Читать книгу Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk - Victoria Aveyard - Страница 6

Paari viimase päeva jooksul olen ärganud nii vangikongis kui ka rongis. Nüüd siis allveelaevas. Kus ma homme silmad avan?

Hakkan arvama, et see kõik on vaid uni, hallutsinatsioon või midagi veelgi hullemat. Kuid kas unes on võimalik väsinud olla? Sest mina kahtlemata olen. Olen viimse kui luu, lihase ja närvini rampväsinud. Süda aga kuuluks justkui hoopis teise maailma – see veritseb ikka veel reetmisest ja läbikukkumisest. Kui leian silmi avades eest kitsad hallid seinad, voogab kõik jälle tagasi, mida olen tahtnud unustada. Tundub, justkui oleks kuninganna Elara taas mu peas ja sunniks kõige hirmsamaid mälestusi uuesti läbi elama. Ükskõik, kuidas ma ka püüaks, ei suuda ma neid peatada.

Mu vaiksed teenijannad hukati, olemata süüdi milleski muus kui mu naha võõpamises. Sea kombel teibasse aetud Tristan. Walsh. Ta oli mu vennaga ühevanune, Vaiakülast pärit teenijanna, mu sõbranna – üks meist. Ja ta suri julmalt omaenese käe läbi, et kaitsta Ergavat Kaardiväge, meie eesmärki ja mind. Veelgi rohkem neist leidis oma otsa Caesari väljaku tunnelites, kus Cali sõdurid ja meie rumal plaan tõi kaardiväelastele huku. Mälestus punasest verest teeb põletavalt haiget, kuid sama teeb ka mõte hõbedasest. Sõber ja kaitsja Lucas, sooja südamega Hõbedane, kes hukati teo eest, mida meie Julianiga sundisime teda tegema. Leedi Blonos, kes jäi peast ilma, kuna õpetas mind korralikult istuma. Kolonel Macanthos, Reynald Iral, Belicos Lerolan. Eesmärgi nimel ohvriks toodud. Hakkan peaaegu öökima, kui mulle meenuvad Lerolani nelja-aastased kaksikutest poisid, kes hukkusid tulistamisele järgnenud plahvatuses. Maven ütles, et see oli õnnetus, katkine gaasitoru. Nüüd aga tean tõde. Poisi kurjus on niisuguseks kokkusattumuseks liiga sügav. Vaevalt oli talle probleem veel mõni surnukeha leekidesse heita, kui see vaid suudab maailma veenda, et kaardivägi koosneb koletistest. Ta tapab ka Juliani ja Sara. Ilmselt on nad juba teises ilmas. Ma ei suuda neile hetkekski mõelda. See on liiga valus. Nüüd liiguvad mu mõtted tagasi Maveni enda juurde, tema sinistele silmadele ja hetkele, mil taipasin, et ta võluva naeratuse taga luurab elajas.

Nari mu külje all on kõva, tekk õhuke ja padi pole oma nime väärt, kuid osake minust soovib uuesti magama heita. Peavalu on hakanud juba tagasi tulema ja tuikab selle imelaeva elektrilise südamega samas rütmis. See on kindel meeldetuletus, et minu jaoks siin paigas rahu ei ole. Mitte veel, kui nii palju vajab tegemist. Nimekiri. Nimed. Pean nad leidma. Pean neid Maveni ja tema ema eest kaitsma. Üle mu näo voogab kuumalaine ja nahk hakkab hõõguma, kui meenutan Juliani väikest raskelt kätte võidetud saladusi täis raamatut. Ülestähendusi minusugustest, kellel on kummaline mutatsioon, mis annab neile punase vere ja Hõbedaste võimed. See nimekiri on Juliani pärand. Ja ka minu oma.

Heidan jalad üle koikuserva. Löön pea vastu ülemist nari peaaegu ära, ja leian põrandalt korralikult kokku volditud rõivakuhja. Liiga pikad mustad püksid, viledaks kulunud küünarnukkidega tumepunase särgi ja nöörideta saapad. Mitte ligilähedaseltki nii peened kui need, mille Hõbedaste kongist leidsin, kuid need tunduvad mu naha vastas õiged.

Jõuan särgi vaevu üle pea tõmmata, kui kambriuks tohututel raudhingedel lahti kolksatab. Teisel pool seisab ootaval ilmel Kilorn, naeratus teeseldud ja sünge. Ta ei tohiks punastada, sest on mind paljude suvede jooksul palju kordi rohkem või vähem rõivis näinud. Ent poisi palged hakkavad sellegipoolest õhetama.

„Pole sinu moodi nii kaua magada,” sõnab ta. Kuulen tema hääles muret.

Kehitan tõrjuvalt õlgu ja tõusen ebakindlalt jalule. „Ju oli seda tarvis.” Mu kõrvu vallutab kummaline läbitungiv pinin, mis siiski haiget ei tee. Raputan pead sellest vabaneda püüdes edasi-tagasi nagu märg koer.

„See on marduse karje.” Kilorn sammub üle kambri ja võtab mu pea õrnade, kuid pahklike käte vahele. Allun tülpinult ohates läbivaatusele. Poiss pöörab mu pead ja uurib kõrvu, millest teadmata aeg tagasi punast verd voolas. „Sul vedas, et see sind otse ei tabanud.”

„Minuga juhtub paljusid asju, aga vedamine vaevalt nende hulka kuulub.”

„Oled elus, Mare,” sähvab Kilorn teravalt ja tõmbub eemale. „Paljud ei saa seda öelda.” Ta altkulmupilk viib mu tagasi Naerceysse, kus ütlesin vennale, et ei usalda ta sõnu. Sügaval südames tean, et ei usalda siiani.

„Vabandust,” pomisen kiiresti. Loomulikult tean, et ka teisi on eesmärgi ja minu nimel hukkunud. Kuid ka mina olen surnud. Vaiaküla Mare suri päeval, kui ta välgukilbile maandus. Kadunud hõbeprintsess Mareena hukkus Kondiareenil. Ja ma ei tea, kes on see uus inimene, kes allmaarongis silmad avas. Tean vaid seda, kes ta on olnud ja mida kaotanud. Vajun selle raskuse all peaaegu kokku.

„Kavatsed sa öelda, kuhu läheme? Või on see järjekordne saladus?” Püüan kibeduse häälest välja tõrjuda, kuid kukun haledalt läbi.

Kilorn on piisavalt viisakas, et seda eirata, ning nõjatub vastu ust. „Lahkusime Naerceyst viis tundi tagasi ja suundume kirdesse. Ausalt, rohkem ma ei tea.”

„Ja see ei häiri sind sugugi?”

Sõber kehitab vaid õlgu. „Miks sa arvad, et meist kõrgemad mind usaldavad? Või kui juba jutuks tuli, siis sind? Tead paremini kui keegi teine, kui rumalad oleme olnud ja kui karmi hinda maksnud.” Mälestuste valu naaseb kohinal. „Ise sa ütlesid, et ei saa isegi Shade’i usaldada. Vaevalt keegi lähiajal saladusi jagama hakkab.”

See torge ei tee sugugi nii palju haiget, kui olin arvanud. „Kuidas tal on?”

Kilorn heidab peaga välja koridori. „Farley nikerdas haavatutele kena väikese arstipunkti. Tal läheb teistest paremini. Vannub kõvasti, aga kahtlemata paremini.” Noormehe rohelised silmad muutuvad süngemaks ja ta pöörab pilgu kõrvale. „Ta jalg...”

Ahmin kohkunult õhku. „Põletikus?” Kodus Vaiakülas oli põletik sama hirmus kui käest ilma jääda. Meil ei olnud kuigi palju ravimeid ja kui veri juba halvaks läks, polnud teha muud kui edasi raiuda ning loota, et jõuad palavikust ja mustaks tõmbunud veresoontest ette.

Minu kergenduseks raputab Kilorn pead. „Ei, Farley andis talle mehise doosi ja Hõbedased võitlevad puhaste kuulidega. Nii suuremeelne neist.” Ta naerab süngelt, oodates, et liitun. Selle asemel hoopis judisen. Õhk on siin all nii külm. „Aga pole kahtlustki, et lonkab ta veel mõnda aega.”

„Kas viid mu tema juurde või pean ise välja mõtlema, kuidas sinna minna?”

Kilorn sirutab järjekordse mõru naeru saatel käe. Märkan oma üllatuseks, et vajan kõndimisel tema tuge. Naercey ja Kondiareen on kahtlemata oma jälje jätnud.

Sukeldis. Nõnda Kilorn seda kummalist veealust laeva nimetab. Meie mõlema jaoks käib üle mõistuse, kuidas see saab vee all seilata. Samas olen kindel, et Cal nuputab selle välja. Tema on mu nimekirjas järgmine. Otsin ta üles kohe, kui olen veendunud, et mu vend ikka hingab veel. Mäletan, et põgenedes oli Cal vaevu teadvusel nagu ma isegi. Kuid ilmselt ei otsi Farley talle kohta arstipunktis, kui kõikjal ümberringi on vigastatud kaardiväelased. Vimma on liiga palju ja keegi ei soovi, et kinnises metalltorus põrgu lahti läheks.

Marduse karje tiniseb endiselt mu kõrvus kui tuhm kaeblemine. Püüan seda eirata. Ja iga sammuga leian uusi valusid ja sinikaid. Kilorn märkab iga mu grimassi ja aeglustab tempot, et saaksin ta käsivarrele toetuda. Omaenda haavu – sügavaid lõikeid järjekordselt vahetatud sidemete all ta tähele ei pane. Ta käed on alati vatti saanud, kalakonksudest ja köitest marraskil ning haavu täis – kuid need haavad olid tuttavad. Need tähendasid, et ta on turvalises kohas, tal on töö ning väeteenistus teda ei ähvarda. Kui üks kalur poleks surnud, oleks ta ainsaks koormaks väikesed kriimustused.

Kunagi oleks see mõte mind kurvastanud. Nüüd tunnen vaid raevu.

Sukeldise peakäik on pikk, kuid kitsas ning mitme rasketel hingedel ja hermeetiliselt suletava metalluksega sektsioonideks jaotatud. Vajadusel saab nõnda teatud osi sulgeda, et kogu alus vett täis ei valguks ega upuks. Kuid uksed ei anna mulle vähimalgi määral kindlustunnet. Võimalus vesisesse kirstu lukustatuna ookeanipõhjas surra ei taha peast kaduda. Isegi vee peal üles kasvanud Kilorn ei näi end hästi tundvat. Lakke paigaldatud tuhmid tuled võbelevad kummaliselt, heites poisi näole varje ja muutes ta ilme vanaks ning kurnatuks.

Ülejäänud kaardiväelasi ei näi olukord nii palju häirivat, kui nad ülesandeid täites edasi-tagasi saalivad. Nende punased sallid ja rätid on allapoole tõmmatud ja paljastavad sünged otsusekindlad ilmed. Nad kannavad lakkamatult rutates ja omavahel lobisedes käigu teise otsa ravikaarte, kandikutel meditsiinitarbeid, sidemeid, toitu ja aeg-ajalt ka mõne relva. Kuid mind nähes nad peatuvad ja litsuvad end vastu seina, et mulle kitsas käigus võimalikult palju ruumi teha. Julgemad vaatavad mulle silma, kui mööda liipan. Suurem osa põrnitseb aga oma kinganinasid.

Paar tükki näib kartvat.

Mind.

Tahan neid tänada ja kuidagimoodi väljendada seda, kui tohutu on mu võlg viimse kui ühe sellel kummalisel laeval viibiva mehe ja naise ees. Tänan teid teenistuse eest lipsab mul peaaegu üle huulte, kuid hammustan ruttu keelde. Tänan teid teenistuse eest. Just selle lause trükivad nad kirjadele, mis annavad teada, et su lapsed on kasutu sõja nimel hukkunud. Kui paljusid vanemaid olen näinud nende sõnade pärast nutmas? Kui paljud veel niisuguseid kirju saavad, kui rindele hakatakse saatma veelgi nooremaid lapsi?

Mitte ükski, kinnitan endale. Meil Farleyga on selle vastu plaan, just nagu me leiame ka viisi uusvereliste, teiste minusuguste leidmiseks. Me võtame midagi ette. Meie peame midagi ette võtma.

Seina vastu litsutud kaardiväelased pomisevad midagi omaette, kui neist möödun. Isegi need, kes ei suuda mulle otsa vaadata, sosistavad midagi kaaslastele, vaevumata oma sõnu isegi varjama. Ilmselt arvavad nad, et nende sõnad on kompliment.

„Välguplika,” kostab nende metallseintelt vastu kajav sosin. See ümbritseb mind kui Elara neetud lausumised, mis kummitusena mu ajusse tungivad. Väike välguplika. Just nii ta mind nimetas, nii nemad mind nimetasid.

Ei. Nii see pole.

Ajan valust hoolimata selja sirgu ja püüan olla nii pikk kui võimalik.

Ma ei ole enam väike.

Sosinad järgnevad meile terve tee arstipunkti, mille suletud ukse ees peab valvet kaks kaardiväelast. Samal ajal hoiavad nad silma peal ka redelil – laeni ulatuval raskel metallkobakal. See on selle aeglaselt tapva laeva ainuke sisse- ja väljapääs. Ühel valvuril on tumepunased juuksed nagu Tristanil, kuigi ta pole ligilähedaseltki nii pikk. Teisel on kivirahnu kehaehitus ja pähklipruun nahk, viltused silmad, lai rind ja hiiglaslikud käsivarred, mis sobiksid paremini kõvakäele. Nad noogutavad mind nähes kergelt, kuid ei heida mulle minu kergenduseks peaaegu pilkugi. Selle asemel pööravad mehed kogu tähelepanu Kilornile ja naeratavad talle laialt nagu vanad koolikaaslased.

„Juba tagasi, Warren?” Punapea pugistab naerda ja tema kulmud liiguvad vihjavalt üles-alla. „Lena lõpetas oma vahetuse.”

Lena? Kilorn tõmbub mu käe all pingule, kuid ei lausu midagi, mis ta ebamugavustunnet reeta võiks. Selle asemel naerab ta laialt kaasa. Kuid mina tunnen poissi paremini kui keegi teine. Näen, kui sunnitult see tuleb. Mõelda vaid, et ta on flirtides aega surnuks löönud, sel ajal kui mina olin teadvuseta ja Shade lebab haavatuna ja veritsevana haigevoodis.

„Poisil on ka kenasid õdesid taga ajamata käed tööd täis,” märgib rahn. Ta madal hääl kajab mööda käiku vastu ja kostab ilmselt Lena kambrini välja. „Farley on veel ringkäigul, kui sa teda otsid,” lisab ta pöidlaga uksele osutades.

„Ja mu vend?” sekkun vestlusesse ja harutan end Kilorni toetavast haardest vabaks. Mu põlved annavad peaaegu järele, kuid seisan kindlalt. „Shade Barrow?”

Nende naeratused hajuvad ja nägudele kivistub ametlikum ilme. Oleksin justkui taas Hõbedaste õukonnas. Rahn haarab uksest ja pöörab massiivset lukustusratast, et ei peaks mulle otsa vaatama. „Ta paraneb kenasti, preili, ee, mileedi.”

Mu südame alt käib seda tiitlit kuuldes judin läbi. Arvasin, et sellised asjad on möödanik. „Palun kutsuge mind Mareks.”

„Loomulikult,” vastab ta vähimagi otsusekindluseta. Kuigi kuulume mõlemad Ergavasse Kaardiväkke ja võitleme sama eesmärgi nimel, ei ole me võrdsed. See mees ja paljud teisedki ei hakka mind kunagi eesnime pidi kutsuma, ükskõik kui palju ma seda soovin.

Ta lükkab ukse kerge noogutuse saatel lahti ja nähtavale ilmub lai, kuid madal narisid täis kamber. Kunagi magamisruumi ülesannet täitnud kambri voodid on nüüd täis patsiente ning selle ainsas vahekäigus sagivad ringi valgetes kitlites mehed-naised. Paljude rõivad on täis erepunaseid vereplekke. Nad on jala fikseerimise või ravimi manustamisega liiga ametis, et märgata mind enda sekka lonkamas.

Kilorni käsi hõljub mu piha kohal, valmis mind kinni püüdma, kui teda taas vajan. Selle asemel toetun hoopis naridele. Kui kõigi pilgud püsivad nagunii minul, võin vähemalt püüda iseseisvalt kõndida.

Shade toetub ainsale õhukesele padjale, mida hoiab püsti peamiselt kaldus metallsein. Vennal ei saa mingil juhul mugav olla, kuid ta silmad on suletud ning rind tõuseb ja langeb kerges unerütmis. Otsustades jala järgi, mis on rutuga valmistatud lingu abil lae poole tõmmatud, ja vaadates sidemeis õlga, on ta kindlasti paar korda ravimeid saanud. Kuigi alles eile pidasin teda surnuks, on rabavalt raske teda nii vigastatuna näha.

„Peaksime laskma tal magada,” pomisen eikellegi poole pöördudes ega ootagi vastust. „Jah, palun lase,” vastab Shade silmi avamata. Kuid ta huultele ilmub tuttav riukalik naeratus. Venna süngest ja räsitud välimusest hoolimata ei saa ma teisiti kui hakkan naerma.

See on juba tuttav trikk. Shade teeskles koolis või vanemate sosinal peetud vestluste ajal alati magamist. See mälestus ajab mind naerma. Meenutan, kui palju väikeseid saladusi ta sel moel teada sai. Mina võin olla sündinud varas, kuid Shade oli sündinud nuhk. Mõni ime, et ta Ergavasse Kaardiväkke sattus.

„Kuulad õdede juttu pealt?” Mu põlv ragiseb, kui ettevaatlikult venna nariservale istun. Üritan teda mitte müksata. „Oled juba kuulnud, kui palju sidemeid nad on kõrvale nihverdanud?” Kuid naermise asemel avab Shade silmad. Ta viipab meid Kilorniga lähemale. „Õed teavad rohkem kui arvate,” kuulutab ta, pilk kambri tagaseina vahet vilamas.

Pöördun ja leian Farley, kes on endale hõivatud nari kohal tegevust leidnud. Sellel lebav naine on teadvusetu, ilmselt ravimite mõju all. Farley jälgib hoolikalt ta pulssi. Selles valguses paistab tüdruku värske haav armutult välja. See arm väänab ühe ta suunurga hukkamõistvalt allapoole ja jookseb siis mööda kaela alla krae varju. Osa sellest on lahti rebenenud ja siis rutakalt kokku traageldatud. Nüüd on ainuke punane asi, mida ta kannab, vererada üle valge õekitli ja küünarnukkideni välja ulatuvad poolenisti tuhmunud plekid. Tüdruku kõrval seisab meessanitar, kuid tema kittel on puhas ja ta sosistab Farleyle midagi kiiruga kõrva. Neiu noogutab aeg-ajalt, kuigi tema nägu tõmbub vihast pilve.

„Mida sa kuulnud oled?” küsib Kilorn ja nihutab end pisut, nii et ta keha varjab Shade’i täielikult. Kõrvalseisjatele paistab, et kohendame ta sidemeid.

„Suundume teise baasi, sedapuhku üle mere. Nortani territooriumilt väljas.”

Üritan pingutusega silme ette manada Juliani vana kaarti, kuid ei suuda meenutada suurt midagi peale rannajoone. „Saarele?”

Shade noogutab. „Nimega Tuck. See ei saa suurem asi olla, sest Hõbedastel pole seal isegi eelposti. Nad on selle peaaegu unustanud.”

Mu sisemus tõmbub hirmust külmaks. Mõte sellest, et isoleeriksin ennast saarele, kust ei ole mingit võimalust põgeneda, tekitab veelgi rohkem õudust kui sukeldis. „Kuid nad teavad selle olemasolust. Sellest piisab.”

„Farley näis sealses baasis kindel olevat.”

Kilorn turtsatab valjult. „Minu mälu järgi pidas ta ka Naerceyd turvaliseks.” „See ei olnud tema süü, et Naercey kaotasime,” vastan talle. See on minu süü.

„Maven tõmbas kõiki haneks, Mare,” kostab Kilorn mu õlga nügides. „Ta pääses mööda nii minust, sinust kui ka Farleyst. Me kõik uskusime temasse.”

Arvestades, et ta õpetajaks oli ema, kes suutis meie mõtteid lugeda ja Mavenit vastavalt meie lootustele vormida, pole ime, et lasksime kõik end haneks tõmmata. Ja nüüd on ta kuningas. Nüüd ta lollitab ja kontrollib kogu meie maailma. Missugune maailm see küll oleks – koletis kuningaks ja niisugune ema teda keti otsas hoidmas.

Kuid sunnin end neid mõtteid kõrvale heitma. Need võivad oodata. „Ütles Farley veel midagi? Kuidas nimekirjaga on? Tal on see ikka alles, eks?”

Shade hoiab tüdrukul üle mu õla silma peal ja kõneleb summutatud häälel. „On, aga ta on rohkem mures teiste pärast, keda Tuckis kohtame. Ema ja isa kaasa arvatud.” Mind läbistab soojuslaine, virgutav õnnevirvendus. Shade muutub mu pisikest, kuid siirast naeratust nähes rõõmsamaks ning võtab mul käest. „Gisa ka ja need mühkamid, keda vendadeks nimetame.”

Mu südamelt langeks justkui kivi, kuid peagi asub selle asemele uus. Haaran tal kõvemini käest, üks kulm küsivalt tõstetud. „Teised? Kes? Kuidas see võimalik on?” Pärast Caesari väljaku all toimunud veresauna ja Naercey evakueerimist ei arvanud ma, et kedagi teist veel olemas on.

Kuid Kilorn ja Shade ei jaga mu hämmeldust ja vahetavad hoopis salaja pilke. Olen taas kord pimedusse jäetud, ja see ei meeldi mulle mitte üks põrm. Kuid seekord on salatsejateks mu oma vend ja parim sõber, mitte kuri kuninganna ja salaplaane sepitsev prints.

Millegipärast teeb see rohkem haiget. Põrnitsen neid kortsus kulmul seni, kuni nad taipavad, et ootan vastuseid.

Kilorn surub hambad risti ja on niigi palju arukas, et vabandav välja näha. Ta osutab Shade’ile.

Veeretab süü tema kaela. „Sina tead rohkem kui mina.”

„Kaardiväele meeldib asju vaka all hoida, ja õigusega.” Shade sätib end pisut rohkem istukile. Liigutamine sunnib teda vihinal välja hingama ja haavatud õlast haarama, kuid ta tõrjub mu käega eemale, enne kui jõuan appi tõtata. „Soovime näida väikse, lõhestatu, korrastamatuna...”

Ma ei suuda ta sidemeid silmitsedes turtsatust tagasi hoida. „Noh, see tuleb teil oivaliselt välja.” „Ära ole õel, Mare,” nähvab Shade vastuseks, kõlades täpselt nagu meie ema. „Püüan sulle öelda, et asjad ei ole nii hullud, kui need paistavad. Naercey ei olnud meie ainuke kants ja Farley ei ole meie ainuke juht. Õigupoolest ei ole ta isegi meie tõeline ülemjuhataja. Ta on vaid kapten. Teisi temasuguseid on veel, ja isegi neid, kes seisavad temast kõrgemal.”

Selle järgi, kuidas ta oma sõdureid kamandab, võiks arvata, et Farley on keisrinna. Kui tihkan tüdruku poole uuesti pilgu heita, seob ta parasjagu sidet ümber ja sõitleb õde, kes algse sideme tegi. Kuid mu venna veendumust ei ole võimalik eirata. Ta teab Ergavast Kaardiväest palju rohkem kui mina. Kaldun arvama, et ta sõnad liikumise kohta vastavad tõele. Selles organisatsioonis peitub enamat kui see, mida praegu näen. See on ühtaegu nii julgustav kui ka hirmutav.

„Hõbedased arvavad, et on meist sammu võrra ees, kuid ei tea tegelikult sedagi, mis seisus me oleme,” jätkab Shade tuliselt. „Näime nõrgana, kuna soovime seda.”

Pööran end kiiresti venna poole tagasi. „Nad näivad nõrgana, sest on seda. Sest Maven vedas teid ninapidi, püüdis teid lõksu, nottis teid maha ja kihutas teid omaenda kodust minema. Või püüad sa väita, et see oli kõik järjekordse plaani osa?”

„Mare...” pomiseb Kilorn ja nõjatub lohutavalt õlaga vastu mind. Lükkan ta eemale. Ka tema peab seda kuulma.

„Mul ükskõik, kui palju salatunneleid, laevu ja baase teil on. Niimoodi te tema vastu ei saa.” Maveni mälestuse peale hakkavad mu silmis taas kipitama pisarad, mille olemasolust ma isegi ei teadnud. Raske on unustada seda, missugune ta oli. Ei. Nagu ta teeskles olevat. Lahke unustatud poiss. Leegi vari.

„Mida sa siis välja pakud, välguplika?”

Farley hääl vapustab mind samamoodi kui mu enda sädemed ja sunnib viimseilgi närvil pingule tõmbuma. Üürikese hetke vältel põrnitsen oma käsi, mis on Shade’i linade vahele mässitud. Võib-olla ta lahkub, kui ma ümber ei pööra. Äkki jätab ta mu rahule.

Ära ole tobe, Mare Barrow.

„Astuda tulele tulega vastu,” lausun talle püsti tõustes. Kunagi pelutas mind Farley kasv. Nüüd tundub talle alt üles vaatamine loomulik ja tuttavlik.

„Kas see on mingi Hõbedaste nali?” irvitab ta käsi ristates. „Kas näen välja, nagu teeksin nalja?”

Tüdruk vaikib ja sellest piisab vastuseks. Tekkinud vaikuses märkan, et kogu kamber on vakatanud. Isegi haavatud suruvad valu alla ja jälgivad, kuidas välguplika nende kaptenile vastu astub.

„Saavutate edu sellega, et näite nõrgad ja ründate tugevalt, eks ole? Noh, nemad teevad kõik, mis suudavad, et näida tugevad, võitmatud. Kuid areenil tõestasin, et nad ei ole seda.” Uuesti, kõvemini, et kõik sind kuuleks. Otsin üles kindla hääletooni, mille leedi Blonos minus ellu äratas. „Nad ei ole võitmatud.”

Farley ei ole rumal ja mõistab raskusteta, kuhu tüürin. „Sina oled tugevam kui nemad,” märgib ta asjalikult. Ta pilk rändab kramplikult naril lamavale Shade’ile. „Ja sa pole ainuke.”

Noogutan järsult ja olen rahul, et ta juba teab, mida soovin. „Sajad nimed, sajad võimetega Punased. Tugevamad, kiiremad, neist osavamad, veri punane kui koidik.” Mu hing jääb kinni justkui teades, et seisan tuleviku lävel. „Maven püüab nad tappa, kuid temast ette jõudes võib neist saada...”

„Võimsaim armee, mida maailm on eales näinud.” Farley pilk klaasistub sellele mõeldes. „Uusvereliste armee.”

Kui tüdruk naeratab, tõmbub arm õmblustest pingule ja ähvardab taas lahti rebeneda. Ta naeratus muutub laiemaks. Valust ta ei hooli.

Kuid mina kahtlemata hoolin. Ilmselt igavesti.