Читать книгу Siin Vatikani Raadio! Vello Salo lugu - Vello Salo - Страница 4

Põltsamaast sai mulle siiski ainult talvekorter, kuhu isa Lalsist reega söögikraami järele tõi, ise sõitsin sealt igal laupäeval jalgrattal koju, isegi siis, kui lumi maas oli. Ükskord rippus rattaraami küljes ka vene kergekuulipilduja Degtjarjov, mille sain üpris odavalt – kakskümmend karpi paberosse. Nii et olen ka relvaärikas olnud.

Linnas tuli meil neljakesi pisikeses toas hakkama saada, kodus olid koolipuhkuse kuud kõige toredam aeg – koolijuhataja kolme poja päralt oli siis üks internaadi 50 voodiga magamistuba! Sängid lükkasime-ladusime seina äärde, klassiruumidest tõi igaüks omale kirjutuslaua, õpetajate toast muusikariistu ja mängisime Swing Bandi – ühe sõnaga: lust ja lillepidu. Siiski ei kao mul iial meelest 17. juuni 1940. Ema tuli meie suurde tuppa, pisike Eevi käevarrel, nuttis ja ütles: ”Lapsed, Eesti riiki ei ole enam!“

Meid Lalsis uue võimu tulek suuremat ei puudutanud. Ainus asi, mida sellest ajast mäletan, on kolimine. Mu isa vallandati küll ametist – ta ei saanud ju enam koolijuhataja olla, sest oli olnud Kaitseliidu Kolga-Jaani malevkonna pealik – kuid talle anti asemele õpetaja koht Põltsamaa linnaalgkooli juurde. Kolimine ja kõik muu läks aga rahulikult, argipäevaselt.

Vabadussõja ausamba juures. Passi Oskar, mina, vend Vello ja preestri poeg Teodor Laredei.

Kunagi 1940. aastal jõudsin ometi veel ühe vene lennuki Lalsis ära näha. Lendas nii madalalt, et paljas silm seletas kere puuraami, mis oli presendiga üle tõmmatud. Küll on vilets värk, arvasin. Kohe tehti ka lauluke:

Saksa okupatsioon kolis meid Lalsisse tagasi, ent oli samuti vaikne aeg: meie kanti ei näidanud nägu ükski venelane ega ükski sakslane. Minu isa ütles, et tema saksa keelt ei oska ja on selle peale uhke. Temal oli vene keel suus – lõpetas 1918. aastal Peterburis tuletõrjekooli ja oli üks esimesi elukutselisi ”pritsumehi“ Eestis. Ja Peterburis oli õppekeeleks muidugi vene keel. Pärast küüditamist tervitas aga ka tema sakslasi kui päästjaid.

Swing Band: mina mängin klarnetit, noorem vend Arvo trombooni ja keskmine vend Vello lööb trummi.

Lenini ja Stalini piltidega kiitusekiri 17. juunist 1941, kool kandis siis Põltsamaa Keskkooli nime. See polnud mingi kiitus, vaid nöök!

Lalsiga võrreldes oli mu Põltsamaa korter pisike pugerik linna servas, Lossi tänava lõpus – aia tagant algas linna karjamaa. Sel asukohal olid ent omad headki küljed: lähedast jõekallast näiteks võisime oma era-supelrannaks pidada. 1941. aasta gümnaasiumi lõpuaktuse asemel seadsime oma sammud just sinna. Meile oli öeldud, et kes komsomolkuseks ei hakka, see ülikooli ei pääse. Klappisime siis kolme peale ühe riigivanema2 ja kõndisime nukralt jõe kaldale. Seal istusime maha, tegime pudeli lahti, panime pöidla umbes kolmandiku peale märgiks ja kulistasime korraga alla. See parandas tuju ja andis kuraasi – paremat ei osanud me paraku teps ette võtta.

Lähedal oli aga ka Kuningamägi. Talvesõja-aastal saime oma kolm nädalat külmapühi3, mis tähendas varahommikust vaidlust: kes läheb kraadiklaasi vaatama? See asus meil väljas. Kui siis tuli rõõmusõnum – ”40 kraadi!“ – pöörasime teise külje ja põõnasime veel. Siis aga asutasime end suuskadele ja lõbutsesime paar tundi Kuningamäelt alla lastes. Nina nagu tundis küll mingit külma, kuid käed-jalad mitte. Päike säras ja lumi sätendas – tõelised pühad!

Põltsamaa Ühisgümnaasium oli väga hea kool – meil oli isegi oma esinduslik botaanikaaed ja korralik lasketiir. Sinna tuli küll ka teistest koolidest välja visatud tüüpe, aga need kõik pandi tööle. Õpetajad olid väga head ja okupatsioonide ajad seda ei muutnud. Ma ei tea, kuidas see võimalikuks sai, aga direktor Hartvig Reinvalla jäi ametisse ka pärast võimuvahetust, ehkki oli olnud Kaitseliidu malevkonna pealik. Tema tagas järjepidevuse.

Kool asus vanas mõisahoones. Kõige suuremat ruumi nimetati peeglisaaliks, sest seinu katsid ilmatu suured peeglid. Seal käis ka meie võimlemine, mille jaoks olid tehtud madalad, paksudest plankudest pingid. Kord, kui meile seal õpetati uut kroonulaulu ”Kõla laul, maru jõul, mürinal“, istusime mitme poisiga koos ühe niisuguse pingi peal, seljad vastu suurt ust, mis viis direktori kabinetti. Laul oli juba uued sõnad saanud, ja jorutasime poistega just ”Tõuse munn, maru jõul, mürinal, püksist välja karga äiksena! Töörahvas, Türgimaale sõtta – ja katsu Stalin kaasa võtta!“ kui seljatagune äkki ära kadus ja me lamasime ristseliti direktori kabinetis. Saalis meie sõnad ju teiste hulgast välja ei kostnud, aga dire ukse taha küll – selle peale me ei tulnudki. Nüüd aga seisime õige kohmetult kohtulaua ees ja ootasime, mis edasi saab. Dire jutt oli imelühike: ütles vaikse häälega, et poisid, see on väga tõsine asi – ärge tehke pahandust! Küllap ta muigas ise varrukasse, aga meile tegi karmi näo.

Meelt me muidugi ei parandanud, aga kopikas kukkus – taipasime, et tuleb peale passida. Siis ei olnud meil veel midagi juhtunud ning koolis polnud kellelegi ”antikommunistliku propaganda” eest liiga tehtud. Üldse oli meie dire ladna ja lahke mees. Poiste seas liikus salmike ”Üks kindel linn ja varjupaik on meie kooli väljakäik.“ Seal käidi ju suitsu tegemas – ja dire käis ka! Ütles vaid, et ärge poisid majas suitsetage. Poisid nii tegidki.

Põltsamaa Ühisgümnaasiumi XXIV lend 1943. aastal. Olen ülemises reas paremalt kolmas. Kõik poiste kikilipsud peale ühe on minu valmistatud. Meie poistest lõpetas kooli vaid üks, kes sai kohe surma ja koos küpsustunnistusega puuristi. Viis poissi on jäljetult kadunud.

Sama XXIV lend 2004. aastal. Kõikidest meie tüdrukutest said „kiirabikursusel“ kooliõpetajad. Klassiõde Juta Peets nälgis Siberis surnuks.

Meie klass oli tore punt – ma ei mäleta mitte mingit lahkheli. Klassi lõhkus alles saatuseaasta 1943, mil kuulutati välja 1925. aastakäigu mobilisatsioon. Raamatu asemele suruti meile pihku tapariist. Joonistasin siis 24. lennu lõpumärgi visandile raamatu ja mõõga. Märgile, mis juba ilma minuta valmis tehti, andis aeg uue tähenduse: kevadel oli neid, kes võinuksid PÜG-i XXIV lennu moodustada, veel tervelt 52, ent tegelikult lõpetas ainult 24. Mõõk, mis meile pihku sunniti, raius meie klassi sõna tõsises mõttes pooleks.

”Aadu mopiga” ei tahtnud keegi kaasa minna: selleks ajaks oli kõigile selge, et sakslased ei mõtlegi Eestile iseseisvust anda. Aga mida teha? Metsavennad, kellega koolivend Hans Karro ühendust võttis, ei soovitanud end vastu talve varjama hakata – sakslased olid ähvardanud iga mopist kõrvalehoidja ilma kohtuta maha lasta.