Читать книгу Punane Kuninganna 3: Kuninga kong - Victoria Aveyard - Страница 6

Mare

Õhus tantsisklevat muusikat rikub suurejoonelise troonisaali igasse nurka tungiv magus ja iiveldav alkoholiving. Astume põrandast umbes poole meetri kõrgusele jäävale mademele. Saame siit suursuguse vaate lärmakale peole ja mõne lisahetke, enne kui keegi meie sealviibimist märkab.

Mu pilk sööstab ärevalt ja kaitsevalmilt edasi-tagasi, uurib iga nägu ning otsib iga võimaluselootust või ohtu. Siid, kalliskivid ja kaunid metallturvised vilguvad tosina lühtri valguses vastu. See moodustab justkui inimtähtkuju, mis marmorpõrandal muudkui voogab ja keerleb. Pärast kuuajast vangistust on selline vaatepilt mu meeltele liig, kuid neelan seda ahnelt endasse nagu pikalt janus hoitud tüdruk. Nii palju värve, nii palju hääli, nii palju tuttavaid isandaid ja emandaid. Veel ei pane nad mind tähele. Nende pilgud ei jälgi mind. Nad keskenduvad üksteisele, veinikarikatele ja mitmevärvilisele alkoholile, palavikulisele rütmile, läbi õhu keerlevale aromaatsele suitsule. See peab olema tähistamine, pöörane tähistamine, kuid mul ei ole pidutsemise põhjustest aimugi.

Loomulikult lähevad mu mõtted lendu. On nad saanud järjekordse võidu? Cali, Ergava Kaardiväe vastu? Või tähistavad endiselt minu tabamist?

Üks pilk Evangeline’ile on piisav vastus. Ma pole teda kunagi kedagi nii ägedalt põrnitsemas näinud, isegi mitte mind. Tüdruku kassilik irve muutub inetuks, vihaseks, täis kujutlematut raevu. Ta silmad muutuvad vaatepildist üle libisedes süngemaks. Need on ta ülimas õnnejoovastuses rahvast õgides mustad kui kuristik.

Või hoopis teadmatuses, taipan järsku.

Kellegi korraldusel asub parv Punaseid teenijaid tagaseinast liikuma ja libiseb õpitud formatsioonis läbi saali. Nad kannavad kandikutel kristallkarikaid vedelikuga, mis on kui rubiinpunane, kuldne ja teemandikarva tähevalgus. Ajaks, mil nad rahvamassist läbi jõuavad, on kandikud tühjad ja täidetakse kiiresti uuesti. Järjekordne läbiminek ja taas tühjad kandikud. Mul pole aimugi, kuidas mõni Hõbedane veel püsti püsib. Nad jätkavad prassimist, sõrmed nii vesteldes kui ka tantsides küünistena klaase pigistamas. Paar tükki popsutab peeneid piipe ja puhub õhku kummalise värvusega suitsu. See ei lõhna tubaka moodi, mida paljud Vaiaküla tähtsad vanemad kiivalt kokku kahmitsevad. Vaatan kadedusega piipudes valgustäpikestena hõõguvaid sädemeid.

Hullem vaatepilt on teenijad, Punased. Nad panevad mu hinge valutama. Mida kõike ma annaks, et astuda nende asemele. Olla üksnes teenija, mitte vang. Lollakas, sarjan end kohe. Nad on samamoodi vangis kui sinagi. Nagu kogu su rahvas. Hõbedase saapa all lõksus, kuigi mõnele neist on hingamiseks pisut rohkem ruumi antud.

Tema tõttu.

Evangeline laskub trepimademelt allapoole ja Arvenid sunnivad mind järgnema. Trepp viib otse poodiumile. Järjekordsele piisavalt kõrgendatud platvormile, et selle ülim tähtsus kõigile selgeks teha. Ja loomulikult seisab sellel tosin maskides ja relvastatud, iga keharakuni hirmuäratavat vahimeest.

Ootan mälestustest samu troone. Teemantklaasist leegid kuninga istekohaks ning safiirist ja poleeritud valgest kullast kuninganna omaks. Selle asemel istub Maven samasugusel troonil, kuhu nägin teda kuu aega tagasi tõusmas, mil mind kogu maailmale ahelais vaatamiseks välja pani.

Ei mingeid kalliskive või väärismetalle. On vaid hallist kivist plaadid, milles keerleb midagi säravat, lamedaservalist ja igasugustest embleemidest lagedat. See näeb välja külm ja ebamugav. Rääkimata sellest, et on ilmselt kohutavalt raske. Troon muudab kuninga pisikeseks, veel nooremaks ja väiksemaks kui kunagi varem. Võimukas mulje tähendabki võimu. Elaralt saadud õppetund, mis Mavenil kuidagimoodi kõrvust mööda läks. Ta näeb välja just selline poisike, nagu ta on. Musta mundri taustal kriitkahvatu. Ainsaks värviks keebi veripunane vooder, ohjeldamatu hulk hõbedasi medaleid ja silmade vabisev sina.

Kuningas Maven Calorede kojast vaatab mulle silma otsekohe, kui adub mu siinviibimist.

Hetk tardub, jääb ajaniidi külge rippuma. Meie vahel haigutab kanjonitäis tähelepanupüüdjaid, tulvil tohutut lärmi ja graatsilist kaost. Ent ruum võiks sama hästi tühi olla.

Mõtlen, kas Maven märkab minus toimunud muutust. Haigust, valu, piina, mida pean vaigistavas vanglas taluma. Peab märkama. Poisi pilk libiseb mu kõrgetelt põsesarnadelt kaelavõrule ja valgele avarale kleidile, millesse nad mu riietasid. Seekord ma ei veritse, kuid soovin seda. Et kõik näeksid, kes ma olen. Kes ma olen alati olnud. Punane. Haavatud. Aga elus. Nii nagu õukonna ees seistes ja paar minutit tagasi Evangeline’i kohates, ajan selja sirgu. Ma põrnitsen vastu nii vankumatult ja süüdistavalt, kui minu võimuses on. Uurin Mavenit põhjalikult. Mulle vaatavad vastu mõrad, mida üksnes mina näen. Tumedad varjud silmade all. Tõmblevad käed. Nii jäik hoiak, et ähvardab selgroo murda.

Oled mõrtsukas, Maven Calore. Argpüks, nõrkuse kehastus.

See mõjub. Ta rebib pilgu minult eemale ja hüppab jalgele, mõlemad käed endiselt trooni käetugesid pigistamas. Kuninga raev lajatab vasarana.

„Selgita, valvur Arven!” prahvatab jõhkard mulle kõige lähemal seisvale vangistajale.

Trio hüppab peaaegu saabastest välja.

Raevupurse peatab sekundipealt muusika, tantsu ja joomingu.

„S... söör...” kogeleb Trio ja üks kinnastatud käsi haarab mu käsivarrest. Sellest voogavast vaikusest piisab, et mu süda aeglasemalt lööma hakkaks. Mees üritab leida selgitust, mis ei paneks süüd talle ega ka tulevasele kuningannale, kuid jääb hätta.

Mu ahel väriseb Kiisu peos, kuid naise haare on endiselt tugev.

Vaid Evangeline’i jätab kuninga raevutsemine külmaks. Niisugust reaktsiooni ta ootaski.

Maven ei andnud korraldust mind kohale tuua. Mitte mingit kutset ei olnud.

Kuningas pole rumal. Poiss viipab käega ja katkestab üheainsa liigutusega Trio pomina. „Teie mannetu ponnistus on piisav vastus,” kuulutab ta. „Mida sul enese kaitseks öelda on, Evangeline?”

Tüdruku isa seisab rahva hulgas sirge seljaga ja silmitseb toimuvat karmide, pärani silmadega. Mõni teine võiks öelda, et ta on hirmul. Mina ei usu aga, et Volo Samosel jagub võimet emotsioone tunda. Mees lihtsalt silitab teravatipulist hõbedast habet ja tema ilmest pole võimalik midagi välja lugeda. Ptolemus mõtete varjamises nii andekas ei ole. Ta seisab koos vahimeestega poodiumil ja ei kanna ainsana leegitsevat rüüd ning maski. Kuigi noormehe keha püsib liikumatu, sööstab ta pilk vaheldumisi kuningale ja õele. Tema käsi tõmbub aeglaselt rusikasse. Tore. Karda tema pärast samamoodi, kui mina kartsin oma venna pärast. Vaata teda kannatamas samamoodi, nagu mina vaatasin teda suremas.

Sest mida muud saaks Maven nüüd teha? Evangeline eiras tahtlikult ta korraldusi, astus pika sammuga üle volitustest, mida annab kihlatu staatus. Kui ma üldse midagi tean, siis seda, et kuningale vastu astumist tuleb karistada. Ja teha seda siinsamas kogu õukonna ees? Maven võib ta lihtsalt kohapeal hukata.

Kui Evangeline arvabki, et riskib eluga, ei näita ta seda välja. Tüdruku hääl ei murdu ega kõhkle hetkekski. „Andsite korralduse terroristi vangistamiseks. Pistsite ta luku taha nagu kasutu veinipudeli ja pärast nõukogu kuupikkust kaalutlemist ei ole endiselt jõutud üksmeelele küsimuses, mida temaga peale hakata. Ta hingel lasub arvukalt kuritegusid, mis on väärt tosinat surma. Tuhandet eluaegset karistust meie kõige hullemates vanglates. Avastamisest peale on ta tapnud või sandistanud sadu teie alamaid, kaasa arvatud teie lihased vanemad. Ja ometi puhkab ta mugavas magamiskambris, sööb, hingab – elusana. Ja saamata ära teenitud karistust.”

Maven on oma ema poeg ja tema õukonnale näidatav fassaad peaaegu täiuslik. Evangeline’i sõnad ei näi teda vähimalgi määral häirivat.

„Karistust, mille on ära teeninud,” kordab kuningas. Siis vaatab ta saali poole, üks suunurk üleval. „Nii et tõid ta siia. On mu peod tõesti nii igavad?”

Haaratud rahvahulgast käib läbi naerukõmin, nii siiras kui ka sunnitud. Enamik neist on purjus, kuid kohal viibib ka piisavalt selgeid päid, et toimuvat taibata. Mida Evangeline on teinud.

Tüdruk venitab näole nii valuliku õukondliku naeratuse. Tundub, et tema suunurgad hakkavad peagi verd jooksma. „Tean, et leinate oma ema, Tema Majesteet,” lausub Evangeline vähimagi kaastundevarjuta. „Nagu me kõik. Aga teie isa nõnda ei toimiks. Pisarate aeg on lõppenud.”

Viimased ei ole tüdruku, vaid Tiberias Kuuenda sõnad. Maveni isa, Maveni viirastuse. Viivuks ähvardab poisi mask eest libiseda ja tema silmis välgatab samavõrra hirmu kui viha. Mäletan neid sõnu sama hästi kui tema. Kõlamas just samasuguse rahvahulga ees pärast seda, kui Ergav Kaardivägi oma poliitilisi sihtmärke hukkas. Sihtmärke, kelle valis välja Maven ja kelle armastav ema pojale ette söötis. Meie tegime nende räpast tööd, samal ajal kui nemad omapoolse elajaliku rünnakuga hukkunute arvu veelgi täiendasid. Nad kasutasid mind ja kaardiväge ära, et üheainsa täpse hoobiga paar vaenlast kõrvaldada ning ülejäänutele koletise maine luua. Nad hävitasid. Tapsid rohkem, kui keegi meist eales soovis.

Tunnen sõõrmetes ikka veel vere ja suitsu lehka. Kuulen ikka veel surnud laste kohal nutva ema nuukseid. Kuulen ikka veel sõnu, millega see kõik ülestõusu süüks pandi.

„Jõud, võim, surm,” pomiseb Maven, hambad plaksumas. Toona need sõnad hirmutasid, nüüd tekitavad minus õudu. „Mida sa siis välja pakud, mileedi? Pea maha raiumist? Laske­komandot? Äkki rebime ta jupphaaval tükkideks?”

Süda mu rinnus laseb traavi. Kas Maven lubaks midagi niisugust? Ei tea. Ma ei tea, mida ta teeks. Pean enesele meelde tuletama, et isegi ei tunne teda. Poiss, kelleks teda pidasin, oli illusioon. Ent kirjad, jõhkralt pahelised, kuid täis palveid naasta? Kuupikkune, vaikne, õrn vangistus? Ehk olid ka need valed. Järjekordne trikk mu lõksu meelitamiseks. Veel üht tüüpi piinamine.

„Talitame seaduse kohaselt. Nõnda, nagu oleks teinud teie isa.”

Viis, kuidas tüdruk viimast sõna lausub, seda sama jõhkralt kui mis tahes nuga kasutab, on piisav kinnitus. Sarnaselt paljude teiste ruumis viibijatega teab ta, et Tiberias Kuues ei lõpetanud elupäevi nii, nagu lugudes väidetakse.

Sellest hoolimata pigistab Maven trooni halle plaate, nii et sõrmenukid valged. Ta heidab endal silmapaare tundes pilgu õukonna poole ja vaatab siis põlgliku muigega taas Evangeline’ile otsa. „Vähe sellest, et sa ei ole mu nõukogu liige. Sa ka ei tundnud mu isa piisavalt hästi, et tema mõtteid teada. Olen kuningas nagu temagi ja mõistan, mida tuleb võidu nimel teha. Meie seadused on pühad, kuid praegu võitleme kahes sõjas.”

Kahes sõjas.

Adrenaliin tulvab tukseldes mu soontesse nii kiiresti, et arvan hetkeks välku naasmas. Ei, mitte välk. Lootus. Hammustan huulde, et mitte naeratada. Olen nädalaid vangis olnud, kuid Ergav Kaardivägi jätkab ja edeneb. Nad üksnes ei võitle edasi, vaid Maven lausa tunnistab seda avalikult. Nüüd on neid võimatu varjata või eirata.

Hoolimata vajadusest rohkem teada saada, hoian suu kramplikult kinni.

Maveni pilk võiks Evangeline’i sisse augu põletada. „Mitte ühtegi vaenlase vangi, eriti nii väärtuslikku kui Mare Barrow, ei tohiks lihtlabase hukkamisega raisata.”

„Raiskate sellegipoolest!” pahvatab Evangeline kiiresti vastu. Üsna ilmne, et ta on selleks vaidluseks valmistunud. Tüdruk astub paar sammu ettepoole, nii et tema ja Maveni vahele ei jää mingit ruumi. See kõik tundub etenduse, näitemänguna. Millenagi, mida õukonnale platvormil seistes etendatakse. Kuid kellele sellest kasu sünnib?

„Ta konutab seal ja kogub tolmu. Tegemata midagi, andmata midagi samal ajal, kui Corvium põleb!”

Veel üks teadmiste pärl, mida südame lähedal hoida. Veel, Evangeline. Räägi veel.

Kuu aega tagasi nägin oma silmaga, kuidas see kindluslinn, Norta armee süda, mäslema lõi. See toimub siiani. Corviumi mainimine kainestab rahvast. Mavenil ei jää see märkamata ja noormees näeb külma närvi säilitamisega vaeva.

„Nõukogu on otsusest päevade kaugusel, mileedi,” teatab ta kokku pressitud hammaste vahelt.

„Andestage mu jultumus, Tema Majesteet. Tean, et soovite ka nõukogu nõrgimate osade vastu võimalikult suurt lugupidamist üles näidata. Isegi argpükside vastu, kes ei suuda tarvilikke tegusid korda saata.” Veel üks sammuke lähemale ja tüdruku hääl maheneb nurrumiseks.

„Kuid teie olete kuningas. Otsus on teie.”

Meisterlik, taipan endamisi. Evangeline’ile ei ole manipuleerimises võrdset. Kõigest paari sõnaga päästis ta Maveni nõrgana paistmisest, kuid sundis enda pilli järgi tantsima, et seda tugevat kuvandit alal hoida. Ma ei suuda end tagasi hoida ja hingan ärritunult sisse. Kas kuningas tegutseb Evangeline’i soovi kohaselt? Või keeldub veelgi vastuhakku õhutades, mis juba kulutulena Kõrgkodade seas levib?

Maven pole rumal. Ta saab aru, mida Evangeline teeb, ning ei lase tähelepanul tüdrukult hajuda. Nad ei pööra teineteiselt silmi, suhtlevad sunnitud naeratuste ja teravate pilkude kaudu.

„Kuningannakatsetel jäi tõepoolest sõelale kõige andekam tütar,” tunnustab Maven tüdrukul käest võttes. See näib neid mõlemat tülgastavat. Kuninga pea pöördub järsult rahvahulga poole, kus seisab tumesinisesse rõivastatud kõhetu mees. „Nõbu! Sinu palve ülekuulamiseks on rahuldatud.”

Samson Merandus muutub paugupealt tähelepanelikuks ja liigub rahva seast välja, silmad selged. Ta kummardub peaaegu naeratades. Sinine rüü voogab tumedalt kui suits.

„Tänan, Tema Majesteet.”

„Ei.”

See sõna väänab end mu huulte vahelt välja.

„Ei, Maven!”

Samson liigub kiiresti edasi ja laskub platvormilt vaoshoitud raevuga alla. Ta ületab paari otsusekindla sammuga meievahelise maa, kuni ainus asi minu maailmas on tema silmad. Sinised silmad, Elara silmad, Maveni silmad.

„Maven!” Ahmin taas anudes õhku, kuigi sellest ei tõuse tulu. Anun, kuigi mu uhkusele teeb põletavat valu teadmine, et temalt midagi palun. Mida muud ma aga teha saan? Samson on lausuja. Ta hävitab mu seest väljapoole, urgitseb välja kogu olemuse, kõik mu teadmised. Kui paljud inimesed peavad selle pärast surema, mida olen näinud? „Maven, palun! Ära lase tal seda teha!”

Ma pole piisavalt tugev, et ahelat Kiisu haardest vabaks tõmmata või isegi vastu rabeleda, kui Trio mul õlgadest haarab. Nad hoiavad mind kerge vaevaga paigal. Mu pilk vuhiseb Samsonilt Mavenile. Üks käsi troonil, teine Evangeline’i peos. Igatsen sind, väitis ta kirjades. Poisi ilme on loetamatu, kuid vähemalt vaatab ta siiapoole.

Tore. Kui ta mind sellest õudusest ei päästa, siis vaadaku vähemalt selle toimumist pealt.

„Maven,” sosistan viimast korda sooviga iseenda moodi kõlada. Mitte Välguplika, kadunud printsess Mareena, vaid Mare moodi. Tüdrukuna, keda ta läbi kongivarbade vaatas ja päästa tõotas. Ent sellest tüdrukust ei piisa. Ta langetab pilgu. Vaatab kõrvale.

Olen üksi.

Samson võtab mu kõri pihku, pigistab metallvõrust

ülevalt poolt ja sunnib mind äraneetud tuttavatesse silmadesse vaatama. Need on sinised kui jää ja sama halastamatud.

„Tegid Elarat tappes suure vea,” uriseb ta vaevumata sõnu lahjendada. „Tema oli mõistustega nagu kirurg.”

Mees kummardub ahnelt lähemale nagu nälginu, kes kohe eine alla kugistab.

„Mina olen lihunik.”

Kui klõpsuti mu maatasa tegi, visklesin kolm pikka päeva agoonias. Raadiolainete pööris keeras mu enda elektri minu vastu. See kaikus mu naha vastu ja tärises närvide vahel nagu purki püütud välgunooled. Jättis armid. Mööda mu kaela ja selgroogu alla jooksvad sakilised valge naha jutid. Inetud asjakesed, millega ma ikka veel harjuda ei suuda. Need näpistavad ja sikutavad juhuslike nurkade all ning muudavad ka pehmed liigutused valulikuks. Isegi mu naeratused rikuti ära – need on nüüd väiksemad pärast kõike seda, mida poiss minuga korda saatis.

Praegu anuksin seda, kui vaid saaksin.

Klõpsuti kriiskav plaks, mis mind laiali harutaks, oleks taevalik, õndsus, halastus. Eelistaksin pigem lihaks ja luuks lõhkumist, hammaste ja küünteni kildudeks purustamist, iga viimse kui jupini põrmustatuks saamist kui veel üht sekundit Samsoni lausumiste meelevallas.

Tunnen teda. Ta mõistust. Täitmas iga mu nurgakest nagu kõlvatus või mädanik või vähk. Ta kraabib mu pea sees ringi terava jõhkruse ja veelgi teravamate kavatsustega. Kõik osad minust, mida ta mürk ei ole vallutanud, väänlevad valust. Mees naudib seda. Lõppude lõpuks on see ta kättemaks. Selle eest, mida tegin Elaraga – tema vere ja kuningannaga.

Naine oli esimene mälestus, mille Samson minust välja rebis. Minupoolne kahetsuse puudumine ajas ta vihale ja nüüd kahetsen seda. Soovin, et oleksin suutnud pisut kaastunnet välja pigistada, kuid pilt naise surmast oli liiga hirmuäratav, et kutsuda esile midagi muud peale vapustuse. Nüüd mäletan seda. Ta sunnib mind mäletama.

Silmapilkse pimestava valu saatel, mis mind läbi mälestuste tagasi imeb, leian end taas naise tapahetkes. Mu vägi koondab taevast siksakiliste lillakasvalgete harudega välgu. Üks tabab kuningannat otsejoones, langeb kosena ta silmadesse ja suhu, mööda kaela ja käsivarsi alla, sõrmedest ja varvastest välja ning siis taas tagasi. Higi ta nahal keeb auruks, liha söestub, kuni hakkab suitsema ning hõõguv­punaseks tõmbuvad jakinööbid põletavad läbi kanga ja naha. Ta rebib rapsides iseennast, püüab mu elektrit täis raevust vabaneda. Ta sõrmeotsad rebenevad maha ja paljastavad luu. Kauni näo lihased lõtvuvad ja vajuvad hüplevate impulsside halastamatus meelevallas lonti. Tuhkvalged juuksed kärssavad mustaks ja lagunevad hõõgudes koost. Ja lehk. Heli. Karjed, kuni ta häälepaelad katkevad. Samson hoolitseb selle eest, et too stseen kaua kestaks. Ta mängib mu unustatud mäluga senikaua, kuni iga sekund end mu südametunnistusse söövitab. Tõepoolest lihunik.

Mehe raev paiskab mu keerisesse, kus ei ole võimalik millegi külge klammerduda. Seisan keset tormi, mida ma valitseda ei suuda. Nüüd saan vaid palvetada, et ma ei näeks seda, mida Samson otsib. Üritan Shade’i nime mõtetest eemal hoida. Kuid minu püstitatud müürid ei ole paberist kuigivõrd tugevamad. Samson sööstab neist rõõmuga läbi. Tunnen, kuidas need ükshaaval minema rebitakse, järjekordne osake minust purustatakse. Mees teab, mida üritan tema eest varjata, et seda mitte kunagi enam uuesti läbi elada. Lausuja jälitab mu mõtteid kiiremini, kui mu aju neid luua suudab, jõuab ette kõigist hädistest katsetest teda peatada. Üritan karjuda või anuda, kuid huulilt ega meeltest ei kosta ainsatki heli. Ta hoiab kõike peos.

„Liiga lihtne.” Mehe hääl kajab minu sees, minu ümber.

Just nagu Elara lõpp, on ka Shade’i surm talletatud täius­liku piinarikka detailsusega. Olen sunnitud kõik need kohutavad sekundid omaenda sisemuses taas läbi elama, suutmata teha muud kui vaadata, iseenda sisse lõksu püütud. Õhus hõljub kiiritust. Corrose vangla asub Uhtla serval, meie lõunapiiri moodustava tuumatühermaa läheduses. Külm udu varjab hommikut halli koidiku eest. Üheks hetkeks on kõik liikumatu, ripub kaalukeelel. Vaatan tardunult välja, jalg poole sammu peal õhus. Mu selja taga haigutav vangla kaigub veel meie algatatud mässust. Väravatest voolab välja vange ja nende jälitajaid. Järgnemas meile vabadusse või millessegi sellesarnasesse. Cal on juba läinud, ta tuttav kuju paistab sada meetrit eemalt. Sundisin Shade’i kõigepealt temaga hüppama, et kaitsta üht meie ainsat pilooti ja pääseteed. Kilorn on veel minuga, sama tardunud kui minagi, püss vastu õlga surutud. Ta sihib meie selja taha kuninganna Elara, naise turvajate ja Ptolemus Samose poole. Toruotsast plahvatab välja sädemetest ja püssirohust sündinud kuul. Ka see jääb õhku rippuma ja ootama, mil Samson mu mõistuse haardest laseb. Üleval keerleb elektrist raske taevas. Minu enda väest. See tunne ajaks mu nutma, kui seda teha saaksin.

Mälestus hakkab liikuma, esialgu aeglaselt.

Ptolemus sepistab lisaks juba paljudele ta käeulatuses olevatele relvadele ühe pika kumava ora. Selle ideaalne serv sätendab Punaste ja Hõbedaste verest, iga piisk kui läbi õhu trillerdav kalliskivi. Väest hoolimata ei ole Ara Iral piisavalt kiire, et selle tapva kaare eest kõrvale põigelda. See lõikab ühe viivleva sekundiga naise kõrist läbi. Ta langeb minust vaid meetri kaugusele maha. Loiult, nagu läbi vee liikudes. Ptolemus kavatseb mind samamoodi tappa, kasutades oma heite hoogu, et ora mu südame poole suunata. Selle asemel leiab ta eest mu venna.

Shade hüppab tagasi meie juurde, et mind ohutusse kohta teleporteerida. Ta keha tekib tühjast kohast – kõigepealt ilmub rind ja pea ning siis jäsemed. Käed välja sirutatud, silmad keskendunud, tähelepanu üksnes minul. Ta ei märka ora. Ta ei tea, et sureb kohe.

Ptolemus ei kavatsenud Shade’i tappa, kuid tal ei ole selle vastu ka midagi. Järjekordne hukkunud vaenlane ei lähe talle mingilgi moel korda. Lihtsalt veel üks takistus ta sõjas, veel üks nimetu ja näota surnukeha. Kui palju kordi on ta seda teinud?

Ta ilmselt ei teagi, kes Shade on.

Oli.

Tean, mis järgmisena tuleb. Ja kui väga ma ka püüaks, ei lase Samson mul silmi sulgeda. Ora läbistab mu venna puhtalt ning sujuvalt, läbi lihaste ja organite, vere ja südame.

Miski minus plahvatab ja taevas vastab sellele. Kui vend maha langeb, teeb seda ka mu raev. Kuid ma ei tunne selle kibemagusat vallalepäästmist. Välk ei taba kunagi maapinda, ei tapa Elarat ega pilluta ta valvureid laiali, nagu peaks. Samson ei võimalda mulle kunagi seda väikest halastust. Selle asemel tõmbab ta stseeni tagasi. See kordub taas. Mu vend sureb taas.

Veel kord.

Veel kord.

Iga korraga sunnib ta mind midagi uut nägema. Viga.

Valesammu. Valikut, mille oleksin saanud venna päästmiseks teha. Väikesi otsuseid. Samm siin, pööre seal, jookse pisut kiiremini. See on kõige kohutavam piin.

Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid.

Mehe hääl virvendab kõikjal mu ümber.

Läbi Shade’i surma tungivad kildhaaval esile teised mälestused, mis nägemustena omavahel ühte sulanduvad. Igaüks neist mängib uuel hirmul või nõrkusel. Seal on Templynist leitud tilluke surnukeha – Punane beebi, kelle Maveni uusvereliste kütid tema käsul mõrvasid. Teises mälestuses tabab mu nägu Farley rusikas. Tüdruk kisendab kohutavaid asju, süüdistab mind Shade’i surmas, samal ajal kui ahastus ähvardab teda endasse neelata. Auravad pisarad voolavad mööda Cali põski, kui mõõk ta käes väriseb, tera vastu isa kaela surutud. Shade’i kasin haud Tuckis, üksinda sügistaeva all. Hõbedastest korrakaitsjad, kelle tapsin elektrilöögiga Corroses, Harbor Bays – mehed ja naised, kes täitsid vaid käsku. Neil ei olnud valikut. Ei mingit valikut.

Mäletan kogu surma. Kogu südamevalu. Ilmet mu õe näol, kui korrakaitsja ta käe murdis. Kilorni veritsevaid sõrmenukke, kui noormees sai teada, et ta väeteenistusse sunnitakse. Sõtta minevaid vendi. Oma isa, kes naasis eesliinilt nii kehalt kui ka hingelt murtud mehena, pagendas end logisevasse ratastooli ja ellu, kuhu meie ei kuulunud. Ema kurvad silmad, kui ta ütles, et tunneb mu üle uhkust. Vale. Nüüd on see vale. Ja viimaks haiglane paine, õõnes tõde, mis käis varjuna kannul igal mu vana elu hetkel – et lõppkokkuvõttes olin hukule määratud.

Olen siiani.

Samson lappab selle kõik vähimagi takistuseta läbi. Ta tirib lagedale kasutuid mälestusi ja kutsub neid esile üksnes selleks, et mulle rohkem valu põhjustada. Läbi mõtete hüppavad varjud. Liikuvad pildid iga valusa hetke taga. Samson kerib need läbi liiga kiiresti, et jõuaksin pilte tõeliselt haarata. Kuid nopin üles piisavalt. Koloneli nägu, ta veripunane silm ja huuled, mis moodustavad hääletuid sõnu. Ent Samson kuuleb kindlasti. Seda ta otsibki. Luureandmeid. Saladusi, mida ülestõusu purustamiseks ära kasutada. Tunnen end kui mõranenud koorega muna, millest sisemus aeglaselt välja immitseb. Mees kougib minust välja kõik, mida vähegi soovib. Mul ei ole isegi võimet ta järgmiste leidude üle piinlikkust tunda.

Ööd, mille veetsin kerra tõmbunult Cali kaisus. Cameroni sundimine üritusega liituma. Varastatud hetked, mil lugesin taas üle Maveni iiveldama ajavaid kirjakesi. Mälestused sellest, kelleks unustatud printsi pidasin. Mu argpükslikkus. Mu luupainajad. Mu eksimused. Kõik mu isekad sammud, mis mu praegusesse hetke tõid.

Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid. Vaata, mida sa tegid.

Maven saab selle kõik õige pea teada.

Just seda ta ongi alati soovinud.

Mu mõtetesse põletavad end ta silmuseid täis käekirjaga kritseldatud sõnad.

Igatsen sind.

Peatse kohtumiseni.