Читать книгу Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk - Victoria Aveyard - Страница 5

Tuhaloor muudab õhu paksuks ja annab meile paar sekundit, et oma peatsele hukule otsa vaadata. Põhja poolt liiguvad mööda tänavaid alla sõdurite siluetid. Ma ei näe veel nende relvi, kuid Hõbedaste armee neid tapmiseks ei vajagi.

Meie ees pagevad teised kaardiväelased kõike muud kõrvale heites mööda tänavat kaugemale. Praegu näib, et nad võivad pakku pääseda, aga kuhu? Ees on vaid jõgi ja meri. Meil ei ole kuhugi minna, kuhugi peitu pugeda. Armee marsib aeglaselt, kummalises lohisevas rütmis. Kissitan silmi, et neid läbi tolmu näha. Ja siis ma taipan, mis see on, mida Maven on teinud. Avastuse ehmatus lööb kõik mu sees särisema, tormab läbi minu, nii et Shade ja Kilorn võpatades kaugemale tõmbuvad.

„Mare!” hüüatab Shade poolenisti üllatunult ja poolenisti vihaselt. Kilorn jälgib vaikides, kuidas kohapeal vaarun.

Haaran tugevalt ta käsivarrest ja poiss ei võpata. Mu sädemed on juba läinud – ta teab, et ma ei tee talle haiget. „Vaadake,” sosistan käega osutades.

Teadsime, et sõdurid tulevad. Cal ütles meile, hoiatas meid, et Maven saadab pärast sõjalennukeid kohale ka leegioni. Ometi poleks isegi Cal suutnud seda ette näha. Vaid Maveni väärastunud hing võiks niisuguse õudusunenäo välja mõelda.

Eesliinil sammuvad kujud ei kanna Cali põhjalikku väljaõpet saanud Hõbedaste sõdurite pilvehalli rüüd. Nad ei ole isegi sõdurid. Nad on punastes kuubedes, punastes sallides, punastes tuunikates, punastes pükstes, punaste jalatsitega teenijad. Punast on nii palju, et nad näivad veritsevat. Ja nende pahkluude ümber kõlksuvad vastu maad raudsed ahelad. See heli murrab mu, summutades kõik lennukid ja raketid, isegi punase müüri taga varjuvate Hõbedaste ohvitseride käredalt haukuvad korraldused. Kuulen vaid ahelaid.

Kilorn tõmbub urisedes turri. Ta astub sammu ettepoole ja tõstab püssi palgesse, kuid relv ta kätes vabiseb. Armee on alles puiestee teises otsas, liiga kaugel ka oskaja jaoks isegi ilma inimkilbita. Nüüd on see võimatust võimatum.

„Peame liikuma,” pomiseb Shade. Venna pilgus lõõmab raev, kuid ta teab, mida tuleb teha, mida tuleb eirata, et elus püsida. „Kilorn, tule otsekohe meiega või jätame su siia.”

Venna teravad sõnad äratavad mind õudusest tulvil jahmatusest. Kui Kilorn ei liiguta, haaran tal käsivarrest ja sosistan kõrva, lootes ahelate kõlina summutada.

„Kilorn.” Kasutasin sama tooni emaga, kui mu vennad sõtta läksid, kui isa tabas haigushoog, kui kõik koost lagunes. „Kilorn, me ei saa nende heaks midagi teha.”

Vastus kostab kokkusurutud hammaste vahelt. „See ei ole tõsi.” Ta heidab pilgu üle õla minu suunas. „Sa pead midagi tegema. Sina saad nad päästa...”

Raputan surmani häbistatult pead. „Ei, ei saa.” Jookseme edasi. Ja Kilorn järgneb.

Järjekordsed raketid plahvatavad, iga sekundiga aina kiiremini ja lähemal. Üle kõrvade kumina on vaevu midagi kuulda. Teras ja klaas koolduvad kõrvale nagu pilliroog tuules, kaardudes ja murdudes, kuni meie peale langeb lõikav hõbedane vihm. Peagi on liiga ohtlik edasi joosta ja Shade haarab minust tugevamini kinni. Ta krahmab ka Kilorni kaasa ja hüppab koos meie mõlemaga, kui maailm me ümber kokku variseb. Mu sisikond keerdub sõlme iga kord, kui pimedus me ümber sulgub, ja iga korraga jõuab langev linn lähemale. Tuhk ja betoonitolm matavad vaatevälja ja muudavad hingamise raskeks. Klaas paiskub eredas tormis kildudeks, rebides mu rõivaid katki ja jättes mu näole ja kätele lõikehaavu. Kilorn näeb välja hullem kui mina, sidemed värskest verest punased, kuid ta liigub edasi, järgides hoolikalt, et meist liiga palju ette ei jookseks. Venna haare mu käsivarre ümber ei nõrgene, kuid ta hakkab väsima, muutudes iga uue hüppega kahvatumaks. Ka mina ei ole abitu ja suunan sädemete abil eemale sakilise metallist šrapnelli, mille eest isegi Shade ei suuda meid eemale hüpata. Kuid meist ei piisa, isegi mitte iseenda päästmiseks.

„Kui palju veel?” Mu hääl kõlab müriseva sõjalaviini taustal nii vaiksena. Hägu ei lase vaadata kaugemale kui ehk meeter. Kuid ma tunnen. Tunnen tiibu, mootoreid, elektrit kisendamas me peade kohal ja sööstmas iga korraga aina lähemale. Võiksime samahästi olla hiired, kes ootavad, millal kotkad nad maapinnalt üles nopivad.

Shade sunnib meid sammupealt peatuma, meekarva silmad ringi liikumas. Ühe hirmutava sekundi vältel pelgan, et ta on eksinud. „Oodake,” käsutab ta, teades midagi, mida meie ei tea.

Ta vaatab ainiti üles, kunagi suurejoonelise ehitise riismete poole. See on massiivne, kõrgem kui Päikesekoja kõrgeim torn ja laiem kui suur Caesari väljak Archeonis. Mööda mu selgroogu jookseb külmavärin, kui mõistan, et see liigub. Edasi-tagasi, küljelt küljele, õõtsudes väändunud tugedel, mille sajanditepikkune unustuses viibimine on muredaks kulutanud. Vaatame, kuidas see hakkab küljele kalduma, vajudes alguses aeglaselt kössi nagu vana mees, kes toolil istet võtab. Seejärel kukub see üha kiiremini ja kiiremini ning langeb meie peale ja meie ümber.

„Hoidke minust kinni!” röögatab Shade üle kõmina ja haarab meist kindlamalt kinni. Ta paneb käe ümber mu õlgade ja surub mu nii kõvasti enda vastu, et suudan seda vaevu välja kannatada. Ootan ebameeldivat tunnet, mida hüpe kaasa toob, kuid seda ei tule. Selle asemel tervitab mind hoopis tuttavlikum heli.

Püssituli.

Nüüd ei päästa mu elu mitte Shade’i võimed, vaid ta keha. Minule mõeldud kuul tabab teda käsivarde ja teine valang jalga. Vend möirgab ahastusest ja peaaegu langeb meie jalge ette mõranenud maapinnale. Tunnen teda läbinud kuuli, kuid valuks ei ole aega. Läbi õhu tuhisevad uued kuulid, liiga kiired ja arvukad, et saaksime nende vastu võidelda. Saame vaid põgeneda, nii variseva hoone kui ka pealetungiva armee eest. Üks saab teisest jagu, kui väändunud teras leegioni ja meie vahele prantsatab. Vähemalt peaks nõnda minema. Gravitatsioon ja raketituli sundisid hoone kokku kukkuma, kuid magnetronide võim ei lase sel meid varjata. Tagasi vaadates näen neid, umbes tosinkonda hõbejuukselisi ja mustade turvistega sõdurit, kes pühivad tee pealt eest viimse kui langeva tala ja terastoe. Ma ei ole nii lähedal, et nende nägusid näha, kuid tunnen Samoste koda piisavalt hästi. Evangeline ja Ptolemus juhatavad oma peret ning puhastavad tänavat, et leegion saaks edasi tungida. Et nad saaksid alustatu lõpule viia ja meid kõiki tappa.

Kui vaid Cal oleks Ptolemuse areenil hävitanud; kui ma vaid oleksin Evangeline’i vastu üles näidanud samasugust lahkust kui tema minu suhtes. Siis võiks meil veel lootust olla. Kuid meie halastusel on hind ja selleks võivad olla meie endi elud.

Hoian vennast kinni ja toetan teda nii hästi kui suudan. Kilorni hooleks jääb suurem osa tassimisest. Ta võtab enamiku Shade’i kaalust enda kanda ja poolenisti lohistab teda veel suitseva kokkupõrkekraatri suunas. Sukeldume meeleldi selle sügavusse, et kuulirahe eest pisut varju leida. Kuid mitte palju. Mitte kauaks.

Kilorn hingeldab raskelt ja tema kulmudesse tilgub higi. Ta rebib ühe oma varruka küljest ja seob sellega Shade’i jala kinni. Side imbub kiiresti verest läbi. „Jaksad sa hüpata?”

Vend kortsutab kulmu, tunnetades mitte valu, vaid oma jõudu. Mõistan seda tunnet hästi. Ta raputab aeglaselt pead, pilk tumenemas. „Veel mitte.”

Kilorn vannub omaette. „Mida me siis teeme?”

Mul läheb hetk aega taipamaks, et küsimus on mõeldud mulle, mitte mu suurele vennale. Mitte sõdurile, kes tunneb lahingut paremini kui kumbki meist. Kuid Kilorn ei küsi tegelikult ka minu käest. Mitte Vaiaküla Mare Barrow’lt, vargalt, oma sõbralt. Kilorn peab nüüd silmas kedagi teist, kedagi, kelleks muutusin palee saalides ja areeni liival.

Ta küsib välguplikalt. „Mare, mida me teeme?”

„Jätate mu siia, vaat mida!” uriseb Shade kokkusurutud hammaste vahelt veel enne, kui jõuan suu avada. „Jookske jõe äärde, otsige Farley üles. Hüppan teie juurde kohe, kui võimalus avaneb.”

„Ära valeta valevorstile,” vastan sooviga kõigest väest värinaid tagasi hoida. Alles ma sain oma venna tagasi justkui surnuist tõusnud vaimu. Ma ei lase tal uuesti käest kaduda, mitte millegi nimel. „Pääseme siit koos minema. Meie kõik.”

Leegioni marss paneb maapinna kõmisema. Kiire pilk üle kraatri serva ütleb, et nad on vähem kui saja meetri kaugusel ja lähenevad kiiresti. Näen läbi Punaste rivis olevate avade Hõbedasi. Jalaväelased kannavad armee häguhalle mundreid, kuid mõnel neist on turvised. Rinnaplaatidel ilutsevad juba tuttavates värvides nikerdused. Sõdalased Kõrgkodadest. Näen välgatamas sinist, kollast, musta, pruuni ja teisigi värve. Nümfid ja telkid, näbedad ja kõvakäed – kõige võimsamad võitlejad, kelle Hõbedased saaksid meile kaela saata. Nad peavad Cali kuningatapjaks ja mind terroristiks ning on valmis meie hävitamiseks kogu linna maatasa tegema.

Cal.

Vaid venna veri ja Kilorni ebaühtlane hingeldamine takistab mind kraatrist välja hüppamast. Pean ta leidma, pean. Kui mitte mu enda, siis eesmärgi pärast, et taandujaid kaitsta. Ta on väärt sadakonda head sõdurit. Ta on hiilgav kilp. Kuid ilmselt on ta läinud, põgenenud, oma ahelad sulatanud ja minema jooksnud kohe, kui linn hakkas koost lagunema.

Ei, Cal ei põgeneks. Ta ei jookseks kunagi selle armee, Maveni ega minu eest ära.

Loodetavasti ma ei eksi.

Loodetavasti ei ole ta juba surnud.

„Aita ta üles, Kilorn.” Päikesekojas õpetas leedi Blonos mind kõnelema nagu printsess. See on külm, kõigutamatu hääl, mis ei jäta vastuvaidlemiseks ruumi.

Kilorn kuuletub, kuid Shade’il on veel piisavalt jõudu protesteerimiseks. „Ma ainult aeglustan teie liikumist.”

„Võid selle pärast hiljem vabandada,” märgin vastuseks ja aitan tal jalgele hüpelda. Panen poisse vaevu tähele, sest keskendun mujale. „Hakake liikuma.”

„Mare, kui kujutad ette, et jätame su siia...”

Kilorni poole pöördudes tantsivad mu kätes sädemed ja südames valitseb otsusekindlus. Sõbra sõnad vaibuvad enne kuuldavale toomist. Ta heidab pilgu minu selja taha, kus armee iga sekundiga lähemale jõuab. Telkid ja magnetronid pühivad rususid kõrvale ja rajavad kive kriipiva metalli krigina saatel põrmustatud tänavale teed.

„Jookske.”

Kilorn kuuletub taas ja Shade ei saa teha muud kui mind maha jättes kaasa liibata. Kui nad kraatrist välja ronivad ja lääne poole komberdavad, astun mina paar kindlat sammu ida suunas. Armee jääb minu pärast seisma. Peab jääma.

Ühe hirmuäratava hetke pärast aeglustavad Punased käiku ja jäävad ahelate kolisedes seisma. Nende selja taga toetavad Hõbedased musti püsse õlgadele, justkui ei kaalukski need midagi. Kusagil armee selja taga peatuvad kriginal transpordisõidukid, suured roomikutega masinad. Tunnen, kuidas nende jõud mu soontes tiniseb.

Armee on jõudnud piisavalt lähedale, et kuuleksin ohvitsere käsklusi haugatamas. „Välguplika!” „Püsige rivis, seiske kindlalt!” „Sihtida!” „Tuli, seis!”

Kõige hullem tuleb viimasena, lüües ühtäkki vaikseks muutunud tänava kajama. Ptolemuse hääl on tuttavlikult vihkamisest ja raevust tulvil.

„Andke kuningale teed!” röögatab ta.

Vaarun paar sammu tagasi. Olin oodanud Maveni armeed, kuid mitte teda ennast. Ta ei ole sõdur nagu ta vend ning armeed juhtima pole tal vähimatki asja. Kuid seal ta on, hiilival kõnnakul läbi kahte lehte tõmbava armee sammumas, Ptolemus ja Evangeline tihedalt kannul. Kui ta Punaste liini tagant välja astub, veavad jalad mind peaaegu alt. Ta turvis on läikivmust ja keep veripunane. Millegipärast näib poiss pikem kui veel täna hommikul. Isa leegitsev kroon istub tal endiselt peas, kuigi niisugusel esemel ei ole lahinguväljal kohta. Ju ta soovib maailmale näidata, mida on oma valedega võitnud, missuguse oivalise auhinna varastanud. Isegi sedavõrd kaugelt tunnen ta tulist pilku ja pulbitsevat raevu. See põletab mu sisemust.

Pea kohal vilisevad vaid sõjalennukid – see on ainuke heli maailmas.

„Näen, et oled endiselt vapper,” märgib Maven, hääl üle avenüü kaikumas. See kajab justkui mõnitavalt varemetelt vastu. „Ja rumal.”

Nagu areenilgi ei kavatse ma pakkuda talle rõõmu näha mu viha ja hirmu.

„Nad peaks sind hoopis Väikeseks Vagaseks Plikaks kutsuma.” Ta naerab külmalt ja armee naerab koos temaga. Punased vaikivad, pilgud maas. Nad ei taha näha, mis nüüd juhtuma hakkab. „Noh, Vagane Plika, ütle oma rottidest sõpradele, et teie laul on lauldud. Nad on kõik ümber piiratud. Kutsu nad välja ja kingin neile ilusa surma.”

Isegi kui saaksin niisuguse korralduse anda, ei teeks ma seda eales. „Nad on juba läinud.”

Ära valeta valevorstile, ja Maven on kõigist valetajaist suurim.

Sellest hoolimata näib ta ebakindel. Ergav Kaardivägi on juba nii palju kordi põgenema pääsenud – Caesari väljakul, Archeonis. Ehk suudavad nad seda nüüdki. Oleks see vast piinlik. Milline katastroofiline algus ta valitsemisajale.

„Ja reetur?” Kuninga hääl muutub teravamaks ja Evangeline astub talle lähemale. Tüdruku hõbedased juuksed helgivad kui žiletitera, eredamalt kui ta kullatud turvis. Kuid Maven nihkub temast eemale ja lükkab tüdruku kõrvale kui kass mänguasja. „Kuidas on lood mu näruse venna, langenud printsiga?”

Ta ei kuule vastust, sest mul ei ole seda.

Maven naerab jälle, ja see tundub kui noahoop. „Ta on ka sinu hüljanud? Kas ta jooksis minema? See argpüks tapab meie isa ja püüab mu trooni varastada vaid selleks, et minema hiilida ja peitu pugeda?” märatseb ta oma ülikute ja sõdurite ees teatrit tehes. Nende silmis peab ta ikka näima traagilise saatusega pojana, kuningana, kellele polnud kunagi trooni ette nähtud ja kes ei soovi midagi muud kui surnute nimel õiglust jalule seada.

Tõstan lõua väljakutsuvalt kõrgemale. „Arvad tõesti, et Cal teeks nii?”

Maven ei ole sugugi rumal. Ta on pahatahtlik, kuid mitte loll ning tunneb oma venda paremini kui keegi teine. Cal ei ole argpüks ega saa selleks kunagi. Alamatele valetamine seda tõsiasja ei muuda. Maveni pilk reedab ta sees toimuva ning vilksatab kõrvale, uurides tänavaid ja põiktänavaid, mis sõjast lõhki rebitud avenüült eemale viivad. Cal võib varjuda ükskõik kus ja oodata võimalust rünnata. Ma võin olla isegi sööt, mis on mõeldud selle roti kohale meelitamiseks, keda kunagi nimetasin oma kihlatuks ja sõbraks. Kui poiss pead pöörab, libiseb ta pea jaoks ilmselgelt liiga suur kroon viltu. Isegi metall teab, et ei kuulu sellele inimesele.

„Arvan, et oled üksi, Mare.” Ta hääl on mahe. Hoolimata kõigest, mida Maven on mulle teinud, läbib mind möödunud aegu meenutades värin, kui kuulen teda oma nime lausumas. Kunagi kasutas ta seda lahkuse ja kiindumusega. Nüüd kõlab see kui needus. „Su sõbrad on läinud. Oled kaotanud. Ja oled jälkus, ainuke oma armetust liigist. Teen heateo, kui su siit maa pealt kõrvaldan.”

Järjekordne vale, mida teame mõlemad. Peegeldan kuninga külma naeru. Hetkeks näeme jälle välja nagu sõbrad. Miski pole tõest kaugemal.

Pea kohal tuhiseb mööda lahingulennuk, tiivad peaaegu lähedusse jäävate varemete tippu riivamas. See on nii lähedal. Liiga lähedal. Tunnen selle elektrilist südant ja surisevaid mootoreid, mis seadeldist kuidagimoodi õhus hoiavad. Sirutan end selle poole nii hästi kui suudan, nagu nii palju kordi varem. Just nagu tulede, kaamerate, iga juhtme ja vooluahelaga alates ajast, mil minust sai välgu­plika. Haaran selle enda valdusesse... ja lülitan selle välja.

Lennuki nina langeb allapoole ja masin liugleb viivuks raskete tiibade jõul. Selle algne trajektoor pidi minema üle avenüü, kõrgel leegioni kohal, et kuningat kaitsta. Nüüd kukub see otsejoones selle keskele, purjetades üle Punaste liini ja paiskudes sadade Hõbedaste sekka. Samoste magnetronid ja Provoste telkid ei ole piisavalt kiired, et peatada lennukit, mis asfalditükke ja inimesi kahte lehte paisates tänavat üles künnab. Kõmatav plahvatus lööb mu peaaegu jalust ja sunnib taanduma. See ajab segadusse, on kurdistav ja valus. Valuks pole aega, vasardab mu peas. Ma ei jää vaatama, missugust kaost see Maveni armees külvas. Jooksen juba eemale ja välk käib minuga kaasas.

Lillakasvalged sädemed kaitsevad kilbina mu seljatagust kebjade eest, kes püüavad mind jalust maha joosta. Paar tükki põrkavad mu välguga kokku, kui püüavad läbi murda. Nad jäävad suitseva liha ja tõmblevate luude hunnikuna maapinnale lebama. Tänan õnne, et ma nende nägusid ei näe, sest muidu külastaksid nad hiljem mu luupainajaid. Järgmisena saabuvad kuulid, kuid siksakitav jooksustiil teeb mu keeruliseks märklauaks. Paar lähedale vuhisevat kuuli paiskuvad mu kilbi vastas kisendades tükkideks, nagu ka mina oleks pidanud tegema, kui kuningannakatsetel elektrivõrku maandusin. See näib olevat nii ammu. Pea kohal huilgavad taas lennukid, sedapuhku hoolikalt ohutus kauguses püsides. Nende raketid nii viisakad ei ole. Naercey varemed püsisid püsti tuhandeid aastaid, kuid tänast päeva need üle ei ela. Hooned ja tänavad pudenevad Hõbedaste võimete ja raketitule all koost. Kõik elusad ja elutud jõud on valla päästetud. Magnetronid väänavad terasest tugitalasid ja napsavad neid pooleks, samal ajal kui telkid ja kõvakäed paiskavad kivikamakaid läbi tolmu mattunud õhu. Kanalisatsioonist purskab üles vesi, kui nümfid üritavad linna lainete alla matta ja peletavad viimsedki maa-alustes tunnelites redutavad kaardiväelased välja. Armee tuuletaltsutajate käes ulub tuul orkaani raevukusega. Vesi ja kiviprügi panevad mu silmad teravalt kipitama ning tuulehood on nii lõikavad, et see on peaaegu pimestav. Põrmustajate plahvatused panevad maa mu jalge all vappuma ja komistan segadusse sattunult. Varem kukkusin. Kuid nüüd libisen näoli vastu kriipivat asfalti, vererada järel. Kui end püsti ajan, lööb marduse lihast ja luust läbi tungiv kriise mu taas jalust maha ning sunnib kätega kõrvu katma. Ka seal on veri, mis kiiresti ja tihedalt läbi mu sõrmede tilgub. Kuid mu maadligi paisanud mardus päästis kogemata mu elu. Kui kukun, vuhiseb üle mu pea järjekordne rakett. See möödub nii ligidalt, et tunnen, kuidas see õhu virvendama lööb.

See plahvatab liiga lähedal ja kuumus pulseerib läbi mu rutakalt loodud välgukilbi. Mõtlen tuhmilt, kas pean tõesti surema ilma kulmudeta. Kuid selle asemel, et minust tulise jutina läbi tungida, jääb kuumus ühtlaseks – ebamugavaks, kuid mitte talumatuks. Tugevad, valusalt pigistavad käed vinnavad mu jalgele ja tulekumas helgivad heledad juuksed. Suudan läbi lõikava tormi vaevu tüdruku nägu eristada. Farley. Ta relv on kadunud, rõivad räbaldunud ja lihased vappuvad, kuid sellest hoolimata hoiab ta mind püsti.

Neiu selja taga joonistub plahvatuse taustal välja üks pikk ja tuttav siluett. See hoiab ainsa väljasirutatud käega tuld tagasi. Ta ahelad on läinud – sulanud või minema heidetud. Kui ta pöördub, muutuvad leegid suuremaks, limpsides taevast ja hävinenud tänavat, kuid mitte kordagi meid. Cal teab täpselt, mida teeb, ning suunab tulemöllu meist eemale justnagu ümber kivi voolavat vett. Just nagu areenilgi, tekitab ta risti üle tänava leegitseva seina, kaitstes meid nõnda oma venna ja leegioni eest. Kuid nüüd on ta leegid tugevad, hapnikust ja raevust laetud. Need kepslevad kõrgustesse nii tulisena, et maapinna lähedal on leek kummituslikult sinine.

Langevad järjekordsed raketid, kuid Cal hoiab taas nende jõudu vaos ja kasutab neid iseenda väe toitmiseks. See on peaaegu kaunis, kuidas ta pikad käed kaarduvad ja pöörduvad ning muudavad hävitustöö kindlalt ja rahulikult kaitseks.

Farley püüab mind vägisi eemale tirida. Kuna leegid hoiavad ohu eemal, pööran ümber, et vaadata saja meetri kaugusele jõe poole. Näen isegi Kilorni ja oma venna toekaid varje, kui nad oletatava pelgupaiga poole liipavad.

„Tule nüüd, Mare,” uriseb tüdruk ja peaaegu lohistab mu muljutud ning nõrka keha endaga kaasa.

Hetkeks lasen tal seda teha. See on liiga valus, et selgelt mõelda. Kuid üks pilk üle õla toob selguse, mida Farley teeb, mida ta üritab mind tegema panna.

„Ma ei lahku ilma temata!” karjatan täna juba teist korda.

„Arvan, et ta saab ise ka oivaliselt hakkama,” teatab Farley, leegid sinistest silmadest vastu peegeldumas.

Kunagi mõtlesin samamoodi kui tema. Et Hõbedased on võitmatud, jumalad maa peal, hävitamiseks liiga võimsad. Kuid alles täna hommikul tapsin neist kolm – Arveni, Rhamboste kõvakäe ja nümfiisanda Osanose. Välgutorm võttis ilmselt veel mõned elud. Ja nemad tapsid peaaegu minu, nagu Caligi, kui juba sellest rääkida. Areenil pidime teineteise elu päästma. Ja nüüd peame seda taas tegema.

Farley on minust suurem, pikem ja tugevam, kuid mina olen väledam. Isegi läbi kolgitult ja poolsurnuna. Üks randmerapsatus, üks hästiajastatud lüke, ja ta vaarub mind lahti lastes tahapoole. Pööran end sama hooga ringi, peopesad välja sirutatud, ja otsin seda, mida vajan. Naerceys on palju vähem elektrit kui Archeonis või isegi Vaiakülas, kuid enam ei pea ma millestki energiat ammutama. Toodan seda ise.

Nümfi esimene veepahvakas tabab leeke sama tugevalt kui tsunami. Suurem osa sellest keeb hetkega auruks, kuid ülejäänu langeb seinale ja kustutab hiiglaslikud tulekeeled. Vastan veele oma elektriga ning sihin paljas õhus vahutavaid ja mäslevaid laineid. Laine taga sööstab meie poole Hõbedaste armee. Vähemalt on aheldatud Punased ära viidud ja rivi taha pagendatud. Maveni tegu. Ta ei lase neil end aeglustada.

Ta sõdurid kohtuvad vaba tee asemel mu välguga ja selle taga tõuseb tuhast taas Cali tuli.

„Liigu aeglaselt tahapoole,” annab Cal lahtise käega viibates korralduse. Matkin ta mõõdetud samme ja hoian pilgu pingsalt pealetungival hukatusel. Liigume vaheldumisi edasi ja tagasi, tehes nõnda omaenda taganemisele katet. Kui tema leek langeb, tõuseb minu välk ja vastupidi. Üheskoos võib meil lootust olla.

Cal pomiseb kiireid käsklusi – millal astuda, millal kaitset tõsta ja millal sel langeda lasta. Ma ei ole teda eales nii kurnatuna näinud, sinkjasmustad veresooned kahvatu naha all kumamas ja hallid ringid silmade all. Tean, et ise näen ilmselt veel hullem välja. Kuid tema taktika hoiab meid täielikult nõrkemast, andes meile aega raasukese jõudu koguda just siis, kui seda vajame.

„Ainult natuke veel,” hüüab Farley selja tagant. Kuid ta ei põgene. Ta jääb meiega, kuigi on vaid inimene. Tüdruk on vapram, kui arvasin.

„Pisut veel ja siis mis?” ägan kokkusurutud hammaste vahelt ja paiskan õhku järjekordse elektrivõrgu. Cali korraldustest hoolimata muutun järjest aeglasemaks ja pisut kiviprügi lendab me kaitsest läbi. See puruneb paari meetri kaugusel tolmuks. Meie aeg hakkab otsa saama.

Aga ka Maveni oma.

Tunnen jõe ja selle taga asuva ookeani lõhna. See kutsub värskelt ja soolaselt, kuid mul pole aimugi, mille jaoks. Tean vaid, et Farley ja Shade usuvad, et see päästab meid Maveni küünte vahelt. Pilku selja taha heites näen üksnes avenüüd, mis jõe ääres tupikusse jookseb. Farley seisab ja ootab, lühikesed juuksed tulises tuules lehvimas. Hüpake, hüüab ta hääletult ja kukutab end lagunenud tänava servalt alla.

Mis armastus tal küll sügavikku hüppamise vastu on?

„Ta tahab, et hüppaksime,” teatan Calile just õigeks ajaks tagasi pöördudes, et ta müür enda omaga asendada.

Prints on kõnelemiseks liiga keskendunud ja vaid mõmiseb nõusolevalt. Ta leegid on muutunud sama nõrgaks ja hapraks kui mu välgudki. Näeme läbi nende juba peaaegu teisel pool ootavaid sõdureid. Võbisev leek moonutab nende nägusid ning muudab silmad hõõguvateks süteks, suud irevil kihvadeks ja mehed deemoniteks.

Üks neist astub tulemüürile nii lähedale, et peaks süttima. Kuid seda ei juhtu. Selle asemel lükkab ta leegid eemale nagu kardina.

Seda suudab teha vaid üks inimene.

Maven raputab oma tobedalt keebilt tuha maha ja laseb siidil seljast põleda, samas kui turvis püsib puutumatu. Tal on isegi jultumust naeratada.

Ja imekombel on Calil jõudu ära joosta. Selle asemel, et Maven paljakäsi tükkideks rebida, haarab ta kõrvetavtulise käega mu randmest. Sööstame üheskoos paigast, vaevumata seljatagust kaitsma. Mavenist ei ole meile kummalegi vastast, ja ta teab seda isegi. Selle asemel ta hoopis röögib. Hoolimata kroonist ja verest oma kätel on ta ikka nii nooruke.

„Jookse, mõrtsukas! Jookse, välguplika! Jookske kiiresti ja kaugele!” Kuninga naer kajab varisevatelt varemetelt kummituslikult vastu. „Leian teid kõikjalt üles!”

Olen ähmaselt teadlik, et mu välk hääbub ja annab järele, kui kaugemale jõuan. Koos sellega laguneb koost ka Cali leek ning jätab meid ülejäänud leegioni ees kaitsetuks. Kuid juba me hüppamegi õhku ja langeme kolm meetrit allapoole veepinna poole.

Maandume, kuid mitte plartsatuse, vaid hoopis kõlava metallikumina saatel. Pean end veeretama, et mitte pahkluid purustada, kuid tunnen sellegipoolest mööda konte üles jooksvat õõnsat tuikavat valu. Mis toimub? Farley ootab põlvini külmas vees, tema kõrval on avatud otsaga silindrikujuline metalltoru. Ta ronib sellesse sõnagi lausumata sisse ja kaob teadmatusse. Vaidlemiseks ega küsimuste esitamiseks pole aega ning järgneme talle pimesi.

Vähemalt on Calil oidu toru meie selja taga sulgeda ning jõgi ja ülal möllav sõda teisele poole jätta. Luuk sulgub sisina saatel õhukindlalt. Kuid see ei suuda meid kuigi kaua kaitsta, leegioni eest mitte.

„Veel tunneleid?” pärin hingetult ja pöördun tuhinal Farley poole. Liigutuse peale lööb silmist sädemeid ja pean oma värisevatele jalgadele seinast tuge otsima.

Farley asetab käsivarre mulle kaenla alla nagu tänavalgi ja võtab osa mu kaalust enda kanda. „Ei, see ei ole tunnel,” teatab ta segadusse ajava muigega.

Ja siis tunnen seda isegi. Kusagil sumiseb justkui aku, kuid see on suurem. Tugevam. See pulseerib kõikjal meie ümber, mööda kummalist koridori, mis on vilkuvatest nuppudest ja tuhmidest kollastest tuledest tulvil. Näen silmanurgast mööda käiku liikuvaid punasalle, mille taga on peidus kaardiväelaste näod. Need on ähmased nagu veripunased varjud. Valju ägina saatel hakkab kogu ruum vappuma ja langeb siis kergelt kaldudes allapoole. Vette.

„Laev. Veealune laev,” nendib Cal. Ta hääl on eemalolev, värisev ja nõrk. Täpselt nii tunnen end minagi.

Kumbki meist ei suuda astuda üle paari meetri, enne kui kaldus seinte äärde kokku variseme.