Читать книгу Punane Kuninganna 3: Kuninga kong - Victoria Aveyard - Страница 4

Mare

Tõusen püsti siis, kui ta lubab.

Ahel tirib mind jõnksatades ülespoole ja sikutab ogalist rõngast kõri ümber. Selle teravikud puurivad nahka, kuid mitte piisavalt, et veri voolama hakkaks – veel mitte. Kuid randmed juba veritsevad. Aeglaselt tekkinud haavad, sisse kulunud päevade pikkusest teadvusetust vangistusest karedates nahka rebestavates käeraudades. See määrib mu valged varrukad tumepunaseks ja eredalt verevaks. Vana veri läheb sujuvalt üle värskeks ja annab mu katsumusest selgelt tunnistust. Selleks, et näidata Maveni õukonnale, kui palju olen juba kannatanud.

Ta seisab mu kohal, näol loetamatu ilme. Isa krooni teravikud muudavad ta näiliselt pikemaks, nagu kasvaks raud noormehe pealuust välja. See kumab vastu – iga teravik kui mustast metallist looklev leek, mis on pronksi ja hõbedaga kaetud. Keskendun kibedalt tuttavale asjakesele, et ei peaks Mavenile silma vaatama. Ta tõmbab mind sellest hoolimata enda poole, sikutades ühest teisest, nähtamatust ahelast. Ainult tunnen seda.

Valge käsi võtab kuidagi hellalt mu haavatud randmest. Vastupanust hoolimata lendab mu pilk ta näole, suutmata eemal püsida. Kuninga naeratus on kõike muud kui lahke. Napp ja terav kui nuga, mis mind iga uue sakiga pureb. Ja kõige hullemad on Maveni silmad. Tema silmad, Elara silmad. Kunagi pidasin neid külmadeks, nagu oleksid need elavast jääst. Nüüd olen targem. Kõige tulisemad leegid lõõmavad sinakalt ja tema silmad ei ole erand.

Leegi vari. Ta on kahtlemata õhevil, kuid taamalt tungib peale pimedus. Hõbedastest veresoontest kirjatud silmi ümbritsevad verimuhku meenutavad mustad ja sinised laigud. Ta ei ole magada saanud. Kõhnem, kui mäletasin. Kõhetum, julmem. Poisi sügavikmustad juuksed on kõrvadeni kasvanud, otstest lokkis, põsed endiselt siledad. Mõnikord unustan, kui noor ta on. Kui noored me mõlemad oleme. Tunnen, kuidas M-kujuline põletusmärk kleidi all rangluul kipitab.

Maven pöördub kiiresti, ahel tugevalt peos, ja sunnib mind endaga koos liikuma. Nagu kuu, mis teeb ümber planeedi ringe.

„Andke tunnistust sellele vangile, sellele võidule,” kuulutab ta meie ees seisva ääretu publiku ees selga sirgu ajades. Vähemalt kolmsada Hõbedast – ülikud ja tsiviilisikud, valvurid ja sõjaväelased. Olen valulikult teadlik silmanurgast paistvatest vahimeestest, kelle leegitsevad rüüd ei lase mul kiiresti koomale tõmbuvat puuri hetkekski unustada. Ka mu Arveni kojast pärit valvurid püsivad pidevalt vaateväljas, mundrid pimestavvalged ja võimeid vaigistav vägi mind lämmatamas. Nende kohalolu on ängistav.

Kuninga hääl kajab üle Caesari väljaku ja peegeldub samaga vastava rahva seest vastu. Kusagil on ilmselt mikrofonid ja kõlarid, mis kannavad kuninga kibedaid sõnu üle kogu linna ning kahtlemata ka ülejäänud kuningriigi.

„Siin on Ergava Kaardiväe juht Mare Barrow.” Oma olukorrast hoolimata peaaegu turtsatan. Juht. Ema surm ei ole ta valedele piiri pannud. „Mõrtsukas, terrorist, meie riigi suur vaenlane. Ja nüüd põlvitab meie ees, vereni alasti kistud.”

Ahel rapsatab taas ja sunnib mind tasakaalu hoidmiseks käed laiali ettepoole vudima. Reageerin tuimalt, pilk maas. Milline etendus. Taibates, kui palju kahju see lihtne tegu Ergavale Kaardiväele põhjustab, võtab minus maad viha ja häbi. Kogu Norta Punased näevad mind Maveni pilli järgi tantsimas ja hakkavad meid pidama nõrkadeks, lüüasaanuteks, kes ei vääri nende tähelepanu, püüdlusi ega lootust. Miski ei saaks olla vähem tõsi. Kuid ma ei saa midagi teha – mitte praegu siin Maveni suva järgi noateral kõndides. Mõtlen Corviumist – sõjaväelinnast, mida teel Vinelinna põlemas nägime. Pärast mu ülekandes edastatud teadet toimus seal mäss. Oli see revolutsiooni esimene hingetõmme, või hoopis viimane? Ma ei saa seda kuidagi välja uurida. Ja vaevalt vaevub keegi mulle ajalehte tooma.

Cal hoiatas mind ammu kodusõja ohu eest. Enne, kui ta isa suri ja ta ise kaotas kõik peale ühe käreda välgu­plika. Ülestõus mõlemal poolel, ütles ta. Kuid siin Maveni õukonna ja ta Hõbedase kuningriigi ees oheliku otsas seistes ei näe ma mingit lõhenemist. Kuigi näitasin, rääkisin neile Maveni vanglast, nende minema viidud lähedastest, kuninga ja ta ema poolt reedetud usaldusest, olen vaenlane ikkagi mina. Tahaksin sellele mõeldes karjuma hakata, kuid olen targem. Maveni hääl on alati minu omast valjem.

Kas ema ja isa vaatavad praegu? Mõte sellest lööb mu pea kohal kokku uue kurbuselaine. Pean kõvasti huulde hammustama, et järjekordseid pisaraid tagasi hoida. Tean, et läheduses on mu näole suunatud videokaamerad. Isegi kui ma neid enam tajuda ei suuda, tean. Maven ei jäta kasutamata võimalust mu langemist surematuks

muuta.

Kas nad näevad mind suremas?

Kaelavõru väidab vastupidist. Milleks sellise vaatemänguga vaeva näha, kui ta mu lihtsalt ära tapab? Mõni teine tunneks kergendust, kuid minu sisemus tõmbub hirmust külmaks. Ta ei tapa mind. Mitte Maven. Tunnen seda ta puudutuses. Poisi pikad kahvatud sõrmed klammerduvad endiselt mu randme külge, samal ajal kui teine käsi ohelikku hoiab. Isegi nüüd, kui olen nii valusa selgusega tema oma, ei lase ta lahti. Eelistaksin surma sellele puurile, hullunud poisskuninga väärastunud sundmõttele.

Mulle meenuvad ta kirjad, mis lõppesid kõik sama kummalise halinaga.

Peatse kohtumiseni.

Poiss kõneleb edasi, kuid tema hääl muutub mu peas tuhmiks. Pasuna vingumine jõuab liiga lähedale ja ajab mul viimse kui närvi püsti. Vaatan üle õla. Lasen pilgul ekselda üle selja taga seisvate õukondlaste mere. Nad kõik seisavad uhkelt ja jälestusväärselt oma mustades leinarüüdes. Isand Volo Samoste kojast koos poja Ptolemusega näevad läikima löödud elevandiluukarva soomusrüüdes oivalised välja, soomustatud hõbedased õlavööd puusadeni langemas. Teda nähes tõmbub mul raevust silme eest mustaks. Võitlen sooviga sinnapoole söösta ja Ptolemusel nahk näolt rebida. Tõprale nuga otse südamesse virutada selle eest, mida ta mu venna Shade’iga tegi. Mu soov paistab välja ja noormehel on närvi mulle näkku irvitada. Kui kaelavõru ja vaigistavaid valvureid poleks, kes ei lase mu tõelisel minal esile kerkida, muudaksin ta luud suitsevaks klaasiks.

Millegipärast ei vaata ta õde, kes on nii pikki kuid mu vaenlane olnud, mulle otsa. Mustade kristallogadega rüüs Evangeline on selle elajaliku tähtkuju säravaim täht. Ilmselt saab temast peagi kuninganna, sest on kihlust Maveniga juba piisavalt kaua talunud. Tüdruku pilk püsib kuninga seljal, tumedad silmad kõrvetava otsusekindlusega poisi kuklale naelutatud. Tõuseb kerge tuuleiil, mis ta läikivalt voogavad hõbedased juuksed keereldes õlgadelt tõstab. Kuid Evangeline ei pilguta silmagi. Ta näib mu pilku märkavat alles mõne aja pärast. Ja isegi siis vilksab see silmapaar minust vaevu üle. Need on emotsioonidest tühjad. Ma ei vääri enam ta tähelepanu.

„Mare Barrow on kuningakoja vang ning tema tegude üle langetab otsuse kuninglik võim ja nõukogu. Ta peab arvukate kuritegude eest vastust andma.”

Millega? mõtlen omaette.

Juubeldav rahvahulk möirgab Maveni korraldust kuuldes. Nemad on Hõbedased, kuid lihtrahvas – mitte kõrgest soost. Kui nemad Maveni sõnu naudivad, ei tule õukonnalt mingit reaktsiooni. Õigupoolest muutub mõne liikme ilme halliks, vihaseks, kivistunuks. Mitte kellelgi aga rohkem kui Meranduste koja liikmetel, kelle leinarõivaid lõhestab surnud kuninganna koja vastik tumesinine toon. Kui Evangeline mind ei märganud, siis nemad naelutavad oma pilgud jahmatava intensiivsusega mu näole. Kõrvetavsinised pilgud igast ilmakaarest. Ootan, et kuuleksin kohe peas nende sosinaid, tosinkonda häält, mis mu ajus uuristama asuvad nagu ussid läbi mädanenud õuna. Selle asemel valitseb vaikus. Võib-olla ei ole mu külgedel seisvad Arveni sõdurid üksnes vangistajad, vaid ka kaitsjad, summutades nii minu kui ka kõigi nende väed, kes sooviksid neid minu vastu kasutada. Ilmselt Maveni korraldus. Siin ei tohi keegi teine mulle viga teha.

Ainult tema.

Kuid kõik juba teebki haiget. Valus on seista, valus on liigutada, valus on mõelda. Olen saanud räsida lennuõnnetusest, sumistist, vaigistavate valvurite lämmatavast raskusest. Ja need on vaid füüsilised haavad. Sinikad. Luumurrud. Valud, mis aja jooksul mööduvad. Ülejäänu kohta ei saa ma sama öelda. Mu vend on surnud. Mina olen vang. Ja ma ei tea, mis tegelikult sai mu sõpradest kes teab kui palju päevi tagasi, mil selle saatanliku kauba tegin. Calist, Kilornist, Cameronist, mu vendadest Breest ja Tramyst. Jäid meist lagendikule maha, kuid olid haavatud, liikumisvõimetud, haavatavad. Maven võis sinna kui tahes palju mõrtsukaid tagasi saata, et nood töö lõpule viiksid. Andsin end nende kõigi eest vangiks, kuid isegi ei tea, kas sellest abi oligi.

Maven ütleks, kui küsiksin. Näen seda ta näost. Jätise pilk vilksatab iga ilge lause järel minu poole ja paneb ükshaaval punkti kõigile valedele, mida ta oma jumaldavatele alamatele ette kannab. Veendumaks, et jälgin, panen tähele, vaatan teda. Nagu laps, kes ta ju ongi.

Ma ei kavatse teda anuda. Mitte siin. Mitte niimoodi. Selleks jagub mul piisavalt uhkust.

„Mu vanemad hukkusid nende elajatega võideldes,” teotab ta edasi.

„Nad andsid oma elu, et see kuningriik püsiks ühtsena. Et tagada teie turvalisus.”

Isegi lüüasaanult ei suuda ma vastu panna ja saadan Mavenile kiiskava altkulmupilgu, vastan tema tulele enda susinaga. Mäletame mõlemad ta isa surma. Ta mõrva. Kuninganna Elara lausus end Cali ajusse ja tegi kuninga armastatud pärijast surmarelva. Vaatasin koos Maveniga pealt, kuidas Cal sunniti oma isa tapma, tal pead maha raiuma ja hävitama igasugust võimalust ealeski valitsejaks saada. Olen sellest ajast peale näinud paljusid kohutavaid asju, kuid see mälestus painab siiani.

Ma ei mäleta kuigi palju sellest, mis kuningannaga Corrose vangla müüride taga juhtus. Tema keha olukord pärast võitlust oli piisav tunnistus sellest, mida mu ohjeldamata välk inimkehaga teha suudab. Tean, et tapsin ta kõhkluseta, süümepiinadeta, kahetsuseta. Minu laastav torm tõi kaasa Shade’i ootamatu surma. Minu viimane selge mälupilt Corrose lahingust on kokku varisevast vennast, Ptolemuse külmast halastamatust terasest ora südamest läbi torgatud. Kuidagimoodi õnnestus Ptolemusel mu pimeda raevu eest pääseda, kuid kuningannal mitte. Vähemalt hoolitsesime koloneliga selle eest, et maailm teaks temaga juhtunust ja näitasime oma ülekandes naise surnukeha.

Soovin, et Mavenil oleks pisut kuninganna võimetest. Siis saaks ta mulle pähe vaadata ja näha, kuidas täpselt ta emale otsa peale tegin. Soovin, et ta tunneks sama kohutavat kaotusvalu kui mina.

Kuninga pilk püsib minul, kui ta päheõpitud kõne lõpetab, käsi välja sirutatud, et mind temaga liitev ahel paremini näha oleks. Iga ta samm on metoodiline etendus kuvandi loomise nimel.

„Pühendan ennast samale eesmärgile – teha lõpp Ergavale Kaardiväele ja Mare Barrow’ taolistele koletistele, või surra seda üritades.” Sure siis, tahan karjuda.

Rahvahulga möiratus summutab mu mõtted. Sajad inimesed tervitavad rõõmuhõisetega kuningat ja tema türanniat. Nutsin, kui kõndisin üle silla nii paljude inimeste silme all. Nad kõik süüdistasid oma lähedaste surmas mind. Tunnen siiani, kuidas pisarad palgel kuivavad. Nüüd tahan uuesti nutta, kuid mitte kurbusest, vaid vihast. Kuidas nad saavad seda uskuma jääda? Kuidas nad suudavad neid valesid taluda?

Mind pööratakse sellest vaatepildist eemale, nagu oleksin nukk. Viimast jõudu kokku võttes jahin maailma silmi ja küünitan üle õla kaameratesse. Nähke mind, anun. Nähke ta valesid. Mu lõug tõmbub pingule, silmad vidukile, kui maalin endast pildi, mis peaks mu palvete kohaselt edasi andma sitkust, mässumeelsust ja raevu. Olen Välgu­plika. Olen torm. Tundub, nagu valetaksin. Välguplika on

surnud.

Kuid see on viimane, mida saan teha eesmärgi ja kallite inimeste nimel, kes veel kusagil hingitsevad. Nad ei näe mind sel viimasel hetkel vääratamas. Ei, seisan uhkelt. Ja kuigi mul pole aimugi, kuidas, pean edasi võitlema. Isegi siin, koletise kõhus.

Järjekordne sakutus sunnib mind näoga õukonna poole pöörduma. Mulle põrnitsevad vastu jäised Hõbedased, nahas kumamas sinised ja mustad, purpursed ja hallid toonid. Elust tühjaks imetud, täis sooni, kus voolab pigem teras ja teemant kui veri. Nende pilgud ei peatu minul, vaid Mavenil endal. Neis leian oma vastuse. Neis näen nälga.

Üheks üürikeseks hetkeks haletsen troonil üksi istuvat poisskuningat. Siis, sügaval sisimas, tunnen õrritavat lootusehingust.

Oh, Maven. Oled sina vast supi sees.

Saan vaid oletada, kes järgmisena ründab.

Ergav Kaardivägi või isandad ja emandad, kes on valmis Maveni kõri läbi lõikama ja võtma poisilt kõik, mille nimel ta ema suri.

Kuningas ulatab mu oheliku ühele Arveni koja mehele kohe, kui oleme Valgeleegi trepilt pagenud, ja taandub palee haigutavasse vestibüüli. Kummaline. Ta kinnismõtteks oli mind tagasi saada, mind oma puuri lukustada, kuid nüüd heidab ahelad käest mulle isegi pilku heitmata. Argpüks, mõtlen endamisi. Ta ei suuda mulle otsagi vaadata, kui see ei ole vaatemängu nimel.

„Kas pidasid oma lubadusest kinni?” nõuan hingetult. Pärast päevi kestnud vaikimist kõlab mu hääl karedalt. „Oled sa sõnapidaja mees?”

Ta ei vasta.

Ülejäänud õukond saabub meie järel. Nende read ja rivid on põhjalikult lihvitud ning järjestatud staatuse ja auastmete keerukate peensuste alusel. Vaid mina olen valel kohal, esimene kuningale järgneja. Kõnnin vaid paar sammu tagapool kohast, kus peaks olema kuninganna. Ma ei saaks sellest tiitlist kaugemal olla.

Heidan pilgu oma suuremale vangistajale lootuses märgata temas midagi peale pimeda ustavuse. Mehel on seljas kõrini kinni tõmmatud valge paks kuulikindel munder. Helklevad kindad. Mitte siidist, vaid plastist, kummist. Võpatan seda nähes. Väe vaigistamise võimest hoolimata ei kavatse Arvenid minuga ühtegi liigset riski võtta. Isegi kui suudaksin nende katkematu rünnaku kiuste mõne sädeme teele saata, kaitseksid kindad nende käsi ja mina oleksin endiselt kaelavõrus, ahelais, puuri pistetud. Suur Arven ei vasta mu pilgule, silmad ettepoole suunatud ja huuled keskendunult kokku surutud. Ta kaaslane on samasugune ja marsib mu kõrval oma venna või nõoga täius­likult ühte sammu. Nende paljad pead läigivad ja mulle meenub Lucas Samos. Mu lahke valvur. Sõber, kes hukati seetõttu, et olen olemas ja teda ära kasutasin. Tookord mul vedas, et Cal mulle sedavõrd korraliku Hõbedase vangivalvuriks määras. Ja taipan, et mul veab ka nüüd. Ükskõikseid valvureid on lihtsam tappa.

Sest nad peavad surema. Kuidagi. Mingil moel. Kui tahan põgeneda ja oma välgu tagasi nõuda, on esimeseks takistuseks nemad. Järgmisi ei ole keeruline ära arvata. Maveni vahimehed, muud paleesse paigutatud valvurid ja sõdurid, ning loomulikult Maven ise. Ma ei lahku sellest paleest enne, kui maas lebab ta surnukeha... või minu oma.

Mõtlen poisi tapmisest. Sellest, kuidas ahela ta kõri ümber tõmban ja elumahlad välja pigistan. See aitab mul eirata tõsiasja, et iga samm viib mind kaugemale palee sügavustesse, üle marmori, mööda kõrguvatest kullatud seintest, pea kohal tosinkond kristallist nikerdatud leekidega lühtrit. Just nii kaunis ja külm, kui mäletasin. Kuldsete lukkude ja teemandist varbadega vangla. Vähemalt ei pea ma selle kõige vägivaldsema ja ohtlikuma ülevaatajaga silmitsi seisma. Vana kuninganna on surnud. Sellest hoolimata tekitab mõte temast judinaid. Elara Merandus. Naise vari ilmub mu pähe kui kummitus. Kunagi rebis ta end jõuga läbi mu mälestuste. Nüüd on ta üks neist.

Pilgu eest liigub läbi turvises kuju, kes küljetsi valvuritest mööda nihkub ja end minu ning kuninga vahele sätib. Kangekaelne kaitsja püsib meiega ühes tempos, kuigi ei kanna vahimehe rõivaid ega maski. Ilmselt teab, et haun Maveni kägistamise mõtteid. Hammustan huulde ja valmistun teravaks valusööstuks, mille põhjustab lausuja rünnak.

Kuid ei, ta ei ole Meranduste kojast. Mehe turvis on tume kui obsidiaan, juuksed hõbedased, nahk kriitvalge. Ja need silmad, kui ta üle õla minu poole vaatab – need silmad on tühjad ja mustad.

Ptolemus.

Sööstan paigalt, hambad irevil, teadmata ega hoolimata, mida teen. Peaasi, et suudan jälje maha jätta. Huvitav, kas Hõbedase veri maitseb teisiti kui Punaste oma.

Seda ma teada ei saagi.

Kaelavõru rapsatab järsult tagasi ja tõmbab mind nii tugevalt, et põrandale prantsatades selgroog kõverdub. Veel pisut ja oleksin kaela murdnud. Pealuu raksatus vastu marmorit lööb maailma keerlema, kuid mitte piisavalt, et pikali püsiksin. Rüselen edasi nähes vaid Ptolemuse soomustatud jalgu, mis nüüd minu poole pöörduvad. Sööstan taas nende poole ja kaelavõru tirib mind jälle tagasi. „Aitab juba,” sisistab Maven.

Ta kõrgub minu kohal ja vaatab mu haledaid katseid Ptolemusele kätte maksta. Ka ülejäänud rongkäik on peatunud. Paljud tunglevad lähemale, et näha, kuidas segane Punane rott tulutut võitlust peab.

Kaelavõru tundub pingule tõmbuvat. Neelatan vastu seda, kätt kõri poole tõstes.

Maveni pilk püsib kokku tõmbuval metallil. „Evangeline, ma ütlesin, et aitab.”

Valust hoolimata pööran ümber ja näen tüdrukut oma selja taga, üks käsi küljel rusikasse surutud. Ta põrnitseb mu kaelavõru nagu Mavengi. See pulseerib liikudes. Ilmselt käib südamega ühes rütmis. „Las ma päästan ta valla,” nõuab Evangeline. Kahtlustan, et kuulen valesti. „Las ma päästan ta siinsamas valla. Saatke valvurid minema ja ma tapan ta. Välguga või mitte.” Lõrisen vastuseks ja olen täpipealt selline elajas, kelleks nad mind peavad.

„Tee proovi,” õhutan takka. Soovin kogu südamest, et Maven nõustuks. Isegi kõigi oma haavadega, väe päevadepikkuse vaigistamise ja aastatepikkuse alaväärilisusega selle magnetronplika ees tahan tema pakutu vastu võtta. Sain temast juba korra jagu. Suudan seda uuesti teha. Vähemalt on see võimalus. Parem võimalus, kui eales loota saan.

Maveni pilk vuhiseb mu kaelavõrult oma kihlatule ja näole tekib pinev, kõrvetavalt hukkamõistev ilme. Näen temas nii palju ta ema. „Kas sead oma kuninga korraldused kahtluse alla, leedi Evangeline?”

Tüdruku hambad välgatavad võõbatud huulte vahelt lillaks ja õukonnakommete loor ähvardab langeda. Veel enne, kui neiu jõuab midagi tõeliselt kahju tekitavat öelda, nihkub isa vaevumärgatavalt ja riivab käsivarrega tütre oma. Mehe sõnum on selge: kuuletu.

„Ei,” uriseb Evangeline ning mõtleb selle all jaatust. Ta kael paindub kergeks kummarduseks.

„Tema Majesteet.” Kaelavõru annab järele ja laieneb kõri ümber tagasi õigesse suurusesse. Ehk on see varasemast avaramgi. On väike õnnistus, et Evangeline ei olegi nii piinlikult põhjalik, kui näida üritab. „Mare Barrow on kuningakoja vang ja kuningakoda toimetab temaga oma äranägemise järgi,” tuletab Maven meelde, hääl püsimatu meelega mõrsjast kaugemale kõlamas. Poisi pilk libiseb üle ülejäänud õukonna, et ta kavatsused kõigile selged oleksid.

„Surm on talle liiga hea palk.” Ülikute seast käib läbi summutatud kahin. Kuulen vastuseisvaid hääletoone, kuid rohkem leidub nõustuvaid. Kummaline. Arvasin, et nad kõik igatsevad mu kõige hullemal viisil hukkamist, raisakotkastele söögiks riputamist ja seeläbi selle vähesegi edu lämmatamist, mille Ergav Kaardivägi on senini saavutanud. Kuid ilmselt soovivad nad mulle hullemat saatust.

Hullem saatus. Kunagi ütles Jon nii. Kui nägi, mida tulevik mulle toob. Kuhu mu tee viib. Ta teadis, et see on tulemas. Teadis ja ütles kuningale. Ostis endale mu venna elu ja minu vabaduse hinnaga koha Maveni kõrval.

Leian Joni rahvahulgas seismas, ümberkaudsed ohutusse kaugusesse hoidmas. Mehe silmad on punased, kahkjad, juuksed enneaegu hallinenud ja korralikku sabasse seatud. Maven Calore järjekordne uusverelisest lemmikloom, kuid sellel ei ole silmaga nähtavaid ahelaid. Sest tema aitas Mavenil peatada meie missiooni päästa terve leegionitäis lapsi veel enne, kui see alata jõudis. Rääkis Mavenile meie teedest ja tulevikust. Pakkis mu poisskuninga jaoks kinkepaberisse. Reetis meid kõiki.

Jon loomulikult põrnitseb mind. Ma ei oota ta teo eest vabandust ega saagi seda.

„Kuidas on ülekuulamisega?”

Hääl minust vasakul on mulle võõras. Sellest hoolimata tean mehe nägu.

Samson Merandus. Areenivõitleja, jõhker lausuja, surnud kuninganna nõbu. Ta trügib end minu suunas ja ma ei suuda võpatust maha suruda. Eelmises elus nägin, kuidas ta sundis oma areenivastast iseennast surnuks pussitama. Minu kõrval istus Kilorn ja vaatas seda kõike hõisates pealt, nautis oma vabaduse viimaseid tunde. Siis ta isand suri ja kogu meie maailm võttis uue suuna. Meie teed muutusid. Ja nüüd leban külmetava ja veritsevana veatul marmoril kuninga jalge ees. Olen koerast tähtsusetum.

„On ta üle kuulamiseks liiga hea, Tema Majesteet?” jätkab Samson valget kätt minu suunas sirutades. Mees võtab mul lõua alt kinni ja sunnib üles vaatama. Surun maha soovi teda hammustada. Ei ole tarvidust Evangeline’ile mu kägistamiseks järjekordset põhjust anda.

„Mõelge, mida ta on näinud. Mida teab. Plika on nende juht ja võti nende näruse liigi lahti harutamiseks.”

Mees eksib, kuid mu süda hakkab sellest hoolimata rinnus taguma. Tean piisavalt, et suurt kahju põhjustada. Mu silme eest vilksatab läbi Tuck, kolonel ja kaksikud Montfortist. Leegionidesse imbumine. Linnad. Kogu riigis tegutsevad vilemehed, kes praegu pagulasi ohutusse kohta transpordivad. Hoolikalt varjatud hinnalised saladused, mis peagi paljastatakse. Kui paljud mu teadmistest ohtu satuvad? Kui paljud peavad surema, kui nad suudavad mu lahti murda?

Ja need on üksnes sõjaväeluuret puudutavad teemad. Neist veel hullemad on mu enda mõistuse sünged sopid. Nurgakesed, kuhu varjuvad mu kõige hullemad deemonid. Üks neist on Maven. Prints, keda mäletasin, armastasin ja soovisin päriselt olemas olevat. Ja on veel Cal. Mida olen teinud, et teda enda juures hoida, mida olen eiranud ja missuguseid valesid endale ta ustavuse kohta räägin. Mu häbi ja vead õgivad hinge, närivad sügavaimaid hingesoppe. Ma ei saa lasta Samsonil ja Mavenil näha, et minus midagi niisugust peitub.

Palun, tahan anuda. Mu huuled ei liigu. Kui väga ma ka Mavenit vihkan, kui väga soovin teda kannatamas näha, tean siiski, et ta on mu parim võimalus. Ent tema tugevaimate liitlaste ja vihaseimate vaenlaste ees halastuse palumine muudaks juba niigi nõrga kuninga positsiooni veelgi hullemaks. Nii püsingi tasa, püüan mitte tähele panna Samsoni sõrmi ümber oma lõua ning keskendun vaid Maveni näole.

Ta pilk leiab minu oma üheks maailma pikimaks ja samas lühimaks hetkeks.

„Olete oma korraldused saanud,” kähvab ta järsult mu valvurite suunas noogutades.

Nad tõstavad mu kindla, kuid mitte valusa haardega jalgele ning suunavad käte ja ahelate abil rahvamassist välja. Jätan nad kõik selja taha. Evangeline’i, Ptolemuse, Samsoni ja Maveni.

Kuningas pöörab kannapealt ringi ja lahkub vastassuunda. Ainsa asja poole, mis on teda veel soojendama jäänud.

Külmunud leekidest troonile.