Читать книгу Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk - Victoria Aveyard - Страница 4

Võpatan. Kalts, mille tüdruk mulle ulatab, on puhas, kuid lõhnab vere järele. See ei tohiks mind häirida. Kõik mu riided on nagunii juba verised. Punane on loomulikult minu oma. Hõbedane kuulub paljudele teistele. Evangeline’ile, Ptolemusele, nümfist lordile – kõikidele, kes püüdsid mind areenil tappa. Ilmselt on osa sellest ka Cali oma. Meie hukkajate löödud haavadest ja marrastustest voolas tema verd liivale ojadena. Nüüd istub prints jalgu põrnitsedes minu vastas, haavad aeglaselt ja kellegi abita paranema hakkamas. Heidan pilgu ühele paljudest oma käsivarsi kirjavatest haavadest, mis on ilmselt Evangeline’i löödud. See on veel värske ja piisavalt sügav, et arm jätta. Osake minust tunneb sellest mõttest rahulolu. Seda sakiliste servadega lõhet tervendaja jahedad käed maagiliselt minema ei pühi. Me Caliga ei ole enam Hõbedaste maailmas, kus keegi meie vaevaga teenitud armid lihtsalt olematuks muudab. Oleme põgenenud. Või vähemalt mina olen. Cali ahelad ei lase unustada, et tema on vangistatud.

Farley müksab üllatavalt õrnalt mu kätt. „Varja nägu, välguplika. Nad jahivad seda.”

Kordki teen seda, mida kästakse. Teised järgivad mu eeskuju ning tõmbavad üle suude ja ninade punase kanga. Cali nägu on viimane, mis katmata jääb, kuid mitte kauaks. Ta ei hakka Farleyle vastu, kui see talle maski näole seob – justkui oleks ta üks meie seast.

Oleks see vaid nii.

Elektriline kumin lööb mu vere lõkkele ja tuletab meelde pulseerivat, kriiksuvat allmaarongi. See kannab meid halastamatult edasi, linna, mis kord oli pelgupaik. Rong kihutab möirates mööda iidseid rööpaid kui üle lagendiku sööstev Hõbedasest kebja. Kuulan krigisevat metalli ja tunnetan seda oma kontides, kus on juba koha sisse võtnud külm valu. Raev, jõud, mis mind areenil saatsid, näivad kauge mälestusena, millest on järele jäänud vaid valu ja hirm. Suudan vaid ähmaselt kujutleda, mida Cal võib praegu mõelda. Ta kaotas kõik, kõik, mis on talle kunagi kallis olnud. Isa, venna, kuningriigi. Ma ei tea, kuidas ta suudab end vaos hoida. Poiss istub täiesti liikumatult, kui rongi õõtsumine välja arvata.

Keegi ei pea mulle selgitama, miks me nõnda kiirustame. Farley koos oma viimase piirini pinges kaardiväelastega on piisav selgitus. Oleme endiselt jooksus.

Maven on varemgi siitkaudu liikunud ja tuleb uuesti. Sedapuhku oma sõdurite, ema ja äsja võidetud trooni raevukal jõul. Eile oli ta prints, täna kuningas. Arvasin, et ta on mu sõber, mu kihlatu, kuid nüüd olen targem.

Kunagi usaldasin teda. Nüüd tean, et teda tuleb vihata ja karta. Ta aitas trooni nimel oma isa tappa ja lavastas lihase venna selles süüdi. Ta teab, et varemeis linna ümbritsev kiiritus on vale, trikk. Ja ka seda, kuhu meie rong välja jõuab. Varjupaik, mille Farley meile lõi, ei ole enam turvaline. Mitte meie jaoks. Mitte sinu jaoks.

Võime juba praegugi täiskiirusel lõksu kihutada.

Üks käsi surub mind rahutust tajudes tugevamalt enda embusesse. Shade. Ma ei suuda siiani uskuda, et mu vend on siin. Elus, ja mis kõige veidram – minusugune. Ühtaegu Punane ja Hõbedane ning mõlemast tugevam.

„Ma ei lase neil sind uuesti kinni võtta,” pomiseb ta nii vaikselt, et vaevu kuulen. Ilmselt ei ole lubatud vanduda truudust millelegi muule kui Ergavale Kaardiväele, isegi mitte oma perele. „Luban sulle.”

Venna lähedus rahustab ja kannab mind tagasi minevikku. Aega enne ta väeteenistusse võtmist, vihmasesse kevadesse, mil saime veel teeselda, et oleme lapsed. Polnud olemas midagi peale muda, küla ja meie rumala kombe vältida tuleviku peale mõtlemist. Nüüd ei suuda ma mõelda millelegi muule kui tulevikule ja sellele, missugusele süngele teele võisid mu teod meid viia.

„Mida me nüüd teeme?” suunan küsimuse Farleyle, kuid mu pilk leiab Kilorni. Poiss seisab kohusetundliku valvurina Farley kõrval, lõug pingul ja sidemed verised. Mõelda vaid, et alles hiljaaegu oli ta kaluri õpipoiss. Justnagu Shade näib ta olevat vales kohas, justkui viirastus ajast, mis oli enne seda kõike.

„Alati on võimalik kuhugi pageda,” vastab Farley, keskendudes rohkem Calile kui kellelegi teisele.

Ta ootab, et prints võitleks. Osutaks vastupanu, kuid noormees ei tee kumbagi.

„Ära tüdrukut käest lase,” sõnab Farley pärast pikka pausi uuesti Shade’i poole pöördudes. Vend noogutab ja tema käsi mu õlal on raske. „Me ei saa temast ilma jääda.”

Ma ei ole küll kindral ega taktik, kuid tüdruku mõttekäik on selge. Olen väike välguplika – elav elekter, inimkujul välgunool. Inimesed teavad mu nime, nägu ja võimeid. Olen väärtuslik, olen võimas, ja Maven teeb mida iganes, et ma ei saaks talle vastulööki anda. Ma ei kujuta ette, kuidas peaks vend suutma mind väärastunud uue kuninga eest kaitsta. Isegi hoolimata sellest, et ta on minusugune, hoolimata sellest, et ta on kiireim olend, keda olen eales näinud. Kuid ma pean uskuma, isegi kui õnnestumine näib imena. Lõppude lõpuks olen juba näinud nii palju võimatut. Järjekordne põgenemine oleks nende kõrval köömes.

Kõikjal rongis kajab vastu püsside vinnastamise heli, kui kaardiväelased end valmis seavad. Kilorn nihkub kergelt õõtsudes minu juurde, käsi kõvasti üle rinna rippuvat vintpüssi hoidmas. Ta heidab sooja pilgu allapoole. Poiss püüab muiata, et mind naerma ajada, kuid tema erkrohelised silmad on tõsised ja hirmunud.

Talle vastukaaluks istub Cal vaikselt, peaaegu rahulikult oma kohal. Kuigi temal on kõige rohkem karta – aheldatuna, vaenlastest ümbritsetuna, omaenese venna poolt jahituna – näib ta kõigutamatu. See ei üllata mind. Cal on sündinud ja välja õpetatud sõdur. Sõda ta mõistab ning pole kahtlustki, et just sõjas me nüüd oleme.

„Loodetavasti ei kavatse te võidelda,” teeb prints esimest korda pikkade minutite jooksul suu lahti. Ta pilk püsib minul, kuid sõnad torkavad Farleyt. „Loodetavasti kavatsete põgeneda.”

„Ära näe vaeva, Hõbedane.” Tüdruk ajab selja sirgu. „Tean, mida tegema peame.”

Ma ei suuda endast välja paiskuvaid sõnu tagasi hoida. „Tema teab samuti.” Pilk, mille Farley minule pöörab, lausa kõrvetab, kuid olen hullemagagi toime tulnud. See ei pane mind isegi võpatama. „Cal teab, kuidas nad võitlevad. Ta teab, mida nad meie peatamiseks ette võtavad. Kasuta teda ära.”

Mis tunne on, kui sind ära kasutatakse? Prints paiskas need sõnad mulle Kondiareeni all vanglas näkku ja toona tahtsin neid kuuldes surra. Nüüd need vaid torkavad pisut.

Tüdruk ei vasta midagi ja sellest Calile piisab. „Neil on Lõvilõuad,” märgib ta süngelt.

Kilorn purskab naerma. „Lilled?”

„Sõjalennukid,” vastab Cal, silmad pahakspanust sädemeid löömas. „Oranžid tiivad, metalsed kered, üksainus piloot, kergesti manööverdatavad, linnarünnakuks ideaalsed. Igaühe peal on neli juhitavat raketti. Kui see ühe eskadrilliga korrutada, peate suutma pageda neljakümne kaheksa raketi eest, pluss kergem laskemoon. Kas saate sellega hakkama?”

Vastuseks on vaid vaikus. Ei saa.

„Ja Lõuad on meie väikseim mure. Nemad teevad vaid ringe, kaitsevad välispiire, hoiavad meid paigal, kuni maaväed saabuvad.”

Prints langetab kiirelt mõeldes pilgu. Ta vaagib, mida ise teeks, kui oleks praeguses olukorras vastaspoolel. Kui ta ise oleks Maveni asemel kuningas. „Nad piiravad meid ümber ja esitavad oma nõudmised. Mare ja mina teie vabaks laskmise eest.”

Järjekordne ohverdus. Tõmban kopsud aeglaselt õhku täis. Täna hommikul, eile, enne kogu seda hullust oleksin end rõõmuga loovutanud ka vaid Kilorni ja oma venna päästmise nimel. Kuid nüüd... nüüd ma tean, et olen eriline. Nüüd pean teisi kaitsma. Nüüd ei saa nad minust ilma jääda.

„Me ei saa sellega nõusse jääda,” teatan. Kibe tõde. Tunnen endal Kilorni rasket pilku, kuid ei vaata üles. Ma ei suuda ta hukkamõistu taluda.

Cal nii karm ei ole. Ta noogutab nõusolevalt. „Kuningas ei ootagi, et alla annaksime,” vastab ta. „Lennukid matavad meid rusude alla ja ülejäänud sõdurid nopivad ellujäänud ära. Seda ei saa nimetada millekski muuks kui veresaunaks.”

Isegi praegu, kohutavalt lõksuaetuna, on Farley uhkuse kehastus. „Mida sa siis soovitad?” küsib ta Cali kohale kummardudes. Tüdruku sõnad nõretavad põlgusest. „Täielikku alistumist?”

Üle Cali näo libiseb midagi jälestusetaolist. „Maven tapab teid ikkagi. Ükskõik kas kongis või lahinguväljal, ellu ei jäta ta meist kedagi.”

„Siis parem sureme võideldes.” Kilorni hääl on valjem, kui tarvis oleks, kuid ta käed värisevad. Ta näeb välja nagu iga teinegi mässuline, kes on valmis eesmärgi nimel kõike tegema, kuid mu sõber tunneb siiski hirmu. Ta on alles poisike, vaevu kaheksateist. Tal on liiga palju, mille nimel elada, ja liiga vähe põhjust surra.

Cal muigab Kilorni sunnitud, kuid jultunud avalduse peale põlglikult, ent ei lausu rohkem sõnagi. Ta teab, et veelgi piltlikum kirjeldus meie eesootava huku kohta ei tee kellelegi head.

Farley poisi tundeid ei jaga ja tõrjub otsemaid käeviibutusega mõlema noormehe jutu. Minu selja taga seisev vend on sama otsusekindel.

Nad teavad midagi, mida meie ei tea ja nemad veel avaldada ei soovi. Maven on meile kõikidele õpetanud, mida võib tähendada vale inimese vastu ülesnäidatud usaldus.

„Mitte meie ei sure täna,” on kõik, mida tüdruk ütleb, enne kui rongi esiosasse marsib. Ta saapad mürtsuvad kangekaelse otsusekindlusega vastu metallpõrandat nagu vasarad.

Tunnetan rongi aeglustumas enne, kui seda reaalselt tunnen. Elekter taandub ja nõrgeneb, kui maa-alusesse jaama libiseme. Ma ei tea, mida võime ülalt taevast leida – valget hägu või oranžitiivulisi sõjalennukeid. Teised ei näi selle vastu huvi tundvat ja väljuvad otsusekindlalt allmaarongist. Vaikivad relvastatud ja maskides kaardiväelased näevad välja kui tõelised sõjaväelased, kuid olen paremini kursis. Neist ei ole vastast sellele, mis meid ees ootab.

„Ole valmis,” kahistab Cal mulle kõrva ja toob mulle külmavärinad kehale. See meenutab ammumöödunud päevi, mil kuuvalguses tantsu keerutasime. „Pea meeles, kui tugev sa oled.”

Kilorn trügib läbi rahva minu kõrvale ja lahutab meid, enne kui jõuan Calile vastata, et mu enda jõud ja oskused on ainuke, milles veel kindel olen. Mu soontes särisev elekter võib olla ainus asi, mida siin maailmas usaldan.

Tahan uskuda ka Ergavasse Kaardiväkke ja kindlasti Shade’i ja Kilorni, kuid ei luba endal seda teha. Mitte pärast kaost, millesse mu usaldus, mu pimedus Maveni suhtes meid paiskas. Cal ei tule üldse kõne alla. Ta on vang, Hõbedane, vaenlane, kes meid esimesel võimalusel reedaks, kui tal oleks kuhugi mujale põgeneda.

Kuid ikka tunnen tema vastu millegipärast tõmmet. Mäletan kohustuste all ägavat poissi, kes andis mulle hõbemündi ajal, mil olin eikeegi. Selle üheainsa liigutusega muutis ta mu tulevikku ja hävitas enda oma.

Ja meid seob üks liit – ebakindel liit, mille on sepistanud veri ja reetmine. Oleme ühendatud, liidetud Maveni vastu, kõikide vastu, kes on meid petnud. Ja maailma vastu, mis end peagi ise tükkideks rebib.

Meid ootab vaikus. Naercey varemete kohal ripub hall, niiske udu, mis surub taeva nii maadligi, et võiksin seda puudutada. Sügisene jahedus, muutuste ja surma aeg muudab õhu külmaks. Veel ei kummita taevalaotuses midagi. Veel ei ole seal sõjalennukeid, millelt sajaks juba niigi laastatud linnale vihmana alla uut hävingut. Farley juhatab meid kiirel sammul rööbastelt ülesmäge laiale hüljatud avenüüle. Varemed haigutavad kui kanjon, hallima ja lagunenumana kui mäletasin.

Marsime mööda tänavat itta udusse mähkunud kaldajoone poole. Pea kohal kõrguvad poolenisti kokku varisenud ehitised, mille aknad justkui jälgiks meid möödumas. Võib-olla on Hõbedased juba lagunenud tühimikes ja varjulistes kaarkäikudes ootamas, valmis Ergavat Kaardiväge hävitama. Võib-olla sunnib Maven mind vaatama, kuidas ta mässulisi ükshaaval maha niidab. Võimalik, et ta ei paku mulle luksust surra lihtsalt ja kiirelt. Või läheb veel hullemini, mõtlen endamisi. Ta ei lase mul üldse surra.

See mõte tarretab vere mu soontes nagu Hõbedasest jäätaja puudutus. Kui palju Maven mulle ka valetanuks, tunnen siiski väikest osakest ta hingest. Mäletan, kuidas ta minust läbi kongitrellide värisevi käsi kinni haaras ega lahti lasknud. Mäletan ka nime, mida ta endaga kaasas kannab ja mis tuletab mulle meelde, et ka tema rinnus lööb siiski süda. Ta nimi oli Thomas ja vaatasin pealt, kuidas ta suri. Maven ei suutnud toda poissi päästa. Kuid oma väärastunud moel saab ta päästa minu.

Ei. Ma ei paku talle eales niisugust rahuldust. Pigem suren.

Kuid kui väga ma ka püüaksin, ei suuda ma unustada ähmast mälestust sellest, kelleks olin teda pidanud – segaduses ja unustatud printsiks. Soovin, et see inimene oleks olemas. Soovin, et ta elaks ka kuskil mujal kui mu mälestustes.

Naercey varemed kajavad kummaliselt vastu, vaiksemalt kui peaks. Ühtäkki mõistan põhjust. Põgenikud on kadunud. Tuhamägesid kokku pühkiv naine, torudesse varjuvad lapsed, mu Punaste vendade ja õdede varjud – nad kõik on põgenenud. Oleme jäänud vaid meie.

„Arva Farleyst mida tahes, kuid ta ei ole rumal,” lausub Shade mu küsimusele vastates veel enne, kui jõuan selle esitada. „Ta andis eile õhtul pärast Archeonist põgenemist evakueerumiskorralduse. Ta arvas, et sina või Maven hakkaksite piinamisel rääkima.”

Ta eksis. Polnud mingit vajadust Mavenit piinata. Tema jagas oma teavet ja mõtteid täiesti vabatahtlikult. Ta avas emale oma pea ja laskis kuningannal sobrada kõiges, mida too seal nägi. Allmaarong, salajane linn, nimekiri. Nüüd on see kõik kuninganna valduses, nagu ka Maven on alati olnud.

Ergava Kaardiväe sõdurite rivi meie taga venib pikaks, korratuks relvastatud meeste ja naiste massiks. Kilorn marsib otse minu kannul, silmad vilamas, ning Farley juhib teed. Kaks tursket sõdurit hoiavad Cali tugevalt kahelt poolt hoides jalgel. Oma punaste näorättidega oleks nad justkui õudus­unenäost välja astunud. Kuid meid on nüüd nii vähe, võib-olla kolmkümmend, kõik haavatud. Nii vähesed jäid ellu.

„Meid ei ole piisavalt, et ülestõusu elus hoida, isegi kui suudame uuesti pakku pääseda,” sosistan vennale. Maadligi vajunud udu summutab mu häält, kuid ta kuuleb mind siiski.

Venna suunurk tõmbleb, püüdes naeratada. „See ei ole sinu mure.”

Enne kui jõuan talle peale käima hakata, jääb meie ees liikuv sõdur seisma. Ta ei ole ainuke. Rivi eesotsas hoiab Farley rusikat üleval ja piidleb tinahalli taevasse. Ülejäänud teevad sedasama, otsides midagi, mida me ei näe. Vaid Cali pilk püsib maapinnal. Ta juba teab, milline meie hukatus välja näeb.

Läbi udu tungib kauge, ebainimlik karje. Heli on mehaaniline ja pidev ning teeb meie peade kohal ringe. Ja see ei tulnud üksi. Üle taeva kihutavad kaksteist noolekujulist varju, oranžid tiivad läbi pilvede lõikamas ja aeg-ajalt nähtavale ilmudes. Ma ei ole sõjalennukit kunagi korralikult näinud, mitte nii lähedalt ega päevavalgel, ning mu suu vajub paratamatult lahti, kui need vaateulatusse ilmuvad. Farley haugub kaardiväele korraldusi, kuid ma ei kuule teda. Olen liiga ametis ainiti taevasse vahtimisega, kus tiirutab tiivuline surm. Nagu Cali tsikkelgi on lennumasinad kaunid, võimatult kumerast terasest ja klaasist. Ilmselt oli nende ehitusse kuidagi kaasatud magnetron – kuidas teisiti võiks metall lennata? Nende tiibade all sinakaid sädemeid pilduvad mootorid annavad märku elektrist. Tunnen nende surinat hädavaevu nagu tuule paitust nahal, kuid need on liiga kaugel, et saaksin neid mõjutada. Saan vaid õudusest haaratult vaadata.

Lennukid kriiskavad ja keerlevad kordagi ringilt kõrvale kaldumata ümber Naercey saare. Võiksin peaaegu teeselda, et need on kahjutud, vaid uudishimulikud linnud, kes on tulnud kaema ülestõusu põrmustatud jäänuseid. Ühtäkki sööstab üle pea hall metallnool, suitsujutt taga ja nii kiire, et jääb peaaegu märkamata. See kaob eemal avenüül seisva hoone katkisest aknast sisse. Sekundi murdosa hiljem plahvatab sellest välja punaoranž leek, mis hävitab juba niigi mureneva hoone kogu korruse. Maja variseb kokku, murdes tuhandeaastased tugitalad tükkideks justkui hambaorgid. Kogu ehitis kaldub küljele ja langeb nii aeglaselt, et see ei saa päriselt toimuda. Kui see tänavale müratab ja eesoleva tee blokeerib, tunnen sügaval rinnus selle kõminat. Suitsu- ja tolmulaviin tormab meile otse peale, kuid ma ei tõmbu kössi. Nüüd on minu hirmutamiseks juba rohkemat vaja.

Läbi hallikaspruuni hägu näen, et ka Cal seisab nagu mina, kuigi ta vangistajad tõmbuvad küüru. Meie pilk kohtub hetkeks ja noormehe õlad vajuvad longu. See on ainus märk lüüasaamisest, mida ta mul näha laseb.

Farley haarab lähimast kaardiväelasest ja vinnab ta jalule. „Hajuge laiali!” röögatab ta kummalegi poole alleedele viibates. „Põhjaküljele, tunnelitesse!” osutab ta hõigeldes leitnantidele ja viipab, kuhu nad minema peavad. „Shade, pargipoolele!” Vend noogutab mõistvalt. Järjekordne rakett lööb ühe lähedalasuva hoone kreeni ja summutab Farley hääle. Kuid pole raske aru saada, mida ta hüüab.

Jookske.

Osake minust soovib paigale jääda, seista, võidelda. Mu lillakasvalge välk muudaks mu kindlasti sihtmärgiks ja meelitaks lennukid pagevalt kaardiväelt eemale. Ehk võtaksin isegi lennuki või paar endaga kaasa. Kuid seda ei saa juhtuda. Olen väärt rohkem kui ülejäänud, rohkem kui punamaskid ja sidemed. Peame Shade’iga ellu jääma – kui mitte eesmärgi, siis ülejäänute nimel. Sadu meiesuguseid – hübriide, anomaaliaid, friike, punahõbedasi võimatusi – sisaldava nimekirja nimel, sest kui meie hakkama ei saa, surevad nad kindlasti.

Shade teab seda sama hästi kui minagi. Ta haarab mu käevangu nii tugevasti, et see jätab ilmselt sinika. On peaaegu liiga lihtne temaga samas rütmis joosta ja lasta tal end laialt avenüült kõrvale, tänavale vajunud ülekasvanud puudest tekkinud hall-rohelisse tihnikusse juhtida. Mida kaugemale me läheme, seda tihedamaks muutub moondunud pahklike sõrmedena kokku põimunud oksaräga. Tuhande aasta pikkune unarussejäetus on sellest väikesest platsikesest teinud surnud džungli. See varjab meid taeva eest, kuni üha lähemal keerutavaid sõjalennukeid vaid kuuleme. Kilorn ei jää korrakski kuigi kaugele maha. Hetkeks suudan kujutleda, et oleme taas kodus, uitame Vaiakülas ringi ja otsime lusti ning pahandusi. Näib, et leiame vaid viimaseid.

Kui Shade viimaks kandadega pidurdusjälgi jättes paigale tardub, saan võimaluse ümbritsevale pilgu heita. Kilorn peatub meie kõrval, püss tarbetult taeva poole suunatud, kuid kedagi teist meile ei järgne. Ma ei näe enam isegi tänavat ega varemetesse pagevaid punastesse kaltsudesse riietatud inimesi. Vend piidleb puuharude vahelt taeva poole, oodates, et lennukid vaateulatusest välja lendaksid.

„Kuhu me läheme?” küsin talt hingetult.

Hoopis Kilorn vastab. „Jõe äärde,” teatab ta. „Ja siis ookeani. Kas saad meid sinna viia?” Poiss heidab pilgu Shade’i kätele, justkui oleks mu venna võimed palja silmaga nähtavad. Kuid Shade’i jõud on sama varjatud kui mu enda oma, nähtamatu kuni hetkeni, mil ta otsustab selle päevavalgele tuua.

Vend raputab pead. „Mitte ühe hüppega, see on liiga kaugel. Ja ma parem jookseks, hoiaks jõudu kokku.” Ta pilk muutub süngemaks. „Kuni me seda tõepoolest vajame.”

Noogutan nõustuvalt. Tean omast käest, mis tunne on olla oma väest ära kurnatud, rampväsinud ja vaevu liikumisvõimeline, rääkimata võitlemisest.

„Kuhu nad Cali viivad?”

Kilorn teeb mu küsimust kuuldes grimassi. „Põrgutki mind huvitab.”

„Aga peaks,” nähvan vastu, kuigi hääles väriseb kõhklus. Ei, tegelikult ei peaks. Ei peaks ka sind. Kui prints on läinud, pead tal minna laskma. „Ta saab meid sellest välja aidata. Ta võib meiega koos võidelda.”

„Ta laseb jalga või tapab meid kohe, kui selleks võimalus avaneb,” nähvab Kilorn näolt salli rebides, et näeksin selle taga peituvat raevukat grimassi.

Näen vaimusilmas Cali tuld. See põletab kõik, mis ette jääb, metallist inimlihani. „Ta oleks võinud su juba tappa,” teatan. Ma ei liialda ja Kilorn teab seda isegi.

„Millegipärast arvasin, et te kaks kasvate oma jagelemistest välja,” märgib Shade meie vahele astudes. „Kui rumal minust.”

Kilorn pomiseb kokkusurutud hammaste vahelt vabanduse, kuid mitte mina. Keskendun hoopis lennukitele ja lasen nende elektrilistel südametel enda omaga koos lüüa. Need muutuvad iga hetkega nõrgemaks ja liiguvad aina kaugemale. „Nad lendavad eemale. Kui läheme, peame seda tegema otsekohe.”

Nii vend kui ka Kilorn vaatavad mind kummalisel pilgul, kuid kumbki ei hakka vaidlema. „Siiapoole,” juhatab Shade läbi puude osutades. Seal lookleb väike, peaaegu nähtamatu rada, millelt eemale pühitud muld paljastab all peituva kivi ja asfaldi. Shade haarab mu taas käevangu ja Kilorn sööstab kõige ees minekule, sundides meid kiirel sammul järgnema.

Üle kitseneva raja kaarduvad oksad kriibivad me nahka, kuni on võimatu külg külje kõrval joosta. Kuid mu lahti laskmise asemel pigistab Shade mind veelgi kõvemini. Ja siis taipan, et ta ei pigista mind üldse. See on hoopis õhk, maailm. Kõik tõmbub välkkiire süsimusta hetke vältel kokku. Ja siis, silmapilgu pärast, oleme juba teisel pool puuderida ja vaatame üle õla, kuidas Kilorn hallist salust nähtavale ilmub.

„Aga ta oli eespool,” pomisen valjult ja vaatan vaheldumisi Shade’i ja raja poole. Liigume tänava keskele, taevas ja suits pea kohal triivimas. „Sa...”

Shade naeratab laialt. See tegevus näib sõjalennukite kauge karje taustal kohatu. „Ütleme siis, et... hüppasin. Kuni minust kinni hoiad, saad kaasa tulla,” selgitab ta enne, kui meid rutakalt järgmisele põiktänavale juhib.

Teadmisest, et olin just teleporteerunud, taob süda mu rinnus nii pööraselt, et suudan meie väljapääsmatu olukorra peaaegu unustada.

Sõjalennukid tuletavad seda kärmelt taas meelde. Põhja pool plahvatab järjekordne rakett ning teeb maavärinat meenutava kõminaga maatasa veel ühe hoone. Tolm kihutab lööklainena mööda põiktänavat meie poole ja matab meid järjekordse halli kihi alla. Suits ja tuli on mulle nii tuttavlikuks saanud, et vaevu tunnen seda, isegi kui taevast hakkab lumena tuhka sadama. Jätame sellesse oma jalajäljed. Võib-olla on need viimased märgid, mis meist maha jäävad.

Shade teab, kuhu minna ja kuidas joosta. Kilorn püsib vähimagi vaevata kannul, kuigi peab vedama ka vintpüssi. Nüüdseks oleme jõudnud ringiga tagasi avenüüle. Idas murrab läbi mustuse ja tolmu killuke päevavalgust, mis toob endaga soolase pahvaka mereõhku. Läänes lasub langenud hiiglasena maas esimesena kokku varisenud hoone, mis blokeerib igasuguse võimaluse rongi juurde taanduda. Purunenud klaas, hoonete raudskeletid ja kummalised tuhmvalged seinalahmakad kõrguvad meie ümber kui varemeis palee.

Mis see oli? Murran tuhmilt pead. Julian teaks. Ainuüksi ta nimele mõtlemine teeb haiget. Tõrjun tunded eemale.

Veel paar punarätti sööstavad läbi tuhakarva õhu ja otsin tuttavlikku siluetti. Kuid Cali ei paista kusagil ja see hirmutab mind kohutavalt.

„Ma ei lahku ilma temata.”

Shade ei vaevu uurimagi, keda ma silmas pean. Ta teab niigi. „Prints tuleb meiega. Annan oma sõna.”

Mu vastus torkab mulle valusalt südamesse. „Ma ei usalda su sõna.”

Shade on sõdur. Ta elu pole olnud kaugeltki lihtne ja valu pole talle võõras. Sellest hoolimata teeb mu avaldus talle sügavalt haiget. Näen seda venna näost.

Vabandan hiljem, kinnitan endale. Kui seda aega üldse tuleb.

Järjekordne rakett purjetab üle me peade ja tabab paar tänavat eemal sihtmärki. Kauge plahvatusekõmin ei suuda summutada kõikjal valjenevat karmimat ja veelgi hirmuäratavamat heli.

Tuhande marssiva jalapaari heli.