Читать книгу Punane Kuninganna 4: Sõjatorm - Victoria Aveyard - Страница 6

Evangeline

Oleks lihtne ta tappa.

Anabel Lerolani kaela ümber põimlevad punaste, mus-tade ja oranžide vääriskivide vahel roosast kullast väädid. Üks sõrmeliigutus ja põrmustaja kägiveen oleks läbi lõigatud. Verest jookseks tühjaks nii ta ise kui ka ta plaan. Nii ta elu kui ka ta kihlus leiaks lõpu otse saalisviibijate silme all. Ema, isa, Cali, rääkimata Punastest pättidest ja välismaistest veidrikest, kellega oleme end nii ootamatult sidunud. Kuid mitte Barrow. Ta ei ole veel tagasi tulnud. Ilmselt halab ikka oma kaotatud printsi pärast.

See tähendaks muidugi uut sõda, kui kildudeks lüüakse liit, mis on juba niigi üleni mõrasid täis. Kas võiksin midagi sellist teha – vahetada lojaalsuse õnne vastu? Tundub häbiväärne seda isegi küsida, isegi omaenda pea turvalistes soppides.

Vana naine vist tajub mu pilku. Ta silmad vilksatavad hetkeks minu suunas, huulil eksimatult üleolev muie, kui ta oma toretsevas puna-musta-oranžikirjus rõivastuses uuesti vastu tooli seljatuge naaldub.

Need on Calorede värvid, mitte ainult Lerolani omad. On kriipivalt selge, kellele naine lojaalne on.

Langetan värisedes pilgu ja keskendun hoopis oma kätele. Üks küüs on kohutavalt mõranenud. Murdus lahingus. Hingan sisse ja vormin ühest titaansõrmusest küünise, mille seejärel küüne peale vean. Hakkan sellega vastu trooni käetuge klõbistama, lihtsalt selleks, et emale närvidele käia. Ta heidab mulle silmanurgast pilgu – see on ka ainus märk ta halvakspanust.

Unustan end pisut liiga pikalt Anabeli tapmisest fantaseerima ja kaotan järje oma neetud tagatubades sobinguid sepitseva nõukogu jutus. Meie read on kokku kuivanud ning järele jäänud vaid rutuga liidetud killukeste koondunud juhid. Kindralid, isandad, kaptenid ja kuninglikku verd isikud. Sõna võtab Montforti juht, siis isa, siis Anabel, ja jälle otsast peale. Seda kõike vaoshoitud toonil, sunnitud võltsnaeratuste ja tühjade lubaduste saatel.

Oleks vaid Elane siin. Oleksin pidanud ta kaasa võtma. Ta palus seda. Õigupoolest lausa anus. Tüdruk on alati soovinud mu lähedal püsida, isegi surmaohus. Üritan mitte mõelda meie viimastele koosveedetud hetkedele, ta kehale oma käte vahel. Ta on minust saledam, kuid pehmem. Ptolemus ootas ukse taga ja hoolitses selle eest, et meid ei segataks.

„Las ma tulen kaasa,” sosistas ta mulle kümme korda, sada korda kõrva sisse. Kuid nii tema kui ka minu isa keelasid selle ära.

Aitab, Evangeline.

Nüüd nean end maapõhja. Selle kaose keskel poleks nad ealeski aru saanud. Lõppude lõpuks on Elane variline ning nähtamatut tüdrukut pole raske sisse smugeldada. Tolly oleks aidanud. Ta poleks keelanud oma naisel kaasa tulla, kui oleksin ta abi palunud. Kuid ma ei saanud. Kõigepealt oli tarvis võita lahing, mille võitmises ma sugugi kindel ei olnud. Ning ma ei kavatsenud seda riski temaga koos võtta. Ta on küll andekas, kuid Elane Haven ei ole sõdalane. Ning keset lahingumöllu hajutaks ta vaid mu tähelepanu ja ajaks muretsema. Siis ei saanud ma endale kumbagi lubada. Aga nüüd...

Lõpeta.

Mu sõrmed tõmbuvad vastu trooni käetugesid krõnksu ja anuvad, et raua sakilisteks tükkideks vooliksin. Kodus olid Ridge’i maja arvukad metalli täis galeriid lihtne teraapiavahend. Sain rahus hävitada. Suunata mis tahes värske raevu pidevalt muutuvatesse kujudesse, vaevamata pead selle üle, mida keegi teine võib arvata. Huvitav, kas leiaksin siin Corviumis pisut privaatsust, et sedasama teha. Võimalus end nõnda välja elada hoiab mind hulluks minemast. Kriibin küüniseks muudetud sõrmusega tooli, metall vastu metalli. Piisavalt vaikselt, et vaid ema kuuleks. Ta ei saa mind selle eest hurjutada, mitte kogu meie veidra nõukogu silme all. Kui pean juba väljanäitusel olema, võin samahästi ka pisut eeliseid nautida.

Viimaks suudan mõtted Anabeli haavatavalt kaelalt ja Elane’i puudumiselt eemale tirida. Kui kavatsen välja nuputada, kuidas isa plaanist pääseda, pean vähemalt tähele panema.

„Nende armee on taandumas. Kuningas Maveni vägedele ei tohi anda aega uuesti koondumiseks,” märgib isa jahedalt. Ta selja taga kõrguvatest akendest on näha, et päike on alustanud laskumist läänehorisondil hõljuvate pilvede vahele. Põrmustatud maastik suitseb endiselt. „Ta lakub haavu.”

„Poiss on juba otsaga Vinelinnas,” ei jää kuninganna Anabel kiiret vastust võlgu. Poiss. Ta viitab Mavenile nii, nagu too ei olekski ta lapselaps. Ilmselt seda naine enam ei tunnista. Mitte pärast seda, kui Maven aitas tappa ta poega, kuningas Tiberiast. Maven ei ole tema veri, vaid Elara ja ainult Elara oma.

Anabel nõjatub küünarnukkidele toetudes ettepoole ja põimib kortsus sõrmed kokku. Ühes välgatab ta vana räsida saanud, kuid siiski helkiv abielusõrmus. Kui ta meid kõiki Ridge’i majas jalust rabas teatega, et kavatseb oma pojapoega toetada, ei kandnud ta peaaegu üldse metalli. Et end meie magnetronitajude eest peita. Nüüd kannab ta seda avalikult, nagu peibutades meid krooni või ehteid ta vastu ära kasutama. Iga viimne kui asi selle naise juures on kalkuleeritud valik. Ja ka ta ise pole relvitu. Anabel oli enne kuningannaks saamist sõdalanna, ohvitser Järvemaa rindel. Ta on põrmustaja, kelle puudutus tapab ja suudab tuhaks muuta ja õhku lasta mille ja kelle tahes.

Kui ma naist olukorra pärast, millesse ta mind sunnib, ei vihkaks, peaksin temast vähemasti pühendumuse tõttu lugu.

„Ja selsamal tunnil jõuab enamik ta vägedest teisele poole Maiden Fallsi ja üle piiri,” lisab kuninganna. „Praegu on nad Järvemaal.”

„Ka Järvemaa armee on kannatada saanud, täpselt sama haavatav. Peaksime ründama, kuni veel saame, kas või selleks, et mahajäänud ära noppida.” Isa pöörab pilgu Anabelilt ühele meie Hõbedastest isandatest. „Larise laevastikku oleks võimalik tunniga valmis panna, kas pole?”

Kindral Laris teritab isa pilgu all tähelepanu. Ta plasku on tühjaks saanud ja järele on jäänud vaid vines võidujoovastus. Mees köhatab kurgu puhtaks. Tunnen ka teisel pool saali ta alkoholihaisust hingeõhku. „Oleks tõesti, Teie Majesteet. Peate vaid käsu andma.”

Üks madal hääl katkestab teda. „Kui seda teete, olen vastu.”

Cali esimesed sõnad pärast Mare Barrow’ga nägelemast naasmist ei jää kohe kindlasti tähelepanuta. Ta kannab musta punaste kaunistustega rüüd nagu oma vanaemagi, olles juba ammu kõrvale heitnud lahingus kantud laenatud mundri. Noormees istub Anabeli kõrval, endale määratud kohal nii vanaema eesmärgi kui ka ta kuningana. Cali onu, Julian Jacoste’i kojast, püsib ta vasakul käel ning paremal pool istub Lerolanide kuninganna. Nende üllast ja võimsast soost Hõbedaste vahel loob ta mulje üksmeelsest rindest. Väärilisest kuningast, kelle nimel võidelda.

Vihkan teda selle eest.

Cal oleks võinud mu piinad lõpetada, meie kihluse katkestada, tagasi lükata isa pakkumise minuga naituda. Kuid krooni nimel heitis ta kõrvale hoopis Mare. Krooni nimel sundis ta mu lõksu.

„Mida?” on kõik, mida isa vastab. Ta on vähese jutu ja veel vähesemate küsimuste mees. Ainuüksi selle sõna kuulmine teeb rahutuks ning tõmbun paratamatult pingesse.

Cal ajab vaikides õlad sirgu ja oma turjaka kogu suuremaks. Ta toetab lõua sõrmenukkidele, kulmud mõtlikult kipras. Noormees paistab suurem, vanem, targem. Rifti kuningaga samas liigas.

„Ütlesin, et oleksin vastu korraldusele saata välja flotill või mis tahes meie liidu üksus, et vastasele vaenulikule territooriumile järele kihutada,” vastab Cal kindlalt. Pean tunnistama, et isegi kroonita on temas midagi kuninglikku. Olek, mis nõuab tähelepanu, kui mitte lugupidamist. See ei ole üllatav, kuna ta on seda ju õppinud, ning Cal on kahtlemata äärmiselt kuulekas õpilane. Noormehe vanaema tõmbab huuled kitsaks, kuid siiraks naeratuseks. Ta on poisi üle uhke. „Vinelinn on endiselt sõna otseses mõttes miiniväli ja meil on väga vähe luureandmeid, millele teisel pool koske tugineda. See võib olla lõks. Ma ei riski selle nimel sõdurite eluga.”

„Selles sõjas on iga asi risk,” kuulen Ptolemust isa teisel käel lausumas. Ta sirutab end samamoodi kui Calgi ja ajab end troonil täies pikkuses sirgu. Loojuv päike annab Tolly juustele punaka varjundi ja paneb õlitatud hõbedased kiharad printsikrooni all kumama. Sama valgus kallab Cali üle ta koja värvidega – silmis punane ja selja taga pikenemas mustad varjud. Nad ei pööra teineteiselt pilku, nagu meestel veidral kombel tavaks. Kõik on võistlus, pilkan endamisi.

„Missugune läbinägelikkus, prints Ptolemus,” märgib Anabel tuimalt. „Kuid Tema Majesteet Norta kuningas teab ka ise väga hästi, mida sõda tähendab. Ning olen tema hinnanguga nõus.”

Juba nimetab ta noormeest kuningaks. Ma ei ole ainuke, kes naise sõnavalikut märkab.

Cal langetab pahviks lööduna silmad. Ta kogub end kiiresti, hambad otsustavalt kokku surutud. Tema valik on tehtud. Nüüd enam tagasiteed ei ole, Calore.

Montforti peaminister Davidson noogutab oma kohalt teise laua ääres. Ilma Vereva Valve pealiku ja Mare Barrow’ta jääb ta hõlpsasti kahe silma vahele. Olin ta olemasolu peaaegu unustanud.

„Olen samal arvamusel,” lausub ta. Isegi mehe hääl on ilmetu, ilma igasuguse rõhuasetuse või aktsendita. „Ka meie armeed vajavad taastumiseks aega ning see liit vajab aega, et leida...” Peaminister teeb mõtlemiseks pausi. Ma ei suuda ikka veel ta ilmest midagi välja lugeda ning see käib mulle hulluseni närvidele. Kahtlen, kas isegi lausuja suudaks ta vaimsetest kaitsevallidest mööda lipsata. „Tasakaal.”

Mu ema ei ole nii stoiliselt rahulik kui isa ning naelutab uusverelisest juhile oma hõõguvalt sünge pilgu. Ta madu teeb sedasama ja pilgutab peaministri suunas silmi. „Seega luureandmed puuduvad – kas teisel pool piiri spioone ei olegi? Andestage, söör, kuid mulle oli jäänud mulje, et Vereval Valvel,” ta peaaegu sülgab neid sõnu, „on peen luurajate võrgustik nii Nortas kui ka Järvemaal. Neist võiks ju ometi kasu olla, kui just Punased iseennast ja oma jõudu vääriti ei esita.” Vastikustunnet tilgub igast ta sõnast nagu mürki kihvadest.

„Meie luuretöötajatega on kõik korras, Teie Majesteet.”

Punaste kindral, blond naine, kelle näolt ei kao ealeski üleolev irve, marsib tuppa, Mare kannul. Mõlemad kõmbivad ukse juurest üle nõukogusaali Davidsoni kõrvale istuma. Nad liiguvad kärmelt ja vaikselt, justkui see suudaks kuidagi kõikide kohalviibijate pilke vältida.

Istet võttes hoiab Mare pilgu otse enda ees, kõigist inimestest just minu peal. Oma üllatuseks tajun ta pilgu varjus kummalist emotsiooni. Võib see olla häbi? Ei, pole võimalik. Sellest hoolimata kerkib mu näkku kuumus. Loodetavasti ma ei punasta, vihast ega piinlikkustundest. Mu sees hõõguvad mõlemad, ning ka põhjusega. Pööran pilgu tüdrukult ära Calile, kas või selleks, et mõtteid eemale viia ainsa inimese abil, kes on veel närusemas seisus kui mu enesetunne.

Kahtlemata püüab ta end tüdruku lähedusest mitte kõigutada lasta, kuid Cal ei ole oma vend. Erinevalt Mavenist ei oska ta oma emotsioone kuigivõrd vaka all hoida. Ta naha all lööb õitsele hõbedane õhetus, mis toonib ta põski, kaela ja isegi kõrvalesti. Temperatuur ruumis tõuseb pisut, väreledes kaasa mis tahes emotsiooniga, millega ta hetkel maadleb. Milline narr, parastan sisimas. Tegid oma valiku, Calore. Saatsid meid mõlemaid hukatusse. Võiksid vähemalt teeselda, et hoiad asjad kontrolli all. Kui keegi üldse südamevalu tõttu hulluks läheb, peaks see olema mina.

Peaaegu ootan, et ta eksinud kassipojana niutsuma hakkaks. Selle asemel pilgutab Cal raevukalt silmi ja rebib pilgu Välguplikalt. Üks rusikas haarab tooli käetoest ning leekisütitav käevõru ta randmel kumab sureva päikese kumas punaselt. Ta hoiab end vaos. See ei sütti ning ei sütti ka mees.

Mare on Caliga võrreldes kui kivitükk. Jäik, kõigutamatu, tundetu. Isegi mitte sädemekest. Ta lihtsalt põrnitseb mind ainiti. See on kõhedust tekitav, kuid mitte väljakutsuv. Tüdruku pilgust puudub kummalisel kombel tavapärane viha. Mõistagi ei ole ta silmad lahked, kuid need ei ole ka ääreni tülgastust täis. Ju ei ole Välguplikal praegu eriti põhjust mind vihata. Mu rinnus hakkab pitsitama – kas ta teab, et see ei olnud minu valik? Peab teadma.

„Tore, et naasite, preili Barrow,” ütlen talle ning mõtlen seda tõsiselt. Ta ajab Calore printsid alati kaljukindlalt hajevile.

Tüdruk ei vasta ning ristab vaid käed.

Tema kaaslane, Vereva Valve kindral, sedavõrd tasase loomuga ei ole. Kahjuks. Naine narrib õnne ja kortsutab mu ema suunas kulmu. „Meie agendid tegutsevad hetkel vahetustega ja jälgivad kuningas Maveni taganevat armeed. Saime sõna, et tema sõdurid on hetkel marssimas Detraoni ning edenevad kiiresti. Maven ise koos paari kindraliga astus Erise järvele seilava laevastiku pardale. Oletatavasti suunduvad ka need Detraoni. Räägitakse Järvemaa kuninga matustest. Ja neil on palju rohkem tervendajaid kui meil. Lahingus ellu jäänud saavad taas võitlusvormi kiiremini kui meie.”

Anabel heidab isa suunas hukkamõistva altkulmupilgu. „Jah, Skonose koda on endiselt kildkondade vahel lõhestatud, enamik neist hoidmas anastaja poolele.” Nagu oleks see meie süü. Meie tegime, mis suutsime, veensime, keda suutsime. „Rääkimata sellest, et ka Järvemaal on oma nahatervendajate kojad.”

Davidson kallutab käeviipe ja napi naeratuse saatel pead. Ta silmanurkadesse tekivad kortsukesed, mis annavad aimu ta vanusest. Pakun, et ta on umbes neljakümne kanti, kuid kindlalt on raske öelda.

Mees puudutab mingisuguse kummalise austusavalduse või tõotuse märgiks sõrmedega kulmu. „Montfort annab oma osa. Kavatsen esitada palve tervendajate juurde saamiseks, seda nii Hõbedaste kui ka ardentite seast.”

„Palve?” mõnitab isa. Ka ülejäänud Hõbedased on sama segaduses ning leian end mööda istmerida alla vaatamas, et Tollyga pilke vahetada. Vend tõmbab kulmu kipra. Ta ei tea, mida Davidson silmas peab. Mu kõhtu tekib pisut õõnes tunne ning hammustan selle vaigistamiseks huulde. Tavaliselt teeb üks meist tasa selle, mis teisel puudub. Kuid selles asjas oleme mõlemad puntras. Nagu ka isa. Ükskõik kui vihane ma ta peale ka oleks, hirmutab see mind rohkem kui miski muu. Isa ei saa meid kaitsta asja eest, mida ta ei mõista.

Ka Mare ei saa aru ning tõmbab nina küsivalt kipra. Need inimesed, vannun endamisi. Kahtlen, kas isegi too üleolev armiline naine teab, mida Davidson silmas peab.

Peaminister ise muheleb pisut. Vanamees naudib seda. Ta langetab pilgu ja tumedad ripsmed riivavad ta põski. Soovi korral võiks ta nägus olla. Ilmselt ei teeni see ta eesmärki, mis iganes see ka on. „Nagu te kõik teate, ei ole ma kuningas.” Ta vaatab taas üles ja pöörab pilgu isa, siis Cali ja seejärel Anabeli poole. „Teenin oma rahva tahet ning mu rahvas on oma huve esindama valinud ka teisi poliitikuid. Nad peavad omavahel ühel nõul olema. Kui Montforti naasen, et sõdureid juurde paluda...”

„Naasete?” kordab Cal kajana ja Davidson vakatab. „Millal te kavatsesite meile sellest rääkida?”

Hetke pärast kehitab Davidson õlgu. „Praegu.”

Mare huuled kõverduvad. Ma ei saa aru, kas hukkamõistva või parastava muige alla surumiseks. Kuid ilmselt viimase.

Ma ei ole ainuke, kes seda märkab. Cali pilk vilksatab üha kahtlustavamalt vaheldumisi tüdrukule ja peaministrile. „Ja mida me teie äraolekul peale hakkame, peaminister?” nõuab ta. „Ootame? Või võitleme, üks käsi selja taha seotud?”

„Teie Majesteet, olen meelitatud, et peate Montforti oma eesmärgi saavutamiseks nii elutähtsaks,” märgib Davidson laialt naeratades. „Andestust, kuid mu riigi seadused ei ole rikkumiseks, isegi mitte sõjaajal. Ma ei reeda Montforti põhimõtteid ning seisan oma rahva õiguste eest. Lõppude lõpuks on nad osa neist, kes aitavad teil oma riiki tagasi nõuda.” Mehe sõnades peituv hoiatus on sama selge kui loid naeratus, mis ei ole ta näolt kadunud.

Isa on selles osavam kui Cal. Ka tema manab näkku tühja naeratuse. „Me ei paluks ealeski, et üks valitseja omaenda rahvale selja keeraks, söör.”

„Muidugi mitte,” lisab armiga Punane naine kuivalt. Isa ei tee ta lugupidamatusest väljagi, kuid seda vaid liidu nimel. Kahtlustan, et kui seda poleks, tapaks ta naise, et kõigile kombekohase käitumise kohta õppetund anda.

Cal rahuneb pisut ja annab parima, et pea selgena hoida. „Kui kaua te ära olete, peaminister?”

„See sõltub mu valitsusest, kuid eeldan, et arutelu ei tule pikk,” vastab Davidson.

Kuninganna Anabel lööb lustist käsi kokku. Ta naerab ja kurrud ta näos muutuvad sügavamaks. „Kui huvitav, söör. Ja mida teie valitsus pikaks aruteluks loeb?”

Praeguseks on mul tunne, et vaatan keskpäraste näitlejate juhitud etendust. Ainumaski neist, ei isa, Anabel ega Davidson, ei usalda ühtegi sõna, mida teised lausuvad.

„Oi, aastaid,” ohkab Davidson kuninganna teeseldud huumorile samaga vastates. „Demokraatia on isevärki asi. Mitte et keegi teist seda veel teaks.”

Viimane lause on mõeldud torkama ning see täidab oma eesmärki. Anabeli naeratus muutub jäiseks. Ta toksib käega vastu lauda, mis on teine hoiatav märk. Tema väe juures on hävitamine kukepea. Nagu ka meie ülejäänute puhul. Oleme kõik surmavad, igaühel oma põhjused mängus osalemiseks. Ma ei tea, kui kaua veel suudan vastu panna.

„Olen põnevil, et saan seda oma silmaga näha.”

Temperatuur tõuseb veel enne, kui viimane sõna Mare huulilt kosta jõuab. Tüdruk on ainuke, kes Cali suunas pilku ei heida. Prints jõllitab teda altkulmu, silmad põlemas ja hambad huuli närimas. Mare jääb kindlaks, ilme meeldivalt mittemidagiütlev. Mulle tundub, et ta on otse Davidsonilt koolitunde võtnud.

Surun käe kähku suule, et üllatunud itsitust summutada. Mare Barrow on Calore meeste endast välja ajamises nii põrgulikult andekas. Nüüd ma juba kahtlustan, et ehk ta plaanib seda ette. Lebab öösiti üleval ja sepitseb, kuidas kõige paremini Mavenit segadusse ja Cali hajevile ajada.

Kuid kas ta teeb nii? Kas ta suudaks?

Üritan vaistlikult summutada rinnus hõõgvele löövat lootusesädet. Siis lasen sel lõkkele puhkeda.

Maveniga tegi küll. Hoidis teda tegevuses. Rivist väljas. Sinust eemal. Miks ta ei võiks sama teha ka Caliga?

„Sellisel juhul sobiksid hoopis sina hästi Norta saadikuks.” Üritan kõlada igavlevalt, tülpinult. Mitte innukalt. Ma ei taha, et keegi taipaks, et heidan kondi kaugele eemale, teades, et kutsikas tormab sellele järele. Mare pilk tuhiseb mulle ja ta kulmud kerkivad terve sentimeetri võrra. Ole nüüd, Mare. Mul on hea meel, et keegi ei saa mu mõtteid lugeda.

„Ei sobiks, Evangeline,” vastab Cal sõnu kiiruga läbi kokkusurutud hammaste pressides. „Ma ei soovi olla lugupidamatu, peaminister, kuid me ei tea teie rahva kohta piisavalt...”

Kallutan pead ja plagistan oma kihlatu poole silmi. Hõbedased juuksed libisevad üle soomustatud rüü mu rangluul. Võim, mis mul sel hetkel on, olgu kui tahes väike, kihutab läbi närvide. „Ja mis oleks parem viis teada saada? Ta võetaks hästi vastu, kangelasena. Montfort on uusvereliste riik. Tema kohalolek oleks meile kasulik. Kas pole nii, peaminister?”

Davidson naelutab oma tühja pilgu minule. Tunnen, kuidas see minust otse läbi tungib. Vaata palju tahad, Punane. „Kahtlemata.”

„Ja usute, et ta kannab oma sealsetest leidudest ette? Midagi kaunistamata või välja jätmata?” turtsatab Anabel umbusklikult. „Võite kindel olla, printsess Evangeline, et sel tüdrukul pole lojaalsust ühegi hõbeverelise vastu.”

Nii Cal kui ka Mare langetavad korraga pilgu, justkui võideldes sooviga teineteisele otsa vaadata.

Kehitan õlgu. „Saatke siis mõni Hõbedane temaga kaasa. Ehk isand Jacos?” Kollases rüüs eakas mees paistab oma nime kuuldes jahmuvat. Tal on räsitud väljanägemine nagu kulunud kaltsul. „Kui õigesti mäletan, olete õpetlane, kas pole?”

„Tõepoolest,” pomiseb mees.

Mare tõstab järsult pea. Ta palged õhetavad, kuid muidu näib ta vaoshoitud. „Saatke meiega kaasa, keda ise soovite. Lähen Montforti ja ühelgi kuningal ei ole õigust mind takistada. Küll aga võib ta kahtlemata üritada.”

Oivaline. Calore tõmbub oma toolil pingesse. Ta vanaema istub ähvardavalt lähedal ja näeb noormehe kõrval pisike välja. Kuid nad on siiski silmanähtavalt sarnased. Samad pronksikarva silmad, laiad õlad, sirge nina. Sama sõdurisüda. Ja lõppkokkuvõttes ka sama ambitsioonikus. Kui prints kõnelema hakkab, jälgib kuninganna teda vastust peljates tähelepanelikult. „Niisiis, Norta tõelist kuningat hakkavad esindama isand Jacos ja Mare Barrow koos...”

Noormehe käevõru pillub sädemeid ja tekitab pisikese punase leegi. See astub aeglaselt mööda ta sõrmenukke.

„Tõeline kuningas esindab end ise,” kuulutab Cal, silmad lõkendamas.

Teisel pool saali surub Mare hambad risti. Pean end kõigest väest kokku võtma, et vaikselt istuma jääda, kuid sisimas hõiskan ja tantsin. Nii lihtsalt see käiski.

„Tiberias,” sisistab Anabel. Cal ei vaevu vastama. Ja naine ei saa talle peale käia. Ise tegid seda endale, rumal vana naine. Ise kutsusid teda kuningaks. Nüüd kuuletu.

„Pean tunnistama, et minus on pisut onu Juliani ja ema loomupärast uudishimu,” selgitab Cal. Ema mainimine ja meenutamine muudab ta tooni mahedamaks. Pean tunnistama, et ei tea naisest kuigi palju. Coriane Jacos ei olnud jututeema, mida kuninganna Elara talus. „Soovin seda sõltumatut vabariiki külastada ja välja selgitada, kas kõik kuuldud lood vastavad tõele.” Siis muutub ta hääl madalamaks. Ta vaatab Maret nii pingsalt, nagu suudaks tüdrukut sundida oma pilgule vastama. Seda ei juhtu. „Mulle meeldib asju oma silmaga näha.”

Davidson noogutab, midagi silmis vilgatamas, lastes oma mittemidagiütleval maskil hetkeks langeda. „Olete äärmiselt teretulnud, Teie Majesteet.”

„Väga hea.” Cal kustutab tulukese ja lööb siis nukid vastu lauda. „Siis on asi otsustatud.”

Printsi vanaema surub huuled kokku ja näeb välja, nagu oleks just midagi haput söönud. „Otsustatud?” turtsatab ta. „Miski ei ole otsustatud. Pead Delphies oma lipu maasse lööma, oma pealinna välja kuulutama. Pead endale võitma territooriume, vahendeid, inimesi, kallutama rohkem kõrgkodasid enda poolele...”

Cal ei lase end heidutada. „Vajan tõepoolest vahendeid, vanaema. Sõdureid. Montfortil on need olemas.”

„Sul on täiesti õigus,” lausub isa madalal kõminal, mis mu südames taas tuttava hirmu äratab.

On ta mu peale vihane, et peale käisin? Või on ta rahul? Lapsena õppisin, mida tähendab Volo Samose välja vihastamine. Muutud viirastuseks. Eiratuks, soovimatuks. Kuni saavutuste ja intelligentsusega taas ta poolehoiu välja teenid.

Piidlen isa silmanurgast. Rifti kuningas istub sirgeselgselt troonil, kahvatu ja täiuslik. Taban piinliku täpsusega pügatud habeme all kerget irvet. Ning hingan tasakesi, vaikselt kergendusest.

„Palve Norta õigusjärgselt kuningalt endalt jõuab peaministri valitsuses kaugele,” jätkab isa. „Ning see muudab meie liidu vaid tugevamaks. Seega oleks mul igati õige saata omapoolne saadik, kes esindaks ka Rifti kuningriiki.”

Mitte Tolly, ära tee! kisendan mõttes. Mare Barrow lubas ta ellu jätta, kuid tema sõna vaevalt uskuda saab, eriti sedavõrd soodsates tingimustes. Kujutan seda juba ette. Rumal õnnetus, mis on tegelikult kõike muud. Ning ka Elane peaks minema kui kohusetundlik naine oma abikaasa kõrval. Kui isa saadab Tolly, saame tagasi surnukeha.

„Evangeline läheb teiega kaasa.”

Iiveldustunne pühib kergenduse hetkega.

Ma ei suuda otsustada, kas peaksin veel ühe peekri veini tellima või oma jalad täis oksendama. Mu peas kisendavad hääled, igaüks kordamas sedasama.

Ise tegid seda endale, rumal väike plika.