Читать книгу Paadiga Euroopasse - Viktor Siilats - Страница 4

“Viktor, no sellise paadiga võib meie tilluke riik minna Euroopasse küll!” ütles president Lennart Meri tunnustavalt, kui ta Pärnu jahisadamas minu uue “Jenny” pardale astus.

Aasta oli siis 2003 ning Euroopa Liiduga ühinemiseni jäänud veidi vähem kui kümme kuud. Kaheksa aastat varem oli Eesti president hr Lennart Meri ostnud minult 28-jalase merekaatri, mille nimeks sai tema tütre järgi “Thule”. Selle rootslaste valmistatud Nimbus Familia 28 ost on ühtlasi ka käesoleva kogumiku üks värvikamaid lugusid.

Paati võrreldakse tavaliselt naisega, sest nad on ju võrdselt kallid. Paadi võrdlemisel riigiga astus president tubli ja julge sammu kaugemale. Ja tõepoolest, nii, nagu meie riik oli pea 50 aastat lõhutud, nõnda lõhutud ja lausa sõna otseses mõttes puruks saetud olid ka tema paadid. Niipea, kui vabanes riik, vabanes ka tema meri ja tekkisid taas vabad meremehed ja loomulikult ka paadid.

Ega paatide puruks saagijate ideoloogia ei ole kuhugi kadunud ja nii, nagu kannatab ahnitsevate ametnike käes riik, nõnda on kannatanud selliste pärast ka väikelaevnikud ja nende paadid ja nende sadamad.

Minu esimene paadisuvi aastal 1995 oli väga töine, sest paadindusest, millega ma varem kunagi kokku polnud puutunud, sai mulle ühekorraga nii hobi kui ka äri, nagu ikka. Mu esimesed roolikeeramised toimusid samal aastal Türgis Marmarise jahisadamas, mis on üks Euroopa parimaid. Sealt edasi jäi vaid unistada ja loota, et kord on ka Eestis midagi sarnast... See lootus ei ole tänaseks päevaks paraku veel täitunud, küll on aga täitunud unistus jõuda kord sellesse imekaunisse Marmarise sadamasse tagasi. Oma, Eesti lippu kandva väikelaevaga. Läbi Euroopa.

Mu teekond paadiga Euroopasse algas 1999. aastal. Loomulikult olin ma enne seda ületanud nii Läänemerd kui tema Soome lahte, käinud nii Rootsis kui Soomes, kuid naabrite külastamine erineb oluliselt pikast teekonnast Vahemerele. Sest ajast olen seda teed sõitnud koguni neljal korral, nii jõgesid, järvesid ja kanaleid mööda kui ka avamere ja ookeani kaudu.

Käesolevasse kogumikku on koondatud mu lood, mis on ilmunud erinevates väljaannetes, kuid peaasjalikult siiski ajakirjas Navigaator. Inspiratsiooni olen oma merelugude kirjapanekuks saanud ajakirja Kroonika varalahkunud ajakirjanikult Esta Kübarsepalt, kelle lugu “Uskumatud seiklused vesisel teel” oli esimene, mis mu seiklusi Euroopa sisevetel kirjeldas ning mis Kroonika lahkel loal ka siin kogumikus on.

Oma reisilugudes olen püüdnud ühendada isiklikud seigad konkreetsete maade kombestiku ja seadusandlusega selliselt, et lugejal oleks siit võimalik oma kujutlusse või siis miks ka mitte oma päris merereisiks kasulikke näpunäiteid leida.

“Paadiga Euroopasse!” ei hõlma paraku kõiki Euroopa Liidu riike, sest Iirimaal, Islandil, Poolas ja Leedus on mul paadiga veel käimata. Seevastu leiab siit mitmete Euroopa Liidu kandidaatriikide külastusi ja vahelduseks ka lõbusaid paadireise väljapoole Euroopat: Marokosse, USA-sse ja Bahamale.

Mõnusat lugemist!

Viktor Siilats