Читать книгу 1946: tänapäeva maailma vormimine - Victor Sebestyen - Страница 9

Võimuvõtt oli peaaegu veretu. 1945. aasta 15. detsembril edastas Aserbaidžaani rahvavalitsuse uus peaminister Loode-Iraanis oma pealinnast Tabrīzist hämmastunud rahvale esimese teadaande. Ta kuulutas, et siitpeale ei ole tema noor riik enam Iraani provints, mida valitseb Teheranist kauge ja „võõras” šahh. Sellest saab autonoomne vabariik. Ametlikuks riigikeeleks saab pärsia keele asemel turgi murre, mida räägib enamik asereid. Uus põhiseadus tagab vabadused, mida Iraani isevalitsejad on pikka aega alla surunud. Pangad riigistatakse. Saab olema „tööd kõigile, kes seda tahavad”. Talupoegadele antakse maad, mis võetakse kaugeleulatuva sotsialistliku revolutsiooni käigus ära eemalviibivatelt suurmaaomanikelt. (1)

Seyid Cəfər Pişəvəri oli kommunistliku diktaatori vähetõenäoline rahvuslasest tuleõhutaja. Turd viiekümne kahe aastane mees oli hea huumorimeelega ja alati laia naeratusega näol. Ta oli enamiku oma elust olnud ajakirjanik, aga ka väiksemat mõõtu Kominterni tegelane ning veetnud õõnestustegevuse eest üheksa aastat Iraani vanglas. Enamus tema perekonnast elas juba aastaid NSV Liidus, üks vendadest oli Punaarmees sõjaväearst. Kuni eelnenud aasta alguseni oli ta olnud üsna tundmatu, kui mõne tulise aseri rahvuslust edendava artikli autorsus välja arvata. Lühikest aega oli ta pälvinud tähelepanu Teherani pahemliberaalse haritlaskonna seas, kui ta võitis valimitel koha Iraani parlamendis medžlis, kuid šahhivalitsus ei lasknud tal kohta vastu võtta. Seejärel kadus mees tundmatusse, kust tema enesegi suureks üllatuseks valis ei keegi muu kui Kremlis asuv Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin isiklikult ta juhtima uut korda Kesk-Aasia strateegiliselt tähtsas osas, mis piirnes Nõukogude Aserbaidžaaniga.

Marco Polo ajal oli Tabrīz olnud üks maailma suurimaid linnu, hommikumaa peavärav – „imeliste aedadega kaunis linn … kaupmeeste jaoks erakordselt hea asukohaga,” nagu seda on kirjeldanud üks Venezia rännumees. Pärast seda, kui Timur Tabrīzi 1392. a vallutas, käis sellest mõnesaja aasta jooksul üle ajalugu ja hulk vallutajaid. 19. sajandi keskpaigaks oli Tabrīz tolmune ja unine linn, kus elas umbes 100 000 enamasti vaest käsitöölist, kaupmeest ja põldurit. Aiad olid ammu juba kadunud. Üldise rüveduse ja savihüttide seas seisis mõni suur hoone. Nüüd jõudis see kolgas taas maailmalavale. Kui külmal sõjal on kusagil alguskoht, siis on see Tabrīzis. Mõne järgnenud nädala jooksul teadsid vaid üksikud Moskvas, Londonis ja Washingtonis väga kõrgetel kohtadel asuvad inimesed, kui lähedale oli maailm jõudnud uue sõja vallandumisele.

Pişəvəri seadis end sisse kõige suuremas ja toredamas hoones, mis oli säilinud – tohutu suures kuid inetus palees, mis oli kunagi kuulunud Iraani provintsi kubernerile. Ta pidas kohut 18. sajandi Prantsusmaa kullatud stiilis sisustatud hiiglaslikus vastuvõturuumis. Ukse taga valvasid Nõukogude sõdurid. „Eksitaval kombel ei näinud ta sugugi välja kui Nõukogude Gauleiter,” kirjutab üks külastaja. „Ta oli umbes 163 sentimeetrit pikk, terashallide juustega ning väikeste harjasvurrudega terava kongus nina all… [Ta kandis] säravsinist saržülikonda ning kulunud mansettide ja määrdunud kraega särki, mis oli lõpuni kinni nööbitud, kuid lipsu tal polnud. Tal olid talupoja karmid käed ja mustus sõrmeküünte all.” (2)

Lääne diplomaatide arvates kuulus tegelik võim väikesele, šikilt riietatud Məhəmməd Hacı Qulam-oğlu Biriyale, neljakümnendate eluaastate keskpaika jõudnud kurjakuulutavale tegelasele, kes oli NSV Liidu Sõprade Seltsi juhina teinud revolutsiooni õhutamiseks ära palju. Biriya oli varasemalt olnud andekas flöödimängija ja Tabrīzi Kojameeste Liidu juht. Tema ametlik tiitel oli propagandaminister, kuid palju tähtsam oli see, et ta juhtis salapolitseid, mille töötajad olid saanud väljaõppe Vene nõuandjatelt NKVD-st. Viimastel päevadel olid nad tegelenud vastaste arreteerimisega, korjates kokku hästi tuntud antikommuniste ja muid tõenäolisi vastaseid.

Pişəvəri kaltsudes Rahvaarmee oli kolm päeva varem võtnud üle Tabrīzi ja selle ümbruse politseijaoskonnad, peapostkontori ja raadiojaama – klassikalised revolutsiooni sihtmärgid – ning sulgenud kõik tähtsamad linna viivad teed. Kuid võimuvõtt poleks olnud edukas ilma välisabita. Tabrīzis ja selle lähistel oli kolmkümmend kuni viiskümmend tuhat Nõukogude sõdurit. Üks Vene väesalk oli paukugi tegemata piiranud sisse linnaservas asuva Iraani armee peakorteri ja garnisonilt relvad ära võtnud. Teherani keskvalitsus saatis teele väikese vabastamisüksuse, kuid Nõukogude vägi peatas selle mässulise provintsi piiril kaht linna ühendaval peateel. Komandör pööras oma sõdurid ringi.

Nõukogude Liit väitis, et nad abistavad vabadust armastavaid asereid, kellest paljudel olid NSV Liiduga perekondlikud sidemed, ja nad sekkusid, et vältida tarbetut verevalamist. Kuid see oli vale. Rangeima salastatuse varjus, et säilitada usutav eitamise võimalus, olid nõukogulased alustanud provintsi ülevõtmise kavandamist juba 1945. aasta suvel. Tõendid selle kohta ilmusid lagedale alles viis aastakümmet hiljem, pärast NSV Liidu lagunemist. Riigipööret rahastasid ja korraldasid pedantse täpsusega tegelased Moskvast ja Bakuust, Aserbaidžaani NSV pealinnast. Rünnakukäsu andis Stalin isiklikult ja talle anti edaspidi teada igast olulisest üksikasjast. Ametlikult juhtis operatsiooni Moskvast NSV Liidu ülemnuhk Lavrenti Beria, kuid kruvid ja mutrikesed vastutasid kohaliku kommunistliku partei juhi, Bakuus asuva Mircəfər Bağırovi ees.

Strateegia otsustati Moskvas 6. juulil tähtsaimate Nõukogude juhtide kohtumisel, kus anti Bağırovile volitus „organiseerida separatistlik liikumine …, mis agiteeriks autonoomse Aserbaidžaani provintsi loomisele”. Sellega määrati Pişəvəri juhtima uut organisatsiooni, mida Kremli ametnike nõudmisel nimetati Aserbaidžaani Demokraatlikuks Parteiks, ADP-ks – tahumatu ja mõttetu katse eristada seda kommunistlikust parteist Tudeh. Eraldati fondid, mõistlikult suured summad, arvestades sõjajärgse Nõukogude majanduse kohutavat olukorda. ADP üllitas ajalehte, mis vältis sotsialistlikku agitatsiooni propagandat ja pidi õhutama rahvuslikke pingeid. (3)

ADP varustati relvadega, et luua kolme tuhande võitlejaga partisanirühm, mis pidi hiljem kasvama üle Rahvaarmeeks. Kuid et varjata selle päritolu, nõudsid Kremli ametnikud, et „varustus peab olema välismaine”. Pişəvərile anti miljon dollarit konverteeritavas valuutas, mis oli sel ajal Moskva jaoks suur summa. Novembri lõpuks kandis ADP Kremlile uhkusega ette, et on loonud kolmkümmend üksust, igaühes sada meest, varutud on 11 000 vintpüssi, 1000 püstolit, 400 kuulipildujat, 2000 granaati ja rohkem kui miljon kuuli, ning mehed on „valmis võitlema ükskõik kellega, kes seisab teel … Aserbaidžaani autonoomia saavutamisel.” (4)

Riigipööre üllatas Iraani asereid, kellest enamik polnud kuigi rahvusmeelsed. Vaesus, eemalviibivate maaisandate saamahimu ja veenappus olid märgatavalt pakilisemad mured, nagu teatasid Moskvale selle enda agendid ja kohapeal viibivad sõjaväelased. Iraani valitsejad, sealhulgas endine šahh olid aeg-ajalt üritanud keelata turgi keelt, mida sügavasti põlati, kuid neist seadustest ei hoolitud kuigivõrd. Iraani arvukad rahvad olid sajandeid omavahel üsna hästi läbi saanud. Juba sajandeid polnud mingit verevalamist olnud. Samas venelasi kartsid kõik selle kandi rahvad, mitte ainult aserid. Tõsi, Teherani valitsejad olid kaugel ja hoolisid aserite tunnetest vähe, kuid vähemasti olid nad moslemid. Kui mitte arvestada kommuniste ja mõningaid Tabrīzi rahvusäärmuslasi, tundsid vaid vähesed inimesed sidet teiselpool NSV Liidu piiri elavate aseritega, kes edendasid oma elu jumalat salgava ja patuse Nõukogude võimu all.

Biriya teadis, et temal ja nõukogulastel saab olema raske südameid ja mõistusi ADP poolele üle võita. Üsna varsti pärast võimuhaaramist võttis ta appi tavapärased veenmismeetodid. Hõimujuhid ja väljapaistvad isikud, kel oli julgust vastu hakata, pandi vangi ja mõni ka tapeti. Vastalised sunniti kiiresti vaikima.

Üks väheseid õhtumaalasi, kes nägi lähenevat võimuvõttu ette, oli John Wall, Briti konsul Tabrīzis. Wall oli jälginud vägede liikumist ja kohvikujutte turul ning saatnud Londonisse hulga hoiatavaid telegramme, millele ta sai harva vastuseid – kuni riigipöördeni. Nüüd oli ta tuleviku osas pessimistlik. Ta nägi, kuidas tema Nõukogude ametikaaslane käitus pigem kui mõni Balti riigi komissar, mitte välisriiki saadetud diplomaat. „Venelased on kindlamad kui kunagi oma otsuses säilitada provintsis ülemvõim,” teatas ta detsembri keskel. „Teheraniga ei ole raudteeühendust, kuid Bakuuga on ja sinna „autonoomne” Aserbaidžaan suundubki … [see] tundub olevat pigem Venemaa kui Iraani osa.”(5)

••

Stalin ei hoolinud aserite rahvuslikest pürgimustest karvavõrdki. Ta jälestas neid ja pidas seda väiklaseks šovinismiks. Kui keegi tema alamatest Nõukogude vabariikides autonoomiat nõudlema hakkas, oli ta esimene vaistlik reaktsioon jõhkrate repressioonide alustamine. Stalini rahvusküsimuse lahendamise põhiviis oli kiskuda välja terve rahvas ja küüditada see õppetunni andmiseks kodumaast tuhandete kilomeetrite taha võõrale alale. Just nii käitus ta kasahhide, kalmõkkide, tšetšeenide, tatarlaste ja paljude teistega, mõrvates teel paljusid. Kuid kui talle sobis, oli ta valmis kasutama rahvustundeid ja mängima rahvuspoliitikal. Stalinil polnud kunagi eesmärki anastada Iraani ala ja kehtestada seal nõukogude kord, nagu ta oli teinud Ida-Euroopas. Tema peamine eesmärk seal kandis oli lihtsam ja palju mõõdukam: ta tahtis saada Lõuna-Aserbaidžaani naftakontsessiooni. Tema liitlased, Suurbritannia ja USA, olid lõpetanud teise maailmasõja, omandades naftapuurimisõigused riigis, mis oli saamas maailma suurimaks naftatootjaks, ja ta mõistis, et kui ta ei esita oma nõudmist praegu, jääb NSV Liit nendest ilma. Seega oli ta naftaväljade saamiseks valmis hirmutama iraanlasi ja riskima lääneliitlaste raevuga. See oli maailma esimene naftakriis.

Iraan oli suurema osa teisest maailmasõjast veetnud NSV Liidu ja Suurbritannia okupatsiooni all. Kõik liitlased pidasid Iraani oma võitluses Natsi-Saksamaa vastu elutähtsaks. Pärast seda, kui sakslased tungisid 1941. aasta juunis Nõukogude Liitu ja Hitleri vastu moodustati nn suure kolmiku liit, vedas USA suurema osa NSV Liidule tarnitavast varustusest Pärsia lahte. See oli ilmne varustustee ja eluliin, ilma milleta ei oleks NSV Liit püsima jäänud, nagu nentis vastu tahtmist isegi Stalin. See algas nirena, kuid kui Ameerika pärast Pearl Harbourit sõtta astus, saadeti Lõuna-Iraani relvi, lahingumoona, seadmeid ja igat laadi sõjavarustust, samamoodi toitu. Sealt viidi see teid pidi NSV Liitu, millel oli Iraaniga 1700 km pikkune piir.

Liitlaste algne mure oli, kuidas saavutada Iraani erapooletus sõjas Saksamaaga. Selle valitseja, šahh Rezā Pahlavī, ning teda ümbritsev sõjaväelaste ja suurnike klikk olid üsna natsimeelsed. 1930. aastatel oli Iraan arendanud Saksamaaga tihedaid kaubandussidemeid ning Teheranis oli sadu Saksa ärimehi, poliitilisi nõustajaid ja luurajaid. Augustis 1941 avaldasid Suurbritannia ja Venemaa koos šahhile survet, et ta sakslased välja saadaks, kuigi nad teadsid, et ta tõrgub nõustumast. Nagu India ministeeriumi ametnikud Suurbritannia välisministrile Anthony Edenile ütlesid: „Kõige suuremat tulu tõuseks šahhi kõrvaldamisest.” (6)

Vene vägi sisenes Iraani põhjast ja britid lõunast. Iraani vägi loobus vastupanust. 16. septembril loobus šahh troonist oma poja, kahekümne ühe aastase kogenematu Mohammed Rezā kasuks, keda isa oli sinnamaani poliitikast ja igat laadi avalikust elust eemal hoidnud. Uue šahhi esimesi ettevõtmisi oli sakslaste väljasaatmine. Iraanlastel ei olnud tõenäoliselt kahju näha lahkumas oma korrumpeerunud, meelevaldset ja lodevat valitsejat, kes oli ise seitseteist aastat varem haaranud võimu sõjaväelise riigipöördega ja kelle vastased kippusid „kaduma”. Kuid viisi, kuidas ta lahkus, pidasid iraanlased enda jaoks solvavaks ja välist sekkumist pandi väga pahaks, eriti linnakeskklassi hulgas.1

Seitsmekümnetuhandeline Nõukogude vägi hõivas Lääne- ja Põhja-Iraani mõne nädalaga, valvates varustusteid ja kasutades Tabrīzi oma baasina. Umbes viiskümmend tuhat Briti sõdurit kontrollisid riigi lõunaosa, elutähtsaid Pärsia lahe sadamaid ja Teherani ümbrust. Šahh kirjutas alla kolmikkokkuleppele, andes sellega okupatsioonivägedele ulatuslikud õigused Iraani turvalisuses ja kaitseküsimustes ning sisepoliitikas, kuid ainult sõja kesteks. Kokkuleppe kohaselt pidid okupatsioonijõud kuue kuu jooksul pärast sõja lõppu lahkuma. Pärast võidupäeva võtsid iraanlased poliitilise võimu riigis enda kätte tagasi ja soovisid näha võõrvägede kiiret lahkumist.

Kolm kuud pärast Jaapani lüüasaamist hakkasid britid oma garnisoni kokku tõmbama, kuid venelased jäid võimutsema. Sõja ajal olid okupatsiooniväed üldjoontes hästi läbi saanud. Näiteks ülistas Briti Tehreani saadik Sir Reader Bullard oma teadetes nõukogulaste püüdu aidata nälja ajal toita nende okupeeritud alale jäänud elanikkonda. Pärast sõda kerkis kiiresti pinnale aga umbusk. Tundus, et Suurbritannia ja Venemaa mängivad Kesk-Aasia mõjuvõimu peale taas 19. sajandi Suurt mängu. Seda kiplinglikku pilti muutis siiski uus mõjur: esimest korda andsid oma kohalolu Iraanis ja kõikjal mujal Lähis-Idas tunda Ameerika Ühendriigid.

Enne teist maailmasõda polnud USA-l Iraaniga peaaegu mingisugused kaubandussidemeid ja diplomaatilised suhted olid kõige madalamal tasemel. 1936. aastal sattusid isegi need ohtu, kui Iraan kutsus peaaegu aastaks tagasi oma saadiku; see oli tingitud vaidlusest, mis järgnes New York Daily Heraldis ilmunud artiklile, kus šahh Rezā Pahlavī kohta öeldi, et tal on halvad kombed ja teda võrreldi tallipoisiga. Muidu mainiti riigidepartemangu analüüsides Iraani harva. 1943. aastal teatas aga president Franklin Roosevelt, et Iraani turvalisus ja õitseng on USA tulevaste strateegiliste vajaduste valguses esmatähtis. 1944. aasta lõpuks oli Iraanis üle viie tuhande ameeriklase – tehnikud, insenerid, majandusinimesed, poliitilised ametnikud ja luurajad. Mõni neist tegeles NSV Liidu abistamise Lend-lease’i programmiga, teised samahästi kui juhtisid Iraani rahandust ja tervishoidu. Nagu riigidepartemangu Lähis-Ida divisjoni juht Wallace Murray hooples: USA on peagi olukorras, kus ta muljetavaldava nõunike hulga kaudu tegelikult valitseb Iraani. (7)

USA mõju Iraanis muserdas Briti vana kooli ametnikke, kes nägid selles õigustatult Suurbritannia maine allakäiku. Bullard saatis hulga pahaseid telegramme, milles ta kaebas pealetükkivate ameeriklaste labasuse ja eneseupitamise üle, kes ei teadnud, kuidas Pärsia suurnike ees käituda. Kuid ameeriklaste tulek tegi väga murelikuks ka nõukogulased, eriti Stalini, kes adus nüüd, et USA on uus võimas võistleja aladel, kus Venemaa on ajalooliselt nõuelnud oma huvisid.

Stalin mõistis, et pärast sõja lõppu võivad nõukogulased ju mõne aasta teatavat osa Iraanist okupeerida, kuid nagu ta teiste Kremli võimurite ees kaebles, võib neil tulla sealt tagasi tõmbuda, saamata sellelt riigilt midagi. See, kuulutas ta, on vastuvõetamatu. Iraan tootis rohkem naftat kui kogu ülejäänud Lähis-Ida kokku. Puurimisõigused olid juba kolmkümmend aastat olnud Inglise-Iraani Naftakompanii kaudu brittide käes, ettevõttele kuulus Âbādānis asuv maailma suurim rafineerimistehas. Nõukogude luure teadis, et 1943. aasta septembris olid kaks USA naftaettevõtet – Standard Oil of New Yersey ja Sinclair Oil – alustanud Iraani valitsusega salaläbirääkimisi naftakontsessiooni saamiseks Lõuna-Iraanis.

Beriale tegi veelgi rohkem muret luureinfo, et teised liitlased püüdsid kõigiti takistada NSV Liidule puurimisõiguste andmist põhjas. 1944. aasta suvel teatas ta Nõukogude poliitbüroole: „Britid ja tõenäoliselt ka ameeriklased töötavad salaja selle nimel, et meile naftavälju ei antaks.”

Septembris saatis Stalin Teherani naftaläbirääkimistele ühe oma soosikutest, asevälisminister Sergei Kavtaradze. Läbirääkimised ei läinud hästi. Vastavalt venelaste üleskirjutusele tema vestlusest šahhiga alustas Nõukogude ametnik kaebustest, et neid ei rahulda kahe riigi vaheliste suhete praegune olukord. Ta nõudis kui „oma õigust” kohe jõustuvat litsentsi, mis annaks NSV Liidule õiguse otsida viie aasta jooksul Iraani Aserbaidžaanis naftat. Talle öeldi ära ja teatati, et naftakontsessioonide osas ei tehta mingeid otsuseid enne, kui sõda on läbi. Kavtaradze sai äärmiselt pahaseks ja süüdistas Iraani NSV Liitu diskrimineeriva ühepoolse poliitika ajamises. Hiljem ütles ta Iraani peaministrile, et sel otsusel saavad olema „õnnetud tagajärjed … Te olete NSV Liidu suhtes ebalojaalsed ja ebasõbralikud”. On üsna kahtlane, kas ta oleks peenema käitumise puhul suuremat edu saavutanud. Iraanlased olid otsustanud mitte anda NSV Liidule võimalust alaliselt kanda kinnitada. (9)

Stalinit ei üllatanud, et ta emissar naasis koju tühjade kätega. Siiski ei teinud ta midagi kiirustavat, et saada NSV Liidu lõunapiiril naftavälju, mis, nagu ta arvas, oleks andnud talle puhvetsoonina piiri kindlustamisel veel ühe edemuse. Selles järgus oli palju tähtsam eesmärk võita sõda ja säilitada head suhted lääneliitlastega. Kuid mõni nädal pärast Saksamaa alistumist NSV Liidu ees algasid nõukogulaste sellesuunalised pingutused taas. Kavtaradze saadeti uuesti Teherani läbi rääkima, kus talle taas ära öeldi. Nüüd ütles Iraani valitsus, et medžlis teeb otsuse pärast uusi valimisi ja võõrvägede lahkumist Iraani pinnalt. See õhutas nõukogulasi kasutama ähvardusena Aserbaidžaani separatistide ülestõusu, et Iraanile rohkem survet avaldada ja abitut Cəfər Pişəvərit oma tööriistana pruukida.

Tabrīzi riigipöörde ajastatuse otsustasid Nõukogude juhid Moskvas. See algas, kui Stalin leidis, et iraanlased on juba piisavalt kaua mängida saanud. Ta arvestas, et nüüd, mil sõda on läbi, on tal vähe kaotada, kuigi tuli välja, et ta eksis sügavalt. Lääneliitlased olid kindlad, et Venemaa sekkumine Iraanis on vaid eelmäng täiemõõdulisele sissetungile Lähis-Itta ja Türki, olgugi et selle kohta oli vähe kindlaid tõendeid.

Päev pärast seda, kui Pişəvəri avaldas oma „autonoomia” deklaratsiooni, pöördus Iraan abipalvega Suurbritannia ja USA poole. Nii muutus kohalik vaidlus, mis seni oli käinud põhimõtteliselt vaid nafta üle, potentsiaalselt ohtlikuks rahvusvaheliseks vahejuhtumiks, pannes paika järgnevate aastate külma sõja käitumismustrid. Maailmal tuli tutvuda üliriikidevahelise umbusu ja mittemõistmisega (kuigi see mõiste polnud veel kasutusele võetud, mõlemal poolel olid nõrgad luureallikad, täispuhutud retoorika ja kartus näidata nõrkust). Ameeriklased nõudsid, et nõukogulased lõpetaksid mässuliste toetamise ja võimaldaksid Iraanil taaskehtestada Tabrīzis oma võim. Nõukogulased vastasid, et nende ettevõtmised on hädavajalikud korra tagamiseks ja sealse Punaarmee garnisoni kaitsmiseks.

Nägelemine Iraani pärast oleks peaaegu põhja lasknud Moskvas toimunud välisministrite konverentsi, mis algas nädal enne 1945. aasta jõulusid. Kohtumine pidi lahendama teemad, mis puudutasid rahulepinguid Korea ja Itaaliaga, Ungari, Rumeenia ja Bulgaari uute valitsuste koosseisu ja rahumissiooni koostamist Hiina jaoks. Kuid kui Stalin teatas, et Venemaa ei pea end enam seotuks suure kolmiku Potsdami konverentsil sõlmitud kokkuleppega tõmmata väed Iraanist välja järgneva aasta 2. märtsiks, varjutas Iraani küsimus kõik ülejäänu. Stalin ütles, et kardab „õõnestustegevust ja sabotaaži Bakuus”, kuigi see oli vaid petujutt. Kõik osalised leppisid kokku kohtuda Iraani küsimuse arutamiseks taas uuel aastal, kuid tegelikult jõudsid nad sellega surnud seisu. (10)

Oli siiski keegi, kes ei üritanudki oma viha ja pettumust varjata. USA president Harry Truman oli alates Valgesse Majja kolimisest veetnud kaheksa kuud, et püüda välja mõelda, kuidas nõukogulastega hakkama saada. Ta tunnistas, et oli olnud ebajärjekindel, käitunud isegi vastuoksuslikult, mis oli viinud ta olukorda, kus, nagu ta ühele oma peaabidest pärast jõule ütles, „me võime end leida suvalisel päeval sõjast Iraani pärast”. Nüüd otsustas ta järgida selget joont. 1946. aasta jaanuari alguses kirjutas ta riigisekretär James Byrnesile:

„Venelased on alates Potsdamist tekitanud aina peavalu. Praegune Vene vägede viibimine Iraanis ja tõsiasi, et need õhutavad seal mässu … on solvang, mille taolist ma pole varem näinud. Pole mingit kahtlust …, et Venemaa kavandab sissetungi Türki ning Musta ja Vahemerd ühendavate väinade hõivamist … Kui Venemaale ei näidata raudset rusikat ega öelda karmi sõna, on tulekul järgmine sõda. Ainus keel, mida nad mõistavad, on „mitu diviisi teil on?”. Arvan, et me ei peaks rohkem kompromissidega mängima … Olen tüdinud nõukogulaste nunnutamisest.”

Ajaloo kõige hävitavama sõja aegsetel partneritel oli läinud vaid kuus kuud, et muutuda vaenlasteks – selleks jäid nad järgnevaks neljaks aastakümneks. (11)

1 Briti väed võtsid šahh Rezā Pahlavī vangi ja teda hoiti koduarestis, algul Mauritiusel, seejärel Johannesburgis. Ta suri juulis 1944 Lõuna-Aafrikas kuuekümne kuue aastasena südamerabandusse. Tema poeg jäi troonile, kuni ajatolla Khomeini juhitud islamirevolutsioon ta 1979. aastal kukutas. Ta suri 1980.