Читать книгу Punane Kuninganna 4: Sõjatorm - Victoria Aveyard - Страница 7

Mare

Mu naer kajab mööda idamüüre ja üle tumedate väljade. Olen kahekorra kõveras, käed vastu siledat kaitsevalli surutud, ja ahmin õhku. Ma ei suuda seda kontrollida. Tõeline naer, sügav ja otse kõhupõhjast, vallutab kõik. Heli on õõnes, järsk ja harvast kasutamisest tolmune. Mu armid tulitavad ja saadavad mööda kaela ja selgroogu valutorkeid, kuid ma ei suuda seda tagasi hoida. Naeran, kuni roided valutavad ja pean istet võtma, selg vastu külma kivi. See ei lõpe ka siis ning isegi kui huulde hammustan, lipsavad tillukesed pahvakud ikka üle huulte.

Mind ei kuule keegi peale patrullide ja vaevalt neid mingi üksinda pimeduses naerev tüdruk huvitab. Olen välja teeninud õiguse naerda, nutta või karjuda, kuidas ise heaks arvan. Osake minust soovib teha kõike kolme. Kuid naer jääb peale.

Kõlan hullumeelselt ja võib-olla olengi seda. Pärast tänast on mul igal juhul põhjendus olemas. Inimesed korjavad teisel pool Corviumi veel surnukehi kokku. Cal eelistas oma krooni kõigele, mille nimel minu arvates võidelnud olime. Mõlemad on veritsevad haavad, mida ükski tervendaja parandada ei suuda. Haavad, mida pean praegu oma terve mõistuse nimel eirama. Ainus, mida teha saan, on nägu käte vahele matta, hambad risti suruda ja sisemuses pulbitseva idiootse naeruga võidelda.

See on täielik otsatu hullumeelsus.

Evangeline, Cal ja mina, kõik koos Montforti minemas. Milline täielik naljanumber.

Seda ütlesin ka teates Kilornile, kes on endiselt turvaliselt Piedmontis. Ta sooviks kõigest kuulda, nii palju kui rääkida saan. Pärast seda, kui veensin teda maha jääma, on igati õiglane teda asjadega kursis hoida. Ja loomulikult tahan, et ta kursis oleks. Soovin, et oleks keegi, kes minuga koos naeraks ja kiruks seda, mis on tulemas.

Kõkutan taas kumedalt ja toetan pea tagasi vastu müüri. Tähed mu pea kohal on kui nõelapisted, Corviumi tuledes ja tõusva kuu valguses tuhmid. Need nagu jälgiksid all kindluslinnas toimuvat. Huvitav, kas Iris Cygneti jumalad naeravad mu üle. Kui nad üldse olemas on.

Huvitav, kas ka Jon naerab.

Mõte temale muudab vere mu soontes jäiseks ja tapab viimase alles jäänud maniakaalse itsituse. See neetud ettekuulutav uusvereline hulgub kusagil ringi, meile tabamatu. Kuid millega ta tegeleb? Istub künkanõlval ja vaatab? Laseb oma punastel silmadel edasi-tagasi tiksuda, kui meie üksteist notime? On ta mingisugune mängujuht, kes saab rahulduse meie positsioonidele nügimisest ja enda suva järgi valitud tuleviku välja mängimisest? Kui see oleks kuidagimoodigi võimalik, üritaksin teda leida. Sundida teda meid hukatusliku saatuse eest kaitsma. Ent see on absurdne. Ta teaks, et tulen. Saame Joni leida vaid siis, kui ta ise seda soovib.

Nühin ärritunult sõrmedega üle näo ja peanaha, nii et küüned nahka kraabivad. Tekkiv aisting toob mu tasahilju tagasi tegelikkusesse. Nagu ka külm. Kivi mu keha all kaotab öö edenedes soojust. Mundri õhuke kangas ei kaitse mind kuigivõrd lõdisemise eest ja müüri teravad kivikõvad servad ei ole just kuigi mugavad. Sellest hoolimata ei liigu ma paigast.

Liigutamine tähendab und, kuid ka tagasi alla minemist. Teiste juurde, kasarmusse. Isegi kui manan näole oma kõige uhkema põrnitsuse ja annan jalgadele valu, pean ikkagi silmitsi seisma Punaste, uusvereliste ja ka Hõbedastega. Kindlasti Julianiga. Kujutan juba ette, kuidas ta mu välivoodil ootab, valmis järjekordset loengut pidama. Mul pole aimugi, mida ta öelda võiks.

Arvatavasti hoiab ta Cali poolele. Kõige lõpus. Kui saab selgeks, et me ei lase Calil troonile jääda. Hõbedased on verele kõigutamatult ustavad. Ja Julian on kõigutamatult ustav oma surnud õele. Cal on viimane, mis on temast jäänud. Mees ei pööra kogu oma revolutsiooni- ja ajaloojutust hoolimata sellele selga. Ta ei jäta Cali üksi.

Tiberiast. Kutsu. Teda. Tiberiaseks.

Isegi nimele mõtlemine teeb haiget. Ta pärisnimele. Ta tulevikule. Tiberias Calore Kuues, Norta Kuningas, Põhja Lõõm. Kujutlen teda venna troonil, turvaliselt kidakivist kongis. Või tiriks ta välja teemantklaasist põrguleegid, millel istus ta isa? Hävitaks iga jälje Mavenist, kustutaks ta ajaloost? Ta ehitab oma isa palee taas üles. Norta kuningriik saab taas endiseks. Kui välja jätta Samos Rifti kuningana, on kõik taas nii, nagu oli ette nähtud päeval, mil areenile prantsatasin.

Muutes kõik, mis on pärast seda päeva toimunud, tühiseks.

Ma ei ole nõus sel juhtuda laskma.

Ja õnneks ei ole ma selles ettevõtmises üksi.

Kuuvalgus kumab mustal kivil, muutes kõikide tornide ja kaitsevalli kuldsed kaunistused hõbedaselt helkivaks. Mu all peavad vahti punastes ja rohelistes mundrites ringi uitavad patrullid. Verev Valve ja Montfort. Nende ametivendi, kojavärvides Hõbedasi, on vähem näha ning nad hoiavad omaette. Kollased Larised, mustad Havenid, punasinised Iralid, punaoranžid Lerolanid. Samoste värve pole kusagil. Tänu Volo ambitsioonikusele ja soodsale võimalusele on nad nüüd kroonitud pead. Pole tarvidust aega raisata millelegi nii lihtlabasele kui öine valvekord.

Huvitav, mida Maven sellest arvab. Tiberias oli talle selline kinnisidee, et võin vaid ette kujutada raskust, mille ta õlgadele paneb veel üks konkureeriv kuningas nagu Volo. Kõik keerles ta venna ümber, kuigi pealtnäha oli Mavenil kõik, mida tahta võis. Kroon, troon, mina. Sellest hoolimata tundis ta end varjus olevat. Elara kätetöö. Naine väänas ja vormis noormehe selleks, keda tal tarvis oli, samavõrra nii luues kui ka lõhkudes. Maveni kinnisidee toitis ta võimujanu ja võimaldas kesta ka kuninganna omal. Laieneb see ka kuningas Volole? Või piirduvad Maveni süngeimad ja ohtlikemad ihad meiega? Tappa Tiberias, jätta mind endale?

Seda oskab öelda vaid aeg. Kui ta uuesti ründab, ning seda ta teeb, saan teada.

Loodan vaid, et oleme valmis.

Davidsoni sõdurid, Verev Valve ja meie üha laienev salategevus – meist piisab. Peab piisama.

Kuid see ei tähenda, et ma ei või ettevaatusabinõusid rakendada.

„Millal me lahkume?”

Selleks oli küll tarvis omajagu pelutavat inimkontakti, kuid suutsin end Davidsoni tööruumidesse rääkida. Ta on enda kasutusse saanud paar suuremat kabinetti juhtimissektoris, mis on hetkel täis Montforti tähtsaid ninasid. Ja ka Vereva Valve omi, kuigi Farleyt siin ei ole. Sõjaväelased ei lase end minu sisenemisest häirida ja teevad ruumi saabujale, keda omavahel ikka veel Välguplikaks kutsuvad. Enamik tegeleb pakkimisega. Peamiselt paberid, kaustad, kaardid. Mitte midagi sellist, mis ka tegelikult ühelegi siinviibijale kuuluks. Luureandmed minust targematele läbi närimiseks. Ilmselt jäid need maha Hõbedastest sõjaväelastest, kes viimati neid ruume kasutasid.

Sagina keskel seisab Ada, üks mu uusvereline värvatu. Ta pilk libiseb üle viimse kui paberilipaka, enne kui keegi teine selle ära pakib. Tüdruk talletab kõik oma täiuslikku mällu. Möödudes me pilgud ristuvad ning noogutame teineteisele. Kui Montforti läheme, saadetakse Ada Farley käsul Ülemjuhatusse. Ilmselt ei näe ma teda pikka aega.

Davidson vaatab oma lagedalt laualt üles. Ta viltustesse silmanurkadesse ilmuvad kurrud, mis on ka ainuke märk naeratusest. Kabineti karmist, mitte kedagi kaunistavast valgusest hoolimata näeb ta välja nägusam kui kunagi varem. Silmapaistev. Heidutav. Võimu poolest kuningas, isegi kui tal seda tiitlilt ei ole. Kui mees viipab, et lähemale astuksin, meenutan neelatades, kuidas ta piiramisrõngas välja nägi. Verine, kurnatud, hirmul. Ja otsusekindel. Nagu ka me ülejäänud. See rahustab mind pisut.

„Said seal ennist kenasti hakkama, Barrow,” sõnab ta. Peaminister jõnksatab peaga umbkaudu torni suunas.

Pilgutan üllatunult silmi ja turtsatan. „Pead silmas, et hoidsin suu kinni.”

Keegi akna juures naerab. Vaatan sinnapoole ja näen vastu klaasi nõjatuvat Tytonit, käed ristatud ja ühe silma kohal rippumas valge juuksekihar nagu ikka. Ka tema kannab puhast metsarohelist mundrit, olgugi et see on randmetest ja säärtest pisut lühike. Ei mingit välgutähist, mis näitaks, kes ta on – elektron nagu minagi. Sest see ei ole tema munder. Viimane kord, kui teda nägin, oli ta pealuust jalatallani hõbeverega koos. Tyton trummeldab sõrmedega vastu käsivart, justkui näidates, kui ohtlikud relvad need on.

„On see võimalik?” küsib ta mulle otsa vaatamata mada-lal häälel.

Davidson seirab mind ja vangutab kergelt pead. „Õigupoolest olen rahul sellega, mida teistele ütlesid, Mare. Minu koju saatmise kohta.”

„Nagu ütlesin, pakub mulle huvi...”

Peaminister tõstab peopesa minu poole ja katkestab mind poolelt sõnalt. „Jäta. Arvan, et isand Jacos on siin ainus, kes teeb üldse midagi pelgalt uudishimust.” Noh, ta ei eksi. „Mida sa tegelikult Montfortist soovid?”

Akna all seisva Tytoni silmad välgatavad valguse käes, kui ta viimaks suvatseb mulle otsa vaadata.

Ajan pea püsti. „Vaid seda, mida lubasid.”

„Ümberasumist?” Ometi kord paistab Davidson ehedalt jahmunud. „Sa tahad...”

„Tahan, et mu perel oleks turvaline.” Mu hääl ei löö hetkekski kõikuma. Lisan oma hoiakule pisut seda, mida üks surnud Hõbedane ja ta etiketitunnid mulle pähe tagusid. Selg sirgu, õlad taha. Hoia silmsidet.

„Oleme tõepoolest sõjas,” jätkan. „Norta, Piedmont, Järvemaa ja ka teie vabariik. Mitte kuskil ei ole kummaltki poolt turvaline. Kuid teie asute kõige kaugemal ning näite olevat tugevaimad, või vähemasti kõige paremini kaitstud. Arvan, et oleks parim, kui saaksin oma pere isiklikult sinna viia. Enne kui tulen tagasi ja viin lõpule selle, mida minust paremad on alustanud.”

„Lubadus kehtis uusverelistele, preili Barrow,” lausub Davidson tasaselt. Ta hääl peaaegu kaob meid ümbritsevasse sagimisse.

Mu kõhus tõmbub õõnsaks, kuid manan näole karmima ilme. „Mina nii ei arva, peaminister.”

Mees manab taas näole oma ilmetu naeratuse ja taandub tavapärase maski taha. „Tõesti, peadki mind nii südametuks?” Kummaline nali, kuid Davidson ongi üks läbinisti kummaline mees. Ta välgatab ühtlast hambarida. „Loomulikult on sinu pere teretulnud. Montfort võtaks nad uhkusega oma kodanikeks. Ibarem, kas saad hetkeks?” lisab ta kellelegi üle mu õla.

Kõrvaltoast tõttab välja üks mees ning võpatan tahtmatult. Ta on uusverelistest kaksikute Rashi ja Tahiri täielik koopia. Kui ma ei teaks, et Tahir on endiselt Piedmontis ja Rash Archeonis, mõlemad liikumise heaks teavet edastamas, usuksin, et ta ongi üks kaksikutest. Kolmikud, taipan kiiresti ning kurku kerkib kibedus. Mulle ei meeldi üllatused.

Ibaremil on tumepruun nahk, mustad juuksed ja hoolikalt kujundatud habe nagu ta vendadelgi. Jõuan heita pilgu ta lõual karvade varjus olevale armile, mis on valgeks valliks tuhmunud. Ka tema kannab märki – kunagi ammu tegi selle Hõbedane isand, et poissi identsetest vendadest eristada.

„Meeldiv tutvuda,” pomisen ja vaatan Davidsonile vidu-kil silmi otsa.

Peaminister tajub mu rahutust. „Ohjaa, tema on Rashi ja Tahiri vend.”

„Poleks arugi saanud,” torkan kuivalt vastu.

Ibarem naeratab napilt ja kallutab tervituseks pead. „Rõõm teiega viimaks kohtuda, preili Barrow.” Siis pöördub ta ootavalt peaministri poole. „Mida te vajate, peaminister?”

Davidson silmitseb teda. „Saada Tahirile sõna. Lase tal Barrow’dele teada anda, et nende tütar võtab nad homme kaasa. Montforti ümber asustamiseks.”

„Jah, söör,” vastab mees. Ta pilk klaasistub hetkeks, kuni sõnum tema teadvusest venna omasse liigub. Hoolimata sadadest kilomeetritest nende vahel kulub selleks vaid sekund. Mees kallutab taas pead. „Edastatud, söör. Tahir õnnitleb ja ütleb preili Barrow’le tere tulemast.”

Loodan vaid, et vanemad on pakkumisega nõus. Mitte et nad poleks. Gisa tahab minna ja ema toimib tema eeskujul. Bree ja Tramy järgnevad emale. Kuid isa puhul ei ole ma kindel. Mitte siis kui ta teab, et ma ei jää nende juurde. Palun minge. Palun laske mul seda teie heaks teha.

„Tänage teda minu poolt,” pomisen ikka veel mehest häirituna vastuseks.

„Edastatud,” teatab Ibarem taas. „Tahir ütleb, et olete väga teretulnud.”

„Tänan teid mõlemat,” segab Davidson mõjuva põhjusega vahele. Vennad võivad hulluksajava tempoga edasi-tagasi mõtteid vahetada, kuigi kui nende ühendatud ajud kõrvuti asuvad, on asi veel hullem. Ibarem noogutab vabaks laskmise peale ning liigub jalgade sahinal minema, et mujal oma tööd jätkata.

„On neid veel mõni, keda mainida võiksid?” sisistan ettepoole nõjatudes, et peaministri poole hambaid kiristada.

Ta ei lase mu meelepahal end segada. „Ei, kuigi mulle meeldiks, kui mul nendesuguseid rohkem käepärast oleks,” ohkab ta. „Naljakas lugu nende vendadega. Tavaliselt on ardentitel Hõbedasest vasted, kuid nendesuguseid ei ole ma meie verega rahvast väljaspool kohanud.”

„Ta aju tundub teistsugune kui kellegi teise oma,” pomiseb Tyton.

Silmitsen teda teravalt. „Ütled seda väga muret tekitaval viisil.”

Tyton kehitab vaid õlgu.

Pöördun sama tarmukalt Davidsoni poole tagasi, kuid ei suuda jätta tähelepanuta, missuguse kingituse ta mulle just tegi. „Tänan selle eest. Tean, et juhid riiki ja see ei pruugi kuigi oluline tunduda, kuid minu jaoks on see väga tähtis.”

„Loomulikult on,” vastab Davidson. „Ning loodan sama teha ka teiste sinu pere taoliste perede jaoks kohe, kui see on võimalik. Mu valitsus arutab hetkel, kuidas tulla toime olukorraga, mis on kiiresti kasvamas pagulaskriisiks, ning kuidas liigutada juba ümber paigutatud Punaseid ja uusverelisi. Ent sulle võib teha erandeid, selle eest, mida oled juba teinud ja mida teed tulevikus.”

„Ja mida olen ma teinud? Tegelikult?” Sõnad lipsavad üle huulte, enne kui jõuan need alla neelata. Üle mu põskede levib kuumus.

„Lõid millegi purustamatu sisse mõrad.” Davidson kõneleb, nagu oleks see ilmselge. „Tegid raudrüüle mõlgid. Keerasid kujuteldava purgi kaane pisut lahti, preili Barrow. Las meie avame selle lõplikult.” Mehe naeratus on tõeline, lai, valge ja kõrvuni. See meenutab mulle kassi. „Ja pole mingi pisiasi, et tänu sinule sõidab Vabariiki Norta troonile pürgija.”

Seda kuuldes käib mu kehast läbi tuline jutt. On see ähvardus? Kummardun kiirelt üle laua, peopesad vastu puitu ja hääl hoiatavalt madal. „Soovin sinu sõna, et talle ei tehta kurja.”

Peaminister ei kõhkle. „Saad selle,” vastab ta samal toonil. „Ma ei puuduta ta peas juuksekarvagi. Ega ka keegi teine, senikaua kui Calore minu riigis viibib. Sul on mu pühalik tõotus. Mul ei ole kombeks nõnda tegutseda.”

„Tore,” kostan vastuseks. „Sest oleks naeruväärselt rumal kaotada puhver meie liidu ja Maven Calore vahel. Ja sa ei ole ju rumal mees, eks ole, peaminister?”

Kassilik irve muutub laiemaks. Ta noogutab.

„Kas väikesele printsile ei tuleks mitte kasuks midagi teistsugust näha?” Davidson kergitab oma hoolitsetud halli kulmu. „Ilma kuningata riiki?”

Näha, et see on võimalik. Et kroon, troon, ei ole tema kohustused. Ta ei pea olema kuningas või prints. Mitte siis, kui ta seda olla ei taha.

Kuid arvan, et tahab.

„Jah,” on kõik, mida öelda oskan. Ja millele loota saan. Lõppude lõpuks, kas ma mitte ei kohanud Tiberiast esmakordselt pimedas trahteris kedagi teist mängimas, et näha, milline maailm tegelikult välja näeb? Näha, mis peaks muutuma?

Davidson nõjatub tahapoole ja on ilmselgelt minuga lõpetanud. Teen sama. „Võid arvestada, et su palve on täidetud,” lausub ta. „Ja täna õnne, et peame nagunii kõigepealt Piedmonti naasma, või vastasel juhul ei pruugiks ma olla nii järeleandlik soovile sinna tervet tonni Barrow’sid vedada.”

Ta teeb mulle peaaegu silma.

Mina peaaegu naeratan.

Poolel teel kasarmute juurde taipan, et keegi järgneb mulle läbi kindluslinna. Sammud püsivad mul tihedalt kannul, käänulisel tänaval kerged ja ühtlased. Helendavad tuled jätavad kaks varju – minu ja kellegi teise oma. Tõmbun rahutult pingule, kuid ei karda. Corvium on koalitsioonisõdureid tuubil täis ja kui keegi neist on nii rumal, et mulle halba soovida, võib ta minugi poolest vabalt katset teha. Suudan end kaitsta. Mu naha all lainetavad sädemed, mida pole mingi vaev valla päästa. Valmis ründama.

Pöördun kannapealt ringi, lootes tundmatut ootamatult tabada. Tulutult.

Evangeline peatub sujuvalt, äraootavalt, käed rinnal risti ja tumedad täiuslikud kulmud kergitatud. Ta kannab endiselt toretsevat turvist, mis sobiks paremini kuninga õukonda kui lahinguväljale. Ent krooni pole. Neiu kulutas varem kogu oma vaba aja igast kättejuhtuvast metallijupist tiaarade ja peavõrude vormimisele. Kuid nüüd, mil tal on täielik õigus seda kanda, on ta pea paljas.

„Käisin sul kaks linnajagu kannul, Barrow,” märgib ta pead selga heites. „Sa pidid ju mingisugune varganägu olema?”

Ennistine lakkamatu naer kipub taas peale ning ma ei suuda muigvel turtsatust alla suruda. Tüdruku torge on tuttav ning kõik tuttavlik näib praegusel hetkel lohutavana. „Ära muutu kunagi, Evangeline.”

Üle kaaslase näo vilksatab välkkiire naeratus. „Mõistagi mitte. Milleks täiuslikku asja lõhkuda?”

„Noh, ärge palun laske end kauem oma täiuslikust elust eemal hoida, Teie Kõrgus,” kinnitan vastu. Astun endiselt muiates kõrvale ja teen tal tee vabaks. Paljastan ta vale. Evangeline Samos ei otsinud mind selleks üles, et solvanguid vahetada. Käitumine nõukogu saalis tegi ta ajendid päevselgeks.

Tüdruk pilgutab silmi ja pisut ta kuraasikusest hajub. „Mare,” lausub ta nüüd mahedamalt. Paluvalt. Kuid uhkus ei luba tal teha enamat, kui peaaegu anuda. See neetud Hõbedane selgroog. Tüdruk ei oska painduda. Keegi ei ole talle seda kunagi õpetanud ning keegi ei lubaks tal kunagi katsetada.

Hoolimata kõigest meie vahel juhtunust torkab mu südant haletsusnool. Evangeline kasvas Hõbedaste õukonnas ning on sündinud sepitsema ja ronima, võitlema sama raevukalt, kui ta kaitseb oma salajasi mõtteid. Kuid ta mask pole kaugeltki täiuslik, eriti võrreldes Maveni omaga. Pärast kuudepikkust kuninga silmis hiilivate varjude lugemist peegelduvad Evangeline’i mõtted tema omades kristallselgelt. Tüdrukust õhkub valu. Igatsust. Ta on nagu puuri pistetud kiskja, kel pole lootustki põgenema pääseda. Osaliselt soovin, et ta lõksu jääkski. Et ta aduks, missugune on elu, mida ta varem igatses. Tahaksin uskuda, et ma pole nii julm. Ja ka mitte rumal. Evangeline Samosest saaks mõjukas liitlane ning kui pean ta ära ostma millegagi, mida ta soovib, olgu siis pealegi.

„Kui otsid kaastunnet, kõnni edasi,” pomisen taas tühjale tänavale viibates. Kasutu ähvardus, kuid neiu tõmbub sellegipoolest turri. Ta niigi mustad silmad muutuvad tumedamaks. Pilge töötab, surub ta nurka, sunnib ta kõnelema.

„Sinult ei taha ma seda grammivõrdki,” nähvab Evangeline. Ta turvise nõeljad servad muutuvad koos vihaga teravamaks. „Ja tean, et ma pole seda ka ära teeninud.”

„Seda kahtlemata,” turtsatan. „Nii et soovid siis abi? Põhjust mitte meie ülejäänud lõbusa pundiga Montforti minna?”

Evangeline’i näole tekib järjekordne salvav naeratus. „Ma ei ole nii idiootne, et sulle midagi võlgu jääda. Ei, räägin vahetuskaubast.”

Hoian näo ilmetu ja pilgu Evangeline’ile naelutatud. Manan endasse pisut Davidsoni tüünet hoomamatut tühjust. „Arvasingi, et seda teed.”

Hea teada, et sa ei olegi nii juhm, kui rahvas paistab arvavat.”

„Mis sul siis on?” küsin, soovides asja pisut kiirendada. Asume homme Piedmonti ja sealt Montforti teele. Meil ei ole luksust tavapäraseid teravusi vahetada. „Mida sa tahad?”

Sõnad jäävad talle kurku kinni. Ta veab hammastega üle huulte, kraapides kaasa pisut lillat värvi. Corviumi tänava halastamatus valguses näib neiu jumestus kalk, rohkem sõjamaalingu moodi. Eks vist ongi. Lillakad varjud põsesarnade all, mis peaksid ta näojooned võimatult teravaks muutma, paistavad hämaruses haiglased. Isegi kuupaistes lumivalget jumet silendav sillerdav valge puuder ei ole täiuslik. Pisarajäljed. Tüdruk on üritanud neid katta, kuid tõendid pole kadunud. Ebaühtlane toon ja pisut ripsmetest valgunud musta värvi on siiski jälje jätnud. Ta kaunil ja surmavalt suurejoonelisel fassaadil on sügavad mõrad sees.

„Aga vastus on lihtne, eks?” vastan iseenda küsimusele ja astun sammu lähemale. Evangeline peaaegu võpatab. „Kõik see aeg, kõik see skeemitamine. Sul on Tiberias. Sul on kolmas võimalus Calore kuningaga abielluda. Saada Norta kuningannaks. Saavutada kõik, mille nimel oled eales tööd teinud.”

Tüdruku kõrisõlm jõnksatab, kui ta ilmselt ebaviisaka vastuse alla neelab. Me ei ole teineteisega tsiviliseeritult ümber käimises kuigi palju kogemust.

„Ja tahad välja,” sosistan. „Sa ei taha olla see, mille jaoks sündisid. Millest selline äkiline ilmutus? Miks visata minema miski, mida nii väga soovisid?”

Tüdruk ei suuda end enam vaos hoida. „Ma ei pea ennast ega oma põhjuseid sulle selgitama.”

„Sinu põhjusel on punased juuksed ja ta reageerib nimele Elane Haven.”

Evangeline tõmbub pingesse, käed lähevad rusikasse ja soomused ta turvisel muutuvad ootamatus emotsioonidetulvas tihedamaks. „Ära räägi temast,” kähvab neiu ja paljastab oma nõrkuse, mida saame kerge vaevaga ära kasutada.

Ta astub minu juurde. Evangeline on minust mitu sentimeetrit pikem ja kasutab seda nappi eelist hästi ära. Käed puusas, silmad lõõskamas, õlad linnatulede taustal puhevile aetud, varjutab ta mu tervenisti.

Vaatan silmi pilgutades üles tüdruku suunas ja kallutan pead. „Nii et tahad tema juurde tagasi pääseda. Ja mis, kujutad nüüd ette, et suudan Tiberiase peatada sinuga abiellumast?”

„Ära meelita ennast,” nähvab ta silmi pööritades vastu. „Oskad Calore kuningad hästi hajevile ajada, jah. Kuid ma ei kujuta endale midagi ette. Cal ei katkesta me kihlust. Maven võib-olla. Tema otsuses mind kõrvale heita mängisid sa kahtlemata mingit rolli.”

„Nagu oleksid sa kunagi ka päriselt Maveniga abiellunud,” vastan Evangeline’ile aeglaselt. Nägin Maveni õukonnas rohkem, kui tüdruk arvab. Ta pere suhtus sellesse monumentaalsesse solvangusse liiga ükskõikselt. Rifti kuningriiki kavandati juba ammu enne seda, kui mina Mavenit üheski suunas nügida jõudsin.

Evangeline kehitab õlgu. „Ma ei kavatsenud ta kuningannaks saada pärast seda, kui Elara suri. Andestust, pärast seda, kui sa ta tapsid,” täpsustab ta kiiresti. „Tema suutis teda vähemalt ohjes hoida. Talitseda. Vaevalt ükski elusolend seda enam teha suudab, isegi mitte sina.”

Noogutan nõustuvalt. Maven Caloret ei ole võimalik kontrolli all hoida.

Kuigi kahtlemata üritasin. Mulle kerkib sapp kurku, kui meenutan oma katseid poisskuningaga manipuleerida ja mängida ta nõrkusel minu vastu. Ja siis vahetas Maven Samose koja rahu, Järvemaa ja printsessi vastu, kes on sama surmav ja ilmselt kaks korda kavalam kui Evangeline. Huvitav, kas noormees leidis vaikses kalkuleerivas nümfis Iris Cygnetis endale sobiva kaaslase.

Üritan poissi kujutleda praegu Corviumist Järvemaa suunas pagemas. Valge nägu, musta-punasekirju munder, sinisilmad vaikses raevus sädemeid loopimas. Taandumas kummalisse kuningriiki ja kummalisse õukonda, ilma oma kidakivi kaitsva mõjuta. Ette näidata mitte midagi peale Järvemaa kuninga surnukeha. Teadmine, et Maven nii suurejooneliselt läbi kukkus, pakub mulle pisut lohutust. Ehk lööb Järvemaa kuninganna ta otsejoones maha, karistuseks selle eest, et ta mehe elu piiramisrõngas tuulde heideti.

Mina ei suutnud Mavenit uputada, kui mul selleks võimalus oli. Võib-olla teeb seda tema.

„Ja sa ei suuda ka Cali kamandada. Vähemasti mitte viisil, mis aitaks mu eesmärke saavutada.” Evangeline ei jäta ning keerab nuga haavas edasi. „Ta ei lükka mind sinu pärast kõvale. Mitte siis, kui kaalul on troon. Kahju küll, Barrow. Ta ei ole kroonist loobujat tüüpi.”

„Tean isegi, mis tüüpi ta on,” torkan vastu, tundes tema torget sama kibedalt kui tema minu oma. Kui mu elu samamoodi jätkub ja peaaegu iga samm seda haava torgib, ei saa see ealeski aega paraneda.

„Tema on oma valiku teinud,” lausub Evangeline. Seda nii minu nuhtlemiseks kui ka oma seisukoha selgitamiseks. „Kui ta Norta tagasi võidab, ning seda ta teeb, abiellun temaga. Kindlustan meie liidu, tagan Rifti püsimajäämise. Kannan edasi Volo Samose ja tema terasest kuningate pärandit.” Evangeline vaatab minust mööda pimeda tänava lõppu. Kümne meetri kaugusel külgneval puiesteel jalutab patrull, hääled sama ühtlased ja vaiksed kui sammudki. Roostekarva mundrite järgi otsustades Verev Valve. Enamik neist on Norta armee Punaste mundritest ümber tehtud – tunnusmärgid rebiti lihtsalt küljest. Vaevalt Evangeline seda märkab. Ta pilk muutub uduseks, kui ta mõtleb millelegi kaugel eemal. Pingule tõmbuva lõuajoone järgi otsustades millelegi, mis talle põrmugi ei meeldi.

„Ja kui sa temaga ei abiellu?” uurin ja toon ta teema juurde tagasi.

See on lihtne ja ilmselge küsimus, kuid Evangeline kahvatab seda ettepanekut kuuldes segaduse sattunult. Ta silmad lähevad suuremaks ja suu vajub jahmatusest lahti. „Võimatu,” turtsatab ta. „Sellest ei ole võimalik mööda hiilida. Kui just mitte põgeneda Tiraxesesse või Cironisse või mis iganes pommiauku, mida mu isa vallutada ei saa,” lisab ta mõtte peale süngelt naerdes. „Isegi sellest poleks kasu. Ta leiaks mu igalt poolt üles, lohistaks mu tagasi ja kasutaks mind nii, nagu otstarve ette näeb. Ainus tee, mida näen, mu ainus valik, on väga lihtne.”

Muidugi on, Evangeline.

Meie eesmärgid on samad, kuigi motiivid erinevad. Lasen tal segamatult kõnelda ja sõelun välja kõik, mida kuulda tahan. Asjad lähevad libedamalt, kui ta arvab, et see kõik on tema mõte.

„Mingit abielu ei tule, kui Cal põrub.” Evangeline põrnitseb ainiti minust läbi. Sõnad tulevad vaevaliselt üle huulte. Need on reeturlikud – ta koja, värvide, isa, vere suhtes. See teeb talle hingpõhjani valu. „Kui ta ei ole Norta kuningas, ei hakka isa mind tema peale raisku laskma. Ja kui ta kaotab ka sõja trooni nimel, kui meie kaotame, on isa omaenda trooni hoidmisega liiga ametis, et mind kellelegi teisele maha parseldada. Või vähemalt kuhugi kaugele.”

Elanest. Sõnum on selge.

„Seega tahad, et takistaksin Cali oma kuningriiki tagasi võitmast?”

Evangeline astub muiates sammu tagasi. „Oled Hõbedaste õukondades paljutki õppinud, Mare Barrow. Oled arukam, kui pealtnäha paistab. Ma ei alahinda sind enam kunagi ning parem oleks, kui ka sina mind ei alahindaks.” Kõnelemise ajal hakkab ta turvis nihkuma ning väändub muundudes ümber ta jäsemete. Soomused kahanevad tillukesteks ja roomavad mujale. Nagu ta ema kontrolli all liikuvad putukad, igaüks väike helklev mustjashõbedane täpike. Evangeline laseb rõivastel võtta sisukama, vähem suurejoonelise kuju. Tõelise raudrüü oma, mis on loodud ainult ja ainult lahinguks. „Kui ütlen, et tahan, et sina Cali peataksid, pean silmas su väikest ringkonda. Kuigi ma ei tea, kui väikeseks võib Montforti ja Verevat Valvet pidada. Lõppude lõpuks ei saa nad ju tõsiselt mõelda, et veel ühe Hõbedase kuningriigi oma külje alla saavad. Mitte ilma korralike kitsendusteta.”

„Ah.” Mu süda vajub pisut. Näidati kaarti, mida oleksin tahtnud pigem salajas hoida.

„Jah, noh. Ei pea poliitgeenius olema, et teada, et Punaste ja Hõbedaste liit on reetmisest tulvil. Olen kindel, et ükski juht ei ole nii rumal, et ülejäänuid usaldab.” Tüdruku silmad välgatavad, kui ta end ümber pöörab ja minekule sätib. „Või ehk ainult üks troonile kippuv kuningas,” lisab ta üle õla.

Tõsiasi, mida liigagi hästi tean. Tiberias on usaldav kui kutsikas ning laseb end vaevata juhtida kõigil, keda armastab. Mul, oma vanaemal ja ennekõike oma kadunud isal. Ta püüdleb just selle mehe pärast krooni poole, et mingit siiani murdmata sidet alal hoida. Kuigi enesekindlus, vaprus ja jonnakas sihtidele keskendumine teevad Cali tugevaks, muudavad need ta ka pimedaks kõikjal peale lahinguvälja. Ta oskab ette näha peale tungivaid armeesid, kuid mitte võrke punuvaid inimesi. Ta kas ei näe või keeldub nägemast end ümbritsevaid mahhinatsioone. Ta ei teinud seda varem ega tee ka tulevikus.

„Maven ei ole ta kindlasti,” pomisen omaette.

Sellest hoolimata kuulen Evangeline’i vastust, mis Corviumi müüride vahel kajama jääb.

„Ei ole kohe kindlasti,” vastab tüdruk

Kuulen ta hääles sedasama, mida ise tunnen.

Kergendust. Ja kahetsust.