Читать книгу Kust ma pärit olen. Miks ma siin olen. Kuhu ma lähen 2.0. Välismaalase mälestused - Валентин Рузанов - Страница 9

Valyok võttis võtme välja ja avas korteriukse. Päev oli päikeseline ja seetõttu oli kodus kerge. Ma olin näljane. Ta astus kööki ja vaatas ringi. Pliidil oli kaetud praepann. Ema polnud kodus. Pärast praepanni kaane eemaldamist avastas Valyok perestroika järgsetel aastatel majas haruldase asja – liha. Grillliha tükid! Viimati sõi ta sellist rooga mitu aastat tagasi, kui Banana ta õue mängima viis ning tunni ajaga, saksofoni ja kitarriga, said nad palju raha. Ja nüüd oli praetud liha sama maitsev kui toona. Telefon helises. Valyok võttis telefoni:

– Jah… mis kell …? Hea.

Tund hiljem oli ta juba jaamas ja märganud Fomichit, Valerat ja sugulast tervitas:

– Hei!

– Hei!

– Kas olete kõik võtnud?

– Jah.

– Ma lähen ostan sigarette.

Tagasi tulles Valyok märkas kummalist tüüpi, kes kükitasid seisvate sõprade kõrval. Kummaline tüüp oli umbes kolmekümnene täiesti intelligentne tüüp, kuid kas tüübis oli midagi eemaletõukavat või oli Valek millegi pärast pahane:

– Mis Fomich, kas sinised jälle kleepuvad?

Tip tõusis täies pikkuses püsti ja Valyok kõhkles veidi. Tüli polnud. Vestluse ajal märkamatult lähenes elektrirong. Olles kotid ja seljakotid kätte võtnud, kiirustasid kõik autode juurde ja intelligentne tüüp ei jäänud maha:

– Võta mind endaga kaasa?

– Ei.

– Kahju!

– Selyavi!

Pool tundi hiljem, olles vankrist maha laadinud, asusid kõik teele. Pagasi kõige raskem oli nööp -lõõtspill, mida lohistati kordamööda.

Kohale jõudes, seljakotid seljast võttes ja puhkama jäänud, ei märganud nad, kuidas õhtu lähenes.

– Noh, kalapüük?

– Kas teil õnge on?

Sugulane kinkis igaühele õnge ja pärast usside väljakaevamist ning mõnda aega tiiki otsides ekslemist istusid nad kõik kaldale. Kala ei püütud. Taevasse ilmus tohutu kollane kuu. Sellisel ööl puudusid ainult hundid ja libahundid.