Читать книгу Punane Kuninganna - Victoria Aveyard - Страница 3

Vihkan Esimest Reedet. See ujutab küla rahvaga üle ja praegu, kesksuve kuumuses, on see viimane asi, mida tarvis. Minu juures varjus ei ole leitsak nii hull, kuid hommikusest tööst higi järele lehkavate kehade hais võiks hobusegi jalust niita. Niiske õhk väreleb kuumusest. Isegi eilses tormis tekkinud, õlist ja rasvast vikerkaaretriibuliselt keerlevad lombid on tulipalavad.

Kõik pakivad tänaseks oma letid kokku ja turg voolab rahvast tühjaks. Kaupmehed on hajevil ja hooletud. Sestap saan vaevata nende varudest näpata kõike, mida soovin. Kui lõpule jõuan, on mu taskud pudi-padist pungil ja peos õun, mida tee peal nosida. Paari minuti kohta pole sugugi paha töö. Lasen end liikvele läinud käratseval rahvavoolul kaasa viia. Mu käed vilksatavad kiirelt siia ja sinna, jäämata kellegi juurde kauemaks kui põgusaks hetkeks. Mõned kupüürid mehe taskust, käevõru naise randmelt – ei midagi suurt. Külaelanikud on edasi tunglemisega liiga ametis, et endi seas taskuvarast märgata.

Kõikjal meie ümber, kolm meetrit mudasest maapinnast kõrgemal, seisavad vaiadel hooned, mis on andnud külale nime (väga originaalse pealekauba – Vaiaküla). Kevadeti on madalam kallas üle ujutatud, kuid praegu on august ning külaelanikke painavad veepuudus ja ülekuumenemisoht. Peaaegu kõik ootavad pikisilmi iga kuu esimest reedet, kui töö ja kool varakult läbi saavad. Ent mitte mina. Mina istuksin parema meelega lapsi täis klassiruumis mitte midagi kasulikku õppides.

Mitte et ma enam väga kauaks kooli jään. Mu kaheksateistkümnes sünnipäev on lähenemas ja sellega koos ka väeteenistusse võtmine. Ma ei ole kusagil õpipoiss, mul ei ole tööd, ja nii saadetaksegi mind sõtta nagu kõik ülejäänud tegevusetud. Pole mingi ime, et tööd ei leidu, kui iga mees, naine ja laps üritab armeest pääseda.

Mu vennad läksid kaheksateistkümneaastaseks saades sõtta. Kõik kolm saadeti järvemaalastega võitlema. Ainult Shade oskab mõnevõrra kirjutada ja võimalusel saadab ta mulle teateid. Teistest vendadest Breest ja Tramyst ei ole ma üle aasta midagi kuulnud. Kuid uudiste puudumine on hea uudis. Pered võivad elada aastaid teadmatuses, ja siis ühel hetkel leida ukselävelt puhkusele lastud või mõnel õnnelikul juhul teenistusest vabastatud pojad-tütred. Ent tavaliselt saad paksul paberil kirja, milles tänatakse napisõnaliselt su lapse elu eest, allservas kuningakrooniga pitser. Võib-olla saad isegi paar nööpi tema puruks rebitud mundri küljest.

Olin Bree lahkudes kolmteist. Ta suudles mind põsele ja andis üheainsa paari kõrvarõngaid, mida pidin väikese õe Gisaga jagama. Need olid rippuvad hägusat päikeseloojangutooni klaashelmed. Tegime endale tollel õhtul ise kõrvaaugud. Tramy ja Shade pidasid lahkudes seda traditsiooni au sees. Nüüd on meil Gisaga kummalgi ühes kõrvas kolm pisikest kivikest, mis meenutavad kusagil võitlevaid vendi. Ma ei uskunud lõpuni, et nad minema peavad, enne, kui kohale ilmus läikimalöödud turvises leegionär ja nad ükshaaval minema viis. Ja tänavu sügisel tulevad nad minu järele. Olen juba hakanud säästma – ja varastama –, et lahkudes Gisale kõrvarõngad osta.

Ära mõtle sellele. Ema ütleb alati nii – armee, vendade, kõige kohta. Hüva nõu, ema.

Eemal, Milli ja Marcheri tänava ristmikul rahvamass tiheneb ja marsiga liitub veelgi külaelanikke. Tunglevast rahvahulgast lehverdab läbi punt kleepuvate, nuuskivate näppudega algajatest varganägudest lapsi. Nad on liiga noored, et seda hästi osata, ja korrakaitsjad sekkuvad kärmelt. Tavaliselt saadetaks lapsed häbiposti või eelpostil asuvasse vanglasse, kuid ohvitserid tahavad Esimest Reedet näha. Seepärast annavad nad kamba juhtidele vaid paar kõva tutakat ja lasevad neil minna. Pisutki halastust.

Imekerge surve mu vöökohale sunnib mind instinktiivselt ümber pöörduma. Haaran kinni käest, mille omanik oli piisavalt rumal, et minult midagi varastada. Pigistan kõvasti käsivart, et väike võrukael ei saaks minema joosta. Ent luidra lapse asemel leian eest irvitava näo.

Kilorn Warren. Kaluri õpipoiss, sõjaorb, ja ilmselt mu ainuke tõeline sõber. Lastena andsime teineteisele tihtipeale kolki, kuid nüüd vanemana püüan kähmlusi vältida – ta on minust mitukümmend sentimeetrit pikemaks veninud. Eks temast ole kasu ka. Näiteks kõrgetele riiulitele küünitamisel.

„Oled kiiremaks muutunud,” mugistab poiss end mu haardest vabastades.

„Või oled hoopis sina aeglasem.”

Kilorn pööritab silmi ja napsab mul õuna käest.

„Kas ootame Gisat?” küsib ta puuvilja hammustades.

„Tal on tänaseks vabastus. Töötab.”

„Hakkame siis liikuma. Ma ei taha etendusest ilma jääda.”

„Oleks see vast tragöödia.”

„Tss-tss, Mare,” õrritab sõber sõrme viibutades. „See peaks lõbus olema.”

„See peaks hoiatus olema, tainapea.”

Ent poiss astub juba pikal sammul eemale, sundides mind kannul püsimiseks peaaegu sörkima. Ta kõnnak on vetruv ja tasakaalutu. Kilorn ise kutsub seda meremehe kõnnakuks, kuigi pole ise kunagi avamerel käinud. Eks vist pikkadel tundidel õpetaja kalapaadis on oma mõju, isegi kui need tunnid mööduvad jõel.

Kilorni isa saadeti sõtta nagu minugi oma. Ent kui minu isa naasis ilma jala ja kopsuta, tuli hr Warren tagasi kingakarbis. Pärast seda jooksis Kilorni ema minema ja jättis oma pisikese poja saatuse hooleks. Poiss oli surnuksnälgimise äärel, kuid ei jätnud sellegipoolest kunagi minuga tüli norimata. Andsin talle süüa, et ei peaks kondikubu kolkima. Ja siin ta nüüd on, kümme aastat hiljem. Vähemalt on ta õpipoiss ega pea sõtta minemist pelgama.

Jõuame mäejalamile, kus rahvamass on tihedam ning surub ja nügib igast suunast. Esimesel Reedel osalemine on kohustuslik, välja arvatud „hädavajalikele töölistele” nagu mu õde. Justkui oleks siidtikandite tegemine hädavajalik. Kuid Hõbedastele meeldib ju siid hirmsasti. Isegi korrakaitsjaid või vähemalt paari neist on võimalik õe õmmeldud siiditükkidega ära osta. Mitte et ma sellest midagi teaks.

Varjud meie ümber tihenevad, kui kivitrepist üles mäetippu ronime. Kilorn võtab kaks astet korraga. Jään peaaegu maha, kuid poiss seisatab ja ootab mind järele. Ta vaatab irvitades minu poole ja heidab pleekinud kulu värvi juuksesalgu oma rohelistelt silmadelt.

„Unustan mõnikord, et sul on mudilase jalad.”

„Parem ikka kui mudilase aju,” torkan vastu ja patsutan möödudes teda kergelt põsele. Kuulen trepist üles ronides selja tagant ta naeru.

„Oled pahuram kui tavaliselt.”

„Vihkan seda asja.”

„Ma tean,” pomiseb ta ometi kord tõsinedes.

Ja siis jõuamegi päikesest tuliseks köetud areenile. See kümme aastat tagasi ehitatud võitlusväli on kahtlemata Vaiaküla kõige suurem ehitis. Linnade kolossaalsete ehitiste kõrval ei ole see midagi, kuid sellegipoolest löövad kõrgustesse küünitavad teraskaared ja sajad meetrid betooni külatüdrukul hetkeks hinge kinni.

Kõikjal on korrakaitsjad, kes oma musthõbedaste mundritega rahvamassist välja paistavad. On Esimene Reede ja nad ootavad pikisilmi etendust. Ohvitseride vööl ripuvad pikad vintpüssid ja püstolid, kuigi neid tarvis ei lähe. Kombe kohaselt on korrakaitsjad Hõbedased, ja Hõbedastel ei ole meiesuguste Punaste poolt midagi peljata. Seda teavad kõik. Me ei ole nendega võrdsed, kuigi peale vaadates seda ei märkaks. Ainus, mis meid vähemalt väliselt eristab, on Hõbedaste sirge selg ja uhke hoiak. Töö, tühjad lootused ja paratamatu pettumus oma elusaatuse üle on meie seljad küüru vajutanud.

Avatud areenil on sama palav kui väljas ja alati tähelepanelik Kilorn juhib mind varju. Meile ei ole istekohti ette nähtud, üksnes pikad betoonpingid, samas kui paar Hõbedast ülikut saavad kõrgel ülal jahedaid mugavaid loože nautida. Seal on neil joogid, toit, südasuvel isegi jää, polsterdatud toolid, elektrivalgustid ja muud mugavused, mida mina iial nautida ei saa. Hõbedased ei pilguta selle kõige peale silmagi ja kurdavad „näruste tingimuste” üle. Ma veel teen neile näruseid tingimusi, kui kunagi võimaluse saan. Meie saame vaid kõvad pingid ja paar kriiskavat videoekraani, mis on peaaegu väljakannatamatult eredad ning valjud.

„Vean päevapalga peale kihla, et täna on jälle kõvakäsi,” kuulutab Kilorn ja heidab õunasüdame areeni poole.

„Jääb ära,” põrutan kiiresti vastu. Paljud Punased panevad oma teenistuse võitlustel mängu, lootes võita pisutki raha, mis aitaks neil järgmise nädala välja venitada. Kuid mitte mina, isegi mitte Kilorniga. Lihtsam on kihlveovahendaja kott katki lõigata, kui tema käest raha võita. „Sa ei peaks oma raha niimoodi raiskama.”

„Kui mul on õigus, ei ole see raiskamine. Alati klobib kõvakäsi vastase läbi.”

Kõvakäed võitlevad kõige sagedamini, tavaliselt vähemalt pooled lahingutest, sest nende oskused ja võimed sobivad areenile paremini kui peaaegu ühegi teise Hõbedase omad. Näib, nagu nad naudiksid seda, et saavad oma üliinimliku jõu abil teisi tšempione kui kaltsunukke ringi pillutada.

„Aga teine?” küsin ma, mõeldes Hõbedastele, keda võime täna näha. Telkid, kebjad, nümfid, rohevardjad, kivikehad – kõiki neid on kohutav vaadata.

„Kes teab. Loodetavasti mõni lahe. Mulle kulub natuke lõbu ära.”

Me ei ole Kilorniga Esimese Reede Võidumängude osas just ühel meelel. Minu jaoks ei ole midagi nauditavat selles, et kaks tšempioni teineteist tükkideks rebivad, kuid Kilorn armastab seda. Las tambivad teineteist maatasa, ütleb ta. Nad ei ole meie inimesed.

Ta ei mõista Võidumängude olemust. Tegu ei ole ajuvaba meelelahutusega, mille eesmärk on Punastele kontimurdvast tööst pisut puhkust pakkuda. See on kalkuleeritud külm sõnum. Areenil tohivad võidelda vaid Hõbedased, sest vaid Hõbedane suudab seal ellu jääda. Nad võitlevad, et näidata meile oma tugevust ja jõudu. Teist ei ole meile vastast. Oleme teist üle. Oleme jumalad. See on sõnum, mida kannab tšempionide iga üliinimlik löök.

Ja neil on täiesti õigus. Eelmisel kuul vaatasin kebja võitlust telkiga. Ja kuigi kebja liikus isegi jälgimiseks liiga kiiresti, suutis vastane ta jalapealt seisma panna. Telki tõstis teise võitleja vaid vaimujõuga maast lahti. Kebja hakkas lämbuma – arvan, et telki hoidis tal kuidagi nähtamatult kõrist kinni. Kui kebja nägu siniseks tõmbus, matš lõpetati. Kilorn rõõmustas. Ta panustas telki peale.

„Daamid ja härrad, Hõbedased ja Punased, tere tulemast Esimesele Reedele, Augusti Võidumängule.” Teadustaja hääl kõmiseb areeni seintelt vastu. Ta kõlab sama tülpinult kui alati ja seda ei saa talle pahaks panna.

Kunagi ammu ei olnud Võidumängud võitlused, vaid hoopis hukkamised. Vangid ja riigivaenlased viidi pealinna Archeoni ning tapeti Hõbedastest koosneva rahva ees. Ilmselt meeldis see Hõbedastele ja algasid võitlused. Mitte tapatalguteks, vaid meelelahutuseks. Siis arenesid neist Võidumängud, mis laienesid teistesse linnadesse, muudele areenidele ja teistlaadse publiku ette. Viimaks anti ligipääsuõigus ka Punastele, kes suruti odavatele istekohtadele. Õige pea ehitasid Hõbedased kõikjale areenid, isegi Vaiaküla-taolistesse kolgastesse. Ja osalemine, mis kunagi oli kingitus, muutus kohustuslikuks nuhtluseks. Mu venna Shade’i sõnul toimus see selle pärast, et areeniga linnades vähenes tunduvalt Punaste kuritegevus, teisitimõtlemine, isegi napid ülestõusud. Nüüd ei pea Hõbedased rahu tagamiseks kasutama hukkamist, leegionäre ega isegi Korrakaitset – sama hästi hoiab meid hirmu all kaks tšempioni.

Täna on need kaks kõnealust oma ülesannete kõrgusel. Esimene valgele liivale astuja kuulutatakse välja kui idast Harbor Bayst pärit Hõbedane Cantos Carros. Lõugavale videoekraanile ilmub võitlejast selge pilt ja keegi ei pea mulle ütlema, et tegu on kõvakäega. Mehe käsivarred on jämedad kui puutüved, sõlmed ja sooned naha alt välja punnitamas. Kui mees naeratab, on näha, et kõik tema hambad on katkised või puudu. Võib‐olla läks ta poisikesena oma hambaharjaga tülli.

Kilorn minu kõrval hõiskab ja külaelanikud möirgavad koos temaga. Üks korrakaitsja heidab valjematele vaeva eest preemiaks pätsi leiba. Minust vasakul ulatab üks teine kisendavale lapsele erekollase paberitüki – ekteripaberi, mis annab lisanormi elektrit. Seda kõike selleks, et hõiskaksime, kisendaksime, pealt vaataksime. Isegi kui me seda teha ei taha.

„Just nii, tehke nii, et ta kuuleks!” venitab teadustaja, püüdes häälde võimalikult palju entusiasmi suruda. „Ja siin on tema vastane Samson Merandus otse pealinnast.”

Teine võitleja näeb inimkujulise lihasmäe kõrval välja kahvatu ja nõrguke, kuid tema terasturvis on hästi tehtud ning kiiskama löödud. Ilmselt on ta mõne pere noorema poja noorem poeg, kes üritab areenil tunnustust leida. Kuigi ta peaks kartma, näeb ta välja kummaliselt rahulik.

Võitleja perekonnanimi kõlab tuttavalt, kuid selles ei ole midagi ebatavalist. Paljud Hõbedased kuuluvad kuulsatesse perekondadesse ehk kodadesse, kus on kümneid liikmeid. Meie piirkonna Capital Valley valitsev perekond on Welle’ide koda, kuigi ma ei ole kuberner Welle’i ealeski näinud. Ta ei külasta meie piirkonda kunagi rohkem kui kord või paar aastas. Ja isegi siis ei lasku ta iial nii madalale, et astuks sisse minu küla taolisse Punaste asulasse. Kord nägin ta jõelaeva – rohekuldsete lippudega klanitud imeasja. Mees on rohevardja ja tema möödumisel puhkesid jõekaldal olevad puud õide ning maapinnast tungisid välja lilled. Pidasin seda kauniks, kuni üks vanematest poistest ta paati kividega loopis. Kivid kukkusid kahju tegemata jõkke. Sellest hoolimata pandi poiss häbiposti.

„Kindlasti võidab kõvakäsi.”

Kilorn kortsutab väikese tšempioni suunas kulmu. „Kust sina tead? Mis vägi Samsonil on?”

„Keda huvitab, nagunii ta kaotab,” turtsatan halvustavalt ja sätin end vaatama.

Üle areeni kajab tavaline algussignaal. Paljud tõusevad innukalt vaadates jalgele, kuid mina jään vaikivalt protestides istuma. Kuigi võin näida rahulik, pulbitseb minus viha. Viha ja kadedus. Oleme jumalad, kajab mu kõrvus.

„Tšempionid, jalad positsioonidele.”

Võitlejad kuuletuvad ja suruvad areeni vastasservades kannad vastu maad. Areenivõitlustel ei ole tulirelvad lubatud, seega tõmbab Cantos välja lühikese laia mõõga. Vaevalt tal seda tarvis läheb. Samson relva ei haara ja tema külgedel rippuvate käte sõrmed tõmblevad üksnes veidi.

Üle areeni voogab madal, ümisev elektriliselt kõlav heli. Vihkan seda osa. Heli vibreerib mu hammastes, kontides, ja pulseerib, kuni näib, et miski võib puruneda. See lõppeb järsult siriseva kellaheliga. Algab. Hingan välja.

Asi näeb esimestest hetkedest peale välja kui veresaun. Cantos sööstab jalgadega liiva õhku paisates ettepoole nagu härg. Samson püüab õla abil Cantose eest kõrvale põigata ja temast mööda libiseda, kuid kõvakäsi on kiire. Ta saab Samsoni jalast kinni ja pillutab vastast mööda areeni nagu sulekotti. Järgnevad hõisked summutavad vastu betooni paiskuva Samsoni valukarjatuse, kuid seda on näha kogu ta näost. Enne kui mehel avaneb lootuski püsti tõusta, on Cantos tal kallal ja hiivab vastase taeva poole. Samson mürtsatab vastu liivapinnast kui kotitäis purunenud luid, ent suudab imekombel taas jalgele tõusta.

„On ta poksikott?” naerab Kilorn. „Anna talle, Cantos!”

Kilorni ei huvita lisapäts leiba või paar täiendavat minutit elektrit. Poiss ei hõiska selle pärast. Ta tahab tõepoolest näha, kuidas veri, Hõbedaste veri, hõbeveri, areeni katab. Pole tähtis, et see on kõik, mida meie ei ole, ei saa olla. Kõik, mida me soovime. Kilornil on tarvis seda näha enesepetuks. Et nad on tõesti inimesed, et neid on võimalik haavata ja võita. Kuid mina tean paremini. Nende veri on ähvardus, hoiatus, lubadus. Me ei ole võrdsed ega hakka seda kunagi olema.

Poiss ei pea pettuma. Isegi loožikohtadelt on näha Samsoni suust nirisevat metalselt küütlevat vedelikku. See peegeldab suvepäikest kui vesine peegel ja maalib ta kehale mööda kaela alla turvisesse voolava jõe.

See on peamine, mis Hõbedasi ja Punaseid eristab – meie vere värvus. See väike erinevus muudab nad millegipärast meist tugevamaks, targemaks, paremaks.

Samson sülitab, paisates areeni kohale päikeses sätendava hõbeverepilve. Kümme meetrit eemal pigistab Cantos mõõgapideme tugevamini pihku ja valmistub Samsoni võitlusvõimetuks tegemisega õhtule joont alla tõmbama.

„Vaene narr,” pomisen omaette. Näib, et Kilornil on õigus. Vaid poksikott.

Cantos tormab raskel sammul läbi liiva, mõõk kõrgel ja silmad leegitsemas. Ning siis tardub ta turvise kõlksudes järsult poolel sammul. Veritsev võitleja osutab areeni keskelt sõrmega Cantose suunas, silmis pilk, mis võiks luid purustada.

Samson nipsutab sõrmi ja Cantos hakkab tema liigutustega täpselt samas taktis kõndima. Ta suu vajub lahti, justkui oleks ühtäkki pikaldaseks või juhmiks muutunud. Nagu oleks mõistuse kaotanud.

Ma ei suuda oma silmi uskuda.

Areeni katab haudvaikus ja mõistmata toimuvat jälgitakse hinge kinni pidades võitlejaid. Isegi Kilornil ei ole midagi öelda.

„Lausuja,” hingeldan vaevukuuldavalt.

Ma ei ole neid kunagi areenil näinud, nagu ilmselt ka mitte keegi teine. Lausujad on haruldased, ohtlikud ja võimsad. Seda isegi Hõbedaste seas, isegi pealinnas. Nende kohta liigub erinevaid kuulujutte, kuid kokkuvõttes on asi lihtne ning kõhedusttekitav – nad suudavad tungida su pähe, lugeda su mõtteid ja kontrollida su meeli. Just seda Samson teebki – ta on end Cantose turvisest ja lihastest mööda lausunud, otse ta pähe, kus vastast ei kaitse enam miski.

Cantos tõstab väriseva käega mõõga. Ta püüab Samsoni jõuga võidelda. Ent kogu oma jõust hoolimata pole tal lootustki astuda vastu iseenda peas pesitsevale vaenlasele.

Veel üks Samsoni sõrmeviibutus ja üle liiva purskub hõbeveri, kui Cantos mõõga otse läbi turvise iseendale kõhtu lööb. Isegi üleval oma istekohal kuulen võigast lirtsatust, mille tekitab lihasse lõikuv metall.

Cantose haavast purskub verd ja kõikjalt areenilt kostavad ahhetused. Me ei ole siin kunagi nii palju verd näinud.

Sinised tuled ärkavad välgatusega ellu, katavad areenipõranda kummitusliku kumaga ja annavad märku matši lõppemisest. Hõbetervendajad kiirustavad liivale langenud Cantose juurde. Hõbedased ei peaks siin surema. Nad peavad vapralt võitlema, oma oskusi demonstreerima, korraliku etenduse andma, kuid mitte surema. Ega nad Punased ole.

Ma ei ole kunagi näinud, et korrakaitsjad end nii kiiresti liigutaks. Paar neist on kebjad, kes asuvad meid minema karjatades välkkiirelt edasi-tagasi vihisema. Nad ei taha meid sinna, kui Cantos peaks liivaplatsil hinge heitma. Samal ajal sammub Samson areenilt maha kui titaan. Ta pilk langeb Cantose maas lebavale kehale ja eeldan näha mehe vabandavat ilmet. Ent võitleja nägu on tuim, tundetu ja jääkülm. Matš ei tähendanud talle midagi. Meie ei tähenda talle midagi.

Koolis räägiti meile maailmast, mis oli enne meie aega. Taevas elavatest inglitest ja jumalatest, kes valitsesid maa-ilma lahkel ning armastaval käel. Mõne arvates on need vaid lood, kuid mina seda ei usu.

Jumalad valitsevad meid siiani. Nad on tähtedelt alla tulnud. Ja nad ei ole enam lahked.