Читать книгу Kust ma pärit olen. Miks ma siin olen. Kuhu ma lähen 2.0. Välismaalase mälestused - Валентин Рузанов - Страница 4

Niisiis, kuu esimesel päeval, olles kogunud kõik vajaliku, asusin teele. Kodust lahkudes lülitan telefoni välja ja komistan üle marmorikivi. «Siin on kambrid…»

Pöörates kivikest kätesse, viskan selle kergelt oma seljakotti. Minu kavatsused on kõige tõsisemad.

– Kas sa ootad kedagi?

Võttes taskust nikli, viskan selle reklaamialusele.

– Las ma räägin varandusi.

Sirutan oma käe. Ma naeratan hea tuju peale.

– Sinu rong, mustlane!

– Nyis1.

(Kirss)