Читать книгу Spetsnaz - Виктор Суворов - Страница 6

Kõigil sajanditel ja aastatuhandetel on inimesed unistanud õnnelikust elust.

Neli aastasada enne meie ajaarvamist kirjeldas Platon tema enda väljamõeldud ideaalriiki, kasutades esmakordselt terminit „utoopia“.

Topos tähendab tõlkes kohta. Siit tuleb ka sõna „topograafia“.

Utoopia aga on koht, mida pole olemas. Just niisugust kohta suur mõtleja kirjeldaski. Tema jaoks oli ideaal orjanduslik riik, despootlik diktatuur. Ja kuidas siis saada läbi ilma despootide ja alamateta, kui me püüdleme korra poole ja kui riik on ideaalne?

Ligi kaks tuhat aastat hiljem, 1516. aastal, avaldas Inglismaa tulevane lordkantsler Thomas More oma teose, mis kandis pealkirja „Tõeliselt kuldne käsiraamat, samavõrd lustakas ja kasutoov, kõige paremast riigikorrast ja uuest Utoopia saarest“.

Aeg oli karm. Riiki valitses kuningas Henry VIII, kellele, kui keegi ei mäleta, meeldis oma lähikondlaste päid maha raiuda. 1535. aastal löödi otsast ka söör Thomase pea. Täpselt 400 pärast hukkamist kuulutati ta pühakuks.

Oma „kuldses käsiraamatus“ kirjeldas tulevane pühak inimeste ideaalset ühiskonda väljamõeldud Utoopia saarel. Sellest peale on see nimi saanud nimisõnaks. Utoopia on rahva tõlgenduses midagi liiga head, mida tegelikkuses olla ei saa.

Midagi utoopilist selles raamatus aga ei olnudki. Väljamõeldud Utoopia oli tegelikult poolsaar, kuid kogu rahva ja sõjaväe titaanlike jõupingutustega eraldus see mandrist käsitsi kaevatud väinaga ja isoleerus kogu ümbritsevast maailmast.

Nii et selles jutustuses imepärasest saarest kohtame esimestest ridadest peale midagi omast ja tuttavat. Meie nõukogude rahvas käsitsi kaevatud väinaga naabermaadest ei eraldunud, kuid ainult seepärast, et piir oli kõige pikem maailmas. Leiti aga muud ja mitte vähem tõhusad meetodid iseenda isoleerimiseks.

Imepärasel Utoopia saarel on kõik meile tuttav ja lähedane. Utoopias ei ole eraomandust. Riik elab ühtse kolhoosina. Kõik Utoopia linnad on ehitatud ühtse plaani järgi, kõik majad on ühesugused. Ja selle oleme ka läbi käinud: igas Nõukogude Liidu linnas oli keskväljakul tingimata Lenini monument ja sammastega palee, kus istusid rahvateenrid. Majad rahva jaoks aga olid kas Tšertanovos, Tšerjomuškis, Habarovskis või siis Urjupinskis kõik hallid viiekorruselised. Miks siis mitte Utoopia!

Nõukogude Liit oli Utoopia maksimaalselt pehme variant. Nii-öelda inimnäoline Utoopia. Seepärast, et Utoopias oli kord hoopiski vingem kui meie vanglates ja laagrites. Kogu Utoopia riik läks magama õhtul kell kaheksa. Ja magas kaheksa tundi. See tähendab, et äratus oli selles riigis kell 4.00. Tahtmatult tulevad meelde kõige esimesed read Aleksandr Solženitsõni jutustusest „Üks päev Ivan Denissovitši elus“:

Kell viis hommikul, nagu alati, anti äratus – haamriga vastu staabibaraki ees rippuvat relsijuppi. Katkeline hälin tungis nõrgalt läbi akende, mis olid kahe sõrme paksuselt jääs, ja soikus kiiresti: oli külm, valvuril polnud isu kaua taguda. ^[1.]

Äratus kell viis hommikul – see oli kord GULAG-i sunnitöölaagris. Märkigem uhkusega, et meie kallid vangivalvurid ei langenud siiski tõelise utoopilise metsikuseni.

Iga päev algab Utoopias avalike loengutega kogu elanikkonnale. Nõukogude armees oli see asi pehmem, sest poliitõppused olid kord nädalas, laupäeviti.

Kogu Utoopias levib totaalne koputamine. Koputavad kõik. Seepärast teatab söör Thomas uhkusega: „Igaüks vaatab sinu järele.“

Utoopias ei ole majad kodanike omand ning seepärast võib igaüks ja igal ajal minna sellesse majja, kuhu aga tahab. Ainult teise linna ei ole ülemvõimu nõusolekuta lubatud reisida. Midagi sellesarnast näen ma Briti seafarmides, kihutades neist mööda kiirteel M4: iga farm on tohutu piiratud väli paljude ühesuguste sealautadega. Sead jalutavad vabalt ringi, magades millises tahes neist laudamajakestest. Aga sellelt lagedalt on neil väljapääs vaid lihakombinaadi vastuvõtupunkti.

Kuna Utoopia linnad on kõik ühesugused, pole teist linna põhjust vaadata, sest midagi huvitavat seal nagunii ei näe. Kui aga kellelgi Utoopia elanikest tuleb pähe minna teist linna imetlema, siis ei ole mingit probleemi: palu vaid reisiluba. Otsus tehakse järjekorras kolmel tasandil. Meie mõistetesse ülekantult: las annab sulle loa kolhoosiesimees, seejärel rajooni ülemus ning lõpuks riigi kõige tähtsam pealik.

Utoopia pealik on muide asendamatu. Kui juba jõudis võimu tippu, siis kogu ülejäänud eluajaks. Lõpuni välja. No täpselt nagu meil.

Niisiis, ainult Utoopia valitsejal (ingliskeelses originaalis nimetatakse teda Meeriks) on õigus anda lõplik kirjalik luba reisida omaenda kodumaal. Dokumendis, mis niisugust retke lubab, on näidatud tähtaeg, mil rännumees peab tagasi tulema. Raamatu tekstist järeldub üheti mõistetavalt, et mingid väga kompetentsed organid jälgivad valvsalt, et rändajad määratud ajal tagasi jõuaksid, et mitte keegi oma alalisest elukohast omavoliliselt ei lahkuks:

Kui keegi omaenda otsusel ja ilma loata oma elupaiga piiridest välja läheb ja ilma valitseja kirjata tabatakse, siis tuuakse ta kui pageja suure häbi ja teotusega tagasi ja teda nuheldakse karmilt. Kui ta sellelt pahateolt veel kord kätte saadakse, karistatakse teda orjaikkega. ^[2.]

Vaat nii!

Utoopia on samuti nagu Platoni eeskujulik ühiskond orjanduslik riik. Kas samasugune nagu Rooma, Kartaago, Ateena ja Sparta?

Ei ole niisugune.

Nii Roomas, Spartas ja teistes orjanduslikes riikides tehti orjadeks üldjuhul alistatud maadest võetud vangid. Utoopias aga orjastatakse mitte ainult vange, vaid ka oma riigi kodanikke mis tahes seaduserikkumiste, mainitud juhul elukohast korduva omavolilise lahkumise eest. Aga kuidas siis muidu, kui on juba retsidivist!

Peab silmas pidama, et Utoopias on sisse seatud range arvestus: vaat see pahategija käis omavoliliselt naaberlinnas, aga 27 aastat tagasi ta sellelt teolt kord juba tabati! Orjaks teha! Alatiseks!

Utoopia kodanikke tehakse orjadeks rohkete pattude eest. Näiteks:

Abielurikkujaid karistatakse kõige rängema orjusega… ^[3.]

Utoopia kodanikud elavad tohutute perekondade, õigemini karjadena, igaühes 40 inimest, lisaks orjadest teenijad. Kui mingis peres kaldub ülekaal meeste või naiste poolele, aetakse liigsed lihtsalt teise peresse. Otsekui sigu teise aedikusse. Nii toimitakse vabade inimestega, aga kuidas on lood orjadega, seda püha Thomas ei täpsustanud.

See-eest aga peab orjanduslik Utoopia pidevalt sõdu naabermaade ja -rahvaste vabaduse ja õnne eest. Ja naaberrahvad on oma vabastajatele tänulikud.

Needsinased utooplaste voorused on põhjuseks, et nende naabrid ja piirirahvad, kes vabalt elavad ja kellegi alamad ei ole (sest et utooplased ammuaegu paljud neist türanniast vabaks on teinud), nende seast võimumehi valivad… ^[4.]

On arusaadav, et vabastatud naaberrahvad paluvad Utoopia juhtkonnal saata ametimehi oma riike juhtima.

Needsinased viiakse au ja kiitusega koju tagasi, kui nende teenistusaeg lõpule jõuab, ja tuuakse uued ametimehed jälle enesega kaasa. […] Neid rahvaid, kes oma ametimehi ja valitsejaid nende seast toovad, kutsuvad utooplased ligimesteks. Ja teisi, kellele nad kasulikud on, kutsuvad nad sõpradeks.^[5.]

See kõik on nii tuttav: meie liitlased sotsialismileeris ja meie aafriklastest sõbrad. Meil toimis samasugune kord.

Näiteks vabastatud Poole vennalik rahvas palus kord, et seltsimees Stalin saadaks Nõukogude väejuhi Poola armeed juhtima. Ja seltsimees Stalin saatis Poolasse Nõukogude Liidu marssali Rokossovski. Ta asus vennasmaa kaitseministri ametikohale, sai Poola valitsusjuhi asetäitjaks ja valitseva partei poliitbüroo liikmeks. Kogu Poola relvajõudude ja julgeolekuorganite juhtkond oli Nõukogude Liidust.

Tõsi küll, hiljem saadeti seltsimees Rokossovski ja teised seltsimehed Varssavist au ja kiituseta ära. Nende asemele Moskvast uusi enam ei kutsutud.

Utoopia rahvas (täpselt nagu Nõukogude Liidu rahvas) on uskumatult rahuarmastav, vihkab sõda. Naaberrahvad aga kannatavad ikke all. Seepärast annavad Utoopia sõdalased-internatsionalistid rõhutud naabritele vennalikku abi. See on Utoopia vabadust armastavate elanike püha kohus. Nad lähevad appi isegi siis, kui keegi neilt seda ei palu.

On arusaadav, et Utoopia võidab vältimatult kõiki.

„Kuldses käsiraamatus“ on üksikasjalikult kirja pandud, kuidas seda tehakse. Utoopia provotseerib kokkupõrkeid ja vastuolusid neis riikides, mis ei ole veel vabastatud (ka seltsimees Lenin ja seltsimees Stalin praktiseerisid sedasama, vt „Jäälõhkuja“).

Kui keegi räägib veel vabastamata riigis Utoopia ees kapituleerumise kasuks, võib ta loota heldele autasule. Igaüks aga, kes kutsub üles Utoopiale vastu hakkama, võetakse kinni ja müüakse orjaks või siis peab eluga maksma. Tema vara jaotatakse nende vahel, kes on araks löönud ja vabastajate poolele üle jooksnud.

Sõja algusmomendil kleebivad Utoopia agendid vaenulikul maal laiali lendlehti. Neis kuulutatakse välja autasu sellele, kes tapab riigijuhi. Tegemist on terve varandusega. Samadel lendlehtedel avaldatakse ka teiste isikute nimekiri, kelle tapmise eest makstakse hiigelsummasid.

Niisuguste abinõude otsene tulemus on see, et riigis valitseb üldine kahtlustamine, igaühe umbusaldus igaühe vastu.

Peamine on meie jaoks aga niisugusel juhul see:

Kui taplus kõige palavam ja igal pool kõige metsikum ja ägedam on, siis võtab salk hoolega valitud noori mehi, kes on vandunud koos elada ja surra, enese peale vaenlase kapteni ärahävitamise, keda nad küll salakavalusega, küll avaliku jõuga ründavad. Teda sihivad nemad lähedalt ja kaugelt. ^[6.]

Neli sajandit pärast Thomas More´i „kuldse käsiraamatu“ ilmumist viidi paljud tema ettekuulutused ellu Nõukogude Liidus.

Käesolev raamat on hoolega valitud noortest meestest, keda Nõukogude armee juhatus on ette valmistanud just sellisteks aktsioonideks tulevases sõjas kogu inimkonna õnneliku elu nimel kommunistlikes sealautades, kust ei ole kuhugi võimalik põgeneda.