Читать книгу Murdumine - Виктор Суворов - Страница 7

1957.aasta juunist kehtestus Nõukogude Liidus duumviraat: riiki valitsesid Žukov ja Hruštšov. Ametlikult oli peameheks just nagu Hruštšov, kuid ta oli peamees ainult sellepärast, et nii otsustas Žukov.

Nende valitsejate suhted ei kujunenud üldse lihtsateks. Küpses vältimatu kokkupõrge. Selle tulemuse otsustasid ette mõned inimesed, kelle hulgas olid:

 GRU[1.] ülema esimene asetäitja kindralleitnant Mamsurov,

 GRU ülem kindralpolkovnik Štemenko,

 Nõukogude Liidu saadik Jugoslaavias Firjubin.

GRU ülema esimene asetäitja Mamsurov suri 1968. aastal (selleks ajaks oli ta saanud kindralpolkovnikuks). Aga kaks aastat pärast seda paiskas sõjaväeline saatus mind, noort ohvitserikest, Volga-äärse sõjaväeringkonna staabi luureosakonda, see tähendab GRU struktuuri. Siin teadsid ja mäletasid Mamsurovit paljud. Oli, kellelt teada saada seda, mida ajalehtedes ei kirjutatud.

Edaspidi langes mulle osaks teenida GRU keskaparaadis. Alluvuse struktuur siin oli Cheopsi püramiidi laadi. Mina – jalamil, aga ülal tipus on kindralstaabi ülema asetäitja armeekindral Štemenko. Mõistagi, armeekindral Štemenkol polnud isegi aimu minu olemasolust – liiga erinevad olid lennukõrgused, see-eest oli mul võimalik teada saada armeekindral Štemenkost seda, mida polnud kombeks mainida isegi kõige tõetruumates mälestustes.

Mul on tulnud töötada diplomaatilise katte all. Nõukogude diplomaatia peadpööritavates kõrgustes troonis välisministri asetäitja seltsimees Nikolai Pavlovitš Firjubin. Toosama. Täiesti selge, et tal polnud tarvis teada minu olemasolust, see-eest oli minul võimalus esitada teadjatele inimestele küsimusi sellest, kuidas seltsimees Firjubin tõusis nendele kõrgustele.

Minu otsene ülemus, GRU Genfi residentuuri šeff ei tundnud omal ajal hästi mitte ainult Mamsurovit ja Štemenkot, vaid oli ka vahetuks osaliseks 1957. aasta sündmustes, millest selles raamatus juttu tuleb. Aga katte osas oli minu otseseks ülemaks Zoja Vassiljevna Mironova, Nõukogude Liidu alaline esindaja ÜRO Euroopa osakonnas ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides Genfis. Mõistagi, tema oli saadik, aga mina kõigest atašee, ent Nõukogude Liidu alaline esindus ÜRO Euroopa osakonna juures oli küllaltki kompaktne struktuur. Täites saadiku korraldusi, andes aru tehtud tööst, võis sobiva meeleolu korral mõnikord esitada küsimuse kangelasliku mineviku kohta.

Tuleb märkida, et inimestele on omane jutustada oma seiklustest, millel oli nende jaoks õnnelik lõpp. Võimalus esitada küsimusi mul oli, seda võimalust ma kasutasin põhjalikult, kuid ettevaatlikult. Väikesed informatsioonitükikesed asetusid selgeks pildiks.

Uue aastatuhande algul avaldati mõned 1957. aasta sündmusi puudutanud saladokumendid Nõukogude arhiividest. See uus informatsioon asetus vana peale, seda lõhkumata, kuid selgemaks ja eredamaks muutes. Taastades minevikku väikestest kildudest, justkui katkist rooma amforat, lubasin ma endale lülitada jutustusse dialoogid, mida pole kunagi ja kusagil fikseeritud. Kuid see pole fantaasiamäng, vaid katse täita need tühimikud, mille jaoks ei õnnestunud leida puuduolevaid väikesi kilde. Kui mosaiigis puudub üks tükike, siis teades, mis asub ümber tühja koha, võib raskusteta taibata, mis siin puudu on. Nii ma tegingi.

Need dialoogid pole sõnad, mida laususid sündmuste osalised, vaid see, mis nad minu arvates võisid öelda ühes või teises situatsioonis.

Pole sugugi kindel, et mul õnnestus kaevata päris põhjani. Ma tegin kõik, mis suutsin, las tulevad teised ja teevad paremini.

1 NSVL sõjaväeluure keskasutus, täielik nimetus Главное разведывательное управление Генерального штаба Вооружённыx сил СССР (NSV Liidu relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsus). – Tõlkija märkus. [ ↵ ]