Читать книгу Murdumine - Виктор Суворов - Страница 9

1.
peatükk

1

Terves maailma ajaloos pole võimalik leida sündmust, mis oleks alatuselt võrdne NLKP XX kongressiga.

Kongressi idee võib välja öelda nelja sõnaga: kõiges on süüdi Stalin.

Tuli välja, et mitte milleski pole süüdi Lenin, kes saksa rahadega laostas Vene armee, haaras riigis ebaseaduslikult võimu ja peksis Vene armee laiali võidu eel Esimeses maailmasõjas ning andis riigi Saksa keisri armu alla.

Tuli välja, et mitte milleski pole süüdi bolševikud, kes kihutasid laiali Asutava Kogu, mille delegaadid olid valitud riigi rahva poolt, et määrata selle tulevik pärast monarhia langemist.

Tuli välja, et mitte milleski pole süüdi Sverdlov, kes kirjutas alla käskkirjale kasakkonna füüsilise hävitamise kohta.

Tuli välja, et mitte milleski pole süüdi Tuhhatševski, Blücher, Uborevitš, Jakir ja terve jõuk nende sarnaseid, kes avalikult ja must valgel nimetasid oma valitsemist okupatsiooniks, kes hävitasid miljoneid oma riigis okupantide võimu all mitte elada soovinud kodanikke.

Tuli välja, et need samad ustavad stalinlased pole milleski süüdi. Moskva ja Ukraina timukas Nikita Hruštšov lihtsalt täitis käske. Mida ta sai teha, kui Stalin käskis?

Ja kõik poliitbüroo liikmed lihtsalt täitsid Stalini käske. Ja kõik keskkomitee^[1.] liikmed. Ja ministrid. Ja marssalid. Ja kindralid. Ja tšekistid. Ja prokurörid. Ja kohtunikud. Ja vangivalvurid.

Nad ei teadnud midagi. Nad ei aimanud midagi. Nad allusid.

XX kongressi saalis istus ja tagus käsi kokku Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, keskmasinaehituse minister, NLKP KK liige, kahekordne sotsialistliku töö kangelane, Stalini esimese järgu preemia laureaat kindralleitnant Avraami Pavlovitš Zavenjagin, endine NorilLAGi ülem, endine NKVD ülema asetäitja. Tuleb välja, ka Avraami Palõtš ei teadnud samuti midagi laagrite kohta. Tuleb välja, tema samuti isegi ei aimanud nende olemasolu.

Ja istus tolles saalis sotsialistliku töö kangelane, tehnikateaduste doktor, kindralleitnant (hiljem armeekindral, professor, laureaat ja nii edasi ja nii edasi) Aleksandr Nikolajevitš Komarovski, meie suur ehitusväelane. „Nõukogude sõjaline entsüklopeedia” (Советская военная энциклопедия, Москва: Воениздат, 1977. Kaheksas köites, kd 4, lk 260) teatab, et seltsimees Komarovski oli NSV Liidu Glavpromstroi ülem. See informatsioon on rohmakate võltsingute näide: suured ülemused, kes kirjutasid artikleid entsüklopeedia jaoks, jätsid vahele kolm tähte seltsimees Komarovski uhkes tiitlis.

Täpsustan: Aleksandr Nikolajevitš Komarovski oli NSV Liidu MVD Glavpromstroi ülem. Aga enne seda – NSV Liidu NKVD Glavpromstroi ja NSV Liidu NKVD^[2.] Glavneftespetsstroi ülem. Suur ehitaja seltsimees Komarovski kaevas kanaleid, rajas Kuibõševi HEJ, püstitas taevassepürgiva Moskva Ülikooli, ehitas sõja ajal Tšeljabinski metallurgiakombinaadi, pärast sõda juhtis aatomitööstuse objektide ehitamist. Tuleb välja, et ka seltsimees Komarovski ja tema ülem seltsimees Zavenjagin ei teadnud, kes neis kaevandites sagivad ning kust nende juhitud organisatsioonidesse ilmub tööjõud. Tuleb välja, seltsimees Komarovski ei aimanud, kelle kontidele ta rajas sotsialistliku tööstuse gigante.

Ja istus tolles saalis sotsialistliku töö kangelane, KK liige Lenini aegadest, poliitbüroo liige 1935. aastast seltsimees Anastass Ivanovitš Mikojan. Industrialiseerimise aegadel juhtis ta Ermitaaži aarete, etteteadaolevalt alandatud hindadega, müüki neetud kapitalistidele. Kommunistliku partei XVII kongressil 1934. aastal püstitas ta rekordi: mainis lühikeses ettekandes seltsimees Stalinit 41 korda, varustades suure nime vastavate epiteetidega. Puhastuse aegadel palus seltsimees Mikojan seltsimees Stalinit korduvalt suurendada mahalaskmiste limiite, näiteks 22. septembril 1937. aastal saatis ta Stalinile nõudmise mahalaskmiste normi suurendamiseks Armeenias 700 inimese võrra. Seltsimees Ježov tegi seltsimees Stalinile ettepaneku seltsimees Mikojani jaoks limiite mitte säästa, lubada 700 inimese asemel 1500 rahvavaenlase lisamahalaskmine.

Seltsimees Stalin oli helde. Lubas.

Ja nüüd seltsimees Mikojan istub XX kongressi istungil ja kuulab nördimusega seltsimees Hruštšovi kõnet stalinismi aegadest. Seltsimees Hruštšov ise palus mitmel korral seltsimees Stalinit samuti mitte ihnutseda ja suurendada limiite mahalaskmisteks. Seltsimees Mikojan on vapustatud seltsimees Hruštšovi ettekandest. Seltsimees Mikojan on marus stalinlikust omavolist ja seadusetusest.

Ja istusid tol kongressil teenekad vangivalvurid ja suured nõukogude teadlased, teenelised timukad ja Stalini preemia laureaadid kirjanduse alal. Nördinud huilgamisega võtsid nad vastu Hruštšovi üha uusi ja uusi paljastusi – just nagu ei teadnud ka nemad midagi, just nagu kuulsid nad sellest esimest korda alles kolm aastat pärast Stalini surma, just nagu alles NLKP XX kongress avas neil silmad.

Ma olen alati rääkinud ja kordan veel palju kordi: kommunistid olid lollid ja kurjategijad. XX kongressil pidasid istungit need, kes hävitasid miljoneid inimesi kollektiviseerimise ajal, need, kes organiseerisid vilja väljaveo piiri taha, kui oma riigi rahvas sõi konni ja hiiri, need, kes käsutasid miljoneid orje suurtel sotsialismiehitustel, need, kes sõjas kihutasid trahvipataljone tapale ning need, kes oma surematutes teostes kõike seda ülistasid.

Ja nüüd need suurt riiki valitsenud inimesed käitusid kongressil nii, just nagu nende vaimne tase oleks külatobukese tasemel, kes kappab tänaval kepi seljas, kes midagi ei tea, midagi ei mäleta ja mitte midagi ei aima. NLKP XX kongressi delegaadid käitusid nii, nagu ükskord käitus julgust võtnuna nurka roojanud armeekomandör Jakir. Kui Stalin oli kõrval, kuulutas Jakir end ustavaks Stalini teenriks, kuid valmistas Stalinile naeratades ette tema kukutamist. Kui Stalinit kõrval polnud, kustutas Jakir tema nime pidupäevakäskkirjast maha. Sattunud teatud asutuse keldrisse, kirjutas Jakir kirja Stalinile: „Ma suren sõnadega armastusest Teie vastu”. Sellele kirjale kirjutas Stalin resolutsiooni: „Kaabakas ja prostituut.”

Just nõnda käitusid NLKP XX kongressi delegaadid – nagu kaabakad ja prostituudid. Tunnetanud, et keegi neid ei kontrolli, hakkasid nad Stalini nime mustama. Eelmistel kongressidel armastasid nad kõik Stalinit, aga nüüd tuli äkki välja, et nad mõistsid kõik Stalini hukka. Ja isegi vihkasid. Ja isegi võitlesid Stalini vastu, säilitades hinges ustavuse helgetele leninlikele ideaalidele.

NLKP XX kongress meenutas varaste massilise „kitseks” muutumise protsessi Valge mere kanali ehitusel – ainult seal, kanalil, aeti nälja, külma, pakase ja üle jõu käivate normidega surma kümneid tuhandeid inimesi ning ellu jäi vaid see, kes muutus „kitseks”, see, kes hakkas agitaatoriks, aktivistiks, võltslööktööliseks. NLKP XX kongressil toimus stalinliku nomenklatuuri vabatahtlik „kitseks” muutumine.

Ent kui oleks juhtunud ime, kui Stalin oleks äkki tõusnud surnust üles ja sisenenud saali, kus kongressist osavõtjad istungit pidasid, siis oleks need „paljastajad” korraga sööstnud suudlema tema saapaid. Harjumuse asi: oli ju nende keeltega loodud isikukultus. Kuhu tuul pöördub, sinna nad kõik koos end keeravadki.

Lenini ajal – leninlased.

Trotski ajal – trotskistid.

Stalini ajal – stalinistid-antitrotskistid.

Hruštšovi ajal – hruštšovlased-antistalinlased.

Brežnevi ajal – brežnevlased-antihruštšovlased, see tähendab taas stalinlased, kuid mitte tõelised, vaid operetlikud, võltsid, nagu „kitseks” muutunud lööktöölised.

NLKP XX kongressi järel ei lasknud nad mutreid lõdvemaks üldse mitte sellepärast, et olid Stalinist paremad, vaid sellepärast, et mõistsid: ilma Stalinita ei õnnestu neil Nõukogude Liidu ja sotsialismileeri rahvaid puuris hoida.

2

NLKP XX kongress oli ajaloo kõige esinduslikum kaabakate ja prostituutide koosviibimine. Selle lehkava kongressi uim hullutab tänini meie rahvast ja teisi maailma rahvaid. Tolle kongressi kahju on selles, et ei paljastatud marksismi, trotskismi, leninismi, sotsialismi ja kommunismi – selle asemel veeretati kogu süü Stalinile, kõik süsteemi puuded kirjutati ühe inimese kaela.

NLKP XX kongress – see on ajaloovõltsijate koosviibimine. Tolle kongressi aegadest hakkas kogu meie propaganda rääkima stalinlikest laagritest, kuid meie „paljastajad” ei rääkinud millegipärast midagi leninlikest, trotskistlikest, sverdlovlikest, zinovjevlikest, kamenevlikest, rõkovlikest, buhharinlikest laagritest. Tolle kongressi aegadest hakkasid agitaatorid rääkima stalinlikest julmustest, stalinlikest piinakambritest, just nagu leninlikku sadismi üldse polekski olnud.

Nagu otsustas NLKP XX kongress, nii me elamegi tänini. Ja siin on teile näide. 1997. aastal andis rahvusvaheline fond „Demokraatia” Moskvas välja dokumentide kogu „Lubjanka. VTšK-OGPU-NKVD-NKGB-MGB-MVD-KGB. 1917–1960” (koostajad A. I. Kokurin ja N. V. Petrov). Vapustav kogumik. Kuid dokumentidest endist enamgi vapustab sissejuhatus. Kogumiku koostajad teatasid, et mõningatelt dokumentidelt karistusorganite osas perioodist 1934–1960 on salastatus maha võetud ja need on uurijatele kättesaadavad, kuid dokumendid aastatest 1917–1933 jäävad salajasteks ja on uurijatele kättesaamatud. Seda, mis toimus 1940ndatel, 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel, palun, uurige, kuid seda, mis oli kümneid aastaid enne seda perioodi, uurida ei saa.

Ja mis eraldusbarjäär see selline on? Miks on dokumendid alates 1934. aastast osaliselt avalikud, aga kõik, mis oli varem, kümne luku taga? Põhjus on lihtne. Meile räägitakse: kõiges on süüdi Stalin, siin on tõendid. Tema on see kurjategija, kes kõike juhtis ja kõiki käsutas.

Alates kolmekümnendate aastatel lõpust juhtis ja käsutas Stalin tõepoolest kõike. Siin avatigi meile tõestused: imetlege. Kuid selle perioodini polnud Stalini võim kõikehõlmav. Ja kui avada palju varasemad dokumendid, siis tuleb välja, et peale Stalini oli veel kurjategijaid, kusjuures selliseid, kellele Stalin metsikuse tasemelt ei kõlvanud isegi õpipoisiks.

3

Pärast NLKP XX kongressi võeti kogu maailmas ette katseid ehitada „head” sotsialismi, kuid sellist sotsialismi pole õnnestunud seni kellelgi rajada.

Mulle vaieldakse vastu: aga vaat Rootsis on hea sotsialism, lausa imeline! Ja on tõepoolest imeline. Siin pole midagi vaielda. Ent Rootsi sotsialismi sõbrad ei armasta millegipärast meelde tuletada selle maa õitsengu lihtsat saladust. Aga seisneb see selles, et Rootsi oli üks maailma liidreid teaduse, kultuuri ja majanduse osas ning pealekauba kogus jõukust kahelt maailmasõjalt.

Kõik, mille üle Rootsi uhkust tunneb, on loodud aegadel, mil majandus oli vaba. Pärast tulid võimule sotsialistid. Need olid hirmus head inimesed. Saades tohutu päranduse, on kerge olla hea. Ja Rootsis on kõik üsna hästi – kuni pärandus pole läbi löödud. See pole keeruline. Minu mälu järgi olid Rootsi ja Šveits veel üsna hiljuti kõige kõrgema elatustasemega riigid. Šveits on selliseks jäänudki, aga Rootsi on vaikselt madalamale libisenud. Protsess käivitus. Kiirendusega. Langemise kiirus kasvab. Rootsis pole enam teadlasi – lahkusid Californiasse. Märgatav osa töötavast elanikkonnast on riigiametnikud, riigiasutuste teenistujad, see tähendab bürokraadid.

Need mõlemad tendentsid on välja joonistunud üsna selgelt: mõtlemis- ja loomevõimeliste inimeste lahkumine riigist ühelt poolt, bürokraatia kasv – teiselt.

Heal Rootsi sotsialismil on üks väike puudus – sotsialism laostab Rootsit samamoodi, nagu laostab ükskõik millist teist maad. Lihtsalt Etioopias on sotsialismi tulemused näha kohe ja kõigile, aga ülirikkas Rootsis peab täieliku laostumiseni minema teatud aeg. Ülejäänus on selles riigis kõik lihtsalt suurepärane.

Kuid tulgem tagasi meie oinaste juurde. NLKP XX kongressi organisaatorite ja osavõtjate kuritegu seisneb selles, et kogu vastutuse sotsialismi majandusliku võimetuse eest veeretasid nad Stalini kaela. Pärast seda otsisid meie (ja mitte ainult meie) juhid aastakümneid teed „heale” sotsialismile. Kuid kõik teed viisid millegipärast kas stalinliku mudelini või riigi laostumiseni.