Читать книгу Punane Kuninganna 4: Sõjatorm - Victoria Aveyard - Страница 5

Mare

Üheks pikaks hetkeks upume vaikusesse.

Meie ümber haigutab rahvast täis Corvium, kuid tundub, nagu oleks see tühi.

Jaga ja valitse.

Selle tähendus on selge, piirid teravalt maha joonistatud. Farley ja Davidson silmitsevad mind ühtemoodi pingsalt. Põrnitsen vastu.

Ilmselt pole Calil aimu, isegi mitte udust kahtlust, et Vereval Valvel ja Montfortil ei ole vähimatki kavatsust lasta tal troonile jääda, kui ta peaks selle võitma. Ilmselt huvitab kroon teda rohkem kui mõne Punase arvamus. Ja ilmselt ei peaks ma teda enam Caliks kutsuma.

Tiberias Calore. Kuningas Tiberias. Tiberias Seitsmes.

Nimi, mille ta sündides sai ja mida minuga kohtudes kandis.

Varas, kutsus ta mind toona. See oli mu nimi.

Soovin, et saaksin viimase tunni unustada. Õige pisut murduda. Vankuda. Vaaruda. Nautida veel sekundiks seda kummaliselt õndsalikku olekut, mil tundsin vaid väsinud lihaste tuikamist ja parandatud luude valu. Lahinguadrenaliinile järgnevat tühjust. Kindlust, et mul on ta armastus ja tugi. Ja isegi läbi südamevalu ei leia ma endas jõudu teda ta valiku pärast vihata. Raev saabub hiljem.

Üle Farley näo libiseb murevari. Tema puhul tundub see kummaline. Olen Diana Farley puhul rohkem harjunud külma otsusekindluse ja lõkendava vihaga. Naine võtab mu põrnitsuse teatavaks armiliste huulte kihvatusega.

„Edastan Cali otsuse ülejäänud Ülemjuhatusele,” teatab ta vaikivat pinget lõhkudes. Ta sõnad on madalad ja mõõdetud. „Ainult Ülemjuhatusele. Ada viib sõnumi kohale.”

Montforti peaminister noogutab kergelt nõusoleku märgiks. „Hästi. Usun, et kindral Drummeril ja Swanil võib neist arengutest juba aimu olla. Nad on Lerolani kuningannal silma peal hoidnud alates ajast, mil ta välja ilmus.”

„Anabel Lerolan viibis Maveni õukonnas piisavalt kaua, vähemalt paar nädalat,” vastan. Imekombel mu hääl ei värisegi. Sõnad kõlavad ühtlaselt ja on väge täis. Pean endast tugeva mulje jätma, olgugi et end praegu nii ei tunne. See on vale, aga hea vale. „Ilmselt on tal rohkem teavet, kui mina teile eales andsin.”

„Ilmselt,” nendib Davidson mõtliku noogutusega. Ta suunab vidukil pilgu põrandale. Mitte otsivalt, vaid keskendunult. Mehe vaimusilmas rullub lahti plaan. Eesootav tee ei ole lihtne. Sellest saaks lapski aru. „Mistõttu peangi sinna tagasi minema,” lisab ta peaaegu vabandavalt. Justkui võiksin vihaseks saada, et ta oma kohust täidab. „Silmad-kõrvad lahti, jah?”

„Silmad-kõrvad lahti,” vastame Farleyga kooris, teineteist üllatades.

Peaminister taganeb meist eemale, vahekäigust välja. Tema läikivates hallides juustes välgatab päikesepaiste. Davidson tegi end pärast lahingut hoolikalt korda, pesi higi ja tuha maha ning vahetas vereplekilise mundri värske vastu. Kõik selleks, et etendada oma tavapärast rahulikku, vaoshoitud ja veidralt märkamatut rolli. Arukas otsus. Hõbedased kulutavad nii palju energiat välimusele ja silmakirjalikule uhkusele, mida tunnevad nähtava tugevuse ja võimu üle. Ja keegi pole selles silmapaistvam kui meie kohal kõrguv Samoste kuningas oma perekonnaga. Volo, Evangeline’i, Ptolemuse ja Viperite sisiseva kuninganna kõrval ei paista Davidson õieti väljagi. Soovi korral võiks ta seinaga ühte sulanduda. Nad ei märka teda tulemas. Nad ei märka meid tulemas.

Hingan rabedalt sisse ja neelatan, tahtmata siit edasi mõelda. Ja Cal ka mitte.

Tiberias, kähvan enesele. Mu käsi tõmbub rusikasse ja küüned kaevuvad suurt rahuldust pakkuva valutorkega ihusse. Kutsu teda Tiberiaseks.

Corviumi mustad müürid tunduvad piiravate vägedeta kummaliselt vaiksed ja paljad. Pöördun Davidsoni taanduvast kogust ära ja silmitsen kindluslinna sisehoovi ümbritsevaid kaitsevalle. Jäätajate tekitatud lumetorm on ammu taandunud, pimedus hajunud ja kõik tundub nüüd väiksem. Vähem aukartust äratav. Kunagi karjatati läbi selle linna Punaseid sõdureid, kellest enamik marssis vastu vältimatule hukule kaevikutes. Nüüd patrullivad Punased müüridel, tänavatel, väravate ees. Punased istuvad Hõbedaste kuningate kõrval ja kõnelevad sõjast. Paar veripunaste sallidega sõdurit jalutab edasi-tagasi, päevinäinud relvad laskevalmilt peos. Verevat Valvet ei taba keegi ootamatult, kuigi neil ei ole kuigivõrd põhjust nii pinges olla. Vähemalt mitte praegu. Maveni väed on taandunud. Ning isegi Volo Samos ei ole nii südikas, et Corviumi-sisest rünnakut üritada. Mitte nüüd, mil ta vajab Valvet, vajab Montforti, vajab meid. Ja eriti mitte koos Cali – Tiberiase, sa tola – ja tema õõnsa jutuga võrdsusest. Volo vajab printsi samamoodi nagu meie. Vajab ta nime, ta krooni ja ta neetud osalemist selles neetud abielus oma neetud tütrega.

Mu nägu lõkendab palavusest. Sisimas puhisev armukadedus valmistab mulle piinlikkust. Cali kaotamine peaks mu viimane mure olema. Temast ilma jäämine ei tohiks teha sama palju haiget kui oht hukkuda, sõda kaotada või lasta tuulde kõik, mille nimel oleme töötanud. Kuid teeb. Mul pole jäänud muud, kui üritada seda välja kannatada.

Miks ma ei nõustunud?

Keeldusin ta pakkumisest. Temast endast. Mind rebis lõhki veel üks reetmine – Cali-poolne, kuid ka mu enda oma. Armastan sind on lubadus, mille mõlemad andsime ja mõlemad murdsime. See peaks tähendama valin sinu enne kõike muud. Tahan sind rohkem. Vajan sind alati. Ma ei suuda ilma sinuta elada. Teen ükskõik mida, et meie teed lahku ei viiks.

Kuid tema ei teinud seda. Ja mina ka ei tee.

Mina jään alla tema troonile ja tema minu eesmärgile.

Ja ka alla, kõvasti alla mu hirmule järjekordse puuri ees. Konsort-kuninganna, ütles ta ja pakkus mulle võimatut krooni. Ta teeks minust kuninganna, kui Evangeline õnnestuks taas kõrvale tõrjuda. Juba tean, missugune paistab maailm kuninga paremalt käelt. Selline elu ei paku mulle enam huvi. Kuigi Cal ei ole Maven, jääb troon siiski samaks. See muudab inimesi, rikub nad.

Milline kummaline saatus oleks see olnud. Cal koos oma trooni, Samose kuninganna ja minuga. Vastu endagi tahtmist soovin õige pisut siiski, et oleksin nõustunud. See oleks olnud lihtne. Võimalus lasta minna, astuda eemale, võita... ja nautida maailma, millest poleks ealeski unistada osanud. Pakkuda oma perele parimat võimalikku elu. Tagada meie kõigi ohutus. Ja jääda temaga. Seista Cali kõrval – Punane tüdruk, kelle käevangus on Hõbedane kuningas. Kelle võimuses on muuta maailma. Tappa Maven. Magada ilma painajateta ja elada ilma hirmuta.

Hammustan kibedalt huulde, et seda soovi eemale tõrjuda. See peibutab ning ma peaaegu mõistan printsi otsust. Sobime kokku isegi lahku rebituna.

Farley niheleb lärmakalt ja tõmbab mu tähelepanu endale. Ta toetab selja ohates vastu käiguseina, käed rinnal risti. Erinevalt Davidsonist ei ole ta vaevunud verist mundrit seljast võtma. Tema oma pole nii tülgastav kui minul ning on mudast ja kõntsast puhas. Mõistagi on kindrali peal hõbeverd, mis on nüüdseks mustaks kuivanud. Clara sündis vaid paar kuud tagasi ja Farley kannab puusadele alles jäänud kerget polstrit uhkusega. Vähenegi temas leidunud kaastunne kaob ja asendub sinisilmades särtsuva raevuga. See pole siiski minule suunatud. Farley vaatab taevasse, meie kohal kõrguva torni poole. Sinna, kus eriskummaline Hõbedastest ja Punastest nõukogu üritab nüüd meie saatust otsustada.

„See seal oli tema.” Naine ei jää ootama, et täpsustust küsiksin. „Hõbedased juuksed, jäme kael, tobe turvis. Ja millegipärast on tal ikka veel hing sees, kuigi torkas tera läbi Shade’i südame.”

Ptolemus Samose peale mõeldes tungivad mu küüned sügavamale nahka. Rifti kuningriigi prints. Mu venna mõrtsukas. Tunnen äkilist raevuhoogu nagu Farleygi. Ja samavõrra ka häbi.

„Jah.”

„Sest sina tegid ta õega kaupa. Sinu vabadus tema elu eest.”

„Oma kättemaksu nimel,” tõden pomisedes. „Ning jah, andsin Evangeline’ile oma sõna.”

Farley paljastab selges jälestuses hambad. „Andsid Hõbedasele sõna. See lubadus pole tuhkagi väärt.”

„Kuid on siiski lubadus.”

Farley kurgust kostab madal urinasarnane heli. Ta ajab oma laiad õlad sirgu ja pöördub kogu kehaga torni poole. Mõtisklen, kui palju enesekontrolli tal praegu tarvis läheb, et mitte sinna tagasi marssida ja Ptolemusel silmad peast rebida. Kui ta seda teha saaks, ei seisaks ma tal tee peal ees. Õigupoolest võtaksin istet ja naudiksin vaatepilti.

Lõdvendan pisut rusikat ja lasen killukesel valul minna. Astun vaikides ühe sammuga kaaslase juurde. Pärast üürikest kõhklemist asetan käe ta käsivarrele. „Lubadus, mille andsin mina. Mitte sina. Mitte keegi teine.”

Farley leebub pisut ja tema lõrinast saab kibe muie. Ta pöördub otse minu poole, silmad päikese kiirtevihus eresinised. „Mulle tundub, et sulle sobib poliitika paremini kui sõda, Mare Barrow.”

Vastan piinatud naeratusega. „See on sama asi.” Valus õppetund, mille olen vist viimaks selgeks saanud. „Arvad, et suudad seda? Ta tappa?”

Kunagi oleksin oodanud, et ta hakkab vihje peale, et ta seda ei suuda, mõnitavalt irvitama ja ülbeid märkusi tegema. Farley on karm naine, kellel on veelgi karmim kest. Ta on see, kes tal olla tuleb. Kuid miski – ilmselt Shade ja kindlasti Clara, kes on nüüd side meie vahel – laseb mul heita pilku kindrali kivise ja kindla maski taha. Farley lööb kõhklema ja see muie tuhmub pisut.

„Ma ei tea,” pomiseb ta. „Aga kui ma ei ürita, ei suuda ma iseendale ega Clarale eluilmaski otsa vaadata.”

„Ja ei suuda ka mina, kui lasen sul üritades hukka saada.” Pigistan kõvemini ta käsivart. „Palun ära ole selles asjas rumal.”

Farley irve naaseb täisjõus, nagu oleks keegi lülitit klõpsanud. Ta teeb mulle isegi silma. „Mis ajast mina rumal olen, Mare Barrow?”

Üles kindrali poole vaatamine saadab valusööstu läbi mu kuklaarmide, mille olin peaaegu unustanud. Nende põhjustatud valu tundub kõige muu kõrval nii väike. „Lihtsalt küsin endalt, kus see kõik lõppeb,” pomisen ja loodan, et ta mõistab.

Farley vangutab pead. „Ma ei saa vastata küsimusele, millel on liiga palju vastuseid.”

„Ma mõtlen... Shade’i puhul. Ptolemuse. Tapad ta, ja siis? Evangeline tapab sinu? Tapab Clara? Mina tapan Evangeline’i? Ikka edasi ja edasi, ilma et ealeski lõppu tuleks?” Surm ei ole mulle võõras, kuid see tundub kummaliselt teistsugune. Läbi kaalutud lõpud. Midagi sellist teeks pigem Maven, mitte meie. Kuigi Farley võttis Ptolemuse juba ammu enne sihtmärgiks. Veel ajal, kui mängisin Mareena Titanost, oli see toona Valve nimel. Eesmärgi, millegi muu nimel kui pime ja verine kättemaks.

Naise silmad lähevad suuremaks, elu ja uskumatust täis. „Tahad, et ta ellu jätaksin?”

„Muidugi mitte,” peaaegu kähvan vastuseks. „Ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei tea, millest räägin.” Sõnad jäävad üksteise taha kinni. „Kuid võin siiski mõtteid mõlgutada, Farley. Tean, mida kättemaksuiha ja raev võivad inimesega teha, ja ka inimestega sinu ümber. Ja loomulikult ei taha ma, et Clara peaks emata kasvama.”

Farley pöördub järsult eemale ja peidab nägu. Siiski mitte piisavalt kiiresti, et äkilist pisaratulva varjata. Põskedeni see ei jõuagi. Sõber raputab mu käe õlaga jõnksatades eemale.

Ma ei jäta. Pole pääsu. Ta peab seda kuulma. „Ta juba kaotas Shade’i ja kui ta saaks valida isa eest kätte maksmise ning elava ema vahel, siis pole kahtlustki, kumma ta valiks.”

„Kui jutt juba valikutele läks,” pressib Farley läbi hammaste vastu, mulle ikka veel otsa vaatamata. „Olen sinu oma üle uhke.”

„Farley, ära muuda teemat...”

„Kas kuulsid ka, Välguplika?” Naine tõmbab ninaga ja sunnib end naeratama, kui uuesti minu poole pöördub ja oma väga punaseks tõmbunud ning lapilise näo nähtavale toob. „Ütlesin, et olen su üle uhke. Kirjuta see üles. Söövita mällu. Ilmselt rohkem sa seda ei kuule.”

Ma ei suuda sünget itsitust tagasi hoida. „Olgu. Mille üle sa täpselt uhke oled?”

„Noh, lisaks su moetunnetusele,” klopib ta mu õlga, et pisut veresegust muda maha raputada, „ja loomulikult lahkele ja tasasele olekule...”

Veel üks itsitus.

„... Olen su üle uhke, sest tean, mis tunne on armastatud inimest kaotada.” Seekord võtab ta mul käsivarrest – ilmselt selleks, et ma ei saaks plehku panna vestluse eest, mille pidamiseks ma vaevalt võimeline olen.

Mare, vali mind. Need sõnad on vaid tund aega vanad. Kummitavad mind nii mängeldes.

„See tundus nagu reetmine,” sosistan.

Keskendun Farley lõuale, et ei peaks talle silma vaatama. Arm ta vasakus suunurgas on sügav ja tirib pisut huult. Puhas lõige. Noa töö. Kui esmakordselt Will Whistle’i vanas vankris sinise küünla valguses kohtusime, tal seda veel ei olnud.

„Kelle poolt? Muidugi...”

„Ei. Mitte tema poolt.” Pea kohal liigub üle taeva pilv, mis meie peale liikuvaid varje heidab. Suvetuul näib kummaliselt külm. See ajab judisema. Justkui vaistlikult soovin, et Cal oma soojusega siin oleks. Tema ei lasknud mul kunagi külmetada. Selle mõtte peale käib kõhust jõnksatus läbi ja arusaam sellest, mille mõlemad kõrvale heitsime, ajab iiveldama. „Ta andis mulle lubadusi,” jätkan, „kuid ka mina talle. Murdsin need. Ja tal on ka teisi lubadusi, millest kinni pidada. Iseenda, oma surnud isa ees. Ta armastas trooni enne kui ta armastas mind, teab ta seda siis ise või mitte. Ja kokkuvõttes arvab ta, et tegutseb meie nimel õigesti, kõigi nimel. Kuidas saan talle seda päriselt süüks panna?”

Sunnin end Farley pilgule vastama. Tal ei ole mulle vastust, vähemalt mitte meeldivat. Naise hambad närivad murelikult huult ja suruvad tagasi sõnad, mida ta lausuda sooviks. Tulutult.

Ta turtsatab pilkavalt, üritades omamoodi hell olla. Ikka sama okkaline. „Ära vabanda tema ja ta loomuse pärast.”

„Ma ei teegi seda.”

„Kõlab küll niimoodi,” ohkab naine ärritunult. „Teistsugune kuningas on ikkagi kuningas. Ta võib küll üks paras tümikas olla, aga seda teab temagi.”

„Võib-olla oleks see ka minu jaoks õige olnud. Punaste jaoks. Kes teab, mida Punane kuninganna oleks teha suutnud?”

„Väga vähe, Mare. Kui üldse midagi,” vastab naine külma kindlusega. „Igasugune muutus, mis oleks võinud tulla sulle krooni pähe panemisest, oleks olnud liiga aeglane, liiga väike.” Ta hääl muutub mahedamaks. „Ja liiga lihtsasti ümberpööratav. See ei jääks kestma. Kõik meie saavutused sureksid koos sinuga. Ära saa minust valesti aru, kuid maailm, mida luua soovime, peab elama meist kauem.”

Nende jaoks, kes tulevad pärast.

Farley läbitungiv pilk puurib mind peaaegu ebainimliku keskendumisega. Claral on Shade’i, mitte Farley silmad. Mesi, mitte ookean. Huvitav, missugused osakesed temast hakkavad tulevikus olema Farley või Shade’i moodi.

Soe tuuleiil sasib Farley äsjasoetud juukseid, mis pilvede varjus paistavad tumekuldsed. Armide varjus on ta ikka noor, lihtsalt üks järjekordne sõja ja hävingu laps. Ta on näinud minust hullemat, teinud rohkem, kui mina eales teinud olen. Ka rohkem ohverdanud ja kannatanud. Ta ema, õde, mu vend ja ta armastus. See, kelleks iganes ta väikese tüdrukuna saada unistas. Kõik läinud. Kui tema suudab edasi rühkida meie tegevusse usku kaotamata, suudan seda ka mina. Sest ükskõik kui palju me omavahel ka ragistaks, usaldan Farleyt. Ja ta sõnad on harjumatu, kuid vajalik lohutus. Olen mõtteis juba nii pikalt iseendaga vaielnud, et see hakkab ära tüütama.

„Sul on õigus.” Miski mu sees annab järele ja laseb kummalisel unelmal Cali pakkumisest keereldes pimedusse kaduda. Et mitte kunagi tagasi tulla.

Minust ei saa Punast kuningannat.

Farley pigistab mu õlga, nii et see on peaaegu valus. Tervendajatest hoolimata on keha ikka kange ja tal on endiselt põrgulikult tugev haare. „Pealegi,” lisab Farley, „ei oleks troonil sina. Lerolani kuninganna ja Rifti kuningas väljendusid väga selgelt. Kuninganna oleks tema, Samose plika.”

See mõte paneb mu turtsatama. Evangeline Samos tegi ennist nõukogu saalis oma kavatsused piisavalt selgeks. Üllatav, et Farley seda ei märganud. „Mitte siis, kui ta ise midagi parata saab.”

„Mh?” Naise pilk muutub terasemaks. Kehitan õlgu.

„Nägid ju ise, mida ta tegi, kuidas sind provotseeris.” Värske mälestus käib mu silme eest läbi. Evangeline, kes kõigi silme all Punase teenijanna välja kutsus, karika puruks lõi ja sundis vaest neidu seda kokku korjama, lihtsalt selleks, et pisut nalja saada. Et viimne kui üks saalis viibiv punavereline vihale ajada. Ei ole kuigi raske aru saada, miks ta seda tegi või mida lootis saavutada. „Ta ei taha sellest liidust midagi kuulda, kui see tähendab, et ta peab abielluma... Tiberiasega.”

Ometi kord näib Farley rabatud. Ta pilgutab hämmeldunult silmi. Samas ka huvitunult. „Kuid ta on tagasi alguses. Arvasin, et... ma küll ei tee nägu, nagu saaksin Hõbedaste käitumisest midagi aru, aga siiski...”

„Evangeline on praegu ise printsess, kel on kõik, mida ta eales soovis. Ma ei usu, et ta tahab taas kellegi teise omaks hakata. See on kõik, mida nende kihlus tüdrukule eales tähendas. Ja ka printsile,” lisan ning südamest käib läbi valusööst. „Kokkulepe võimu nimel. Võimu, mis on tal nüüd juba olemas, või...” mu sõnad muutuvad hetkeks ebakindlaks, „mida ta enam ei soovi.” Meenutan Evangeline’i ja aega, mida koos Valgeleegi palees veetsime. Tüdruk tundis kergendust, kui Maven tema asemel Iris Cygnet’ga abiellus. Ja mitte ainult selle pärast, et prints on koletis. Arvan, et seetõttu... et on keegi, kellest ta rohkem hoolis. Rohkem kui iseendast või Maveni troonist.

Elane Haven. Mäletan, et kui koda ta vastu mässu tõstis, nimetas Maven teda Evangeline’i hooraks. Nõukogus ma Elane’i ei märganud, kuid enamik Haveni kojast seisab Samoste selja taga ja on nende liitlane. Nad kõik on varilised, kes suudavad õhku haihtuda, kuidas ise tahavad. Elane võis ilmselt kogu aja läheduses seista ja ma poleks seda isegi aimanud.

„Arvad, et ta üritaks oma isa tööd olematuks teha? Kui saaks võimaluse?” Farley meenutab kangesti kassi, kes on endale just õhtusöögiks iseäranis kopsaka hiire kinni nabinud. „Kui keegi... teda aitaks?”

Cal ei loobunud armastuse nimel troonist. Kuid kas Evangeline teeks seda?

Miski ütleb, et see on võimalik. Kogu ta manööverdamine, vaikiv vastupanu, noateral kõndimine.

„See on võimalik.” Need sõnad saavad meie mõlema jaoks uue tähenduse. Uue kaalu. „Tal on oma põhjused. Ja arvan, et see annab meile pisikese eelise.”

Farley huuled kõverduvad ja neile ilmub tõelise naeratuse vari. Hoolimata kõigest, mida olen õppinud, tunnen ootamatut lootusepuhangut. Kindral lajatab mulle vastu käsivart, lai naeratus üle näo levimas.

„Noh, Barrow, kirjuta aga uuesti üles. Olen su üle paganama uhke.”

„Eks aeg-ajalt ole minust tõepoolest tolku.”

Farley lõkerdab naerda ja astub eemale, andes märku, et järgneksin. Käigu kõrval asuv puiestee on kutsuv, kiviplaadid suvepäikese käes sulavatest viimastest lumeriismetest läikimas. Kõhklen, tahtmata sellest pimedast turvalisest nurgakesest lahkuda. Maailm väljaspool seda kitsukest ruumi tundub ikka veel liiga suur. Corviumi sisehoov laiutab pelutavalt ning kõige keskel kõrgub torn. Sunnin end ebalevalt sisse hingates liikvele. Esimene samm teeb valu. Ka teine.

„Sa ei pea tagasi üles minema,” pomiseb Farley mind järele oodates. Ta saadab torni poole altkulmupilgu. „Annan teada, kuidas asi laheneb. Saame Davidsoniga hakkama.”

Mõte sellest, et peaksin tagasi nõukogusaali minema ja vaikides istuma, samal ajal kui Tiberias viskab kõik, mida oleme kunagi teinud, mulle otse näkku... Ma ei tea, kas suudan sellega toime tulla. Kuid pean. Märkan asju, mida teised ei näe. Tean asju, mida teised ei tea. Pean tagasi minema. Eesmärgi pärast.

Ja tema.

Ma ei saa eirata, kui väga tahan tagasi minna tema pärast.

„Tahan teada kõike, mida teiegi,” sosistan Farleyle. „Kõi-ke, mida Davidson välja on mõelnud. Ma ei alusta enam ühtegi asja pimesi.”

Naine nõustub kiiresti. Peaaegu liiga kiiresti. „Loomulikult.”

„Olen sinu päralt. Igal moel. Ühel tingimusel.”

„Ütle ainult.”

Mu sammud aeglustuvad ja Farley seab end nende järgi. „Ta jääb ellu. Kõige selle lõpus.”

Kaaslane kallutab pead nagu segaduses koer.

„Lõhu ta kroon, lõhu ta troon, rebi ta monarhia tükkideks.” Põrnitsen üles Farley poole kogu jõuga, mida suudan kokku koguda. Välk mu veres vastab innukalt, anudes luba end vabaks murda. „Kuid Tiberias jääb elama.”

Farley tõmbab kopsud ähvardavalt õhku täis ja ajab end täide, hirmuäratavasse pikkusesse. Mul on tunne, nagu näeks ta minust läbi. Otse mu ekslikusse südamesse. Jään vankumatuks. Olen selle õiguse ära teeninud.

Kindrali hääl on ebalev. „Ma ei saa seda lubadust anda. Aga üritan. Kindlasti üritan, Mare.”

Vähemalt ei valeta ta mulle.

Mul on tunne, nagu oleksin kaheks lõigatud, eri suundadesse rebitud. Mõtteis mõlgub ilmselge küsimus. Veel üks valik, mille pean ehk tegema. Tema elu või meie võit? Ma ei tea, kumma poole võin valida, kui asi peaks kunagi selleni jõudma. Kumma poole võin reeta. See teadmine lõikab valusalt ja sügavalt ning talun selle valu seal, kuhu keegi teine ei näe.

Ilmselt sellest ennustaja rääkiski. Jon kõneles ülivähe, kuid igal ta sõnal oli läbi kaalutud tähendus. Kui väga ma seda ka ei tahaks, pean vist leppima saatusega, mida ta ette kuulutas.

Tõusma.

Ja tõusma üksinda.

Kiviplaadid voolavad mu jalge alt läbi ja iga sammuga jääb neid üha enam selja taha. Tuul kogub taas hoogu, sedapuhku läänesuunast. Selles hõljub eksimatult vere hõngu. Kui mälestused tulvalainena tagasi tungivad, hakkan peaaegu öökima. Piiramine. Surnukehad. Mõlemat tooni veri. Mu ranne, mis kivikeha haardes oksakesena pooleks murdub. Murtud kaelad. Kehad, mis liha, sätendavate elundite ja teravate luude pahvakus tükkideks lendavad. Lahingus oli lihtne end neist õudustest välja lülitada. Isegi vajalik. Hirm tooks vaid huku. Enam mitte. Süda hakkab kolm korda kiiremini taguma ja kogu keha kattub külma higiga. Kuigi jäime ellu ja võitsime, haigutab mu sees tohutu kaotuse õudus.

Tunnen neid ikka veel. Närve ja elektrit täis radu, mille mu välgud tekitasid igasse inimesesse, kelle tapsin. Nagu peenikesed hõõguvad oksad, igaüks omamoodi, kuid siiski sama. Liiga palju, et kokku lugeda. Punastes ja sinistes mundrites, Norta ja Järvemaa omades. Kõik Hõbedased.

Ma loodan.

See võimalus tabab mind kui maksahaak. Maven on Punaseid varemgi kahuriliha või inimkilbina kasutanud. See ei tulnud mulle isegi pähe. Mitte kellelegi meist, või võib-olla teised lihtsalt ei hoolinud sellest. Davidson, Cal, ehk isegi Farley, kui eesmärk tema arvates abinõu pühendas.

„Hei,” pomiseb naine ja võtab mul randmest. Ta puudutus paneb mu võpatama ja sõrmed sulguvad ümber randme kui käerauad. Väänan end jõuga ta haardest lahti ning toon kuuldavale midagi urinataolist. Punastan piinlikkusest, et ei ole ikka veel sellest tundest lahti saanud.

Farley tõmbub tagasi, käed üleval, silmad suured. Kuid hirmuta, hukkamõistuta. Isegi mitte haletsuseta. Kas see on mõistmine, mida temas näen? „Vabandust,” ütleb ta kärmelt. „Unustasin selle randmete asja.”

Noogutan vaevumärgatavalt pead ja topin käed taskusse, et sõrmeotstes tantsivaid lillakaid sädemeid peita. „Pole midagi. See pole isegi...”

„Ma tean, Mare. See juhtub, kui hoo maha võtame. Keha hakkab taas sündmusi rohkem läbi töötlema. Mõnikord on seda liiast ja selles pole midagi häbeneda.” Farley kallutab pead ja osutab sellega tornist eemale. „Samuti pole häbiasi pisut hinge tõmmata. Kasarmud on...”

„Kas seal oli Punaseid?” Teen tühja käeviipe lahinguvälja ja Corviumi nüüdseks laastatud müüride poole. „Kas Maven ja järvemaalased saatsid teistega koos ka Punased sõdurid?”

Farley pilgutab siiralt kohkunult silmi. „Minu teada mitte,” vastab ta viimaks ning kuulen ta rahutust. Ka tema ei tea. Ei tahagi teada, ning ka mina mitte. Ma ei suudaks seda taluda.

Pöördun kannapealt ringi ja sunnin vahelduseks ka Farleyt enda tempos püsima. Taas laskub me peale vaikus, sedapuhku tulvil ühtmoodi nii viha kui ka häbi. Lasen sellel end vallutada ja piinata. Et see vastikustunne ja valu meelde jääks. Lahinguid tuleb veelgi. Vere värvist olenemata sureb veel inimesi. Selline see sõda on. Selline on revolutsioon. Ja teised jäävad risttule alla. Unustada tähendaks nad taas hukule määrata ning määrata hukule ka need, kes tulevad pärast.

Trepist üles torni tõustes hoian rusikas käsi kindlalt taskus. Kõrvarõnga torge näpistab nahka ja punane kivi on käe vastas soe. Peaksin selle aknast välja viskama. Kui peaksin üldse midagi unustama, on see tema.

Ent kõrvarõngas jääb oma kohale.

Siseneme taas külg külje kõrval nõukogu kambrisse. Nägemisväli muutub ahtamaks ja püüan endas pidepunkti leida. Jälgida. Meelde jätta. Otsida mõrasid lausutud sõnades, leida saladusi ja valesid neis, mis jäävad lausumata. See on ühtaegu nii eesmärk kui ka tähelepanu hajutaja. Ning taipan, miks ma siia nii innukalt tagasi kippusin, kuigi ära jooksmine oleks olnud igati õigustatud.

Mitte selle pärast, et see on oluline. Mitte selle pärast, et minust võib kasu olla.

Vaid selle pärast, et olen isekas, nõrk ja hirmul. Ma ei saa iseendaga üksi jääda. Mitte praegu. Mitte veel.

Nii ma siis istun, kuulan ja vaatan.

Ja läbi selle kõige tunnen endal tema pilku.