Читать книгу Kust ma pärit olen. Miks ma siin olen. Kuhu ma lähen 2.0. Välismaalase mälestused - Валентин Рузанов - Страница 7

– Tere. Soovime teiega kohtuda. Teiega üksi. Restoran «Zorotaya Spora…» Sporrra… Golden Spur. Seitse pi um. OKEI?

Vaatan aeglaselt noodivihikuid ja lahkun muusikapoest. Detsembrikuu lumi näos. Auto klaasipuhastid valgusfoori juures. Seal on ülekäigurada, pool tundi kesklinna läbivat teed ja oma elu riskides ületan tee «Spuri» ees. Restorani sissepääsu juures oleval pingil on kaks külmunud kuju.

– Halloween!

– Tere! Olete siiski natuke vara.

– Meile meeldib selline ilm. Sa oled ka vara.

– Jalutasin lihtsalt ringi.

Elektro-jazzi helide saatel läheme restorani, kus ma pole kolmkümmend aastat käinud. Siis oli see lihtsalt kohvik, mis ahvatles noori jaapani koomiksite demonstratsiooniga äsja ilmunud videopleieritel.

– Mida sa tellid?

– Ma olen vegan.

– Mis põhjustel?

– Eetiline.

Ameeriklased tellivad ilma märki näitamata ka taimetoite: borši, praetud kartuleid, salatit ja vett.

– Sa juhid tervislikku eluviisi. Kas sa ei taha suitsetamisest loobuda?

– Ma ei taha.

– Kas olete kõigega rahul?

– Jah.

– Kas sa oled kunagi armastanud?

– Kaks korda. Esimene abiellus teisega. Kõik kontaktid alates teisest kadunud.

– Noh. Peate parem välja nägema!

Veel pool tundi kiirustamata vestlust ja isegi naaberlauad õpivad tundma minu nooruslikku unistust – mängida New Yorgis džässi, tolleaegseid venekeelsete käsiraamatute puudumist ja minu huvi inglise keele vastu. Minu ennastsalgava loo inglise keeles katkestab ühe ameeriklase ootamatu märkus:

– Tere õhtust!

Välismaalase pilku järgides pööran ümber. Näen kahekümneaastase ettekandja põlevaid silmi, kes seisavad märkamatult mu selja taga, sellised silmad on publiku hulgas, kui esitate improvisatsiooni ajal virtuoosseid lõike.

– Tere õhtust! – ettekandja, mõnevõrra piinlik ja kerge naeratus näol, jälgib, kuidas mina, suu lahti, pööran pilgu taas ameeriklaste poole.

– Sa pead parem välja nägema! Nad noogutavad.

(Detsember)

Öö. Rasketesse mõtetesse sukeldununa kõnnin mööda kiirteed. Selle betoonkoletise ehitas printsessi viimane kosilane spetsiaalselt kiireks sõiduks ja sagedasteks kohtinguteks temaga. Kuid kohalike elanike sõnul on lühim tee vürstiriiki raudne. Ja paljud, nagu mina, valisid selle tee.

– Hei! See on minu lõuend, – pikk, kõhn tüdruk, nahktagis, takistas mu teed.

– Edasi on kahvel. Võib -olla läheme laiali.

– Rööpaid on ainult kaks.

– Aga magajaid on palju!

– Tuhk Leedu nyasuprantule.

– Ja ma saan temast väga hästi aru.