Читать книгу 1946: tänapäeva maailma vormimine - Victor Sebestyen - Страница 11

1946. aasta 25. jaanuaril kella üheksa ajal õhtul juhatati Stalini Kremli kabinetti närvilise olekuga mees, kellel oli pikk kenasti harjatud mokahabe. See oli neljakümne kolme aastane Igor Kurtšatov, oma (või ka ükskõik millise muu) põlvkonna andekaim Vene teadlane. Koos Staliniga oli kabinetis veel kaks enimkardetud Nõukogude võimurit, välisminister Vjatšeslav Molotov ja julgeolekupolitsei (NKVD) kurikuulus juht Lavrenti Beria. Kohtumine kestis veidi üle tunni aja. See pani paika tuumarelvastuse võidujooksu külma sõja ajaks ja kogu tuumaajastuks.

Stalin tahtis teada, millist edu on saavutatud nõukogude tuumapommi loomisel. Kurtšatov oli otsekohene. Ta vastas, et edenetakse aeglaselt, sest vahendeid napib. Teadus ei pakkunud Stalinile ilmselgelt mingit huvi, kuid ta tahtis väga kuulda, millist relva oleks võimalik valmistada NSV Liidu turvalisuse ja maine tõstmiseks. Ta ütles Kurtšatovile, et pommi saamine on nüüd riigi tähtsaim eesmärk – „see on meie ülesanne number üks” – ja teadlastele antakse kõik, mida nad vajavad, et see saada. „Asi ei ole väärt, et teha seda väikselt,” ütles Stalin. „On vaja, et see töö võetaks ette laialt, Vene haardega … Pole vaja otsida odavamaid teid.” Ta lubas, et projekti kallal töötavaid insenere ja teadlasi koheldakse hästi, nad saavad aunimetusi ja auhindu, autosid, suvilaid, eritoitlustamist, luksust, mida vähesed nõukogude kodanikud olid näinud. „Kindlasti on võimalik tagada, et mõni tuhat inimest elavad väga hästi … ja pareminigi veel. Kui laps ei nuta, ei tea ema, mida ta vajab. Küsige, mida aga tahate. Teile ei öelda ära.” (1)

Beria vabastati NKVD igapäevase juhtimise muredest ja temast tehti asepeaminister, kes vastutas riigi julgeoleku eest üldiselt. Tuumapommi loomine nõudis sõjas laastatud riigilt tohutult ohvreid ja moonutas selle majandust tulevatel aastakümnetel. Kuid Stalin, kes oli veendunud, et NSV Liit vajab püsimajäämiseks pommi, ei hoolinud selle hinnast.

Nõukogulased olid tuumapommi suhtes üsna muretud, kuni neid kasutati Hiroshimas ja Nagasakis. Stalin oli kuulnud tuuma lõhustamise võimalustest ja oli juba viimased kolm aastat teadlik, et USA ja Suurbritannia ehitavad uut, eksperimentaalset üli-pommi, seda olid luurajad talle öelnud. Kuid talle olid kõrvu jäänud ka ühe tema teadlase sõnad. Kuni 1942. aastani olid USA ja Suurbritannia teadusajakirjad olnud täis teoreetilisi kirjutisi tuumade lõhustamise ja osakestefüüsika kohta. Siis järsku need lakkasid ja viimaste tööde kohta ei ilmunud enam midagi. „See vaikus ei tulene uuringute puudumisest,” kirjutas väljapaistev füüsik Georgi Flerov Stalinile. „Sellele on vajutatud vaikuse pitser, mis tõendab kõige paremini tõsiasja, et välismaal käib sel alal vilgas töö.” (2)

Stalin jättis selle meelde. Ta oli näinud John Cairncrossi luureettekandeid – tegemist oli hea teenistuskohaga luurajaga, Cambridge luurajateringi viienda mehega, sõjakabineti liikme lord Hankey erasekretäriga. Need ettekanded mainisid projekti, mille lõpule viimine võtab Suurbritannia teadlaste hinnangul koostöös USA-ga aega kaks kuni viis aastat. Stalin muretses sel ajal loomulikult pigem lähemate nädalate ja kuude pärast – NSV Liidu olukord, kui Saksamaa oli okupeerinud suure osa riigist, oli kriitiline. Isegi kui pomm oli teostatav, polnud seda võimalik ehitada ajaga, mis oleks muutnud NSV Liidu jaoks sõja käiku, ja ta teadis varasematest usaldusväärsetest allikatest, et Saksa teadlased ei ole relva väljatöötamises jõudnud palju kaugemale kui Nõukogude omad. 1942. aasta sügisel muretses ta pigem Stalingradi lahingu kui teoreetilise füüsika pärast. Ta kinnitas tagasihoidliku tuumaprogrammi, mida pidi juhtima Molotovile aru andev Kurtšatov, ja käskis suurendada luure pingutusi USA-s alal, millest pidi saama Manhattani projekt.

Kui Stalin 1945. aasta juulis Potsdami konverentsile sõitis, teadis ta, et ameeriklased on valmis pommi katsetama. Seega, kui Truman talle pärast konverentsi kolmanda päeva kõnelustevooru lähenes ja ütles, et nad katsetasid äsja ebatavalise hävitusjõuga pommi (vältides siiski sõnu „tuuma” või „aatomi”), ei võtnud vožd (juht) vaevaks sellele eriliselt reageerida. Ta vastas rahulikult: „Rõõm kuulda. Loodetavasti on sellest sõjas Jaapani vastu palju kasu.” Kui ta peagi pärast seda vestlust oma villasse naasis, rääkis ta juhtunust Molotovile. Kohal oli ka Nõukogude Euroopa vägede juhataja marssal Georgi Žukov, Berliini lahingu peakavandaja, ja üks Molotovi noor asetäitja, Andrei Gromõko, viimane kirjutas vestlusest oma päevikus: „Välisminister, peaaegu sama halastamatu mees kui tema isand, ütles: „Nad püüavad oma hinda üles ajada.” „Las ajavad,” vastas Stalin, „me võime rääkida Kurtšatoviga ja käskida tal asjaga kiirustada.” (3)

Paistab, et alles pärast Hiroshimat ja Nagasakit mõistis Stalin, et pomm on muutnud sõjalist tasakaalu ja et „… seda ei saa lubada”, nagu ta ütles Beriale ja teadlasterühmale Nagasaki pommitamise päeval. Ta lisas, et pommide heitmine oli ülima barbaarsuse akt … „Selle kasutamiseks polnud mingit vajadust. Jaapan on juba löödud.” Stalin kordas Potsdamis Molotovile öeldut: „Ameeriklased ja britid loodavad, et … me ei ole veel mõnda aega võimelised ise seda pommi välja töötama … Nad tahavad sundida meid nõustuma oma plaanidega Euroopas ja mujal maailmas. Olgu, seda ei juhtu.”

Pole mingeid märke vaidlusest selle üle, kas selliste tohutute ressursside kulutamine pommi ehitamiseks on õigustatud. Oli iseenesest mõistetav, et nõukogulased üritavad Ameerika Ühendriikidega mõõtu võtta. Stalin ei kahelnud hetkekski, et see on tähtis ja pakiline. Lääne diplomaadid mõistsid samuti, et see on vältimatu. „Võit Saksamaa üle … andis Nõukogude juhtidele kindluse, et rahvuslik julgeolek [on] vähemalt haardeulatuses,” kirjutas Suurbritannia saadik Moskvas Sir Arcibald Clark Kerr 1945. aasta detsembri lõpul. „Siis järsku tuli aatomipomm … ainsa hetkega raputati jõhkralt paigast ära tasakaal, mis tundus olevat paika loksunud ja kindel. Venemaa oli heidutatud … kui kõik näis olevat käega katsutavas kauguses. 300 diviisi olid kaotanud suurema osa oma väärtusest.” (4)

Kuidas uue tegelikkusega hakkama saada? Kuni teadlased polnud teda relvastanud tema enda pommiga, kavatses Stalin jätkata, nagu pommi poleks olemaski, ja mitte lasta end hirmutada, kuni ameeriklased mõtlevad, kuidas reageerida. Ta teadis oma luurajate käest, et USA-l pole kuigi palju kasutamisvalmis pomme – 1945. aasta lõpul vaid kolm-neli, 1946. aasta keskpaigaks üheksa – sellest ei oleks piisanud NSV Liidu ja selle sõjaväe põrmustamiseks. Ta lootis, et selleks ajaks, kui USA-l on kõikehõlmavaks heidutuseks piisavalt pomme, saab ka Nõukogude Liit oma pommi.

Ülesande number üks juhiks sobis ilmselgelt kõige paremini Lavrenti Beria. Ta oli koletis, eepilist mõõtu massimõrvar ja seksuaalkiskja, kuid ka erakordselt võimekas organisaator. Kõik ülesanded, mis Stalin talle määras, alates puhastuste, piinakambrite ja välismaiste luurajate ringide korraldamisest kuni sunnitööliste jõul hiiglaslike ehitusprojektide elluviimiseni, oli Beria täitnud jahmatamapaneva, halastamatu tulemuslikkusega. Polnud vahet. Kuigi erinevalt paljudest teistest Nõukogude võimuritest oli ta väga intelligentne, ei saanud Beria kunagi aru projekti taga seisvast teadusest ega sellest, kui vajalik see töö jaoks on. Ka Roosevelt ega Churchill polnud mõistnud Manhattani projekti peensusi, vaid ainult sõjalist jõudu, mille see neile andma pidi.

Kuni Hiroshimani kõhkles Beria sügavalt selles, et pomm toimib. Tema laualt käisid läbi kõik tuumaluurajate ettekanded ja, nagu on meenutanud Anatoli Jatskov, üks tema abilisi NKVD-s, Beria kahtlustas, et need ettekanded on väärinfo, arvates, et [ameeriklased ja britid] üritavad panna neid tegema hiiglaslikke ressursikulutusi ja tööpingutusi, millel pole tulevikku. Beria jäi luureandmete suhtes skeptiliseks isegi siis, kui NSV Liidus käis töö aatomipommi kallal juba täie hooga. Beria olevat öelnud ühele agendile, kes kandis ette … [uut] teavet, et „kui see on valeinformatsioon, pistan ma teid kõiki keldrisse”. (5)

Isegi Beria nime mainimine tekitas enamikus inimestes hirmu – üks tema poliitbüroo kolleege Anastass Mikojan on öelnud, et vaid tühine märkus „Beria tahab, et see korda aetaks” töötas tõrgeteta. Kuid timukas mõistis, et pommiprojekti puhul peab ta kasutama peenemaid võtteid. Ta võitis teadlaste ustavuse, kaitstes neid hiiglaslikus Nõukogude bürokraatias teiste eest ja mõistis, et tulemusliku ja loova teadustöö jaoks vajavad nad teatavat laadi mõttevabadust, mis oli NSV Liidus tundmatu. Ta lasi neil olla. Vajadusel võis Beria üritada olla meeldiv, ehkki lipitseval, libedal moel. Beria tutvus hiilgava noore füüsiku Andrei Sahharoviga, kellest sai hiljem Nõukogude Liidu palju võimsama vesinikupommi „isa”. Sahharov on tagasi vaatavalt öelnud, et Beria lihav, niiske ja surmakülm käepigistus meenutas talle surma ennast. (6)

Nõukogulastel oli õnne leida endale Kurtšatov. Ta oli Vene vana kooli vaimuinimene, kelle sarnased olid 1930. aastate puhastuste käigus minema pühitud. Kurtšatov oli terrori ajal pea madalal hoidnud. Ta oli laiade kirjandusteadmiste ja kunstimaitsega mees, aga ka üliandekas teadlane, kes tekitas kiindumust – „suure hingega nagu mängukaru, keegi ei tahtnud kunagi talle vastu hakata”. Kuid Kurtšatov oli ühtlasi ka tuline patrioot ning praktiline ja halastamatu, aga ka kujutlusvõimeline. „Ta oli keeruline, paljukihiline, salatöö jaoks ideaalne,” on meenutanud üks tema kolleege.

Kurtšatovile näidati enamikku luurematerjalidest, mille Nõukogude luurajad olid sõja ajal Ameerikas kogunud. Kaugelt kõige väärtuslikum allikas oli füüsik Klaus Fuchs, Saksa kommunist, kes oli 1930. aastatel emigreerunud Suurbritanniasse ja kelle britid olid määranud üheks oma esindajaks Manhattani projektis. Ta mõistis teadust teistest paremini. Kurtšatovi sõnade kohaselt said nad Fuchsilt oma teadusele tohutut, hindamatu tähtsusega teavet … „See võimaldas vältida meie uurimisprobleemide juures paljusid töömahukaid faase ja õppida nende lahendamiseks uusi tehnilisi viise.” Ühe kolleegi meenutuste järgi tekitas Fuchsilt saadud teave tunde, nagu oleks Kurtšatov kogenud Midase puudutust. Kui Kurtšatovile pakuti mingile tehnilisele probleemile lähenemiseks kahte-kolme võimalust, teadis ta alati, milline neist on õige. Nagu Molotov hiljem ütles: „See oli meie tšekistidel [luureagentidel] väga hea luureoperatsioon … nad varastasid kenasti kõik selle, mida me vajasime.” Kuid tegelikult ei olnud luuramine Vene pommiprojekti juures kõige otsustavam faktor. Nõukogude tehnikud ja teadlased olid võimekad ja kui neid oleks toetatud poliitilisel tasemel tohutute vahendite ja uraaniga, mida nad vajasid, oleks nad ka ise selleni jõudnud. Hilisemate hinnangute järgi andsid varastatud luureandmed NSV Liidule edumaad kaheksateist kuud kuni kaks aastat. (8) Vahepeal võimaldas Stalin teadlastele tegevusvabadust, mis sai osaks vähestele Nõukogude inimestele – nii kaua, kuni nad tootsid kaupa. „Jätke nad rahule,” ütles ta Beriale pärast Kurtšatoviga kohtumist. „Me jõuame nad alati ka hiljem maha lasta.” (9)

Stalin tekitas teistes suure kolmiku juhtides tahtmatut lugupidamist kui mitte imetlust. Ta pidas Franklin Roosevelti ja Winston Churchilli põhimängijateks, kellega võis asju ajada enam-vähem võrdsel alusel. Nende järeltulijaid ta aga põlgas. Harry Truman oli tema arvates „lärmaks poodnik”, kes näitas üles vähe arukust. Samuti Clement Attlee, Stalin pidas Suurbritannia uut peaministrit kergekaallaseks – narriks, kes ei ta, kuidas kasutada võimu. Ta lihtsalt ei suutnud mõista, kuidas Churchilli annete ja suurusega kuju oli kaotanud 1945. aasta juulis Suurbritannia üldvalimised, mis oli veel üks põhjus „kodanliku demokraatia” umbusaldamiseks. (10)

1946. aasta alguseks oli Stalin võidukast triumviraadist ainukesena võimul. Kuid kuuekümne seitsme aastasena polnud ta enam see mees, kes varem. Vahe Nõukogude propaganda loodud kangelaskuju ning kommunismiusu ülempreestri ja Kremlis oleva põdura olekuga mehe vahel oli suur. Nooruses oli Stalin olnud kena, isegi silmatorkavalt kena, kuigi suurtes inimrühmades mitte kuigi väljapaistev või muljetavaldav. Kuid nüüdseks nägi ta välja lühem, kui tema 160 sentimeetrit oleks seda eeldanud, ja tal oli kujunenud esiletükkiv vats, mida ei suutnud varjata ei kottpüksid ega nelinurksed vabalt langevad hallid frentšid. Isegi ametlikel puhkudel, kui ta kandis kaubamärgina valgeid univorme, mille ta oli ise enda jaoks kujundanud, nägi ta välja lihav. Ta niheles ning kärbunud vasak käsi rippus kangelt küljel. Lapsepõlves põetud rõugete armid tema nahal tulid järjest rohkem esile. Stalini vurrud olid hõredad ja nikotiinilaikudega, mis olid jäänud piibust, mida talle meeldis täita paberossitubakaga. Tema hambad olid inetut värvi ning silmad sealt, kus kunagi hõõgus merevaik, kollased – kuid need süttisid endiselt ähvardava ja vihase tulega, kui ta kuulis midagi, mis talle ei meeldinud.

Nõukogude juht oli endiselt fenomenaalselt nutikas ja luges ahnelt kõike alates Venemaa ja Euroopa ajaloost kuni Ameerika luuleni. Kui ta tähelepanuväärne mälu ka pisut tuhmuma hakkas, oli see endiselt väga võimas. Tal näis kohane tsitaat alati käepärast olevat. Mõni kuu varem oli ta Jalta konverentsil ühel seltskondlikul koosviibimisel tsiteerinud Ameerika delegatsioonile pikalt nii Walt Whitmanni kui ka statistikapoognaid USA terasetoodangu kohta. Stalin oskas välismaistele juhtidele ja diplomaatidele võimsalt muljet avaldada, ta oli põrgulikult nutikas, nagu ütles Truman, kes ilmselt ei teadnud, mida generalissimus oli temast arvanud.

Anthony Eden, kes oli näinud Stalinit osalemas kõigil sõjaaja konverentsidel, ütles sõja lõpu poole, et ta võiks määrata Stalini pealäbirääkijaks suvalisele konverentsile ükskõik millisesse delegatsiooni: „Ta ei vihastanud kunagi. Ta isegi ei ärritunud peaaegu kunagi. Ta saavutas soovitu paljude peente nõksudega, näimata seejuures kangekaelne.” Edeni kõige tähtsam ametnik Sir Alexander Cadogan nõustus öelduga. Ta kirjutas oma naisele Jaltast, et Stalin oli suurest kolmikust kõige muljetavaldavam. „Ta istus seal esimesed poolteist tundi või nii sõnagi ütlemata. Keegi ei oodanud, et ta teeks seda. President [Roosevelt] lõhverdas, PM [Churchill] õitses, kuid Joe lihtsalt istus seal, jättis kõik meelde ja pigem lõbutses. Kui ta vahele lõikas, ei kasutanud ta kunagi liigseid sõnu ja rääkis ainult asjast.” Ametlikul puhul umbes samal ajal kirjutas Cadogan Stalinist lihtsalt, et ta oli suur mees.

Stalin oli alati olnud kannatlik. Tõustes järk-järgult kommunistlikus parteis ja riigis absoluutse võimu juurde, kalkuleeris ta alati ja oskas oodata tegutsemiseks õiget hetke. Kuid vanemas eas oli ta tihti äkiline, ärrituv ja ettearvamatu. „Viimastel aastatel hakkas Stalin nõrgenema,” ütles Molotov, tema aastakümnete pikkune ustav teener. „Skleroos tabab aastatega eri määral kõiki, kuid tema puhul oli see märgatav.” Ta kaotas kannatuse ja muutus upsakaks, mis pole riigimehe puhul hea omadus. Stalini teine käsualune Nikita Hruštšov nõustus, et pärast sõda polnud ta pea päris korras … Ta oli väga närviline. Kõige ohtlikumad olid tema viimased aastad. Ta kõikus äärmuste vahel. Stalin suutis endiselt võluda ja manipuleerida, kuid nüüd muutus ta järjest autokraatlikumaks. (12)

Ta ei taotlenud enam midagi muud kui ainuvalitsust. Isegi 1930. aastate suure puhastuse ajal ja sõja-aastatel kalduti kollegiaalse valitsemisviisi poole. Nüüd Stalin lihtsalt andis juhiseid. „Mõnikord, kui jutt talle meeldis, siis ta kuulas, mida teised rääkisid,” meenutas Hruštsov, „muul juhul ta aga urhatas nende peale ja sõnastas kohe, kellegagi nõu pidamata, ministrite nõukogu otsuse, misjärel dokument avaldati. See oli täiesti meelevaldne valitsusviis.”

Ta huvitus sügavalt oma lähikondlaste eraelust, kuid ajaga irdus ta tavamaailmast ja Vene rahvast järjest rohkem ning piirdus suhtlemises ainult valitseva eliidi teiste liikmetega. „Ta ilmus sageli ette teatamata kellegi koju ja püüdis välja selgitada, milline hierarhia neil perekonnas valitseb,” on meenutanud Lavrenti Beria poeg Sergo Beria, kes osales sageli nendel visiitidel. „Ta hoolitses, et tema alluvate perekonnad ei näeks teineteist liiga sageli – Stalin kartis, et sõprused võivad viia temavastaste liitude moodustamiseni. Ta ei lasknud neil eemalduda isegi mõneks tunniks, ilma et oleks teadnud, kus nad on. Ükskõik kui pikk vestlus nende vahel tekitas temas kahtlust. Talle ei meeldinud, kui nad õhtuti oma kodus pidusid pidasid. Iga koosviibimine, kus ta ise kohal ei viibinud, oli kahtlane.

Stalini seltskonnaelu piirdus tema „äripartneritega”. (13) Mõni kord nädalas einestasid Stalini seltsis Kremli võimukandjad ja mõnikord külalised ka mujalt, enamasti Ida-Euroopa kommunistlikest parteidest; kokku saadi tavaliselt Kuntsevos, tema suvilas, mis asus Moskvast umbes viisteist kilomeetrit lääne pool. Osalemisest keeldumine oli mõeldamatu. Nagu üks Stalini biograafe seda nimetab, segunesid „söögitoavalitsuses” töö ja lõbu. Need olid võikad bakhanaalid, kus Stalini semusid rituaalselt alandati, pakkumaks punasele tsaarile meelelahutust. Kuid need kokkusaamised võisid olla ka surmtõsised. Kord pärast sellist joomatuuri oli Hruštov koos teise parteijuhi, plaanikomitee juhi Georgi Malenkoviga tagasiteel oma Moskva korterisse. Silmanähtava kergendusega oli ta vajunud istmele ja sosistanud: „Keegi ei tea kunagi, kas ta läheb koju või vanglasse.” (14)

Vanemaks saades muutus Stalin õelaks oma kaaskonna suhtes, meeste vastu, kes olid – muidugi pärast teda ennast– kõige võimukamad inimesed Nõukogude Liidus ja tekitasid hirmu omaenese alluvates.

Ta oli alati nõudnud oma alluvatelt kuulekust ja lõputut ohvrimeelset tööd, aga aja kuludes hakkas ta nõudma ka ülimat orjameelsust. Pärast sõda võttis ta pikki puhkusi ja viibis kolm või neli kuud aastas pealinnast eemal, tavaliselt Sotšis või Krimmis. Need eemalviibimised ei pakkunud tema Kremli lähikondlastele tingimata kergendust, sest Moskvast eemal olles oli juht sageli eriti tujukas ja raske ning alandas neid kaugelt telegrammitsi saadetud noomitustega. Kui juht oli linnast ära, õppisid nad olema veelgi ettevaatlikumad.

Euroopa võidupäevale järgnenud kuudel ja kogu 1946. aasta jooksul oli Stalin Molotovi peale vihane. Molotov oli ustav kommunist juba revolutsioonieelsetest aegadest, Lenin kasutas tema kanguse ja formaalsuse tõttu mehe kohta hüüdnime Raudperse. Terane vaatleja Lev Trotski, kes Molotovi jälestas, kirjeldas teda kui keskpärasuse kehastust. Sellegipoolest peeti Molotovi – ainukest meest, kes oli surunud kätt Hitleri, von Ribbentropi, Churchilli, Roosevelti, Trumani ja Mao Zedongiga – kõige tõenäolisemaks kandidaadiks juhi kohale, kui Staliniga peaks midagi juhtuma.

Lääne ajakirjanduses hakkasid ilmuma kõlakad, et suure diktaatori tervis käib alla. Üks Norra ajaleht nimetas Molotovi NSV Liidu teiseks kodanikuks. Väike nupuke 1945. aasta 3. detsembri New York Timesis väitis, et Nõukogude poliitbüroo saatis Stalini puhkusele ja Reutersi teade samast päevast kuulutas, ekslikult muidugi, et ajakirjanduse tsensuuri lõdvendamise taga NSV Liidus on Molotov. Sellest piisas, et Stalin asuks Molotovi paika panema.

Sel ajal oli võim poliitbüroos jagatud nelja tähtsaima Stalinile alluva liikme vahel: Molotov, Malenkov, Beria ja kaval Armeenia majandusmees Mikojan. Kaks päeva pärast New York Timesi nupukese ilmumist saatis Stalin neile Krimmist salvava telegrammi, milles ta süüdistas Molotovi, et too laseb välisajakirjanduses avaldada vale suunitlusega artikleid, mis sisaldavad pilkeid Nõukogude valitsusese kohta. Sellest eraldi kirjutas ta ülejäänud kolmikule, aga mitte Molotovile:

„Kellelgi meist ei ole õigust muuta poliitikat ühepoolselt, kuid Molotov on võtnud omale sellise õiguse. Ta jätab välismaalastele mulje, et tal on oma poliitika, mis erineb valitsuse ja Stalini omast, ja et Molotoviga saab lääs asju ajada … Miks? Ja mis alusel? … Ma arvasin, et võime piirduda Molotovi noomimisega, kuid sellest enam ei piisa. Olen veendunud, et Molotov ei hinda piisavalt meie riigi huvisid ja valitsuse mainet, kui ta kogub populaarsust teatavates välismaistes ringkondades. Ma ei saa enam pidada seda seltsimeest oma esimeseks asetäitjaks … Saadan selle ainult teile kolmele. Ma ei saada seda Molotovile, sest ei usalda mõningate teda ümbritsevate inimeste meelsust … Ma palun teid kutsuda Molotov välja ja lugeda talle see telegramm täies ulatuses ette …”

Nad tegid nagu kästud: „Me kutsusime M-i välja … ta tunnistas, et on sooritanud mitu tõsist viga. Kuid ta pidas usalduse kaotust tema vastu ebaõiglaseks ja poetas mõne pisara.” Stalini rahustamiseks sellest ei piisanud. Molotov pidi üles näitama täielikku kuuletumist ja tema lipitsevat vastust on isegi tänapäeval ebamugav lugeda. 6. detsembril saatis Molotov Stalinile telegrammi, milles tunnistas, et oli hälbinud „võltsliberalismi ja sooritanud ränga oportunistliku vea, mis tõi nende riigile kahju”. Ta jätkas: „Teie … sõnumit täidab sügav umbusk minu kui enamlase ja inimese vastu, mida ma võtan kogu oma tulevases töös kui kõige tõsisemat hoiatust. Püüan tegudega võita tagasi teie usalduse, mida iga aus enamlane näeb mitte isikliku usaldusena, vaid ühtlasi partei usaldusena, mis on mulle kallim kui minu elu.”

Molotov viidi üle madalamale ametikohale ja alandused jätkusid, sealhulgas arreteeriti ja vangistati tema armastatud naine Polina. Sellegipoolest jäi ta partei ja riigi kõrgeimale tasemele, kuigi teda paslikult karistati ja terroriseeriti. (15)

Nõukogude kodanike jaoks oli Stalin riik, selle arhitekt 1930. aastatel ja selle kaitsja suures isamaasõjas. Enamiku maailma kommunismiusuliste jaoks on ta siiamaani tunglahoidja ja pärast sõda tema ümber rajatud isikukultus on kasvanud kirjeldamatute mõõtmeteni. Tema pildid ja büstid olid NSV Liidus igal pool. Üks vana enamlane on meenutanud, et kui ta esines avaliku kõnega, ei tahtnud keegi, et teda märgataks esimesena plaksutamist lõpetamas.

Stalin ütles, et see on lihtsalt poliitiline vahend ja sotsialism vajab kangelasi. Nagu ta ütles oma klikile: „Venelased on tsaristlik rahvas … nad vajavad tsaare.” Ta nägi suurt vaeva, et seda kujutist häilida, pöörates oma tavalise üksikasjaliku tähelepanu väikseimatelegi pisiasjadele. 1946. aastal toimetas ta omaenese lühieluloo, mis pidi avaldatama järgmise aasta 1. jaanuaril. Ta töötas teksti isiklikult ülima hoolega läbi, see töö oli liiga tähtis, et seda kellelegi teisele usaldada. Kui ta polnud rahul, lisas ta lauseid. NSV Liidu ja selle uue impeeriumi isand lisas oma käega käsikirja: „Seltsimees Stalini geenius võimaldas tal ette näha vaenlase plaane ja lüüa neid. Lahingud, milles Nõukogude väge juhtis seltsimees Stalin, on sõjakunsti suurepärased näited …” Kuigi Stalin täitis oma ülesannet partei ja rahva juhina suure oskusega ja nautis kogu Nõukogude rahva vääramatut toetust, ei lasknud ta kunagi mõjutada end väikseimalgi edevuseilmingul, kõhklusel või eneseimetlusel. (16)