnud ema Elina ja tema asjast midagi. Ka Kaarel pole selle viimse kuu aja jooksul siin vanaemal külas käinud, Kaarel oleks muidu kohe Leenale rääkinud. Praegu oli Kaarel kas Elina juures või Margoga suvilas, nad mõlemad hoidsid poisist kinni ja ei tahtnud seda aega enam jagada ühegi vanaema ega mängunurgaga. Kui vanasti Kaarel väsitas ja nii Elina kui Margo otsisid võimalust, et olla kas kahekesi või üksi, siis nüüd oli kõik muutunud.

Leenal oli enda mõtetega niigi tegemist. Kui Margo oli poisi Leena juurde toonud, siis otseselt vastu Leena sellele ei olnud, veidi ehk tõrges. Ise ei küsinud ta kunagi, kuidas Kaarlil läheb, tahaks nii väga oma lapselast näha, tooge ta ometi minu juurde, me paneksime kaks tooli kõrvuti, tõmbaksime teki neile peale ja teeksime nukuteatrit! Leena ei sallinud nukuteatrit ja vist ka mitte lapsi. Vahel, kui Kaarel oli päev otsa Leena juures olnud, tundis Margo, et ta on emale nüüd midagi võlgu. Autos uuris ta poisilt, mida te vanaemaga tegite, ja Kaarel vastas:

„Mitte midagi.“

Peale Leena juurest tulemist oli poiss tihti kas tujutu või siis liiga närviline. Kas nad tõesti võisid istuda terve päeva lihtsalt diivanil? Leena ise uuris sugupuud ja aeg-ajalt heitis oma paberite tagant kullipilgu Kaarlile?

Elina ema juurde polnud ka võimalik Kaarlit jätta. Elina ema elas Soomes ja oli küll teinekord ikka helistanud ja lausa ette heitnud, miks nad ometi koos poisiga külla ei tule! Me jääme niiviisi võõraks! Ühel suvel Margo ja Elina läksid, jätsid Kaarli ema juurde Turku ja sõitsid ise Uusikaupunki lähedale suvitama, üürisid seal endale nädalaks ühe mökki, sõitsid paadiga, püüdsid kala. Juba kahe päeva pärast ema helistas Elinale, nuttis ja kaebas, tema ei tea, mida Kaarliga teha, ta lihtsalt ei suuda, viigu nad see poiss ära! Ilmselt olidki nad juba võõraks jäänud. Rohkem pole nad üritanudki Kaarlit Elina ema juurde viia. Ka ei tulnud vanaemalt enam igatsevaid kõnesid.

Margo vaatas seda Miss Marple’it, mis siis ikkagi on nüüd? Margo ei saanud kunagi kohe otse küsida, miks ema helistas, sest siis läheks veel kauem aega. Ta oli sellega harjunud ja ootas. Lõpuks jõuab Leena ka kulminatsioonini, aga mitte kunagi kohe alguses. Leena vajas aega, et end lahti mängida ja oma rolli üles ehitada. Leena ei olnud selline näitleja, kes rabistades kiirustaks olulistest sündmustest üle. Ja ta ei jätnud neid sündmusi vaid enda teada. Kui midagi toimub, peavad sellest kõik osa saama. Seda oli öelnud talle ka tema õpetaja stuudiopäevil:

„Talunaise munad võivad põllest märkamatult kukkuda! Aga kui näitleja midagi kukutab, peab see viimasesse ritta näha olema! See peab olema sündmus!“

Leena ja Margo jõudsid telekatuppa ja istusid. Nende ees diivanilaual seisis posu pabereid. Margole näis, et see paberikuhil arhiividokumentide paljundustest, üleskirjutustest ja vanadest fotodest kasvab iga korraga nagu tainas. Leena vaatas oma pabereid, siis poega, justkui üllatudes, et Margo siin on.

„Noh, kuidas läheb?“ Margo hakkas midagi rääkima, aga Leenal tekkis kohe uus küsimus ja ta ütles Margo jutule vahele:

„Sa oled suitsetanud?“ Margo oleks justkui jälle käinud poistega nurga taga Leeki või Radarit kimumas ja siis piparmündikomme peale lutsutanud. Lutsuta või söö, mida sa tahad, ema tundis suitsuhaisu alati ära. Margole tuli nagu midagi meelde:

„Ema, sa tead, et ma ei suitseta.“

„Eks sa ise tead, mis sa teed, sinu elu.“

Kui muidu oli Margo rahulik, võibolla isegi pisut stoiline, siis emaga läks ta väga kiiresti närvi:

„Jah, suitsetasin jah, tahad, ma hingan sulle?“

„Mis sa nüüd!“

„Aga ole ettevaatlik, sest ma tõmbasin kolm pakki järjest. Kui ma sulle nüüd puhun, sa võid minestada!“

„Jäta nüüd.“

„Lillepotid peaksid küll toast ära verandale tõstma, nad närbuksid hetkega! Minuga kohtumist nad kindlasti üle ei elaks! Muuseas, lõunaks mõtlesin ma süüa kärbseseeni ja õhtul süstin midagi, spiidi või midagi, et oleks hea uni.“

Mis näidendi algus see oli? Ja miks Margo sellega kaasa läheb? Kuidas on nii, et ta on alati tegelane mõnes oma ema näidendis? Mis jõud ja muster see on? Kas võib olla nii, et tasapisi kaob ema lühimälu ja asendub millegi muuga? Elu jooksul mängitud tegelastega? Margo põsed hakkasid õhetama, ta vaikis. Ta ei osanud midagi öelda, tema roll oli ette valmistamata, teksti polnud peas, Leena võis see-eest lausa improviseerida.

Leena vaatas, kuidas poiss vaikib ja puhiseb. Poiss on muidu nii rahulik, ei saagi nagu aru, mis ta mõtleb või on, aga siis ühel hetkel jälle nii tundlik, ärritub ja puhiseb. Ja kui ta üles ärritada, siis ei saa temaga enam midagi rääkida.

Aastakümneid tagasi oli teatris üks grimeerija, keda kutsuti Ljudjaks. Tema kohta öeldi, et ta on kuldne inimene, suure südamega, Valgevenest tulnud, palgapäeval tegi kõigile puhvetis välja. Aga öeldi ka, et Ljudjal on lühike süütenöör. Ta võis teinekord täiesti tühjast asjast süttida. Kui tema vihastus, siis lõi lausa sädemeid. Ja kui sa ütlesid talle valesti midagi enne etendust, võis ta sulle sellise grimmi pähe teha, et oma ema kah ei tunne ära. Jõledaid lõustu võis ta teha. Ka Margol oli lühike süütenöör, millest Leena proovis veel viimasel hetkel oma näppudega kinni saada ja kustutada:

„Ega ma siis paha pärast, ma ju niisama.“

Nii imelik, mõtles ka Leena ise, sõnad lihtsalt tulevad mu seest välja ja ma ei suuda end pidurdada. Nii ka nüüd:

„Peaasi et sa jälle pihta ei hakka.“

Leena märkas, et on liiale läinud, poiss ei vasta talle, ei ütle üldse midagi, läheb veel tükk aega, enne kui kõik muutub jälle endiseks ja vaikseks. Mingu aega, palju läheb, peaasi et ta välja ei torma, sest ka seda on juhtunud. Pärast ei võta ta ka telefoni vastu, vaikib mitu päeva ja kui tema juurde minna, pole teda kas kodus või ei tee lahti, või on hoopis suvilas ja istub oma aias. Siis kujutab Leena ette igasuguseid asju, mis nüüd võivad toimuda. Ja tihti toimuvadki.

Margo istus, hingas katkendlikult, nägu punetas, tasapisi sai ta oma hingamise ja ärevuse üle võitu. Mingi haletsus tuli Leenale peale:

„Anna mulle andeks, pojakene, ma olen nii vana ja rumal, ma solvasin sind, ma tahtsin ainult head…“

Margo, kes oli peaaegu rahulik, katsus meelde tuletada, kas see ei olnud mitte Mefisto, kes tahtis samuti head? Leenale kippusid enesehaletsusest isegi pisarad silma.

„Ei hakka nutma!“ ütles Margo väga selgelt ja resoluutselt, mispeale Leena hetkega lõpetas.

Sissejuhatus oli tehtud, Miss Marple oli tagasi ja pani lugemisprillid ette ja pöördus oma paberite poole. Ka Margo kummardus diivanilaua kohale. Leena võttis veel korra prillid eest ja heitis pilgu kuhugi kaugusesse:

„Ma olen ikka surnuaial käinud, su isa vanemate platsil.“ Margo ei seganud vahele, ta teadis, et kõik, mis ema suust välja peab tulema, sealt ka välja tuleb. Eriti nüüd, kui september on algamas. „Viimane kord ma käisin eelmisel nädalal, siis enne seda, surnuaiapüha ajal. Ma sinna kirikusse ei läinud ja surnuaeda ka ei jäänud istuma, tulin lõunase bussiga linna tagasi. Ega ma ei oleks tahtnudki sinna jääda, kuigi see uus kirikuõpetaja on kena mees, aga kõik need pühad on ju samasugused, samad näod, enamasti kõik võõrad. Vanad on juba ära surnud või ei tule enam kodust välja. Näeb, kui kaua mina jõuan käia, aga hauad tuleb ikka korras hoida.“

Selle koha peal peab Margo alati ütlema, et küll tema hoiab peale ema surma kõiki haudu korras, ka ema oma. Seda tahtis Leena kuulda, sest rohkem polnud neil perekonnas kedagi.

Vahepeal mõtles Leena, et kas poisist ikka saab surnuaial käijat. Võibolla kasvab kõik rohtu ja unustusse? Leena suurim hirm oli, et keegi talle peale maetakse. Ja sellepärast oli ta enda puhul mõelnud ka krematooriumile. Kõige enam hirmutas Leenat mõte, et talle maetakse peale mõni tema teatri näitlejanna, eriti vastik, kui maetaks see litsakas Lilian.

Praegu oli Leena mõte hoopis mujal, teda ei huvitanud ei hauaplatside hooldamine ega pealematmine. Margo nägi, et asi on milleski muus ja ei seganud oma küll-ma-käin-ja-riisun jutuga vahele.

„Ja ma olen ikka vaadanud seda Tauno vanaisa risti, sa tead küll.“

„Sa mõtled seda plekist?“

Margo ei olnud päris kindel, millist risti ema mõtleb. Ta polnud ka väga kindel, kas leiaks ise omaenese tarkusega Laugastete hauad üles. Plekist rist nagu meenus.

„Nojah, see jah, aga ega see on ikka sepa tehtud, plekist ta ei ole, ta on sepistatud. Ja ma olen seda ikka vaadanud, et ta on nagu ära vajunud.“

„Mismoodi vajunud?“ ei saanud Margo aru.

„Imelikult. Väga imelikult on vajunud. Nagu oleks keegi seda risti painutanud ühele küljele. Vasakule küljele, kui tee ja poe poolt vaatad.“

„Võibolla on lihtsalt see betoon ajaga ära vajunud. Pinnas ju kogu aeg liigub. See betoonsammas on vast poole meetri sügavuses. Praegu soovitatakse isegi aia- ja terrassipostidele vähemalt kaheksakümmend sentimeetrit, isegi üle meetri.“

Leena hoidis prille enda pihus ja raputas nendega:

„Siis sa oleksid varsti juba hauas väljas.“

„Seda ma räägingi, et seda betooni on seal ainult natukene ja sellepärast ta vajub, see tuleb lihtsalt lahti kaevata ja uuesti valada. Võibolla pole isegi valada vaja, piisab sellest, kui sirgeks tagasi lükata.“

Leena muutus kannatamatuks, et poeg teda üldse ei kuula, ja ega tema ise ka ei kuula, aga nüüd oli vaja, et Margo kuulaks.

„Sa räägid nagu oma tudengitele. Asi pole üldsegi betoonis! Rist ise on kõver, kusagilt keskkohast. Nagu oleks keegi painutanud.“

„No kes see painutas.“

„Ei tea. Aga kõver ta on. Ja ma arvan, et keegi ei olegi teda painutanud, et mõni inimene oleks painutanud, seda ei saa niimoodi kõveraks väänata. Kui siis teistpidi, aga on just vastupidi, ah, ma ei oska niimoodi sulle seletada.“

„Ma saan aru küll.“

„Ma olen seal haual käinud üle neljakümne aasta, Taunoga abiellumisest alates. Siis ma küll ei näinud, et rist oleks kuidagi kõver.“

„Misasja?“ ei saanud Margo aru.

„Ma räägin sulle, et ta on vaikselt, niimoodi aasta-aastalt paindunud. Ma usun, et see hakkas pihta peale su isa surma. Alguses ei olnud nähagi, ja siis kui juba ehk oli veidi viltu, siis ma mõtlesin, et ma kujutan seda endale ette. Aga nüüd viimane kord ma käisin ja vaatasin, et ikka kohe täiesti kõver on. Ma olin sellega lihtsalt ära harjunud ja ei saanud arugi, kuidas ta kõveraks läks.“

Ema oli end üles kütnud, ilmselgelt oli ta mures ja mis kõik veel. Seepärast Margo rahustas:

„Tead, ema, arvatavasti on asi lumes.“

„Mis lumes?“

„Just, lumes! Talvel on ju lumi maas, ja oleneb talvest, aga ma kujutan ette, niimoodi just poole ristini. Ja siis tekib sinna lumele jääkoorik peale, siis sulatab, siis külmetab, kõik see mõjutab, ja see painutab, lumel ja jääl ja külmumisel ja sulamisel on väga kõva jõud.“

„Ah, misasja!“ tühistas Leena poja jutu, tal oli tegelikult välja mõeldud, mida see kõik tähendab. Või mitte, välja mõeldud polnud tal midagi, aga oli üks kahtlus, üks aimus.

Nüüd ei osanud enam ka Margo midagi öelda ega välja pakkuda, ta isegi solvus. Milleks kogu see vestlus, kui ema ei vaja dialoogi? Margo vaikis jälle ja ema jätkas:

„Ja oleks siis Tauno vanaisa rist üksi.“

Leena tegi pausi, iga professionaalne näitleja valdab seda kunsti. Õigel ajal ja õige pikkusega tehtud paus kannab, ja Leena oskas seda välja pidada nii, et Margo jäi emale otsa vaatama nagu suur küsimärk, olgugi et ta oleks tahtnud seda mitte välja näidata, kõigest üle olla. Ta ei olnud ning küsis:

„Kelle rist siis veel kõver on?“

„Tauno isa rist on kah juba kõver! Sinu vanaisa rist.“

„Mis sa ajad, no kuidas saavad kaks risti kõverad olla!“

„Aga on! Ja mõlemad samale poole kaldu.“

Margo tegi veel viimase katse kogu seda juttu mingi loogilise ilmastikulise või ehitustehnilise põhjendusega ümber lükata.

„Kui nad on ühele poole kaldu, siis on ikka ilmast, lumi ja tuul…“

See viimane sõna tundus Margole eneselegi totter, Leena haaras sellest ka kohe kinni:

„Tuul ei painuta sul risti. Pealegi siis võiks ju kõik ristid viltu olla, aga ei ole. Kõik on ühesugused ristid, kohaliku sepa tehtud. Tauno vanaema ja ema ja tädide omad on otse. Ma viimane kord isegi võtsin ja laenasin siit meie püstakust kolmekümne esimese mehe käest loodi.“ See kujutluspilt, ema loodiga surnuaias, ajas Margo naerma. „Jah, laenasin ja käisin loodiga. Vaatasin, kui kedagi ei olnud, siis panin loodi külge, kõigi omad on otse, nagu oleks eilne päev looditud, aga Tauno vanaisa rist on ikka täitsa kõver ja nüüd aegamisi hakkab ka ta isa oma minema. Ma järgmine kord mõtlesin, et ma laenaks kolmekümne esimese mehelt veel korra loodi ja ka mõõdulinti ja siis ma saaksin täpselt ära mõõta, mis aja tagant kui palju nad painduvad.“

„Kuule, tahad, ma äkki sokutan su hoopis kuhugi haljastusfirmasse? Võibolla isegi Soome?“

„Naera-naera, aga mis sa ära teed, ma ei saa kuidagi rahu.“

Margo hakkas end juba püsti ajama, sest muidu ta jääbki siia diivani sisse.

„Olgu, ma pean nüüd minema.“

Leena veel ei tõusnud:

„Tead, mis?“

Ja Margo jäi veel korraks istuma, tegelikult veel terveks tunniks.

„Midagi peab siin olema, ja ma ei mõtle neid riste, ristid on vaid märgid.“

„Märgid?“ Ema võis mängida rolle Jänku-Jutast kuni Salemi nõiani, aga esoteerik polnud ta kunagi olnud.

„Ma olen nüüd neid Tauno sugupuu asju uurinud ja midagi siin ei klapi. Augud on siin sees.“

„Mis augud?“

„Midagi juhtus Tauno isaga, sinu vanaisaga. See pidi olema kas neljakümnendal aastal, Vene väed olid siis juba Eestis. Või siis oli neljakümne esimesel aastal. Siis juhtus midagi nende sigalas.“

„Mis seal juhtus?“ Ilmselgelt ei liikunud Margo enam kuhugi.

„Üks Vene sõdur tapeti, ja arvati vist, et su vanaisa tappis. Peale seda läks vanaisa metsa ja varjas end seal, kuni ta välja toodi ja maha lasti. Mis seal sigalas täpselt toimus, seda ma ei tea. Tauno tädid ei rääkinud sellest, isegi kui Tauno omal ajal küsis, ja nüüd ongi veel jäänud Aliide. Ja Aliide ei räägi, kuigi ta vist teab.“

„Mida see Aliide teab?“

„Ei tea.“ Leena keeras end järsku Margo poole ja vaatas talle otsa, kuidagi usalduslikult, läbitungivalt. „Midagi on Tauno suguvõsas meesliiniga, seal on midagi valesti.“ Leena pidas pausi, kogus end: „Ja ma arvan, et see asi on kuidagi ka sinu isale üle tulnud.“

„Jäta järele!“

„Miks ta muidu sinna Estoniale sattus, ta ei pidanud selle laevaga minema. Ja need ristid on kaldu tead, mis suunas?“

„Noh?“

„Otse põhja!“

Margo tundis, kuidas ta ei saa enam midagi aru, nagu võrk vajub talle peale:

„Mis põhja?“

„Otse Läänemerele, seal, kus on Estonia vrakk! Sinnapoole need ristid kaarduvad. Nad nagu kutsuksid su isa enda juurde.“

„Meeste sekka!“

„Ma usun, et ka neile ei meeldi, et su isa lebab märjas hauas. Nad tahavad, et ta oleks nende juures.“

Margo pani isegi silmad kinni ja ei osanud ega tahtnud midagi vastata. Kui ta silmad uuesti lahti tegi, oli ema ikka veel seal ja vaatas teda niimoodi uurivalt.

„Mis sa vaatad?“ küsis Margo.

„Midagi on selles meie meesliinis… Ega sa ei tunne midagi sellist imelikku?“

„Kas ma ei tunne midagi sellist imelikku?“

„Nojah.“