Читать книгу Punane Kuninganna - Victoria Aveyard - Страница 5

See on kestnud suurema osa viimasest sajandist. Seda ei tohiks enam isegi sõjaks nimetada, kuid niisuguse kõrgema hävinguvormi kohta ei ole eraldi sõna. Koolis räägiti, et asi algas maa pärast. Järvemaad on tasased ja viljakad ning neid ümbritsevad hiiglaslikud kaladest tulvil järved. Mitte nagu Norta kivised metsased künkad, mille põllumaad meid hädavaevu toita suudavad. Isegi Hõbedased tundsid pitsitust ja nii kuulutaski kuningas välja sõja ning tõi meile kaela konflikti, mida kumbki pool õieti võita ei saa.

Järvemaalaste kuningas, järjekordne Hõbedane, vastas oma ülikute täielikul toetusel samaväärselt. Nad tahtsid meie jõgesid juurdepääsuks merele, mis ei ole pool aastat jääkaane all, ja meie jõgesid ääristavatele vesiveskitele. Just veskid muudavad meie riigi tugevaks, sest toodavad nii palju elektrit, et isegi Punased saavad sellest pisut osa. Olen kuulnud kaugemal lõunas pealinna Archeoni lähedal asuvatest linnadest, kus oskuslikud Punased ehitavad masinaid, mida mina ei suuda ettegi kujutada. Alates maa-, vee- ja õhutranspordist ning lõpetades relvadega, mis külvavad hävingut kohe, kui Hõbedastel seda tarvis peaks minema. Õpetaja rääkis meile uhkusega, et Norta on maailma valgustaja. Rahvas, mille muudab suureks tehnoloogia ja elekter. Kõik ülejäänud, näiteks Järvemaad ja lõunas asuv Piedmont elavad pimeduses. Meil on vedanud, et siia sündisime. Vedanud. Tahaksin seda sõna kuuldes karjuda.

Ent hoolimata meie elektrist, järvemaalaste toidust, meie relvadest, nende arvukusest ei ole kummalgi poolel teise ees kuigi suurt eelist. Mõlemal poolel on Hõbedased ohvitserid ja Punased sõdurid ning võitlus käib ülivõimete, relvade ja tuhandest Punasest kehast kilpide abil. Sõda, mis oleks pidanud lõppema ligi sada aastat tagasi, kestab siiani. Olen alati pidanud kibedalt naljakaks, et võitleme toidu ja vee pärast. Isegi tähtsad ja kõikvõimsad Hõbedased peavad sööma.

Ent nüüd, kui Kilorn on järgmine, kellega pean hüvasti jätma, ei ole selles enam midagi naljakat. Huvitav, kas ka tema annab mulle mälestuseks kõrvarõnga, kui läikimalöödud turvises leegionär ta minema viib.

„Üks nädal, Mare. Üksainus nädal ja olengi läinud.” Kilorni hääl murdub, kuigi ta üritab seda köhatusega varjata. „Ma ei suuda seda teha. Nad... nad ei saa mind kätte.”

Ent näen, kuidas võitlusvaim ta silmis tuhmub.

„Me peame saama midagi teha,” pahvatan järsult.

„Mitte keegi ei saa midagi teha. Keegi ei ole sundvärbamist vältides eluga pääsenud.”

Tean seda isegi. Igal aastal üritab keegi põgeneda. Ning igal aastal lohistatakse ta tagasi linna keskväljakule ja puuakse üles.

„Ei. Leiame koos mingi võimaluse.”

Isegi sellisel hetkel leiab ta endas jõudu minu üle irvitada. „Meie?”

Mu palged löövad lõkendama kiiremini kui mis tahes kahjutuli. „Olen samamoodi väeteenistusse mõistetud, aga nad ei saa ka mind kätte. Nii et põgeneme.”

Tean, et armee on alati olnud mu saatus, mu karistus. Kuid mitte tema oma. See on temalt juba liiga palju röövinud.

„Meil ei ole kuhugi minna,” puterdab poiss kiiresti, kuid vähemalt vaidleb ta vastu. Vähemalt ei anna ta alla. „Me ei suudaks põhjas ealeski talve üle elada, idas on meri, läänes on veel rohkem sõda, lõuna on põrgupõhja kiiritatud ning igal pool mujal kubiseb Hõbedastest ja Korrakaitsest.”

Sõnad paiskuvad minust välja nagu paisu tagant. „Nagu ka küla. See kubiseb samuti Hõbedastest ja Korrakaitsest. Aga sellegipoolest suudame otse nende nina alt varastada ja terve nahaga pääseda.” Mu mõtted tormavad palavikulise kiirusega, püüdes leida midagi kasulikku, olgu see kui tahes habras. Ja siis tabab see mind kui välgunool. „Must turg, mida meie aitame käimas hoida, smugeldab kõike viljast elektripirnideni. Miks nad ei võiks siis ka inimesi smugeldada?”

Poiss avab suu, et välja pahvatada tuhat põhjust, miks sellest midagi välja ei tule. Kuid siis ta naeratab. Ja noogutab.

Mulle ei meeldi teiste inimeste ellu sekkuda. Mul ei ole selleks aega. Ometi siin ma nüüd olen ja kuulen end ütlemas nelja saatuslikku sõna.

„Jäta kõik minu hooleks.”

Kaupa, mida tavalistele poodnikele müüa ei saa, peame viima Vile-Willile. Ta on vana ja saekaatris töötamiseks liiga väeti. Nii täidabki mees oma päevi tänavaid pühkides. Öösiti müüb ta oma kõdunenud vankrist kõike, mida tahta võid – alates rangete kauplemispiirangutega kohvist ja lõpetades Archeonist pärit eksootilise kraamiga. Esimest korda võtsin julguse kokku ja läksin peotäie varastatud nööpidega Willi juurde üheksa-aastaselt. Ta maksis mulle kolm vaskpenni ega küsinud midagi. Nüüdseks on minust saanud ta lojaalseim klient, ilmselt ka põhjus, kuidas ta suudab sedavõrd pisikeses paigas vee peal püsida. Heal päeval võiksin teda isegi sõbraks nimetada. Kulus aastaid enne, kui avastasin, et Will on osake tunduvalt suuremast ärist. Mõni nimetab seda põrandaaluseks ja mõni mustaks turuks, kuid mind huvitavad vaid selle võimalused. Nende võrgustikul on kõikjal Willi-taolised vahendajad. Isegi Archeonis, kuigi see näib võimatu. Nad transpordivad ebaseaduslikku kaupa üle kogu maa. Võin kihla vedada, et nüüd teevad nad erandi ja nõustuvad kauba asemel vedama hoopis inimest.

„Mitte mingil juhul.”

Will pole mulle kaheksa aasta jooksul kordagi ära öelnud. Nüüd virutab see kortsus vana narr vankriluugid mu nina ees peaaegu kinni. Mul on hea meel, et Kilorn kaasa ei tulnud. Nii ei pea ta nägema, kuidas teda alt vean.

„Will, palun. Tean, et saad seda teha...”

Vanamees raputab valge habeme vappudes pead. „Isegi kui saaksin, olen kaupmees. Inimesed, kellega töötan, ei hakka oma aega ja vaeva kulutama järjekordse jooksiku ringivedamisele. Meie äri ei ole selline.”

Tunnen, kuidas minu ja Kilorni ainuke lootus käest libiseb.

Will märkab vist meeleheidet mu silmis ja leebub pisut vastu vankriust nõjatudes. Ta ohkab raskelt ja heidab pilgu selja taha vankripimedusse. Hetke pärast pöörab mees taas ringi ja kutsub mu viipega sisse. Kuuletun meelsasti.

„Aitäh sulle, Will,” hakkan vadistama. „Sa ei kujuta ette, kui tähtis see mulle on...”

„Istu ja ole vakka, tüdruk,” kamandab hele hääl.

Vankripimeduses tõuseb jalule Willi ainukese sinise küünla tuhmis valguses peaaegu märkamatuks jääv naine. Õigupoolest tüdruk, sest on vaevu minust vanem. Ent palju pikem ja vana sõdalase hoiakuga. Võõra puusale, päikesekujutistega punase seotava vöö vahele torgatud relv ei ole kindlasti ametlikku luba saanud. Tüdruk on Vaiakülast pärinemiseks liiga blond ja kahvatunahaline. Tema nägu katva kerge higi järgi otsustades pole ta tapva kuumuse ega niiskusega harjunud. Ta on väljast, võõramaalane, ja kõigele lisaks ka lindprii. Just selline inimene, keda näha soovin.

Ta kutsub mu viipega vaguniseina sisse uuristatud pingile istuma ja võtab istet alles minu järel. Will on meil tihedalt kannul ning peaaegu variseb räbaldunud toolile, silmad minu ja tüdruku vahet vilamas.

„Mare Barrow, see on Farley,” pomiseb vanamees ja tüdruku lõug tõmbub pingule.

Ta vaatleb ainiti mu nägu. „Soovid kaubatransporti.”

„Mulle ja poisile...”, ent tüdruk tõstab suure mõhnalise käe ning katkestab mind poolelt sõnalt.

„Kauba,” sõnab ta uuesti paljutähenduslikul pilgul. Mu süda hüppab rinnas. Sellest Farley-tüdrukust võib asja saada. „Ja mis on sihtkoht?”

Ragistan ajusid, püüdes mõnda ohutut kohta välja mõelda. Mu silme ees ujub klassiruumi vana maakaart oma ranniku ja jõgede, linnade, külade ning kõigega, mis jääb nende vahele. Harbor Bayst läänes kuni Järvemaani, põhjatundrast kuni kiiritatud tühermaadeni Rusulinnas ja Uhtlas – kõikjal varitsevad meid ohud.

„Mingi koht, mis on Hõbedaste eest kaitstud. Muud ei midagi.”

Farley pilgutab mulle silma, kuid ta ilme ei muutu. „Ohutusel on hind, tüdruk.”

„Kõigel on hind, tüdruk,” nipsan samal toonil. „Keegi ei tea seda minust paremini.”

Vagunisse laskub pikk vaikus. Tunnen, kuidas öö käest kulub ja Kilornilt väärtuslikke minuteid röövib. Farley ilmselt tajub mu ebamugavust ja kannatamatust, kuid ei tõtta sõna võtma. Näib, nagu kuluks terve igavik enne, kui ta viimaks suu avab.

„Ergav Kaardivägi on nõus, Mare Barrow.”

Läheb tarvis kogu mu enesevalitsemist, et mitte rõõmust istmelt püsti karata. Ent miski sikutab mind ega lase naeratust näole tekkida.

„Makse tuleb tasuda kogusummas, väärtuses tuhat krooni,” jätkab Farley.

See lööb mul peaaegu hinge kinni. Isegi Willi kohevad valged kulmud kaovad üllatusest juuksepiiri alla. „Tuhat?” suudan kähiseda. Vaiakülas ei arvelda keegi selliste summadega. Sellest saaks kogu mu pere aastaks söönuks. Paljudeks aastateks.

Ent Farley pole lõpetanud. Mind valdab tunne, et ta naudib seda. „Tasuda võib kupüürides, tetrarhides või vastavas vääringus kaubavahetusega. Ühiku kohta, loomulikult.”

Kaks tuhat krooni. Varandus. Meie vabadus maksab terve varanduse.

„Teie kaup läheb teele ülehomme. Siis peate tasuma.”

Suudan vaevu hingata. Vähem kui kaks päeva, et saada kokku summa, mis ületab kogu elu jooksul varastatu. Täiesti võimatu.

Tüdruk ei jäta mulle protesteerimiseks aega.

„Kas oled tingimustega nõus?”

„Vajan rohkem aega.”

Ta raputab pead ja nõjatub ettepoole. Tunnen ta nahal püssirohu lõhna. „Kas oled tingimustega nõus?”

See on võimatu. See on rumal. See on meie parim võimalus.

„Olen tingimustega nõus.”

Järgmised hetked mööduvad kui udus, kui läbi poriste varjude kodu poole vantsin. Mu mõte otsib palavikuliselt viisi, kuidas saada enda valdusesse midagi vähemalt ligilähedaseltki Farley hinna väärilist. Vaiakülas ei ole midagi, see on kindel.

Endiselt pimeduses ootav Kilorn näeb välja nagu väike eksinud poisike. Eks ta vist olegi.

„Halvad uudised?” küsib sõber ja ponnistustest hoolimata aimub ta häälest värinat.

„Põrandaalune liikumine saab meid siit minema toimetada.” Tema nimel püüan selgitades rahu säilitada. Kaks tuhat krooni võib olla sama hea kui kuninga troon hankida, kuid räägin sellest nagu tühiasjast. „Kui keegi üldse sellega hakkama saab, oleme need meie. Saame hakkama.”

„Mare.” Poisi hääl kõrvetab külmemalt kui talv, kuid veelgi hullem on tühi pilk ta silmis. „Kõik on läbi. Kaotasime.”

„Aga kui me...”

Kilorn haarab mu õlgadest ja hoiab endast käsivarre kaugusel kindlas haardes. See ei tee haiget, kuid ehmatab sellegipoolest. „Ära tee minuga nii, Mare. Ära pane mind uskuma, et sellest leidub väljapääs. Ära anna mulle tühja lootust.”

Tal on õigus. Julm tundub anda lootust olukorras, kus seda olla ei saa. Sellest saab vaid pettumus, vimm, raev – tunded, mis muudavad elu veel raskemaks, kui see juba on.

„Lase mul sellega lihtsalt leppida. Võib-olla... võib-olla saan siis oma pea klaariks, omandan korraliku väljaõppe, tagan endale seal mingisugusegi võimaluse.”

Leian ta randmed ja hoian neist kõvasti kinni. „Räägid, nagu oleksid juba surnud.”

„Võib-olla olengi.”

„Mu vennad...”

„Su isa hoolitses selle eest, et nad teaksid juba ammu enne lahkumist, mida nad tegema peavad. Ja tuleb kasuks, et nad kõik on majasuurused.” Poiss manab näole punnitatud naeratuse, püüdes mind naerma ajada. Tulutult. „Olen hea ujuja ja meremees. Neil on mind järvedel tarvis.”

Alles siis, kui ta mu embamiseks käte vahele haarab, mõistan, et värisen. „Kilorn...” pomisen vastu ta rinda. Ent rohkem sõnu ei tule. Tema asemel peaks olema mina. Kuid ka minu aeg läheneb kiirelt. Võin vaid loota, et Kilorn suudab piisavalt kaua elus püsida, et teda kasarmus või kaevikus uuesti kohtaksin. Võib-olla siis leian õiged sõnad. Võib-olla siis saan aru, mida tunnen.

„Aitäh, Mare. Kõige eest.” Ta tõmbub tagasi ja laseb minust liiga rutakalt lahti. „Kui säästma hakkad, on sul piisavalt ajaks, mil leegion sulle järele tuleb.”

Tema nimel noogutan. Paraku pole mul vähimatki kavatsust lasta tal üksinda võidelda ja surra.

Kui end tagasi asemele sätin, tean, et täna ma und ei saa. Pean midagi ette võtma ja kavatsen lahenduse välja mõelda isegi siis, kui mul kulub selleks terve öö.

Gisa köhib unes – see on viisakas, imevaikne heli. Isegi teadvusetult suudab ta daamilik olla. Pole ime, et ta nii hästi Hõbedaste sekka passib. Ta on kõik, mida nad Punases hindavad – vaikne, rahulolev ja pretensioonitu. Hea, et just tema peab Hõbedastega tegemist tegema ning aitama neil üliinimlikel toladel valida siidi ja peeneid kangaid rõivaste jaoks, mida nad vaid korra kannavad. Õe sõnul harjud lõpuks summadega, mida nad sedavõrd tühistele asjadele kulutavad. Ning Summertoni turuplatsil Suures Aias tuleb neid summasid kümnega korrutada. Koos oma emandaga õmbleb Gisa pitsi, siidi, karusnahka, isegi vääriskive ning loob nii seljaskantavat kunsti kuningaperega kõikjal kaasas käivale Hõbedasele eliidile. Õde nimetab seda ise paraadiks – kenitlevate paabulindude lõputu paraad, üks uhkem ja naeruväärsem kui teine. Kõik Hõbedased, kõik tobedad, kõik staatusehullud.

Täna vihkan neid veelgi rohkem kui tavaliselt. Nende kogemata kaotatud sukk oleks ilmselt piisavalt kallis, et mind, Kilorni ja poolt Vaiaküla väekohustusest päästa.

Juba teist korda tänase õhtu jooksul tabab mind selgus.

„Gisa, ärka üles.” Ma ei sosista. See tüdruk magab nagu nott. „Gisa.”

Õde liigutab ja ägab patja. „Mõnikord tahaksin su maha lüüa,” mõmiseb ta.

„Kui armas. Nüüd ärka üles!”

Kui hüppan ja suure kassi kombel õele selga maandun, on ta silmad veel suletud. Enne kui ta jõuab kisama, vinguma ja emale kaebama hakata, surun käe ta suule. „Lihtsalt kuula, muud ei midagi. Ära räägi, ainult kuula.”

Gisa turtsub tigedalt mu käe all, kuid noogutab siiski.

„Kilorn...”

Tüdruku nahk värvub poisi nime kuuldes tulipunaseks. Ta isegi itsitab, kuigi tavaliselt ei tee ta seda kunagi. Ent mul ei ole õe kooliplikaliku armumise jaoks praegu aega.

„Lõpeta, Gisa.” Hingan värinal sisse. „Kilorn kutsutakse väeteenistusse.”

Ja siis ta naer lakkab. Väeteenistus ei ole mingi nali, mitte meie jaoks.

„Olen leidnud võimaluse ta siit minema saada ja sõjast päästa, kuid vajan selleks sinu abi.” Seda on valus öelda, kuid kuidagimoodi pressin sõnad huulte vahelt välja. „Vajan sind, Gisa. Kas aitad mind?”

Ta vastab kõhkluseta ja ma tunnen, kuidas süda armastusest õe vastu paisub.

„Jah.”

Õnneks olen lühike, muidu poleks tagavaraks mõeldud Gisa vormiriietus mulle ealeski selga mahtunud. Kangas on paks ja tume ega sobi suvepäikesesse vähimalgi määral. Tundub, nagu läheksid selle nööbid ja lukud kuumuse käes kõrbema. Seljakott mu seljas nihkub paigast ning kangaste ja õmblustarvikute kaal tõmbab mu peaaegu siruli. Ka Gisa kannab kotti ja ahistavat vormiriietust, kuid need ei näi teda raasugi häirivat. Ta on raske töö ja raske eluga harjunud.

Suurema osa maast seilame Gisa ammuse sõbra, heatahtliku talumehe pargasel nisuvakkade vahele pressituna ülesjõge. Siinsed inimesed usaldavad teda nii, nagu nad mind ealeski usaldada ei saaks. Talumees laseb meid kaldale paari kilomeetri jagu eemal, Summertoni suunduva käänulise raja juures, mis on täis linna suunduvaid kaupmehi. Nüüd liigume üheskoos vaevaliselt paiga poole, mida Gisa kutsub Aiaväravaks, kuigi mulle ei jää silma ainsatki aeda. Tegelikult on see sillerdavast klaasist värav, mis meid juba enne sisse astumist pimestab. Näib nagu ülejäänud sein oleks samast materjalist, kuid ma ei suuda uskuda, et Hõbedaste kuningas oleks nii rumal, et end klaasseinte taha varjaks.

„See ei ole klaas,” selgitab Gisa. „Või vähemalt mitte tervenisti. Hõbedased leidsid mooduse teemandi sulatamiseks ja muude materjalidega segamiseks. See on täiesti purustamatu. Isegi pomm ei saaks sellest jagu.”

Teemantseinad.

„Kõlab vajalikult.”

„Hoia pea maas. Las mina räägin,” sosistab õde.

Püsin tal kannul, pilk teel, mis muutub tasapisi mõranenud mustast asfaldist valgeks kivisillutiseks. See on nii sile, et peaaegu libastun, kuid Gisa haarab mu käsivarrest ja aitab tasakaalu hoida. Kilornil ei oleks oma madrusejalgadega mingit vaeva selle peal tatsuda. Ent Kilorn ei oleks muidugi üldse siin. Ta on juba alla andnud. Mina ei kavatsegi.

Väravale lähemale jõudes kissitan helklevas valguses silmi, et teisele poole näha. Kuigi Summerton eksisteerib vaid hooajati ja hüljatakse enne esimest halla, on see suurim linn, mida olen kunagi näinud. Seal on rahvarohked tänavad, baarid, majad ja tagahoovid, mis kõik on suunatud teemantklaasist ning marmorist sätendava hiiglasliku jõleduse poole. Ja nüüd ma tean, mille järgi see nime sai. Päikesekoda särab kui täht ja selle läbipõimunud tornide ning sildade rägastik sirutub mitmekümne meetri kõrgusele. Mõned selle osad tumenevad pealtnäha juhuslikus järjestuses, pakkudes elanikele privaatsust. Ei saa ju lasta matsidel kuningat ega õukonda näha. See võtab hingetuks, pelutab, on suurejooneline... ja siiski vaid suvemaja.

„Nimed,” haugatab räme hääl ja Gisa jääb sammupealt seisma.

„Gisa Barrow. See on mu õde Mare Barrow. Ta aitab mul emandale kaupa tuua.” Õde ei kaota närvi ja ta hääl püsib ühtlane, peaaegu igavlev. Korrakaitsja noogutab mulle ja ma teen kompsu kohendamisest korraliku näitemängu. Gisa ulatab meie räbaldunud ja räpased ID-kaardid, mis püsivad vaevu koos, kuid ajavad siiski asja ära.

Meid kontrolliv mees vist tunneb Gisat ega heida ta kaardile peaaegu pilkugi. Minu oma puurib ta põhjalikult, võrreldes mu nägu ja pilti tubli minuti jagu. Mõtlen omaette, kas ka tema on lausuja ja suudab mu mõtteid lugeda. See teeks meie väikesele ekskursioonile väga kiire lõpu ja tooks mulle ilmselt ka silmuse kaela.

„Randmed,” ohkab ta meist juba tüdinult.

Olen hetkeks segaduses, kuid Gisa sirutab pikemalt mõtlemata parema käe välja. Teen sedasama ja suunan käe ametniku poole. Mees lajatab meie randmete ümber punased paelad. Võrud tõmbuvad koomale, kuni on sama tihedalt naha vastas kui ahelad – neid ei ole võimalik omal jõul eemaldada.

„Minge edasi,” viskab ohvitser ja viipab laisalt. Kaks noort tüdrukut ei ole tema silmis mingi oht.

Gisa noogutab tänutäheks, kuid mina mitte. See mees ei vääri minult grammigi tunnustust. Hiiglaslikud väravad avanevad haigutades ja me marsime edasi. Hoopis teise maailma sisenedes summutab kõrvades taguv veri kõik muud Suure Aia helid.

Ma ei ole ealeski sellist turgu näinud – täis lilli, puid ja purskkaevusid. Punaseid on napilt ning nad liiguvad endavalmistatud kaupa müües ja asjatoimetusi tehes kiirelt ringi, kõikidel verev pael randme ümber. Kuigi Hõbedased paela ei kanna, on neid lihtne märgata. Nad on tihedalt vääriskive ja -metalle täis riputatud, igaühe seljas terve varandus. Üks väike tõmme konksuga ja mul on koju minnes kõik, mida kunagi vajan. Hõbedased on pikad, kaunid ja külmad. Nad liiguvad aeglase graatsiaga, mida Punane kunagi saavutada ei suuda. Meil lihtsalt pole aega niiviisi liuelda.

Gisa juhib mind mööda pagariärist, mille koogid on kaetud kullapuruga. Kaupmehest, kes on välja pannud eredavärvilised puuviljad, mida ma kunagi varem näinud ei ole. Ja isegi rändloomaaiast, mis on tulvil metsloomi, keda ei oska ettegi kujutada. Väike, riietuse järgi otsustades Hõbedane tüdruk söödab täpilisele jaburalt pika kaelaga hobusetaolisele olevusele õunatükke. Paar tänavat edasi sillerdab juveelikauplus kõikides vikerkaarevärvides. Panen selle mõttes kõrva taha, kuid siin on raske pead selgena hoida. Tundub nagu õhk pulseeriks, oleks elust tulvil.

Siis, kui arvan, et midagi sellest kohast fantastilisemat enam olla ei saa, uurin Hõbedasi lähemalt ja mäletan täpselt, kes nad on. Väike tüdruk on telki, kes kergitab õuna pikakaelalise eluka toitmiseks kolme meetri kõrgusele. Lillekaupmees libistab sõrmedega läbi lillepoti ja valged väädid viskavad silmapilkselt kasvus juurde, lainetades ümber ta küünarnukkide. Tema on rohevardja, taimede ja maa mõjutaja. Purskkaevu kõrval istub paar nümfi ja lõbustab õhus hõljuvate veepallidega loiult lapsi. Ühel neist on oranžid juuksed ja vihkamist täis silmad, kuigi ümberringi sagivad jõnglased. Kõikjal väljakul elavad erinevat tüüpi Hõbedased oma erakordset igapäevaelu. Neid on nii palju, igaüks neist suur, oivaline ja võimas, nii läbinisti võõrdunud maailmast, mida mina tean.

„Niimoodi elab teine pool,” pomiseb Gisa mu aukartust tajudes. „Sellest piisab, et halb hakkaks.”

Süütunne rebestab mu südant. Olen alati Gisat ta ande ja sellega seotud privileegide pärast kadestanud, kuid pole kunagi selle hinnale mõelnud. Õde käis vähe koolis ja Vaiakülas ei ole tal kuigi palju sõpru. Kui Gisa oleks normaalne, oleks tal neid palju. Ta naerataks. Selle asemel kahlab neljateistkümneaastane tüdruk niidi ja nõela abil läbi elu nagu sõdur, võttes enda kanda kogu pere tuleviku ja elades kaelani sees maailmas, mida ta vihkab.

„Aitäh sulle, Gee,” sosistan talle kõrva. Ta teab, et ma ei pea silmas vaid tänast.

„Salla pood on seal, sinise varikatusega.” Õde osutab kõrvaltänavale, kus kahe kohviku vahele pressituna kössitab pisike poeke. „Olen sees, kui sa mind vajad.”

„Ei vaja,” vastan kiiresti. „Isegi kui midagi valesti läheb, ei sega ma sind sellesse.”

„Tore.” Siis haarab ta mu käe ja pigistab seda hetkeks kõvasti. „Ole ettevaatlik. Täna on siin palju rahvast, rohkem kui tavaliselt.”

„Ongi rohkem peidupaiku,” vastan muiates.

Ent õe hääl on sünge. „Nagu ka rohkem korrakaitsjaid.”

Kõnnime edasi, iga sammuga lähemale hetkele, mil ta mu sellesse veidrasse paika omapäi jätab. Kui Gisa kompsu õrnalt mu seljast maha tõstab, tunnen külma paanikavärinat. Oleme poe juurde jõudnud.

Enda rahustamiseks hakkan palavikuliselt omaette pomisema. „Ära räägi kellegagi, ära vaata kellelegi silma. Liigu pidevalt. Lahkun samamoodi kui tulin, Aiavärava kaudu. Korrakaitsja eemaldab mu paela ja ma kõnnin edasi.” Õde noogutab mind kuulates, silmad suured, ettevaatlikud ja ehk isegi lootusrikkad. „Koju on viisteist kilomeetrit.”

„Viisteist kilomeetrit koju,” kordab ta kajana.

Vaatan Gisat sinise varikatuse alla kadumas ja soovin kõigest hingest, et saaksin temaga kaasa minna. Tema tõi mu nii kaugele. Nüüd on minu kord.