Читать книгу 1946: tänapäeva maailma vormimine - Victor Sebestyen - Страница 10

„Sõda on põrgu … kuid Ameerikal on sõjast põrgu,” ütles läbinägelik kolumnist Walter Lippmann peagi pärast Jaapani üle saavutatud võitu. USA teise maailmasõja kogemus oli täiesti erinev kõikide teiste sõdinud riikide omast. Viimased olid talunud suuremaid raskusi ja kaotanud ilmselgelt rohkem elusid. Kuid Ameerika oli ainuke riik, mis väljus sõjast paremas olukorras, kui oli sinna 1941. aastal astunud.

Keegi ei olnud üritanud riiki sisse tungida ja seda hõivata, ühtki linna ei olnud puruks pommitatud. Ameerika maakohtades ei olnud halavaid põgenikke, kes otsisid meelheitlikult toitu ja varjualust, nagu suuremas osas Euroopast ja Aasiast. USA mandrialal ei olnud ühtki otsest sõjategevuse ohvrit. Umbes 420 000 teenistuses hukkunud või teadmata kadunuks jäänud ameeriklast oli üsna mõõdukas hulk, arvestades, et sõda käis kolmes maailmajaos. Suurbritannia kaotused, 330 000 teenistuses olnut, olid muidugi väiksemad, kuid selle elanikkond on vaid pool USA omast. Ja USA ning Suurbritannia kaotused kokkupanduna olid ikkagi väiksemad kui NSV Liidu kaotused ainuüksi Leningradi blokaadi ajal. (1)

Ameerika majandus õitses nagu ei kunagi varem. Aasta SKP 1940. ja 1945. aasta vahel kahekordistus 102 miljardilt dollarilt kuni 214 miljardi dollarini. Töötus langes 14,6%-lt ajalooliselt madala 1,2%-ni. Sõda vedas USA depressioonist välja. Muidugi oli mõnele kaubale, näiteks piimale, suhkrule, bensiinile, rehvikummile, mõningatele lihaliikidele ja taimeõlile ning isegi kirjutusmasinalindile kehtestatud normid, kuid enamiku inimeste elustandard tõusis märkimisväärselt, sest sissetulekud kasvasid üle 50%. Sõda ühtlustas majandust, mis oli USA majanduses ajalooliselt ebatavaline. 5% rikkaimate sissetulek langes peaaegu viiendiku võrra ja jäi selliseks, kuni vahe vaeseimatega hakkas 1970. aastatel taas suurenema.

Ameerika oli maailma viljaait ja tööstus. 1946. aasta alguses toodeti USAs kaupu rohkem kui kogu ülejäänud maailmas kokku. Sõja ajal oli USA loonud uue rahandussüsteemi, mis tagas, et USA dollarist sai maailma peamine kaubavahetuse vääring ja see kestab ka kahekümne esimesel sajandil. Enamik ameeriklasi ei uskunud mitte ainuüksi seda, et USA sõdurid olid sõdinud kõige rohkem ja võitnud sõja, vaid arvasid ka õigustatult, et Ameerika raha oli liitlasi aidanud muus osas.

Sõjajärgselt vajasid ameeriklased esialgu veidike aega, et võitu tähistada. Pärast seda olid nende nõudmised endiselt lihtsad. Presidendi nõunik Dean Acheson, kellest sai kolm aastat hiljem riigisekretär, ütles otse ausalt välja: „Ma võin selle panna kolme lausesse, mida USA rahvas välispoliitikalt ootab. 1. Tooge poisid koju. 2. Ei mingit Jõuluvana mängimist. 3. Ärge laske end narrida.” Lisaks tahtsid nad turvalisust, mida rikkus võis anda.

Enne teist maailmasõda asus ainukene tõsiselt võetav USA sõjaväebaas väljaspool kodumaad Filipiinidel. Kuid Pearl Harbour märkis USA sõjaliseks ülijõuks kujunemise algust. Aastail 1946–47 oli kaitseeelarve 13 miljardit dollarit, 36% riigi kuludest ja kolmteist korda rohkem, kui see oli olnud üheksal sõjaeelsel aastal eraldi võttes. Nii pidi see jääma järgnevaks kolmeks kümnendiks. Sõja lõpuks liisiti uued mereväe- ja õhuväebaasid Ameerikas, Islandil, Kreekas, Türgis, Koreas ja Lähis-Idas. Rohkem kui pool miljonit USA sõjaväelast jäi Euroopasse. Nagu selgus, jäi neid sinna järgmiseks neljaks aastakümneks palju tuhandeid – ja Ameerikast sai Euroopa suurim sõjajõud. Kuid kui aimuste vastane see tagasivaates ka ei tundu, arvati sel ajal mõlemal pool Atlandit, et sõdurid naasevad peagi koju. Kui 1944. aasta kevadel kavandati D-päeva viimaseid üksikasju, küsis USA sõjaväe kõrgeim juhtkond president Rooseveltilt, kui kauaks pärast sõjavõitu arvab ta okupatsioonijõudusid Saksamaale ja mujale jäävat. Ülemjuhataja oli selgesõnaline: „Vähemalt aastaks, võib-olla kaheks, kuid mitte rohkem.” (2) Kogu 1946. aasta jooksul oli see endiselt USA kindel kavatsus. Kõik muutus alles siis, kui suur kolmik hakkas koost lagunema ja USA arusaamine NSV Liidu kavatsustest Euroopas muutus karmimaks. Samal ajal uskusid Ameerika liitlased – sealhulgas nõukogulased – sedasama. Winston Churchill saatis kabinetile enne võidupäeva märgukirja, milles ta rõhutas: „Meil ei maksa oodata, et USA jätab pärast sõja lõppu siia kuigi kauaks suure väe. Kahtlen, kas neli aastat pärast relvarahu sõlmimist on Euroopas üldse Ameerika vägesid.”

Kuid isolatsionismi naasmist ei tulnud. USA sõdurid, insenerid ja aatelised bürokraadid kujundasid Jaapani Ameerika malli järgi ümber tänapäevaseks demokraatiaks, tehes ta samal ajal sedavõrd relvituks, et ta ei saaks enam kunagi ohustada naabreid või Ameerika Ühendriike. Ja kuigi oli olemas plaan tuua väed koju, ei kuulund USA kavatsuste hulka enam kunagi tõmbuda tagasi rahusobitaja rollist Euroopas ja diplomaatiast. Pärast esimest maailmasõda oli Ameerika president Woodrow Wilson olnud Versailles’ lepingu sõlmimisel juhtiv jõud. Woodrow Wilsoni idealistlikud „Neliteist punkti” andsid enesemääratlemise ja sõltumatuse arvukatele uutele vabadele riikidele, mis tekkisid lüüasaanud Habsburgide ja Ottomani impeeriumi asemele. Kuid Wilson ei suutnud haarata Ameerika avalikkust kaasa oma kollektiivse julgeoleku visionäärliku ideega, mis „muudab maailma demokraatia jaoks turvaliseks”. USA kongress lükkas tagasi Rahvasteliitu astumise ettepaneku, mis oli üks selle läbikukkumise peamisi põhjusi. 1920. aastatel üritasid küll valitsuselt julgustust saanud USA pangad osta välja teatavaid sõja käigus pankrotistunud riike. Ameerika laenudega tagati Saksamaa reparatsioonid Prantsusmaale ja Suurbritanniale. Pärast Wall Streeti kokkuvarisemist tõmbus aga Ameerika endasse, püüdes hakkama saada suure depressiooniga. Uus kurss tõstis esiplaanile Ameerika ja ajal, kui Euroopa liugles katastroofi poole, ei saanud mingitest välismaale antavatest laenudest juttugi olla.

Kuid pärast teist maailmasõda nõudsid Ameerika poliitikategijad, et käitutaks täiesti teistmoodi. USA pidi jääma samale kursile, olema kõigega seotud ja võtma globaalse vastutuse. Euroopa on liiga tähtis, et seda eurooplaste hooleks jätta, ütles üks mõjukamaid presidendi nõunikke. Võimutasakaal oli armutult muutunud. Tehti uus katse luua rahu hoidmiseks rahvusvaheline organisatsioon – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon –, kus Ameerika võttis ühena neljast maailma „politseinikust” juhtohjad enda kätte.

Peamine erinevus sai sellegipoolest selgeks esimesel sõjajärgsel aastal. USA-l oli võistleja, kes esitas mitte ainult sõjalise ja poliitilise, vaid ka ideoloogilise väljakutse sellisel viisil, nagu fašism polnud seda kunagi teinud. Enesekindel Ameerika oli päästnud maailma Hitleri ja Jaapani imperialismi käest eksportides sõja ajal relvi ja toitu, nüüd pidi see eksportima demokraatia, vabakaubanduse, avatud turgude ja vabaduse aateid, et kindlustada rahu. Franklin Roosevelti lähim usaldusalune Harry Hopkins, kes oli tuntud selle poolest, et toetas tugevasti Ameerika liitu Venemaaga, tegi selle mõni nädal pärast sõja lõppu NSV Liidu juhtidele selgesõnaliselt ja otseselt selgeks:

„Minult on tihti küsitud, mis huvid on meil Poolas, Kreekas, Iraanis, Koreas. Olgu, ma arvan, et meil on ajada maailma tähtsaim asi – ja tõepoolest ainus asi, mis väärib meie tavasid. See on: teha kõik, mis meie diplomaatilises võimuses, et edendada ja julgustada demokraatlikke valitsusi kogu maailmas. Me ei peaks pelgama kuulutada maailmale oma soovi kindlustada kõikidele rahvastele kodanikuvabadused. Me arvame, et meie dünaamiline demokraatia on maailma parim.” Ideoloogilise konflikti toon oli paika pandud. (3)

1946. aastal peeti Harry Trumani USA ajaloo kõige ebapopulaarsemaks presidendiks. Kuigi hiljem on teda üleüldiselt tunnustatud kui meest, kes muutis oma riigi globaalseks kolossiks, nagu Ameerika on alates teisest maailmasõjast olnud, peeti teda tema esimese Valge Maja tähtaja jooksul kergekaallaseks. Ajakirjandus nimetas teda oma eelkäijaga võrreldes poliitiliseks kääbuseks. Karikatuuridel kujutati Roosevelti poksijana ringis oma vastaseid kolkimas või veelgi sagedamini kõrgel tsirkusekupli all köiel kõndimas – eksitavalt, sest Washingtoni võimkonda kuulujad ja kõik meediategelased teadsid, et ta on ratastooli aheldatud ega suuda kõndida kõrvalise abita. Trumanit kujutati reeglipäraselt passiivse nõrgukesena. Autokleebistele oli kirjutatud „Truman on eksitus”. Levilaul „I’m just wild about Harry” tehti ümber sõnadega „I’m just mild about Harry”.2 1946. aasta alguses korraldatud küsitlus näitas, et ainult 9% inimestest oskas pakkuda demokraatide esindajale võitu kaks aasta hiljem toimuvatel presidendivalimistel.

Järgneda Ameerika kõige kauem ametis olnud presidendile, maailmalava hiiglasele, oleks olnud raske ettevõtmine ükskõik kelle jaoks. Kuid peagi tekkis üldine mulje, et Truman ei saa lihtsalt tööga hakkama. Alates 1960. aastatest on üldine arvamus olnud, et Truman oli „peaaegu suur” president, et ta nimetas tähtsaid asju õigete nimedega. Biograafid ütlevad tema kohta „metsakolka poliitik, kellest sai maailmatähtsusega riigimees”. Mõni kujutab tema lugu, mis algas Missouris Independence’is, kui Ameerika ime musternäidist: tavaline mees, kelle iseloomu erakordne kangus viis ta võidule kurja saatuse üle. Kuid paaril esimesel ametiaastal näis see kahvatu, lihtsa oleku, prillide ja proosalise jutuga Kesk-Lääne mees sobimatu võtma üle kohta libedalt rafineeritud poliitiliselt geeniuselt, kelle ülev retoorika oli innustanud riiki sõja ja rahu ajal tosin aastat. Kadunud president oleks kindlasti sama meelt olnud. Roosevelt oli olnud suur juht, kuid ühe silmatorkava puudusega: ta ei teinud midagi oma ametijärglase ettevalmistamiseks. Kuigi 1933. aastal kuulutas ta oma ametisse astumise kõnes, et ükski inimene ei ole asendamatu, ei paistnud ta ise sellesse uskuvat. Isegi üks tema lähedasi abisid ja ustavaid imetlejaid nentis, et Franklin Roosevelti ettekujutus presidendiametist oli tema ise Ovaalkabinetis. (4)

Roosevelti hoiatati 1944, et arvestades tema suuri südameprobleeme ja nõrku kopse, on ta õnnega koos, kui neljanda presidendiaja lõpuni välja veab. Kuid ta eiras arstide soovitusi ja kandideeris valimistel ikkagi, uskudes, et tema kuulus õnn kestab. Ta vaevalt tundis oma asepresidenti, mehe abid olid ta välja valinud lihtsa poliitilise arvestusega: selleks, et võita 1944. aasta presidendivalimised, oli demokraatidel vaja koguda Kesk-Läänes ja lõunaosariikides lisahääli. Truman polnud oma ülesseadmist taotlenud – see andis talle Roosevelti silmis lisapunkte – ja teda tuli nõusoleku saamiseks üsna pikalt veenda. Ametisseastumise ja presidendi surma vahele jäänud kaheksakümne kahe päeva jooksul kohtusid nad vaid kaks korda ja viimasel nendest kohtumistest – Jalta konverentsile ärasõidu eelõhtul – ütles Roosevelt asetäitjale oma hariliku muretusega: „Ärge tülitage mind, kui asi väga pakiline pole.” Paljud presidendi meeskonnast nokkisid uut asepresidenti kui „teist Missouri kompromissi”.3

Truman polnud kordagi tõstnud jalga Valge Maja Kaardituppa – tänapäeval nimetatakse selliseid kriisiruumideks – kus president ja staabiülemate komitee ning nende luurenõunikud kohtusid igal pärastlõunal, et saada ülevaade sõja käigust. Talle ei räägitud aatomipommi arendamisest ega avaldatud talle ühtegi teist tähtsat sõjasaladust. Trumanile ei antud mingit siseteavet suure kolmiku juhtide omavahelistest asjaajamistest ega näidatud kunagi nende kirjavahetust. Ta polnud näinud mingeid toimikuid NSV Liidu kohta ning tal polnud aimugi presidendi plaanidest sõjajärgse aja kohta, peale nende, mida sai lugeda New York Times’ist. Roosevelt ei olnud kunagi arvanud, et ta võiks surra ja asemele astub Harry Truman. Kui teda Ameerika kõige kriitilisema konflikti pöördepunktis 12. aprillil 1945 Georgias Warm Springsis saatuslik rabandus tabas, polnud tema ametijärglasel peaaegu mittemingisugust välissuhtlemise kogemust. Ta oli Ameerikast väljaspool käinud ainult üks kord – esimese maailmasõja ajal käis ta kahurväeohvitserina Prantsusmaal patareid kamandamas. Ülemused teatasid tema kohta, et tal on juhivaistu ja et ta oskab säilitada tule all märkimisväärset rahu.

Truman nägi, kui haige Roosevelt tegelikult oli. Mõni päev enne valimisi ütles ta sõbrale, et „president on sedavõrd põdur …, et valades tee peale koort, satub seda alustassile rohkem kui tassi. Tal ei näi olevat mingeid vaimseid hädasid, kuid kehaliselt laguneb ta koost. Ma olen tema pärast väga mures”. Sellegipoolest oli ta siiralt üllatunud, kui Roosevelt suri ja ta suruti vaid kolm nädalat enne oma kuuekümne esimest sünnipäeva kohale, mille vastuvõtmises ta kõhkles. (5)

Truman töötas hoolikalt välja mõõduka, rumalusi mittesalliva käitumisviisi ja soosis kodukootud väljendeid, näiteks „teist patuoinast ei leidu”, mida ta ütles tähelepanuväärse Missouri ninahäälega. Enamus tema jutust vastas tegelikkusele, kuid oli ka ülevõimendamist, nagu ta ka hiljem tavatses liialdada, lisades värvi, ja rääkides oma mälestustes mõnikord nii iseenda kui ka teiste kohta ilmselgeid valesid. Harry Trumani isiksus oli märgatavalt keerulisem, kui see mulje, mida ta püüdis endast jätta. Nagu paljud teisedki presidendid oli ta eraelus ropu suuga, kuid erinevalt paljudest neist, täielikult pühendunud oma naisele. Tema pattude hulka kuulusid hilisõhtune burboon ja pokkerimäng väga kahtlaste vanade sõpradega, enamasti kaaslastega vabamüürlaste loožist. Mahategijatele, kes igatsesid Roosevelti peent õhkkonda, ei avaldanud Trumani-aegsed Valge Maja külalised erilist muljet, ühe sõnutsi meenutasid nad Independence’i Lions Clubi eesruumi, kus kümnesendise sigari lõhna täiendas siivutut lugu saatev labane naer.

Truman oli mõõdukas, kuid võis olla ka pirtsakas, tegelikult oli ta endast üsna heal arvamusel. Ta imetles Roosevelti mõõtmatult, kuid nägi ta puudusi ega lipitsenud kunagi. Eravestluses päev pärast Roosevelti surma tunnistas ta: „Ma ei usu, et USA vajaks veel mõnda petispresidenti, Teddyst [Rooseveltist] ja Franklinist oli küll.”

Moeka riietujana kandis Truman alati kaherealist heledavärvilist ülikonda. Särke vahetas ta puhuti kaks-kolm korda päevas. Tal oli mingi kaasasündinud silmahäda, mida ta kasutas hädavalena, et pääseda sõjaväe reservi, ja ta on ainus USA president 20. sajandil, kes kandis prille alati, isegi Valge Maja ujumisbasseinis. „Ilma nendeta olen ma pime nagu mutt,” tunnistas ta. Ja isegi väljakirjutatud prillidega oli ta nägemine moonutatud.4 Temas oli vähe võltsi elumehelikkust, mida viljelevad paljud poliitikud. Üks tema peamisi välisnõunikke ja hilisem USA saadik NSV Liidus Charles Bohlen ehk Chips kirjeldab teda nii: „Ta on kõige jahedam inimene, keda ma eales kohanud olen. Nii palju, kui mina mõistan, ei hoolinud ta minust ega kellestki teisest midagi.” Sellegipoolest hakkas Bohlen teda tohutult imetlema, sest „ta oli president, kes tõi selle riigi 20. sajandisse.” (6)

Truman pärines tagasihoidlikest oludest. Oma nooruskümnendi veetis ta puruvaesena, harides perekonna maatükki, mille pank pärast üle võttis. Esimese maailmasõja järel avas ta Independence’is pudupoe, mis läks kuulsusrikkalt pankrotti. Range iseloomuga, ei hiilinud ta kunagi oma pankrotikohustustest kõrvale, veel kümme aastat hiljemgi senaatorina maksis ta endiselt ustavalt oma võlausaldajatele. Rahaasjades oli ta aus ja kõigutamatu, olles üks väheseid presidente, kes lahkus Valgest Majast vaesemana, kui ta oli olnud sinna asudes. Sellegipoolest võlgnes ta kogu oma poliitilise karjääri tuntud väljapressijale.

Sõdade vahele jäänud kahekümne aasta jooksul valitses Kansas City ja Missouri osariigi valitavaid ameteid „Boss” Tom Pendergast. Pendergasti „masinavärk” oli keeruline. See ulatus kaugemale, kui valimiskastide täistoppimine või muud hääletamisvõltsingud. See muutis poliitika, alkoholikeeluseadusest kõrvalehiilimise, prostitutsiooni ja õnnemängud õitsvaks äriks, kust saadud tulud reinvesteeriti seaduslikku ärisse. Truman ei võtnud kunagi teenete eest raha, see olnuks ta südametunnistusega vastuolus, kuid ta sõltus Pendergasti masinavärgist, mis tõi „tema” kandidaatidele, olgu siis õiguse või valskusega, tugevasti kiivas häälteenamuse. Iseloomulikul viisil jäi Truman Pendergastile ustavaks ka siis, kui see ei olnud enam poliitiliselt vajalik, ning Truman kaitses teda isegi siis, kui Pendergast mõisteti süüdi maksudest kõrvalehoidmises ja saadeti Leawenworthi vanglasse. „Ta oli minu sõber, kui ma seda vajasin,” ütles ta. „Ma ei kuulu nende hulka, kes põgenevad uppuvalt laevalt.” Muide, Truman imetles Pendergasti: „… isegi kui ta tegi omaenese lõbumaja, kõrtsi ja mängupõrgu, oli ta sõnapidaja mees. Ta ei olnud silmakirjalik nagu ilatsevad koguduseliikmed, kes mängivad hooradega ja reedavad suure bossi, ning siis pühapäeviti kahetsevad.”5 (7)

Ametis olles kasvas president Truman maailmalaval heldeks, peaaegu visionäärlikuks internatsionalistiks, kuid jäi paljus siiski oma aja ja koha inimeseks. Tema päevikud ja erakirjad peegeldavad ajastule iseloomulikku argirassismi. Truman nimetas Mehhikot muutumatult „Greaserdomiks”6 ja kasutas sõnu „neeger”, „nõgi”, „latiinoraisk” ja „juudinäru”. Kui ta kõneles New York Cityst, nimetas ta seda tavaliselt Itskelinnaks. Oma naisele on ta kirjutanud nii: „Arvan, et kõik mehed on ühtmoodi head, kuni nad on ausad ja usaldusväärsed ega ole neegrid või hiinlased … See on tõenäoliselt rassiline eelarvamus, kuid ma olen tugevasti seda meelt, et neegrite koht on Aafrikas, kilide koht Aasias ning valgete meeste paik Euroopas ja Ameerikas.” Ja ometi oli Trumani üks lähimaid sõpru usklik juut Eddie Jakobson, pudupoepartner, kellega ta oli kohtunud sõjaväes. Jakobson teadis mehe rassistlikke vaateid ja püüdis nendega võidelda. Presidendina rääkis Truman afroameeriklaste kodanikuõigustest jõulisemalt kui ükski tema eellastest pärast Abraham Lincolni, kaasa arvatud uue kursi president FDR. (8)

Trumanil ei olnud mingit alaväärsustunnet, kui ta Valgesse Majja sisenes, kuigi talle ei meeldinud Roosevelti valitsuse ajal õitsenud „Vandliliiga” snobistlikud ametnikud, eriti välisministeeriumi tegelased, kelle kohta ta ütles „mehed triibulistes pükstes”. Ta tundis, et peab oma võimu varakult maksma panema ja pidi välja paistma otsustav. Presidendiaja alguses oli tema peamine viga, nagu ka tema imetlejad tunnistasid, see, et mõnikord otsustas ta liigagi kiiresti. „Jäi mulje, et ta teeb kõigepealt otsuse ja mõtleb alles siis asjad läbi,” on öelnud Henry Wallace, Trumani eelkäija asepresidendi ametis ja kaubandusminister, kuni president ta 1946. aasta lõpus vallandas – otsustavalt. Truman teadis oma nõrkusi ja tugevusi. Esimesel presidendiaastal ütles ta ühele oma pokkerisemudest võltsi tagasihoidlikkusega: „Mul ei pruugi olla eriti palju ajusid, kuid mul on neid piisavalt … et juhtida võimekaid inimesi ja anda neile võimalus.” (9)

Trumanile meeldis näha asju mustvalgelt. Ta innustas oma abisid pakkuma talle probleemide lahendamiseks otsekoheseid lahendusi, mis mahuksid ühele leheküljele, või nagu Charles Bohlen kord ütles „maksimaalselt kahele”. Kuid suurim probleem, millega USA silmitsi oli, või Truman arvas, et USA silmitsi oli, oli see, kuidas saada hakkama NSV Liidu ja selle diktaatoriga – ja seal lihtsaid lahendusi ei olnud. Ta sai vastukäivaid nõuandeid. „Lõpetada nõukogulaste nunnutamine” oli instinkt, mitte poliitika. Enamiku 1946. aastast otsis ta viisi, kuidas muuta oma instinkt kindlaks ja tõhusaks tegevuseks.

2 „Ma olen Harry järgi hull” ja „Ma olen Harry vastu leebe” (Tõlkija)

3 Esimene oli 1820, mil Kansas sai osariigi õigused, et saavutada orjanduslike ja abolitsionistlike osariikide arvuline tasakaal. Lõppkokkuvõttes ei olnud sellest kasu ja nelikümmend aastat hiljem puhkes USA-s kodusõda.

4 Tuntud Trumani biograafi David McCullough sõnade kohaselt diagnoositi tulevasel presidendil väikese poisina äärmine kaugnägelikkus, sest tal olid „lamedad silmamunad”. Mu sõber oftalmoloog Wendy Franks on andnud tema kehvale silmanägemisele huvitava seletuse. Ta ütleb, et kõik normaalsete silmadega lapsed sünnivad kaugnägelikena. Laste kasvades kasvavad ka silmamunad ja refraktsiooniviga kaob koolimineku ajaks iseenesest. Kaasasündinud lühinägelikkus on väga harv ja seda põhjustab tihti raske silmahaigus, kuid omandatud lühinägelikkus on kirja tundvates ühiskondades üldlevinud. Näib, et silmamuna kasvab suuremaks, tuues tänu rohkele lugemisele kaasa omandatud lühinägelikkuse. Silmade suurendav nägemine, mille saab korrigeerivate kumerate prilliläätsede abil, annab pungissilmse välimuse, mis erineb tugevasti lühinägelike raamatukoide nõgusate läätsede omast. Trumani silmad olid väga ebaharilikud, sest nende kaugnägelikkuse põhjustas ebatavaliselt lame sarvkestakumerus. Nüüd siis teame, miks president üldse vaevu midagi nägi.

5 Pendergast on läinud vähemalt ühe korra mõrva tellimise teed. Üks tema abilisi oli asjade ärakorraldaja Johnny Lazia, kelle kontrolli all oli Kansas City politseidepartemang, mis oli tuntud kui USA üks kõige korrumpeerunumaid. 1933. aastal aitas Lazia põgeneda gangster Charles Floydil, hüüdnimega Ilus Poiss, pärast seda, kui too oli maha lasknud neli politseiohvitseri. Floyd pääses mõrvasüüdistusest, kuid föderaalametnikud võtsid ta vahele maksupettustega. Ta vabastati kautsjoni vastu, kuid „masinavärk” kartis, et Floyd võib avaldada kahjustavat teavet ja võttis tarvitusele meetmed. Tundmatu mõrtsukas lasi mehe maha enne kohtulikke kuulamisi, kuid käsk oli ilmselgelt tulnud Pendergastilt.

6 „Õlinägude riigiks”