Читать книгу Paadiga Euroopasse - Viktor Siilats - Страница 6

Pühendatud president Lennart Meri mälestusele

See oli 1995. aasta maikuus, kui tegin esmatutvust merega ja moodustasin äriprojekti nimega “Rootsi kuninglikud merekaatrid” (rkm). Et iga-aastasele ja tol ajal peaaegu hääbuma hakkavale meremessile uut hingust juurde anda, toimetas rkm Eestisse neli Rootsi iludust: kolm Nimbuse merekaatrit müügiks ja ühe Storebro merekaatri proovisõitudeks. Kohe oli ka Lennart kohal. Olin presidendiga varasematest aegadest tuttav ja käinud koguni tema Nõmme kodus oma videodokumentaalsarjale intervjuud tegemas. Lennart käis paadist paati, vaatas korraks ka näitust üldiselt, kui oli peatselt Nimbuste juures tagasi, umbes sellise küsimusega: “Kas üks tõeline mereriik peaks midagi sarnast omama, et oma kõrgeid väliskülalisi heal tasemel võõrustada?”

Loomulikult peaks! Sobivaim esinduskaater olnuks tollal kõigest viismiljonit krooni maksev Storebro, millega peatselt ka Naissaarele suundusime.

“We almost hit something!” ütles Rootsi rannavalve ohvitser, väikelaevakapten, kui Naissaare kaile lähenedes kajalood korraks oma näidu nulli viskas.

Vene sõjavägi oli äsja lahkuda jõudnud, aga saar oli ikka veel suletud militaartsoon, betoonkaile oli maalitud suur ja vigane, aga siiski eestikeelne keelusilt, kuid sellele vaatamata sai praktiliselt esimese väikelaevana Naissaart külastav Storebro Royal Cruiser, president pardal, loa silduda. Sadama ümbrus oli täis mitmesugust militaarkosu ja vanarauahunnikuid. Olles seal veidi ringi jalutanud, pakkus Lennart valvuritele suitsu ja ajas nendega paar sõna juttu. Seejärel siirdusime taas merele. Niipea, kui Lennart rootslasest kaptenile paar spetsiifilist küsimust esitas ja oma merealaste teadmiste selgituseks jäälõhkuja juhtimise kogemusest pajatas, usaldasime tüüri rõõmsalt presidendi kätte, kes kursi otsemaid Aegnale võttis. Viimsi poolsaare tipus Armuneemel polnud tollal Meride kodu ollagi, ometi suundus Lennart otsejoones just sinna. Küsis, kas läheme Aegna ja Kräsuli vahelt ka läbi? Rootslased vaatasid kiirelt merekaarti ja läksid näost valgeks. Sügavust kindlalt alla kahe meetri!

“Võib-olla jätaksime selle järgmiseks korraks?” tegin kiire kompromiss-ettepaneku.

President Meri oskas aga ajas ettepoole vaadata. Tänapäeval on ajalooline Aegna kanal, mille kaudu esimese vabariigi ajal ka sõjalaevad kiirelt teisele poole Aegnat pääsesid, navigeeritav. Süvendatud ja vahelduva eduga ka tähistatud. Kes julgeb kanalisse siseneda, sellele avaneb suurepärane vaade käega katsutavas kauguses asuvale Kräsulile ning ka Armuneemele, mille keskmes kõrgub Meride villa.

Pirita sadamasse tagasi jõudes oli president pisut norivas tujus.

“Mis asi see on?” osutas ta akvatooriumi sisemuulil kõrguvale viisnurgale. Seejärel helistas ta kuhugi ja juba järgmisel päeval ilmusid ajalehtedes artiklid sellest, kuidas president Meri käskis 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregati metallist embleemi, viisnurgaga tipus, jalamaid maha võtta.

Käsku pole siiamaani siiski täidetud. Ju olid mälestused sellest ajast (et kes ikka pääses olümpia ajal valuutabaari kalamarja sööma ja kes ei pääsenud) sedavõrd kallid, et väärivad igaveseks jäädvustamist.

Storebro osutus Lennartile siiski liiga luksuslikuks ja valik jäi pidama kahe Nimbuse peal: 28-jalane, hinnaga ligi miljon krooni, ja 37-jalane, hinnaga kaks ja pool miljonit. Väiksem oli selgelt liiga väike, kuid Lennarti arvates ületas seegi selgelt presidendi kantselei rahalisi võimalusi. Lõpuks tuli valmistajatehas appi ning arvestades asjaolu, et kaatriga hakkas sõitma Eesti vabariigi president, langetas hinna kaheksasajale tuhandele kroonile.

Sellegipoolest võttis otsustamine kaua aega ja lepingu sõlmimine venis augustisse.

Niipea, kui ühe augustipäeva hommikul olid rahad teele läkitatud, soovis president, et pärastlõunaks oleks kaater Paslepas ning et õhtuks oleks talle paigaldatud navigatsiooniseade, radar, prožektor ja raadiojaam.

“Mulle tuleb Saksa välisminister külla ja me tahaks temaga Läänemere-alast koostööd arutada.”

Kuna ilm kiskus sügisesse ja merel puhus tormituul üle 15 meetri sekundis, siis saatis tillukest Nimbust, mille nimeks sai “Thule”, kaks piirivalvelaeva. Osa noorukesest kaatrimüügifirmast pärit meeskonnaliikmeid olid merel esimest korda ja näost rohelised. Kõik läks siiski õnnelikult, välja arvatud see, et pärastlõunast sai õhtu ja vajaliku seadmestiku paigaldus pidi jääma ööseks. Kuna töö oli ebastandardse iseloomuga, siis vajas see tegemiseks ebastandardseid inimesi. Minule kuuluva autofirma elektrik Jaak oli üks sellistest. Raske lapsepõlv ei võimaldanud tal omandada kõrgemat erialast haridust, kuid selle puudumist korvas ja isegi ületas loomupärane geniaalsus, mida vaid üksikute looduslaste juures kohata võib. Jaak nägi asju eriliselt ja tema mõte liikus ainulaadseid radu pidi. Peedist-pesumasinale-trummel oleks sellise mõtteviisi kokkuvõttev kirjeldus. Jaak täitis ettevõttes neid ülesandeid, millega ükski teine hakkama ei saanud, ja puhus elu sisse asjadele, mis spetsialistide arvates ammu prügimäele tulnuks saata. Jaagul oli ka üks suur viga küljes. Lõuavärk. Ta ei olnud kuigi salliv endast rumalamate suhtes ning selleks, et ta ei saaks kliente oma suunavate, kavalate ja isevärki küsimustega testida, tuli teda kundedest eemal hoida. Selleks, et Jaak oma suud presidendi peal proovida ei saaks, kontrollisime põhjalikult Lennarti ajakava, enne kui Jaagu Paslepa poole teele läkitasime. Aga vaevalt sai ta pool tundi kaatriga tutvuda, kui president ootamatult kohale saabus.

“Kuhu me selle radariekraani paigutaksime?” küsis Lennart osavõtlikult.

Jaak selgitas, et tal on asi juba mõeldud ja ekraanile koht olemas.

“Ei, sinna me seda küll ei pane, mulle meeldiks, kui ta oleks siin vahekäigu kohal,” ütles Lennart.

“Sinna ei saa, ma panen ta siia!” teatas Jaak.

“Kuule, ma olen ikkagi president ja kui ma ütlen, et see ekraan paigutatakse sinna, siis ta sinna ka paigutatakse!”

“Sa võid ju olla president, aga su jutt ajab isegi räimed meres naerma,” teatas Jaak.

Järgmiseks hommikuks kutsuti mind kiireloomuliselt välja Kadriorgu. Vestluse esimene tund kulges üldistel mereteemadel. Vahepeal saadeti käsundusohvitser poest merekaarte tooma ja ukse taga ootavatele valitsuse liikmetele ja võõrriikide suursaadikutele paluti teatada, et miski ei saa olla tähtsam noore riigi merenduspoliitika alustugede rajamisest.

Lennart oli äärmiselt rahulik, viisakas ja koguni sõbralik. Mingist peapesust polnud juttugi. Muud riigiasjad seisid kokkuvõttes oma kolm tundi ja selle aja jooksul arutasime presidendiga mitmeid meresõiduga seotud seiklusi. Lõpu poole tuli korraks juttu ka radarist.

“Viktor, mul oleks seda radarit siiski hädasti vaja, neid Voosi kurgu toodreid ei ole ju pimedas näha. Millal ma selle saaksin?”

Kinnitasin, et teeme kõik endast oleneva, et radar võimalikult ruttu paigaldatud saaks. Kes paigaldaks? Otse loomulikult ja arvestades probleemi kiireloomulisust, olime Pasleppa saatnud oma parima mehe, aga kindlasti leiame mõne teise spetsialisti, kes seda tööd teha oskab.

Kuidas seda aga kõige kiiremini ja kvaliteetsemalt teha saaks? Pidin tõdema, et eks ikka Jaak peaks sel juhul tegema.

“Ei, mitte mingil juhul! Ma andsin oma turvameestele juba korralduse ka, et kui see mees kas või kümne kilomeetri raadiusesse peaks taas kord ilmuma, siis tuleb ta otsemaid välja visata. Ta ei osanud omal ajal Žiguli teeninduses isegi mu autot korralikult parandada!”

“Pole probleemi,” vastasin. “Me leiame kindlasti kellegi teise ja töö saab kiirelt tehtud. Ma tulen isiklikult Pasleppa, et tööde kulgu jälgida, ning olen seal niikaua kui tarvis.”

“Kas see Jaak on tõesti teie parim mees?”

“Paraku küll, kui me räägime, et seal on tarvis teha mitte ainult paigaldustöid, vaid ka elektri- ja puutöid, ning kogu see asi peab kiirelt valmima ja viisakas välja nägema.”

“Mõistan, mõistan. Midagi pole teha, noore riigi diplomaatide varumeeste pink on samuti väga lühike.

Las see Jaak siis pealegi läheb ja teeb oma töö, aga mul oleks palve, et sa, Viktor, oleksid ise seal juures, kui see vähegi võimalik on. Ja et ta enam oma suud hetkekski lahti ei teeks!”

Üks vilkuritega auto ees ja teine järel, kihutas minu turbomootoriga Volvo 160–180 km tunnikiirusega Pasleppa. Jaagule oli antud karm korraldus “Lõuad pidada ja edasi teenida!”. Ei läinudki kaua aega, kui Lennart ise Tallinnast kohale jõudis.

“Nii, kuhu me selle radariekraani siis ikkagi paigutaksime?”

Kõik on vait.

“Ma mõtlesin, et siia vahekäigu kohale ta vist tõesti ei sobi, lööb kajutisse minnes pea ära.”

Kõik on vait.

“Paneks ta siis äkki hoopiski siia?”

“Kurat, ma ju ütlesin sulle kohe alguses, et see ekraan tuleb sinna panna!” ei suutnud Jaak oma nördimust enam varjata.

Aasta hiljem otsustasime koos poja Keithiga presidendi suveresidentsi külastada ja küsida Lennartilt, kuidas ta oma ostuga rahul on. Voosi kurgu juurest algav kanal, mis viib Paslepa sadamasse, oli ilusti ja tihedalt tähistatud punaroheliste poidega, mida merekaardilt ei leia. Möödunud edukalt keset kanalit surnud suurest rauahunnikust, mida kutsuti süvendajaks, sõitis me Nimbus 37, mis eelmisel aastal müümata jäi, veidi mööda kõrkjaid ja peaaegu et mööda maad, kuni turvaliselt presidendi kantselei kai äärde sildus. Kuna Lennartil oli külalisi välisministeeriumist, siis tekkis otsekohe hea mõte meie paadiga merele minna. Nii tuligi juba tuttavat teed mööda taas Voosi kurku minna. Haapsalu eeslahel, Hobulaid paremal ja suund Rohuküla suunas, võttis Lennart tüüri üle ja küsis: “Mis kursiga me läheme?”

Tegime kiireid navigatsioonirehkendusi oma Eesti peaaegu esimese gpsiga ja pakkusime kursiks välja 180 kraadi.

“Aga mis tooder see seal ees on?” küsis Lennart, endal nägu selline, et vaevalt ta oma prillidega kojameestest üldse kaugemale nägi.

“Ei, seal pole midagi. Ees peaks olema täiesti vaba vesi, toodrit kaardil küll pole, aga me võiks ta sellegipoolest igaks juhuks vasakule jätta,” vastasin.

“Aga mis tooder see seal ikkagi on?” küsis Lennart uuesti prille kohendades.

“Pole seal midagi, sõidame otse edasi!” Vana mees nägi vist viirastusi.

“Seal ikka on mingi tooder,” ütles Lennart ja jättis paadi seisma.

Uups! Ja oligi ees Krässgrund, üks populaarseimaid madalikke Väinameres, pea iga aasta sõidab mõni klient end sinna kinni. Tooder tulnuks hoopis paremale jätta, kui oleksime tahtnud edasi liikuda. Oma navigeerimisoskuste üle ilmselgelt hea meel, pööras Lennart paadi rahulikult ringi ja sõitis Paslepa suunas tagasi.

Presidendi suveresidentsi elutoal on üks suur aken ja Lennart paigutab alati oma külalised, sealhulgas ka meid pojaga, n-ö aukohale, kust avaneb miljonivaade päikeseloojangule. Päike loojus otsejoones merre ja president oli ilmselgelt heas tujus. Pakkus teed ja pajatas jutte.

Meie vaatasime aga murelikult päikeseloojangut ja kartsime pimeduse saabumist. Ei sobinud ju külalislahkust kuritarvitada ja sadamasse ööseks jääda. Pimedas ei saanud aga sadamast enam välja, sest poid ja toodrid olid valgustamata. Meie paadil polnud ei prožektorit ega radarit. Lennart muudkui jutustas ja päike muudkui loojus. Niipea, kui viimane päikesekriips oli vette kadunud, võtsin julguse kokku ja tänasin otsustavalt külalislahkuse eest. Panime ahvikiirusel mootorid tööle ja suundusime hämaras kanalisse. Viimaseid toodreid võtsime juba pilkases pimeduses, taskulambi patarei kohe-kohe tühjaks saamas.

Siiski jätkus valgust nii paljuks, et pääsesime ohutult Voosi kurgu ohutu vee poini, mis ka merekaardile märgitud. Now what? (Mis nüüd?)

Teha polnud midagi, otsustasime Tallinna suunas sõita. Neli tundi pilkases pimeduses, majakad tüürpoordis vilkumas. Vahepeal tekitas sooja ja koduse tunde tollal pea olematu Eesti piirivalve, kui ta Paldiski lähedal oma peaaegu et ainukese kaatriga me kõrvale tuli ja raadio teel osavõtlikult küsis: “Tere, siin Eesti piirivalve! Kas teiega on kõik hästi? Kas vajate mingit abi?”

Mõnikord ehk harva on Eesti ametnikud ka lihtsalt abivalmid ja merel võimendub iga emotsioon. Piritale jõudes õnnistati meid lisaks kõigele ka tugeva vihma ja äikesega. Kui olime läbimärjana paadi turvaliselt kai külge kinnitanud, lõime Keithiga parema käe peopesad kokku. Tehtud!

Järgmisel päeval ostsin minagi radari.