Читать книгу Veinijuht. 15. osa. Gruusia - Urvo Ugandi - Страница 3

1999. aastal võttis Gruusia põllumajandusministeerium veinipiirkonnad ja tootmise tõsisema tähelepanu alla ja tähistas oma tuntumad veinid kaitstud päritolunimetustega, sest Gruusia nimedega veine tehti üsna hoogsalt ka Hispaanias. Veiniseadusandlus jõustus 2011. aastal ja jagas Gruusia üheksaks suuremaks piirkonnaks: Kahheetia, Guria, Samegrelo, Meskheti, Kartli, Adjara, Imereti, Ratša, Letšhumi ja Alam-Svaneti ning nendes paiknevateks 20 „külaveiniks“ ehk kaitstud geograafilise päritolu (KPN) nimetusega veiniks. Gruusia põllumajandusministeerium lubab kasvatada järgmisi viinamarjasorte, kontrollides nende istutustihedust ja saagikust: Tsinandali, Teliani, Napareuli, Vazisubani, Mukuzani, Akhasheni, Gurjaani, Kardenakhi, Tibaani, Kindzmarauli, Manavi, Khvanchkara, Tvishi, Kvareli, Atenuri, Sviri, Kotekhi, Kakheti, Khashmi Saperavi ja Bolnisi. Kakheti on nii KPN vein kui ka üldise suurema veinipiirkonna kohalik nimetus (eestikeelse nimekujuga Kahheetia) ehk sama nagu Beaune Burgundias või Chianti Itaalias.

Tõendid varaseima asustuse kohta praeguse Gruusia aladel pärinevad 1,8 miljoni aasta tagant, millele viitavad riigi kaguosas väljakaevamistelt leitud Homo erectus’e ehk „püstise inimese“ luud. Tegu on vanimate leitud inimtegevuse jälgedega Euroopas.

Kaukaasiat peetakse ka Euroopa viinapuu Vitis vinifera sünnipaigaks, mis kasvas seal metsiku liigina (Vitis sylvestris) ja Gruusiat üheks vanimaks veiniriigiks maailmas. Arheoloogilised leiud kinnitavad, et veini on Gruusia aladel tehtud juba enam kui 8000 aastat. Gruusia veinist laulis juba esimesel aastatuhandel antiikaja tuntuim laulik Homeros. Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos kirjutab, et kohalikud hõimud, kes elasid Gruusia aladel, teavad, kuidas kasvatada viinapuid ja teha veini suurtes savist anumates (esimene kirjeldus kvevrist). Ajaarvamise alguses liideti alad Rooma impeeriumiga ja kroonikud kirjutavad, et viinapuud andsid saaki juba teisel aastal ning viinamarju oli nii palju, et neid ei jõutud põldudelt ära korjata. Armeenia ja Gruusia on vanimad riigid, kus ametlikuks usundiks on ristiusk, seda juba 4. sajandist.

Esimesel aastatuhandel pärast Rooma impeeriumi lagunemist räsisid riiki ususõjad, piirkonna vallutasid pärslased, pärast pärslasi saabusid araablased. Neist suudeti vabaneda 10. sajandil ja esimese Gruusia riigi moodustas kuningas Davith IV. Riigi õitseng kestis enam kui 200 aastat ning lõppes mongolite sissetungiga 13. sajandil. Timur tungis lausa kaheksa korda Gruusiasse ja riigi rahvastik ning majandus said sel ajal rängalt kannatada. 15. sajandil muutus Gruusia Osmanite riigi osaks ja pärast mitmeid Vene-Türgi sõdu sai 19. sajandil Gruusiast Vene tsaaririigi osa. Pärast tsaarivõimu kukutamist Venemaal moodustati Gruusia rahvakogu ja koostati iseseisvusdeklaratsioon, mis kuulutati välja 1918. aastal. Iseseisvus kestis vaid kolm aastat, 1921. aastal tungis Punaarmee Gruusiasse ja kehtestati nõukogude võim. Alles 1991. aastal taastati Gruusia Demokraatlik Vabariik. 2008. aastal tungis Venemaa uuesti Gruusiasse, et vallutada kunagised Gruusia alad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia.

Vaatamata selle väikese riigi kirjule ja sõdadest räsitud ajaloole pole veinitootmine seal kunagi raugenud. Tänu suurele ja janusele põhjapoolsele naabrile Venemaale on Gruusia veinitööstus elanud üle mitmeid tõuse ja langusi, liikumisi kvaliteedilt kvantiteedile ja tagasi. Praegusel ajal taastub Gruusia veinimajandus pärast 2008. aasta konflikti Venemaaga, mis peatas veinide impordi. Kuna lõviosa Gruusia veinidest eksporditi Venemaale, oli see muudatus veinitööstusele suur löök. Teisalt aga pööras see tootmise kvantiteedilt kvaliteedile ning sundis Gruusiat otsima uusi turge, mis on üldjoontes ka õnnestunud.

Gruusia paikneb Kaukasuse mäeahelike vahel ja seetõttu on kliima piirkonniti üsna erinev, aga samas stabiilne. Suved on päikeselised ja talved jäävabad ning pehmed. Läänepoolset osa mõjutab Must meri, nii on ilm subtroopiliselt niiske ja soe, see aga viinamarjakasvatusele hästi ei mõju. Lääne-Gruusia on seevastu kontinentaalsema kliimaga ja sobib viinamarjade kasvatamiseks hästi, sest põhjapoolne Suur-Kaukasus ja lõunapoolne Väike-Kaukasus kaitsevad tugevate kontinentaalsete mõjude eest. Niiskust annavad Kaspia merre suubuv Kura jõgi koos oma lisajõgedega, millest veinimaailmas on kuulsaim Alazani (Aserbaidžaanis Qanıx) jõgi.