Читать книгу Punane Kuninganna 3: Kuninga kong - Victoria Aveyard - Страница 7

Cameron

Mul on ikka veel raske uskuda, et ellu jäime. Näen seda mõnikord unes. Vaatan, kuidas nad Mare kahe hiiglasliku kõvakäe vahel minema lohistavad. Mehed kandsid ta välgu eest kaitseks kindaid. Mitte et tüdruk oleks üritanud seda kasutada, kui oli oma kaubas kokku leppinud. Tema elu meie omade eest. Ma ei arvanud, et kuningas Maven oma lubadusest kinni peab. Mitte siis, kui kaalul on ta eksiilis vend. Kuid poiss pidas sõna. Ta tahtis Maret rohkem kui ülejäänuid.

Sellest hoolimata ärkan oma tavalisest õudusunenäost kartuses, et ta on koos küttidega tagasi tulnud meid tapma. Ülejäänud naridelt kostev norskamine peletab need mõtted eemale.

Kuulsin, et uus peakorter on üks pagana varemehunnik, kuid ootasin midagi rohkem Tucki sarnast. Hüljatud ja eraldatud, kuid koos kõigi mugavustega salaja taastatud töökorras rajatist, mida üks tärkav ülestõus võiks vajada. Vihkasin Tucki kohe esimesest pilgust. Kandilised barakid ja valvuritaolised sõdurid, mis siis, et Punased, meenutasid mulle liialt Corrose vanglat. Nägin saares järjekordset vanglat. Veel ühte kongi, kuhu mind suruti. Sedapuhku Mare Barrow’, mitte Hõbedase sõjaväelase käe läbi. Aga vähemalt sinas Tuckis mu pea kohal taevas. Kopsudes vilistas puhas mahe õhk. Võrreldes Corrose, Uuslinna või sellega siin, pakkus Tuck leevendust.

Nüüd lõdisen koos kaaslastega Ergava Kaardiväe Irabelle’i kantsi betoontunnelites Järvemaa linna Triali servas. Seinad tunduvad puudutades jääst ja küttekehata ruumide lagedest tilpnevad jääpurikad. Paar kaardiväe sõdurit on hakanud Calil järel käima, et temast kiirguvat soojust ära kasutada. Mina teen vastupidist ja väldin ta rasket lähedust nii palju, kui iganes suudan. Mul ei ole tarvis Hõbedast printsi, kes vaatab mind vaid süüdistava pilguga.

Nagu oleksin võinud tüdruku päästa.

Mu vaevu harjutatud võimest ei oleks ligilähedaseltki piisanud. Ja ka sinust ei oleks küllalt olnud, Teie Pagana Kõrgus, tahaksin talle nähvata iga kord, kui meie teed ristuvad. Printsi leegist ei olnud kuningale ja ta jahimeestele vastast. Pealegi pakkus Mare ise vahetuse välja ja langetas otsuse. Kui Calore tahab kellegi peale vihane olla, siis peaks see olema tema.

Välguplika tegi seda meie päästmiseks ja selle eest olen talle igavesti tänulik. Kuigi enesekeskne silmakirjatseja, ei ole ta oma saatust ära teeninud.

Kolonel andis korralduse Tuck evakueerida kohe, kui saime võimaluse temaga raadio teel ühendust võtta. Ta teadis, et Mare Barrow’ ülekuulamine juhatab vaenlase otse saarele. Farley suutis vanglast varastatud kraami ja muu varustuse hiiglasuure kaubalennuki ning paatidega ohutusse kohta toimetada. Ise olime sunnitud maad mööda rändama, et õnnetuspaigast kiiresti üle piiri põgeneda ja koloneliga kokku saada. „Olime sunnitud” seetõttu, et taas kord öeldi mulle, mida teha ja kuhu minna. Olime lennukiga teel Vinelinna, et püüda päästa üht lapssõdurite leegioni. Nende hulgas oli ka mu vend. Ent pidime missiooni katki jätma. Praeguseks, nagu nad mulle iga kord ütlevad, kui saan kokku piisavalt julgust, et keelduda astumast ainsatki sammu rindejoonest eemale.

Mälestus sellest lööb mu põsed lõkendama. Oleksin pidanud edasi minema. Nad poleks mind peatanud. Ei oleks saanud mind peatada. Kuid kartsin. Kaevikutele nii lähedal olles mõistsin, mida kujutab endast üksi marssimine. Sureksin ilmaasjata. Sellest hoolimata ei suuda ma lahti saada häbist toonase valiku pärast. Kõndisin taas minema ja jätsin venna maha.

Kulus nädalaid, enne kui kõik taas kokku said. Kõige viimasena saabus Farley oma sõduritega. Mulle tundus, et ta kolonelist isa tammus kogu selle aja edasi-tagasi meie uue baasi jäistes koridorides, mil tüdruk kadunud oli.

Kui mitte muud, siis teeb Barrow oma vangis viibimise vähemalt kasulikuks. Tähelepanu, mille säärane vang endale tõmbab, rääkimata Corviumis keenud möllust, on seisanud kõik vägede liikumised Vinelinna ümber. Mu vend ei ole ohus. Noh, niivõrd kui seda saab olla, kui oled relvaga ja mundris viieteistkümneaastane poiss. Kindlasti vähem ohus kui Mare.

Ma ei tea, kui palju kordi olen kuningas Maveni pöördumist näinud. Kohale jõudes kaaperdas Cal juhtimiskeskuse nurga ning vaatas seda ikka ja jälle uuesti. Vist keegi meist ei söandanud hingata, kui seda esimest korda nägime. Kartsime kõik halvimat. Arvasime, et peame kohe nägema, kuidas Mare peast ilma jääb. Ta vennad olid endast väljas ja võitlesid pisaratega. Kilorn mattis aga näo käte vahele, suutmata isegi vaadata. Kui Maven kuulutas, et hukkamine on tüdrukule liiga leebe palk, siis Bree vist lausa minestas kergendusest. Ent Cal vaatas kõike pealt kurdistavalt vaikides, kulmud keskendunult ninajuurel koos. Sügaval sisimas teadis ta nagu me kõik, et Mare Barrow’d ootab ees midagi surmast hullemat.

Tüdruk põlvitas Hõbedase kuninga ees ja laskis liikumatult oodates endale võru ümber kaela panna. Ei öelnud midagi, ei teinud midagi. Laskis kuningal end kogu rahva silme all terroristiks ja mõrtsukaks kutsuda. Osaliselt soovin, et Mare oleks vastu nähvanud, kuid tean – ta ei tohtinud ühtegi vale liigutust teha. Ta üksnes põrnitses kõiki enda ümber, pilk ikka ja jälle üle platvormi ummistavate Hõbedaste libisemas. Nad kõik tahtsid vangile lähedale pääseda. Kütid trofeesaagi ümber.

Kroonist hoolimata ei näinud Maven kuigivõrd kuninglik välja. Väsinud, võib-olla haige. Kahtlemata vihane. Ilmselt selle pärast, et tüdruk ta kõrval mõrvas just ta ema. Poiss sikutas Maret kaelavõrust ja sundis teda hoonesse kõndima. Tüdruk sai veel viivuks üle õla piiluda, silmad otsivalt pärani. Kuid järjekordne tõmme sundis teda lõplikult ümber pöörama ning sellest ajast peale ei ole me ta nägu näinud.

Tema on seal ja mina olen siin – kopitanud, külmetanud, päevade kaupa putitanud juhtmestikku seadmetel, mis on vanemad kui ma ise. Kogu see asi on üks neetud ajaraisk.

Näppan koikul lamades minutikese, et mõelda vennale. Sellele, kus ta võiks olla või mida teha. Morrey. Mu kaksik, kellega sarnanen vaid välimuselt. Tasane poisike Uuslinna karmidel kõrvaltänavatel, vabrikusuitsust süda alatasa paha. Ma ei soovi kujutledagi, mida sõjaväeline väljaõpe temaga teinud on. Olenevalt arvamuse avaldajast olid tehnikud armeesse võtmiseks liiga väärtuslikud või liiga nõrgad. Senikaua, kuni Ergav Kaardivägi hakkas vahele segama, paar Hõbedast ära tappis ja sundis vana kuningat ka omalt poolt pisut sekkuma. Meid mõlemat värvati väeteenistusse, kuigi meil olid töökohad olemas. Kuigi olime vaid viisteist. Need Cali enda isa poolt rakendatud neetud meetmed muutsid kõike. Meid valiti välja, kästi sõduriks hakata ja viidi vanematekodust minema.

Nad lõid meid peaaegu otsemaid lahku. Kusagil nimekirjas oli minu nimi, kuid tema oma mitte. Kunagi tundsin tänutunnet, et just mind Corrosesse saadeti. Morrey poleks ealeski kongi üle elanud. Nüüd aga soovin, et võiksime kohad vahetada. Tema oleks vaba ja mina eesliinil. Kuid kui palju kordi ma ka koloneli ei paluks, et ta Lasteleegioniga veel kord katset teeks, tõrjub ta mu iga kord eemale.

Nii et võin samahästi uuesti küsida.

Tööriistavöö mu puusade ümber on tuttavalt raske ja mütsub sammude taktis. Kõnnin piisavalt otsusekindlalt, et eemale peletada kõiki, kes võivad võtta vaevaks mind takistada. Kuid koridorid on enamjaolt tühjad. Ei ole kedagi, kes märkaks mind hommikust võileiba järades mööda kõmpimas. Ilmselt läks veelgi rohkem kapteneid oma rühmadega välja patrullima, et Triali ja piiri läheduses ringi luurata. Ilmselt otsivad Punaseid – neid, kel vedas nii palju, et põhja välja jõuda. Osa tuleb siia liituma, kuid nad on alati sõjaväeeas või töölised, kelle oskustest tõuseb eesmärgile tulu. Ma ei tea, kuhu saadetakse perekonnad – orvud ja lesed. Need, kes jääksid vaid jalgu.

Nagu mina. Kuid sagin põhjusega jalus. See on ainus viis mingisugustki tähelepanu pälvida.

Koloneli harjakapp – see tähendab kabinet – asub magamisruumidest korruse võrra kõrgemal. Ma ei vaevu koputama ja katsun selle asemel uksenuppu. See pöördub kergelt. Uks avaneb süngesse betoonseintega kitsukesse tuppa, kus on paar lukustatud kappi ja hetkel hõivatud kirjutuslaud.

„Ta on juhtimiskeskuses,” teatab Farley pilku paberitelt tõstmata. Naise käed on tindilärakaid täis ning ninal ja verd täis valgunud silmade all haigutavad ühtlased mustad plekid. Ta uurib süvenenult midagi, mis näeb välja nagu kaardiväe suhtlus – kodeeritud sõnumid ja korraldused. Pidevate sosinate põhjal kaardiväe kõrgemate astmete kohta taipan, et need on ülemjuhatuselt. Keegi ei tea sellest kuigi palju, kõige vähem veel mina. Keegi ei räägi mulle midagi, kui ma just kümme korda üle ei küsi.

Kortsutan naise välimust nähes kulmu. Hoolimata kõhtu varjavast lauast on tema olukord hakanud välja paistma. Nägu ja sõrmed paistes. Rääkimata kolmest toidujäänuseid täis kuhjatud taldrikust.

„Ilmselt oleks kena mõte aeg-ajalt natuke magada, Farley.”

„Arvata on.” Mu mure näib teda ärritavat.

Olgu siis pealegi, ära kuula. Pööran talle pika ohke saatel selja ja asun ukseavast välja astuma.

„Anna talle teada, et Corvium on piiri peal,” lisab Farley tugeval lõikaval häälel. Korraldus, kuid samas ka midagi muud.

Heidan talle üle õla pilgu, kulm üles tõstetud. „Mis piiri peal?”

„On toimunud rahutusi. Esineb üksikuid teateid surnuna leitud Hõbedastest sõduritest ja laskemoonaladudel on tekkinud tobe komme õhku lennata.” Ta peaaegu muheleb seda öeldes. Peaaegu. Ma ei ole teda näinud naeratamas ajast, mil Shade Barrow suri.

„Kõlab tuttava kätetööna. Kas Ergav Kaardivägi on linnas?”

Ta vaatab lõpuks ometi üles. „Meie teada mitte.”

„Siis on leegionid pöördumas.” Lootus lööb teravalt ja toorelt mu rinnus lõkkele.

„Punased sõdurid...”

„Neid on tuhandeid Corviumi paigutatud. Ja rohkem kui paar tükki neist taipas, et on Hõbedastest ohvitseridest tugevas arvulises ülekaalus. Vähemalt neli ühe vastu.”

Neli ühe vastu. Ja niisama lihtsalt muutub mu lootus kibedaks. Olen oma silmaga näinud, mida Hõbedased endast kujutavad ja mida teha suudavad. Olen olnud nende vang ja vastane, võimeline võitlema vaid tänu oma väele. Neli Punast üheainsa Hõbedase vastu on ikkagi enesetapp. Ikkagi kindel kaotus. Ent Farley ei paista nii arvavat.

Ta tajub mu ebakindlust ja püüab olla võimalikult leebe. Nagu žilett, millest saab nuga.

„Su vend ei asu linnas. Pistodaleegion püsib endiselt Vinelinna liinide taga.”

Miinivälja ja leegitseva linna vahel lõksus. Fantastiline.

„Ma ei muretse Morrey pärast.” Praegu.

„Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas nad saavad loota linna vallutamisele. Neil võib olla arvuline ülekaal, kuid Hõbedased on... noh, Hõbedased. Paarkümmend magnetroni suudaks silmagi pilgutamata sadu inimesi tappa.”

Manan Corviumi mõttes silme ette. Olen seda näinud vaid üürikestest videotest, Hõbedaste ülekannetest nopitud lõigukestest või materjalidest, mis läbi Ergava Kaardiväe hierarhia meieni jõuavad. Tegu on pigem kindluse kui linnaga. Seda ümbritsev kurjakuulutav must kivimonoliit kõrgub põhja pool üle viljatute sõjast räsitud tühermaade. Miski selles meenutab mulle paika, mida kunagi vastumeelselt koduks nimetasin. Ka Uuslinna ümbritsesid müürid ja meie elul hoidis silma peal lugematu arv sõdureid. Ka meid leidus tuhandeid, kuid meie ainus mäss oli vahetusse hilinemine või pärast komandanditundi välja hiilimine. Teha ei olnud midagi. Meie elud olid sama nõrgad ja mõttetud kui suits.

Farley pöördub töö juurde tagasi. „Lihtsalt ütle mu sõnad edasi. Ta teab, mida teha.”

Saan vaid ust sulgedes noogutada, samal ajal kui naine üritab ebaõnnestunult haigutust varjata.

„Pean videovastuvõtjad ümber kalibreerima, kapten Farley korraldus...”

Juhtimiskeskuse ukse kõrval seisvad valvurid astuvad tagasi veel enne, kui tavapärase valega lõpuni jõuan. Mõle-mad vaatavad mu pilku vältides kõrvale. Tunnen, kuidas palged häbist hõõguma löövad.

Uusverelised hirmutavad inimesi sama palju kui Hõbedased, kui mitte rohkem. Nende silmis on väega Punased täpselt sama etteaimamatud. Sama võimsad. Sama ohtlikud.

Kui alguses siia jõudsime ja saabus ka rohkem sõdureid, levisid sosinad minust ja mu kaaslastest kulutulena. Vana naine suudab oma nägu muuta. See tõmblev tüüp suudab su illusioonidesse mähkida. Tehnotüdruk võib su ainuüksi mõtte jõul tappa. On kohutav tunne olla kardetud. Ja mis kõige hullem – ma ei saa kedagi selles süüdistada. Olemegi teistmoodi ja kummalised. Kanname endas vägesid, mida isegi Hõbedased endale hankida ei saa. Oleme narmendavad juhtmed ja tõrkuvad masinad, kes alles õpivad iseennast ja oma võimeid tundma. Kes teab, mis meist saada võib?

Surun juba tuttavaks saanud ebamugavustunde neelatades alla ja astun järgmisse ruumi.

Juhtimiskeskus on tavaliselt ekraanide ja sideseadmete suminat täis, kuid praegu valitseb ruumis kummaline vaikus. Kuulda on vaid ühe saatja vurinat, kui see dekrüpteeritud sõnumiga pikka pabeririba välja sülitab. Kolonel seisab masina kohal ja loeb aina pikenevat teksti. Mehe tavalised varjud, Mare vennad, istuvad sealsamas, mõlemad närvilised kui küülikud. Ja toa neljas asukas ütleb kõik, mida mul on praegu vastu võetavast aruandest tarvis teada.

See uudis puudutab Mare Barrow’d.

Miks muidu Cal ka siin oleks?

Prints haub omaette mõtteid nagu tavaliselt, lõug ristatud sõrmedele toetatud. Pikad põranda all veedetud päevad on jälje jätnud ja noormehe niigi kahvatu naha veelgi plassimaks muutnud. Ühe printsi kohta laseb ta end kriisihetkel küll täiesti käest ära. Praegu vajab ta välimuse põhjal otsustades hädasti dušši ja habemeajamist, rääkimata paarist hästi sihitud laksust, mis ta tardumusest ärataks. Kuid ta on siiski sõdur. Noormehe pilk sööstab mu näole enne teiste

omi.

„Cameron,” tervitab ta soovist mitte uriseda.

„Calore.” Parimal juhul on ta eksiilis prints. Tiitleid pole tarvis. Välja arvatud juhul, kui soovin teda tõesti närvi ajada.

Nagu isa, nõnda tütar. Kolonel Farley ei vaata teatelt üles, kuid tunnistab mu kohalolu dramaatilise ohkega. „Ärme hakka aega raiskama, Cameron. Mul pole terve leegioni päästmiseks ressursse ega ka võimalust.”

Lausun neid sõnu hääletult koos mehega kaasa. Ta kordab neid mulle peaaegu iga päev.

„Leegionitäit vaevu väljaõppe saanud lapsi, kelle Maven esimesel võimalusel maha notib,” lausun vastu.

„Nii sa mulle pidevalt meenutad.”

„Sest teile on tarvis seda meenutada! Söör,” lisan juurde, selle sõna peale peaaegu grimassi tehes. Söör. Ma ei ole kaardiväele vannet andnud, kui väga nad mind ka oma klubi liikmena kohtlevad.

Koloneli silmad tõmbuvad üht sõnumi osa lugedes vidukile.

„Teda kuulati üle.”

Cal hüppab nii kiiresti püsti, et lükkab tooli ümber. „Merandus?”

Värisev kuumalaine pulseerib läbi toa ja tunnen iiveldusvirvendust. Mitte Cali, vaid Mare pärast. Temaga toimuvate õuduste pärast. Tõstan endast välja minnes käed kuklale risti ja sikutan juuksepiiril lokkis musti kiharaid.

„Jah,” kinnitab kolonel. „Üks Samsoni nime kandev mees.”

Prints vannub kuninglikust soost mehe kohta üpris mahlakalt.

„Mida see tähendab?” söandab Mare turske vanim vend Bree küsida.

Teine elus olev Barrow’de poeg Tramy kortsutab sügavalt kulmu. „Merandus on kuninganna koda. Lausujad – mõtete lugejad. Nad tõmbavad Mare meie leidmise nimel tükkideks.”

„Ja oma lõbuks,” pomiseb Cal madalal urinal. Mõlemad vennad lahvatavad selle mõistaandmise peale näost punaseks. Bree püüab äkitselt silmi tungivaid raevukaid pisaraid pilgutamisega tõrjuda. Tahaksin tal käsivarrest haarata, kuid püsin paigal. Olen näinud piisavalt paljusid inimesi puudutuse eest võpatades eemale tõmbumas.

„Mistõttu ei teagi Mare midagi meie operatsioonidest väljaspool Tucki. Ja Tuck on nüüdseks lõplikult maha jäetud,” märgib kolonel kiiresti. Vastab tõele. Nad hülgasid Tucki silmipimestava kiirusega ja heitsid kõrvale kõik, millega Mare Barrow kursis oli. Isegi Corroses vangi võetud – või päästetud, kuidas võtta – Hõbedased jäeti rannikule maha. Neid oli liiga ohtlik kinni pidada ja liiga palju ohjes hoidmiseks.

Olen Ergava Kaardiväega olnud vaid kuu aega, kuid tean nende sõnu juba peast. Loomulikult tõuske, punasena kui koidik ning tea vaid seda, mida tarvis. Esimene on sõjahüüd, teine hoiatus.

„Mida tahes ta välja võib anda, on see parimal juhul kõrvaline,” lisab mees.

„Ei midagi olulist ülemjuhatuse kohta ja väga vähe meie tegevusest väljaspool Nortat.”

Kedagi ei huvita, kolonel. Hammustan huulde, et talle mitte kähvatada. Mare on vang. Mis siis, et nad ei saa teada midagi Järvemaa, Piedmonti või Montforti kohta?

Montfort. Kauget rahvast valitsetakse niinimetatud demokraatlikul teel ja seal lasub võrdne tasakaal Punaste, Hõbe-daste ja uusvereliste vahel. Paradiis? Võimalik, kuid olen juba ammu selgeks saanud, et selles maailmas paradiisi ei eksisteeri. Tean praeguseks sellest riigist ilmselt Marest rohkem, arvestades, et kaksikud Rash ja Tahir krääksuvad alatasa Montforti eelistest. Ma ei ole nii rumal, et nende juttu uskuda. Rääkimata sellest, et nendega vestlemine on puhas piin, sest vennad lõpetavad alatasa teineteise mõtteid ja lauseid. Mõnikord tekib soov nad mõlemad vaigistada ja katkestada nende mõtteid üheks siduvat väge. Aga see oleks julm ja pealekauba veel idiootne. Inimesed suhtuvad meisse niigi ettevaatlikult. Neil ei ole vaja pealt näha, kuidas uusverelised näägeldes vägesid

ristavad.

„On see tõesti praegu oluline, mida nad Marelt kätte saavad?” pressin kokkusurutud hammaste vahelt. Loodetavasti mõistab kolonel, mida öelda üritan. Säästa vähemalt ta vendigi sellest, kolonel. Tunne pisutki häbi.