Читать книгу Punane Kuninganna - Victoria Aveyard - Страница 6

Olen tuhandeid kordi varemgi rahvast jälginud nagu hunt lambakarja. Otsides nõrku, aeglasi, rumalaid. Ent nüüd olen hoopis mina ise saakloom. Võin juhtuda kebja peale, kes mu sekundiga kinni nabib. Või veelgi hullem, valida lausuja, kes tajub mind ilmselt juba kilomeetri kauguselt. Isegi väike telkitüdruk teeks mulle kohe ära, kui asjad hapuks lähevad. Nii et pean olema kiirem kui kunagi varem, targem kui kunagi varem, ja mis kõige hullem – mul peab vedama rohkem kui kunagi varem. See ajab mu hulluks. Õnneks ei pööra keegi järjekordsele Punasele teenijannale, jumalate jalge ees sibavale putukale mingit tähelepanu.

Suundun tagasi väljakule, käed lõdvalt, kuid tegutsemisvalmilt külgedel rippumas. Tavaliselt on see mu armastatuim tants – jalutada läbi kõige tihedamate rahvasummade, haarata rahakotte ja libistada sõrmi taskutesse justkui kärbseid püüdev ämblikuvõrk. Ma ei ole nii rumal, et seda siin üritaksin. Järgnen hoopis väljakul liikuvale rahvale. Muinas­jutuline ümbrus ei pimesta mind enam ja vaatan sellest kaugemale – pragusid kivides ja varjudes peituvaid mustas mundris korrakaitsjaid. Võimatu Hõbedaste maailm hakkab pisut selgemat kuju võtma. Hõbedased vaatavad vaevu üksteisele otsa ega naerata kunagi. Kummalist elukat toitev telkitüdruk näib igavlevat ja kaupmehed isegi ei tingi. Vaid Punased on elava moega ning sööstavad paremat elu nautivate uimerdavate meeste ja naiste vahel ringi. Palavusest, päikesest ja värvikirevatest plakatitest hoolimata ei ole ma kunagi näinud nii külma kohta.

Mulle teevad kõige suuremat muret varikatuste alla või kõrvaltänavatesse peidetud mustad videokaamerad. Kodus leidub neid vaid paar, Korrakaitse eelpostil ja areenil, kuid siin on kogu turg neid täis. Kuulen neid ümisedes meelde tuletamas: siin jälgib keegi teine.

Rahvavool veab mind peatänavat mööda alla, kõrtsidest ja kohvikutest mööda. Hõbedased istuvad vabaõhukohvikus ja silmitsevad hommikujooki nautides mööduvat rahvast. Mõned põrnitsevad seintesse paigutatud või võlvkäikudes rippuvaid videoekraane. Igaühel näidatakse midagi erinevat, vanadest areenimatšidest uudiste ning eredavärviliste saadeteni, mida ma ei mõista ja mis kõik mu peas ühte sulavad. Kõrvades sumiseb ekraanide kime vingumine, kauge staatilise elektri heli. Ma ei mõista, kuidas nad seda taluvad. Kuid Hõbedased pilgutavad videote peale vaevu silma ja eiravad neid peaaegu täielikult.

Hall ise heidab mu peale helkivat varju ning ma leian end taas juhmis aukartuses ümbrust jõllitamas. Kuid siis äratab mind uimast monotoonne heli. Alguses kõlab see nagu areenisignaal, mida kasutatakse Võidumängude sissejuhatuseks, kuid see on teistsugune. Kuidagi madalam ja raskem. Pikemalt mõtlemata pöördun heli suunas.

Kõrvalasuvas baaris lülituvad kõik ekraanid samale ülekandele. Mitte kuninglik pöördumine, vaid uudised. Isegi Hõbedased peatuvad ja jäävad keskendunud vaikuses kuulama. Sumina lõppedes algab reportaaž. Ekraanile ilmub kohev blond naine, kahtlemata Hõbedane. Ta loeb paberilt teksti ja näib hirmunud.

„Norta Hõbedased, vabandame programmikatkestuse pärast. Kolmteist minutit tagasi toimus pealinnas terrorismirünnak.”

Hõbedased mu ümber ahmivad õhku ja pomisevad omavahel hirmunult.

Suudan vaid jahmunult silmi pilgutada. Terrorirünnak? Hõbedaste vastu?

On see üldse võimalik?

„Tegu oli Lääne-Archeoni valitsushoonete organiseeritud pommitamisega. Esialgsete andmete põhjal on kahjustada saanud Kuninglik Kohus, Riigikassa ja Valgeleegi palee. Kohtus ja Riigikassas täna hommikul tööd ei toimunud.” Kaader vahetub ja naise asemel näidatakse põlevat hoonet. Korrakaitsjad evakueerivad inimesi ja nümfid suunavad veejugasid leekide suunas. Nende vahel jooksevad edasi-tagasi tervendajad, keda võib ära tunda käsivarrele kinnitatud must-punase risti järgi. „Kuninglik perekond ei viibinud oma Valgeleegi residentsis ja praeguseks hetkeks ei ole teateid ühestki hukkunust. Kuningas Tiberias teeb tunni aja jooksul pöördumise rahva poole.”

Minu kõrval seisev Hõbedane surub käed rusikasse ja lajatab vastu baariletti, kirjates selle tugevast kivist plaadi pragudevõrguga. Kõvakäsi. „Need on järvemaalased! Põhjas on nad kaotamas ja nüüd tulevad nad meie hirmutamiseks alla lõunasse!” Paar kohalviibijat liitub temaga ja asub Järvemaad kiruma.

„Peaksime nad maamunalt pühkima, otse preeriasse suruma!” nõustub teine Hõbedane. Paljud tervitavad seda kiiduhüüetega. Mul läheb vaja suurt enesevalitsust, et mitte nähvata neile argpüksidele, kes ei näe iial lahingutandrit ega saada oma lapsi sõtta. Nende Hõbedase sõja eest tasutakse punase verega.

Kui ekraanil näidatakse üha enam materjali sellest, kuidas kohtumaja marmorfassaad tolmuks prahvatab või teemantklaasist sein tulekerale vastu paneb, tunnen osaliselt rahulolu. Hõbedased ei olegi võitmatud. Neil on vaenlased, kes suudavad neile viga teha. Ometi ükskord ei saa nad end Punase kilbi taha peita.

Uudistelugeja naaseb veelgi kahvatumana kui varem. Keegi sosistab talle midagi kaamera tagant ja naine lappab värisevi käsi pabereid. „Näib, et Archeoni pommitamise eest on vastutuse võtnud üks organisatsioon,” lausub ta pisut kogeledes. Lärmitsevad mehed vakatavad ja kuulavad pinevalt ekraanilt kostvaid sõnu. „Hetk tagasi avaldas kohe eetrisse tuleva video terroristlik rühmitus, mis nimetab end Ergavaks Kaardiväeks.”

Baaris on kuulda segaduses küsimusi. „Ergav Kaardivägi?” „Kes kurat...?” „Mingi trikk...?” Keegi ei ole varem Ergavast Kaardiväest kuulnud.

Kuid mina olen.

Nii nimetas end Farley. Ennast ja Willi. Kuid nemad on salakaubitsejad, mitte terroristid või pommipanijad või kuidas iganes uudistelugeja neid nimetada võib. See on juhus, need ei saa nemad olla.

Ekraanilt vaatab mulle vastu õudustäratav vaatepilt. Väriseva kaamera ees seisab naine, veripunane kaelarätik ümber pea seotud, nii et näha on vaid ta kuldsed kiharad ja innukad sinised silmad. Ühes käes hoiab ta püssi ja teises räbaldunud punast lippu. Ning ta rinnal on pronksist märk, mis kujutab lõhkirebitud päikest.

„Meie oleme Ergav Kaardivägi ning me seisame kõikide inimeste vabaduse ja võrdsuse eest...” teatab naine. Tunnen seda häält.

Farley.

„...alustades Punastest.”

Ei pea geenius olema mõistmaks, et baar täis raevunud vägivaldseid Hõbedasi on viimane koht, kus üks Punane tüdruk olla tahab. Ent ma ei suuda paigast liikuda. Ma ei suuda silmi Farley näolt rebida.

„Arvate, et olete maailma valitsejad, kuid teie valitsusaeg kuningate ja jumalatena on lõpule jõudmas. Võitlus toimub siinsamas teie ukselävel ajani, mil tunnistate meid inimeste, võrdsetena. Me ei sõdi lahinguväljal, vaid teie linnades. Teie tänavatel. Teie kodudes. Te ei näe meid ja nii oleme kõikjal.” Tüdruku häälest kostab autoriteeti ja tasakaalukust. „Ja me tõuseme üles, punasena kui koidik.”

Punasena kui koidik.

Salvestis lõpeb ja pilt lülitub taas jahmatusest juhmile blondiinile. Ülejäänud saate summutavad möirged Hõbedastelt, kes on taas hääle tagasi saanud. Nad sõimavad Farleyt, nimetavad teda terroristiks, mõrtsukaks, Punaseks kuradiks. Taganen tänavale, enne kui nende pilk minu peale langeb.

Ent Hõbedased raevutsevad kogu tänava baarides ja kohvikutes linnaväljakust kojani. Püüan verevat paela randmelt ära rebida, kuid see pagana asi on kindlalt kinni. Teised Punased pagevad kõrvaltänavatele ja ukseavadesse ning mul on piisavalt oidu neile järgneda. Kui olen endale ukseava leidnud, algab kisendamine.

Igasuguse instinkti vastaselt vaatan üle õla ja näen Punast meest, keda kaelapidi üleval hoitakse. Ta anub oma Hõbedast ründajat. „Palun, mul ei ole aimugi, kes pagan need inimesed on!”

„Mis on Ergav Kaardivägi?” röögib Hõbedane talle näkku. Tunnen ründajas ära nümfi, kes veel napilt pool tundi tagasi lastega muretult mängis. „Kes nad on?”

Enne kui Punane vastata jõuab, paiskub talle näkku vee-juga, mis on tugevam kui vasaralöök. Nümf tõstab käe ja vesi tõuseb üles, et taas Punasele peale paiskuda. Ümberringi kogunevad kahjurõõmsalt pilkavad ja nümfi õhutavad Hõbedased. Punane püüab end turtsudes ja õhku ahmides koguda. Ta kinnitab igal vabal hetkel oma süütust, kuid vett muudkui kallab. Vihkamist tulvil silmadega nümf ei ilmuta mingeid lõpetamise märke. Ta tõmbab vett purskkaevudest ja igast viimsest kui klaasist ning laseb sellel ikka ja jälle mehele peale paiskuda.

Nad uputavad ta julmalt.

Sinine varikatus on majakas, mis mulle mööda paanikas tänavaid tormates ja nii Hõbedasi kui ka Punaseid vältides teed näitab. Tavaliselt on kaos mu parim sõber ja muudab vargatöö palju lihtsamaks. Keegi ei märka kadumaläinud mündikukrut, kui märatseva rahvamassi eest põgeneb. Kuid Kilorn ja kaks tuhat krooni ei ole enam esmatähtsad. Suudan mõelda vaid Gisa juurde pääsemisest ja pagemisest linnast, mis muutub peagi kindlasti vanglaks. Kui nad väravad sulgevad... Ma ei taha mõelda siia lõksu jäämisest, vabadus klaasseina taga püüdmatus kauguses.