Читать книгу Siin Vatikani Raadio! Vello Salo lugu - Vello Salo - Страница 3

Olen Nurmekunna mehi, pärit Lalsi külast, seljandikult Parika ja Umbusi rabade, Võrtsjärve põhjakalda ja Kolga-Jaani vahel. Seal oli mu kodu – suur koolimaja –, peale selle aga veel õigeusu kirik, seltsimaja, kaks kauplust, sepikoda, tisler ja tuuleveski. Siin elas ka konstaabel; postiagentuur ja telefonikeskjaam mahtusid ühe kaupluse nurka. Lalsi kuulus siis Võisiku valda.

Ent kuidas kirjeldada tänapäeva lugejale toda Lalsit – kus polnud veel ei elektrit, tv-d, euromürke ega bensiinihaisugi, vaid kus söödi üksnes oma kasvatatud toitu ja hingati puhast õhku seitse päeva nädalas? Tõsi, rehepeksumasin oli – aga seda vedas puuhalgudega köetav ”isesõitja“. – Üritan siiski.

Mu isa oli Lalsi algkooli juhataja. Ka emal oli õpetajakutse, ent ta jäi koduseks, sest juhataja palga sisse kuulus kolm hektarit maad ja meil oli kolm lehma, hobune, sigu, lambaid, kanu, parte ja hanesid, nii et majapidamistööd jäi ühele ülegi. Maast-madalast pandi siis ka kõik lapsed tööle, mida keegi jaksas teha. Eriti seisavad meeles roostetand naelad, mis ma vanadest aiatulpadest välja kiskusin ja sirgeks tagusin – tuhanded. „Ainult“ sadasid oli nõelaga parandatud sokke-kindaid, ent meelest ei lähe needki.

Suvel käisime vanavanemate pool. Mõlemad vanaisad olid saanud ristinime Jüri, mõlemad olid põllumehed ja nende taludes – Kaavere Vaherite Pullissaares ja Lätkalu Konnade Viilul – me siis nende ametit õppisimegi. Äestasime-rullisime põldu, väntasime köögis koorelahutajat ja kloppisime võid, niitsime luhas vikatiga heina, vedasime saade kokku ja tegime kuhja nii et seda nägu.

Vanavanematest on selgemini meelde jäänud ainult emapoolne vanaema, tuntud kui Pullissaare mamma. Temalt olen õppinud tuhat talurahva tarkust, ent huvitaval kombel ei tule meelde ühtki konkreetset sõna või episoodi. Vanaisast, Pullissaare Jürist, on mul ainult foto – aga ka võimas jälg tema tööst. Pullissaare ja Toi talude vahelisse turbarabasse ehitas ta oma kilomeetri pikkuse, nöörsirge tee. Mitu tuhat haokubu ta sinna vedas ja ladus, mitu sada vankrikoormat kruusa peale vedas, ei oska kokku arvata. Ei ole enam selle tee eest hoolitsejat: neis taludes ei ela enam kedagi – ent tee on tänini vastu pidanud isegi rasketele palgiveokitele. Töö kiidab tegijat – kiitis ka vanaema Liinat, kes oleks talu pidamisega hästi hakkama saanud isegi 60-selt, kui mina teda tundma õppisin.

Teise vanaisa, Viilu Jüri juures käisin tihti, aga niiöelda õige jutu peale ei saanudki. Selgesti on meelde jäänud tema ”kuradilembus”: iga teine sõna oli tal kurat. Nii umbes: ”Poiss kurat, vaata kurat, et sa kurat koolis kurat õpid kurat!” Mulle see komme külge ei hakanud. Jürist teati aga ka jutustada, mis ta oli kord kohtulaua taga öelnud. Seal olnud parasjagu arutusel ühe pulli lugu, kes teinud palju kahju, kui Jüri tukastama jäänud. Siis võetud ette ühe abielu rikkunud mehe asi ja üks kohtunik müksanud Jürit ning küsinud, mis tema arvab. Jüri pajatanud valju häälega: ”Munad maha!” – Lugu looks: ka Viilu Jüri oli olnud kõva ehitusmees, tunnistajaks uhke tuuleveski. Siin ei jahvatatud enam, kuid seda huvitavam oli minul selles ringi ronida ja tipust avanevat vaadet nautida. Seevastu ei leia ma oma mälust mitte killukestki Viilu Krõõdast, kes elas koos Jüriga sealsamas.

Pullissaare papa ja mamma.Suurem tüdruk on minu ema. Minu isa Aleksander Konn (hiljem Vaher) Vabadussõja päevil 1919. aastal.

Sünnitunnistuste järgi oli mu isa Aleksander Konn, ema – Marie Vaher. Isa võttis abielludes ema perekonnanime ja oli edaspidi Aleksander Vaher. Ma pole seega ”konnapoeg“ olnud, olen sündinud Vaher! Ehkki poisikestena haugutasid väiksed Vaherid üksteist: ”Sure, konn, mis mul sest on!“

Kokku sai noori Vahereid neli. Mina olin esimene kolmest vennast: sündisin aastal 1925 ja sain nimeks Endel; kolm aastat hiljem järgnes vend Vello, aastal 1931 vend Arvo. Alles 1937 saabus seltsiks õeke Eevi. Temast sai pedagoog, kes väidab, et üldine reegel – esimesele lapsele antakse koor pealt, järgmised saavad sutsu vähem – kehtivat meiegi peres. Tema – neljas ja viimane – saanud ainult riismed. Mind nimetab ta ”väga iseäralikuks lapseks“. Tema mäletamist mööda ei mänginud ma üldse laste mänge, vaid olin kogu aeg ninapidi raamatus. Aga ka kirjutanud – seinalehte, mis rippunud Pullissaare talu kempsus.

Olin jah õudne raamatukoi – kõik kättesaadav oli 16-aastasel läbi loetud. Mitte ainult Lalsi algkooli õpilaste ja õpetajate kogud (midagi 400 + 1000 tükki), vaid ka ajakirjad, ajalehtede köidetud ”joonealused“ jms. Kord kirjutasin peast üles saja ”kriminulli“ pealkirjad ja otsustasin: sealt pole midagi võtta, neid ma enam ei loe. Elektrit meil polnud, ema ähvardas, et ma lugevat endal videvikus silmad peast välja, aga raamatut käest ära ka ei võtnud. Üldse keelati meid vähe – puu otsa ronimast näiteks. Selle asemel õpetati hoopis ”hästi ronima“ – ühe käega tuleb alati kõvasti kinni hoida!

Oma esimesel sünnipäeval ema ja isaga Põltsamaal linnafotograafi juures 5. novembril 1926.

Esimene mälupilt on talvisest ajast. Olin midagi nelja-aastane, kui leetrid kooli kinni panid; mind mässiti tekkide sisse ja saadeti paariks nädalaks kodunt ära. Mäletan, kuidas me sõitsime reega mäerinnakult alla ja kuidas mind Pullissaare talus vastu võeti. Umbes viieaastaselt hakkasin n.ö. vabakuulajana käima suuremate laste tundides. Tuleb meelde, kuidas üks poiss ei leidnud seinakaardilt Bengali lahte. Õpetaja ütles: ”Enni, mine näita!“ Asi ta mul minna ei olnud – läksin, näitasin kätte.

Ajast pärast seda ei ole mul tükk aega enam mingeid mälestusi. Aga Rõika laatadelt – kus sai juba tollal kuu peal ära käia, pealegi ainult kolme minutiga ja ainult 25 sendi eest – on juba fotosidki, mis anti noortele lunautidele lausa pealekauba. Rõikale oli veidi üle kilomeetri ja me käisime seal vendadega päris tihti: seal sai ujuda ja õngitseda, aga ka veskis saekaatreid või püülipükse vahtida. Veski jaoks paisutatud veest sai Napsi luht – talvel liuväli missugune! Kust sai aga kopsakaid haugegi, kui õnnestus neid kristallselge jää all ”puuhaamri-narkoosiga“ uimaseks lüüa. Suvel käisime seal hõõglambiga tulusel.

Napsi luhaga on seotud mu esimene suur inseneriprojekt: jääpurjekas. Andis nuputada, koolimaja kruupingil meisterdada ja jääle tassida. Sõita ent ei saanud: neli tavalist uisku, mis kogu kaadervärki kandsid, ”tulid alt ära“…

Minu sünnikodu Lalsi Õigeusu Kihelkonnakool 1920-ndatel aastatel.

Lalsi koolimaja juures 15. augustil 2014. FOTO: Jaan Tootsen

Korda läks aga mu raadioprojekt – valjuhääldajaga detektorvastuvõtja! Päris-raadiot meie perel siis veel ei olnudki. Minu meisterdatud detektori jaoks oli oluline hea antenn; kooli- ja seltsimaja vahele saingi pingutada oma 50-meetrise. Tavalise raadio-kõrvaklapi peale monteerisin pabermembraani – ja tõesti, kui kõik toas hiirvakka olid, saime päevauudistest aru! Raadio-asjandus oli mu peahuvi ja vaim täiesti valmis ”lampidega raadiot“ ehitama, aga kasvõi ühelambilise vastuvõtja jaoks vajalike tükkide ostmine käis üle jõu. Pullissaare lähedase Saksari talu perepoeg Olev oli samuti raadiohuviline ja mu suur sõber, kellega käisin tihti nõu pidamas ja igasugu detektorvastuvõtja tükke vahetamas. Tema käest õppisin aga ka liiviga ojast purikaid püüdma ja neid lõkketulel küpsetama.

Muusikaga puutusin lapsepõlves palju kokku, sest koolimajas käisid harjutamas laulukoorid ja Kaitseliidu orkester. Sellepärast olid majas ka peaaegu kõik pillid, mis me tollal üldse tundsime, orkestris hakkasin klarnetit mängima. Kitarril (muidugi 7 keelega) oskasin samuti juba varakult laule saata. Kannel, mille keelte alla käisid paberist ”noodid“, ei vajanud üldse õppimist. Klaverit siiski majas polnud, küll aga oli harmoonium.

Venna Vello ja koera Tommiga 1929. aastal. Koer tõmbas mul näo lõhki, ju ma teda sabast tirisin. Armid on tänaseni näha, aga koertega olen ikka hästi läbi saanud.

Kindral Laidoneri lapslunaudid Rõika laadalt. Kuu peale pääses kolme minutiga ja ainult 25 sendi eest, foto pealekauba. Ninamees ja kuusuusulgur on tulevane paavst Endel Eelviimane.

Huvitas ka fotograafia. Korjasin paar aastat raha ja ostsin omale 35-kroonise (tollal oli see väga suur summa) kaamera Balda. See tegi perekonna albumi jaoks hulga pilte. Ja – nagu poistele ikka – meeldis ka minule jalgpalli mängida; pahatihti pandi mind küll ainult kollivahiks, sest kõik tahtsid tormajad olla ja minust polnud trügijat.

Meist kilomeetri kaugusel asus Odiste algkool. Sellest on praegu ainult varemed järel, needki puutukakese peidus, nii et kes ei tea, läheb sealt lihtsalt midagi märkamata mööda. Odistes olid algkooli esimesed kolm klassi, Lalsis neljas, viies ja kuues. Minagi hakkasin pihta Odistes, aga alles teisest klassist, sest oskasin juba lugeda ja rehkendada. Sealt on pärit mu esimene ”pressifoto“ – koos Noorkotkaste haukaperega, kes sai oikuitähtsa auhinna.

Oma kodus Lalsis sain koolis käia üheainsa aasta – tollal mindi algkooli 4. klassist progümnaasiumi. Mina läksingi siis Põltsamaa Ühisgümnaasiumi, oma 25 kilomeetrit kodunt. Siin oli siis ka mu neljas ajutine, talvine eluase – asusime nelja-viie poisiga kahe ”linnatädi“ juures, kelle perekonnanimest tuletasime omale nime ”Kärdi kaabakad“.

Põltsamaale sattusin põneval ajal: tulid okupatsioonid. Ametlikult olin kolm aastat järjest kolmandas klassis, olgugi et istuma ei jäänud: süsteem muutus. Muutus siis ka esimene võõrkeel: ”Eesti ajal“ oli see inglise, ”Vene ajal“ vene ja ”Saksa ajal“ saksa. Muidugi kadus siis õppekavast ka usuõpetus.

Lalsi ainus lapsehoidja Passi Helmi koos oma hoolealustega 27. mail 1936. Mina kui kollivaht olen palliga, kõrval vennad Vello ja Arvo.

Noorkotkaste Odiste haukapere 1937. aastal. Mina olen ülemises reas vasakult teine.

Kodus meil küll usust ei räägitud varemgi, ent minu arust olid isa ja ema mõlemad eeskujulikud ristiinimesed – ristiusu olemus on ju hea vilja kandmine.  Olin võib-olla kümnene, kui jõuluõhtul pani ema habeme ette, palitu ja koti selga ning võttis kepi kätte. Meie, lapsed, ei tihanud küsida, kuhu ta läheb. Tunni aja pärast tuli tagasi ja ütles, et te oleks pidanud nägema, kuidas nende laste silmad särasid! Lalsis elas üks kuue lapsega popsipere, kus ei osatud oodatagi jõuluvana – see oli neile küllap niisama suur üllatus nagu jõuluingel ”neil karjastel väljal“. Eks neil olnud siis ka väga hea meel. See lugu jäi muidugi ka meile, ”jõuluvana“ lastele, elavalt meelde.

Meie pere kuulus Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku kogudusse. Nn ”vene usku minek“ – tegelikult küll ainult kirikuvahetus – oli meie Kolga-Jaani kihelkonnas toimunud juba 19. sajandi keskpaigas, ja Lalsisse ehitati õigeusu kirik. Praegu on huvitav mõelda, et tollal ei pandud venelaseks nimetamist kuidagi viisi pahaks. Kui koolipoistel-jalgpallikaptenitel meeskonna valimisega kiire oli, öeldi: ”Venelased ja teised!” Olin siis minagi ”venelane“.

Kirikusse oli kodunt ainult mõnikümmend sammu ja seal sai käidud, eriti jõulude ja ülestõusmispühade ajal. Meile, poisikestele, oli hästi põnev, et ülestõusmispühade ajal võisime minna üles torni kella lööma, uksed olid lahti. Kellamehe meloodia oli til-lil-lil-lil-lam-boh, aga meie ei saanud kuidagi selle bohiga hakkama. Suure kella tila külge oli seotud köis ja köie otsa laud, mille peale tuli astuda nii kõvasti, et tila lööks boh! Kellamees hoidis kolme-nelja väikese kella nööre käes ja ”lõi jalaga“ seda suurt. Meie jälle olime nii kerged, et ei saanud suurt kella käima, isegi mitte kahe-kolmekesi. Aga väiksemaid me helistasime iga aasta õige usinasti ja see oli siis ka meie peamine ”kirikuskäimine“.

Kool ei olnud kuidagi moodi kiriklikult seotud, usuõpetuse (või pigemini piiblilugude) tund oli kõigile ühine. Mu isa, kes kodus oma perega kunagi ei palvetanud, pidas koolilastega igal hommikul ja õhtul väikese palvuse, mille üks laul on mul ikka meeles:

Kolmekümnendate Lalsi oli üks õnnis kirikuküla, leian tagasi vaadates. 1873. aastal sisse õnnistatud uhke kiriku lähedale kerkis peagi niisama uhke koolimaja – minu noorusmaa –, siis avar haridusseltsi maja ja kõik muu.

Issanda kiituse laulmine ja usuõpetus oli ”rohkem kiriku ja kooli“, ent ikkagi ka terve koguduse ”asi“. Pühapäeviti olid kiriku ”parkla“ lasipuud nii kubinal täis vankreid, et tihti tuli suuremad puud abiks võtta. Preestrit ja usuõpetajaid kuulati hoolega, kodus üritati ristiinimese kombel elada. Üldse: kogu ümbruskonnas valitses mingi tore üksmeel – ei mäleta noorusajast ühtainsatki rahurikkujat, riiukukkedest rääkimata. Asju aeti ühiselt, teid ja maju ehitati talgute korras.

Tollal, kolmekümnendatel aastatel, otsis üks ameeriklanna1 õnnelikku maad – ja leidis selle Eestist. Jah, õnnemaa see oli tõesti. Ja minul oli nii suur õnn seal elada, et tänan selle eest tänini Taevaisa.

Oma lapsepõlvekodus, Lalsi koolis 15. augustil 2014. FOTO: Jaan Tootsen