Читать книгу Kõigi vastu. Kriis NSV Liidus ja võitlus võimu pärast riigi juhtkonnas esimesel sõjajärgsel aastakümne - Виктор Суворов - Страница 5

1

7. juunil 1940. aastal määrati Kiievi erisõjaväeringkonna vägede ülemjuhatajaks armeekindral Žukov, Georgi Konstantinovitš. Ei määratud ilmaaegu: planeeriti järjekordset vabastamist. Seltsimees Stalin otsustas Rumeenialt ära võtta Bessaraabia ja muuta see Moldaavia Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks.

Moldaavlased ja rumeenlased on kaksikvennad. Aga venelastega ei ühenda neid miski – ei keel ega elukorraldus. Kuid Nõukogude juhte see ei häirinud. Bessaraabia kuulus kunagi Vene impeeriumi koosseisu. Seepärast tuli see tuua tagasi koduse katuse alla, parandades ajaloolise ebaõigluse. Ühtlasi tuua tagasi ka Põhja-Bukoviina, mis Vene impeeriumi koosseisu polnud kunagi kuulunud.

9. juunil 1940. aastal anti Žukovi käsul Odessa ja Kiievi sõjaväeringkondade vägedele lahinguhäire ning otsekohe algas nende koondamine ja grupeerimine Rumeenia piirile.

20. juunil 1940. aastal formeeriti salaja Lõunarinne; rinde juhatajaks sai armeekindral Žukov. Lõunarinde koosseisu kuulusid:

• kolme armee (5., 9. ja 12.) juhatused;

• 13 korpuse (10 laskur-, 3 ratsaväe-) juhatused;

• 40 diviisi (32 laskur-, 2 motolaskur-, 6 ratsaväe-);

• 14 brigaadi (11 tanki-, 3 õhudessant-);

• 96 suurtükiväepolku (66 diviiside koosseisus, 14 korpustes, 16 ülemjuhatuse reservis);

• 45 hävitus- ja pommituslennuväe polku.

Lõunarinne – see on 460 000 võitlejat ja komandöri, 12 000 suurtükki ja miinipildujat, 3112 tanki, 2168 lahingulennukit. Lõunarinde rannaäärse tiiva tegevuse toetamiseks toodi appi osa Musta mere laevastiku jõude ja Dnepri flotilli laevu, mis paigutati ümber Doonau suudmesse. Lõunarinde vägede taha grupeeriti NKVD väeüksused. Kokku osales operatsioonis üle poole miljoni võitleja ja komandöri.

Lõunarinde väed said Žukovi käsu purustada Rumeenia armee juhul, kui see osutab vastupanu. Pärast vägede koondamist piirile nõudis seltsimees Molotov Rumeenia valitsuselt Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina tagastamist. Rumeenia valitsus, mõistes, et vastupanu on kasutu, andis oma vägedele käsu taandumiseks.

2

Milleks siis oli Stalinile ja Žukovile vaja Bessaraabiat ja Põhja-Bukoviinat? Siin on nõukogude ajalooteaduse ametlik vastus. Selle andis Venemaa TA akadeemik, ajalooteaduste doktor, professor polkovnik A. S. Orlov:

Bessaraabia territooriumilt võis Nõukogude lennuvägi hoida löögi all Rumeenia naftatööstust, mis oli Saksamaa peamiseks naftatarnijaks. Põhja-Bukoviinat oli tarvis sellepärast, et läbi selle territooriumi kulges strateegilise tähtsusega rokaad-raudtee Odessast läbi Kišinjovi ja Tšernovtsõ Lvovi, millel olid euroopalikud rööpmed ja mis lubanuks kasutada veerevkoosseisu Euroopa raudteedel. (Военно-исторический журнал, 1991, nr 10, lk 17.)

Ma ei saa millestki aru! 1939. aasta septembris kirjutati Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel alla leping „Sõprusest ja piirist”. Kordan: sõprusest! 1940. aasta juunis polnud Saksamaal mingeid sõjalisi plaane Nõukogude Liidu ründamiseks. Aga Lõunarinde väed armeekindral Žukovi juhtimisel liikusid Bessaraabiasse, et „hoida löögi all Rumeenia naftatööstust, mis oli Saksamaa peamiseks naftatarnijaks”.

Mis sõprus see selline on? Hitler Nõukogude Liitu siis ei ähvardanud. Vastupidi! 1940. aasta juunis sõdis Hitler Prantsusmaa ja Inglismaa vastu, Saksamaa tagala oli täiesti kaitsetu. Mitte Hitler ei ähvardanud Nõukogude Liitu – hoopis Stalin ja Žukov olid valmis Saksamaa naftaallikatest ära lõikama. Sünteetilise kütuse tootmine Saksamaal saadi märkimisväärsetes kogustes käima alles 1943. aastal. 1940. aasta juunis sai Saksamaa, merelt Suurbritannia laevastiku poolt ära blokeerituna, naftat üksnes Rumeeniast ja Nõukogude Liidust.

Sel moel võis Punaarmee sissetung Rumeeniasse koos samaaegse tarnete katkemisega Nõukogude Liidust peatada kõigil rinnetel ühe hetkega kõik Saksa tankid ja soomustransportöörid, suurtükivedukid ja autod, hävitajad ja pommitajad, ristlejad ja lahingulaevad, eskaadrimiinilaevad ja allveelaevad.

Lihtsamalt öeldes, Lõunarinne Žukovi juhtimisel mitte ei võtnud lihtsalt Rumeenialt ära mingi osa territooriumi, vaid lõi ohu Saksamaa eksistentsile hetkel, mil Saksamaa pidas sõda Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. Seltsimees Stalin annab käsu – Punaarmee annab löögi Ploiești pihta ning Teine maailmasõda lõpeb niisiis Nõukogude Liidu võiduga.

Meie akadeemikud nimetavad mind igasuguste koledate sõnadega, kuid tunnistavad avalikult, et Punaarmee tegevusel Rumeenia vastu 1940. aasta juunis oli peamiseks eesmärgiks luua oht Rumeenia naftapiirkondade vastu, mis olid Saksamaa peamiseks naftatarnijaks. Ja selles on kogu „Jäälõhkuja” sisu. Kodanikud akadeemikud, tänan toetuse eest!

Stalinil ja Žukovil oli vähe luua ähvardus Saksamaa vastu. Neil oli millekski vaja ka Põhja-Bukoviinat, vedureid ja vaguneid Euroopa rööpmetelt. Milleks „kasutada veerevkoosseisu Euroopa raudteedel”, kui Punaarmee sedasama Euroopat rünnata ei kavatsenud?

3

Kõige jubedam ja kõige häbiväärsem sõjaline kaotus kogu maailma ajaloos oli Punaarmee purustamine 1941. aastal. Mitte ükski maailma armee ei olnud kunagi vaenlasele jätnud nii palju tanke, kahureid ja lennukeid, nii palju vintpüsse ja kuulipildujaid, nii palju padruneid ja mürske, nii laialdasi territooriume ja nii palju vangilangenuid.

Punaarmee lahingutegevusi planeeris kindralstaap, mida 1941. aasta jaanuarist juhtis armeekindral Žukov. Aga näe on inimesi, kes väidavad, et Žukov ei kaotanud mitte ühtegi lahingut. Aga kas kindralstaap ja selle geniaalne ülem ei kanna 1941. aasta häbi eest vastutust?

Žukovi süü 1941. aasta hävingu eest ei ammendu kuritegeliku hooletusega sõjategevuse planeerimisel ja enese taandamisega vägede juhtimisest sõja alguse hetkel. 1941. aasta häving sai võimalikuks sellepärast, et aasta varem lõi Žukovi Lõunarinne ähvarduse Saksamaa turvalisusele. Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina sai Žukov Rumeenialt kätte ära lahinguta. Ent veretul võidul olid verised tagajärjed: Hitler taipas äkki, et ta pole sugugi Euroopa peremees, et Saksamaa asub täielikus sõltuvuses Nõukogude Liidu edasisest tegutsemisest.

Punaarmee tegevus 1940. aasta juunis pani Hitleri hindama strateegilist olukorda hoopis teisest vaatenurgast: Saksamaa peab sõda Suurbritannia vastu, kuid igal hetkel võidakse Saksamaa armee, lennuvägi ja laevastik, nagu ka tööstus ja transport paralüseerida, kui nii otsustab Stalin.

Suur strateegiateoreetik B. Liddell Hart arvas, et Punaarmee kurjakuulutav tegevus 1940. aasta suvel oli selleks tõukeks, mis sundis Hitlerit järele mõtlema Stalini edasiste plaanide osas ning jõudma ainsale võimalikule järeldusele:

Hitleril oli tõsine jutuajamine Generaloberst Alfred Jodliga sõja võimalikkusest Nõukogude Liidu vastu, juhul kui Punaarmee püüab hõivata Rumeenia naftapiirkondi. (B. Liddell Hart, History of the Second World War. London: Cassell, 1970, lk 150.)

See sündmus sai esimeseks sammuks Nõukogude Liidu ründamise plaani väljatöötamisel – mitte mingi Lebensraum’i vallutamise nimel, vaid Saksamaa päästmise nimel.

1940. aasta suvel oli Hitleril nii palju ruumi, et ta kontrollis seda juba raskustega: Narvikist Lyonini, Kopenhaagenist Praha ja Viinini, Varssavist Pariisini.

4

1976. aastal andis Vojenizdat selle Liddell Harti raamatu välja vene keeles pealkirja all „Teine maailmasõda”. Toimetajaks ja eessõna autoriks oli tuntud ajaloolise tõe eest võitleja polkovnik O. A. Ržeševski.

Nähtavasti hooletusest jäi tekstist välja ülaltoodud lõiguke põhjustest, mis sundisid Hitlerit alustama ettevalmistust sõjaks Nõukogude Liidu vastu. Võimalik, et selle ja selle sarnaste väikeste möödavaatamiste eest välismaiste raamatute väljaandmiseks ettevalmistamisel, kui kõige tähtsam jäeti vahele, mistõttu mõte kadus või muutus vastupidiseks, autasustati Oleg Aleksandrovitš Ržeševskit ordenite, ametikohtade, teaduslike kraadide ja nimetustega, ta sai Teise maailmasõja ajaloolaste assotsiatsiooni presidendiks, VNFSV teeneliseks teadlaseks, professoriks, teaduste doktoriks jne, jne.

Kuid Ržeševski oli kõigest ideoloogilise rinde võitleja. Aga kuidas Žukov ise hindas oma tegevust 1940. aasta juunis, kui tõukas Hitlerit selle poole, et alustada ettevalmistust kallaletungiks Nõukogude Liidule?

Žukov ei hinnanud oma tegevust mitte kuidagi.

„Krasnaja zvezda” (15. detsember 2009. a) nimetab Žukovi memuaare „hindamatuks raamatuks”. Kuid selles „hindamatus raamatus” unustas suur väejuht anda oma vaimustatud lugejatele teada sellest, millega ta tegeles 1940. aasta mais. Sel ajal purustas Hitler Prantsusmaad, aga Žukov viibis Moskvas ja ei olnud ühelgi ametikohal. Istus justnagu jõude.

Kuid ei istunud ta midagi jõude. Sel ajal valmistas ta ette sõda Rumeenia vastu. Hiljutine kogemus Soome sõjaga näitas, et väikesteks sõdadeks tuleb valmistuda sama tõsiselt nagu suurtekski. 7. juunil 1940. aastal ei saabunud Žukov Kiievisse mitte tühjade kätega, vaid juba valmis plaaniga Rumeenia purustamiseks juhul, kui Bessaraabiat ja Põhja-Bukoviinat ei anta ära ilma lahinguteta. Lõunarinde loomine ja vägede koondumine ei nõudnud uusi kohtumisi Staliniga detailide täpsustamiseks. Kõik oli juba otsustatud ja välja töötatud – jäi üle vaid väed ette valmistada.

Kuid Žukov ei meenuta seda ega mõtle kõigele sellele üldse oma memuaarides. Esimeses väljaandes pole Rumeenia ja Lõunarinde kohta mitte sõnagi! Teine väljaanne ilmus juba pärast Žukovi surma, kuid ka selles pole mingeid vihjeid Lõunarindele.

1980ndate aastate algusest saati olen ma briti raadios kahe aastakümne vältel tihti esinenud, peamiselt Seva Novgorodtsevi programmis. Ja korrutasin visalt ühte ja sama punkti: Žukov ei mäleta, et 1940. aasta juunis eksisteeris Lõunarinne, et Žukov ise oli Lõunarinde ülem, et selle rinde tegevus mängis saatuslikku osa meie rahva, meie Kodumaa saatuses!

Ei tea, kas mõjus minu tänitamine või veel mingi faktor, kuid pikapeale selgines surnud strateegi mälu ja 20 aastat pärast oma surma talle lõpuks ”meenus”, et Lõunarinne oli olemas, et ta juhtis ise seda rinnet. Vastav lõiguke lisati memuaaridesse, tõsi, rõhuga mingitel koomilistel momentidel, ilma tõsistesse küsimustesse süvenemata.

Kahju, et mälu selginedes Lõunarinde asjus, ei hakanud strateeg mõtisklema oma tegevuse tagajärgede üle.

5

Oma memuaarides, rohkearvulistes intervjuudes ja esinemistes esitles Žukov end strateegina, aga Stalinit – ara inimesena, kes sõjalistes küsimustes ei orienteerunud, vähemalt sõja esimesel poolel. Žukov teatas režissöör Grigori Tšuhraile: „Stalin kartis sõda. Aga hirm on halb nõuandja” (Krasnaja zvezda 19. september 1995. a).

Vaimustav! Kui Stalin kartis sõda, siis tulnuks suurel strateegil Žukovil 1940. aasta mais öelda: seltsimees Stalin, kavatsus vabastada Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina on äärmiselt ohtlik. Eriti nüüd, kui Hitleri kõik tankid, kõik lennukid, kogu laevastik, kõik asjalikud kindralid ja peaaegu kõik diviisid sõdivad Prantsusmaal. Me hirmutame Hitleri ju ära! Tal pole millegagi Rumeeniat kaitsta. Milleks meile Bessaraabia, ja veel sellisel hetkel? Kas meil sinuga ei jätku Nõukogude Liidus maad? Kujutle, seltsimees Stalin, et me peame täiemõõdulist sõda Jaapani vastu, et meil pole oma naftat, et me ostame seda iseseisvast Aserbaidžaanist, kes ei suuda ennast ise võimsa vastase eest kaitsta. Ja vaat selle, meile eluliselt tähtsa naftatootmise rajooni kõrvale koondas keegi poolemiljonilise armee kolme tuhande tanki, kahe tuhande lennuki ja kümnekonna tuhande suurtükiga. Meil sinuga, seltsimees Stalin, ei oleks siis hea olla. Kujuta siis ette, mis tunne on Hitleril? Ta peab ju meie ähvardusele kuidagi reageerima. Millised variandid tal on? Viia ohu Rumeeniast eemale saab ainult Nõukogude Liidu purustamisega. Me ju provotseerime ise oma tegevusega Hitlerit vastulöögile! Me ju kutsume kaela Saksamaa kallaletungi! Hitler on ju sunnitud Saksamaa kaitsmise nimel alustama meie vastu sõda!

Stalin oli Žukovi sõnul rumal ja arg, aga Žukov ise – tark ja vapper strateeg. Miks siis tark ja vapper ei hoidnud Stalinit tagasi saatuslikust veast?

6

Nõukogude Liitu valitsesid kolm jõudu: partei, armee ja riikliku julgeoleku organid.

Kui me räägime parteist, siis mõtleme sellega kõiki naaber- ja sugulusstruktuure: riigiaparaati, kaasa arvatud kohtud ja prokuratuuri kommunistlikku noorsooühingut, pressi (aga see oli tervenisti parteiline), ametiühinguid.

Kui me räägime armeest, siis peame silmas veel ka sõjatööstust, sõjaväestatud organisatsioone, kümneid miljoneid reserviste.

Kui meenutame riikliku julgeoleku organeid, siis võtame tähelepanu alla kogu proletariaadi diktatuuri karistusaparaadi: koputajate leegionid, miilitsa, piirivalve- ja siseväed, vanglad, vangilaagrid.

Niisiis, 1940. aasta juunis kohtusid Kiievis kolm tegelast:

1. Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär Hruštšov – see on partei;

2. Kiievi erisõjaväeringkonna (ja Lõunarinde) vägede juhataja armeekindral Žukov – see on armee;

3. Ukraina siseasjade rahvakomissar, riikliku julgeoleku 3. järgu komissar Serov – see on GB.

Ukraina oli nagu terve Nõukogude Liidu vähendatud koopia, mudel.

Hruštšov, Žukov, Serov – kolm rahva õnne eest võitlejat. Üks võitles helge tuleviku eest Moskvas, lastes maha kümneid tuhandeid inimesi ja sugugi mitte vähem Ukrainas; teine vabastas Poolat, kolmas Rumeeniat.

Hruštšov, Žukov, Serov – triumviraat, kolm vägilast, kolm musketäri, kolm tankisti – kolme peale vennalikult vene rahvalikku jooki kulistanud kolm lõbusat sõpra.

Nad mõistsid üksteist.

Suures ja võimsas, tõepärases ja vabas vene keeles on nii palju kauneid sõnu, eredaid ja kujundlikke väljendeid, kuid selle juhtumi kirjeldamiseks kõlbab vaid üks täpne väljend: tundsid üksteist juba lõhnast. Varsti paiskas sõda nad Nõukogude Liidu ääretutele avarustele laiali, kuid nad ei unustanud üksteist ja aitasid üksteist, millega suutsid – kogu sõja vältel ja pärast seda. Rindeteed viisid neid kord kokku, siis pillutasid jälle tuhandete verstade taha.

7

7. novembril 1943. a kandsid ÜK(b)P keskkomitee poliitbüroo liige, Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee esimene sekretär kindralleitnant Hruštšov ja ülemjuhataja asetäitja Nõukogude Liidu marssal Žukov Stalinile ette: Kiiev on võetud! Võetud just Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval! Sellistest võitudest kirjutab palju aastaid hiljem poeet Juri Leonidovitš Nesterenko:

Kiiev on selleks hiilgav näide. Suureks tähtpäevaks. Hinna taha asi ei jää!

Neid on ees veel palju – juubeliteks võetud linnu. Ja kõige krooniks – Berliin. See on vaja võtta 1945. aasta 1. maiks, kõigi maailma proletaarlaste solidaarsuse pühaks.

1943. aasta novembris jäi Hruštšov Kiievisse Ukrainat taastama, aga Žukov läks Berliini peale. Tema järel – Serov. Pärast sõda tõstis saatus üles kord ühe, kord teise. Või paiskas äkki pagulusse. 1947. aasta märtsis võttis Stalin Hruštšovi Ukraina peremehe kohalt maha, kuid sama aasta detsembris pani uuesti kohale tagasi.

Seejärel, 1949. aasta detsembris, pani Stalin Hruštšovi juba teist korda Moskvat valitsema.

1945. aasta kevadel määrati Žukovi asetäitjaks Saksamaa tsiviiladministratsiooni asjus riikliku julgeoleku 2. järgu komissar Serov. Žukovi ja Serovi käsutusse sattusid mõõtmatud varandused. Oma võimeid näitasid mõlemad. Jutt polnud mitte üksnes Saksa pankade aaretest, mitte üksnes kotitäitest mitte kellegi poolt arvele võetud rahast, mis oli ikka veel käibel, mitte üksnes kilomeetritest kallitest kangastest, vagunitest kallihinnalisest mööblist, vaid ka Dresdeni galerii maalidest, kullast ja briljantidest, Saksa keisri abikaasa kroonist.

Stalin sai teada ülekäte läinud marodööride suurejoonelisest prassimisest. Serov pääses ehmatusega ja sai varsti isegi ametikõrgendust. Oleks pääsenud ka Žukov, kuid tal oli peale marodööritsemise, eriti suures ulatuses varastamise, ebaseadusliku ordenite jagamise ja muude kriminaalkuritegude välja tulnud veel üks plekike: ohjeldamatu hooplemine. Žukov kirjutas enda arvele võite lahingutes, millest ta tegelikult osa ei võtnud. Stalin võttis Žukovi kõrgetelt kohtadelt maha ja saatis juhtima Odessa, kahe aasta pärast – Uraali sõjaväeringkonda.

Žukov ei kaotanud lootust. Tema sõber Hruštšov oli poliitbüroo liige, see tähendab kuulus juhtide esimese kümne hulka, kes valitsesid Nõukogude Liitu. Tema sõber Nõukogude Liidu kangelane kindralpolkovnik Serov oli NSV Liidu siseministri esimene asetäitja. Žukov võis arvestada sellega, et Hruštšov toob ta ükskord võimu tippu tagasi. Aga Serov abistab.

Selline võimalus tekkis 1952. aasta suvel.

Võtmemoment

Avame raamatu „Valgevene piirivalveteenistuse ajalugu”, mille andis välja Valgevene Vabariigi riiklik piirivalvekomitee (История пограничной службы Беларуси. Минск: ИВЦ Минфина, 2011). Leheküljelt 251 loeme:

Pärast Nõukogude ja fašistlike vägede jõudmist eraldusjoonele sõlmiti 28. septembril 1939. aastal NSV Liidu ja Saksamaa vahel piirileping.

Vaat nii! 23. augustil 1939. aastal sõlmiti Kremlis Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping. Alla kirjutasid seltsimees Molotov ja Herr Ribbentrop. Leping läks ajalukku nende nimedega.

Leping oli äärmiselt veider. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel ei olnud ühist piiri. Nende vahel oli Poola. Seepärast ei saanud Saksamaa tungida kallale Nõukogude Liidule ega Nõukogude Liit Saksamaale.

Kuid lubage! Milleks kirjutada alla mittekallaletungilepingule, kui kallaletung on füüsiliselt võimatu?

Võlukarp aga käis lahti lihtsalt: mittekallaletungileping oli tegelikkuses kallaletungileping Poolale. Kokkulepe Poola jagamisest kinnitati salajases lisaprotokollis. Kui Poola ära jagada, siis tekib ühine piir Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Just selleks juhuks ongi vajalik mittekallaletungileping Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel.

Poola jagamine tähendas, et Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutavad Saksamaale sõja, see tähendab, puhkeb sõda Euroopas, ja järelikult, maailmasõda. Seda Stalin mõistis. Seda ei mõistnud Hitler.

Leping kirjutati alla, Hitler ründas Poolat ja sai sõja Suurbritannia ja Prantsusmaa, potentsiaalselt – USA ja kogu maailma vastu. Nii tõukas seltsimees Stalin Hitleri Teise maailmasõtta, jäädes kõrvale, oodates mugavat hetke.

Nõukogude Liidu juhid eitasid aastakümneid salajase lisaprotokolli olemasolu Poola jagamise osas. Et Poolat me Hitleriga ei jaganud, järelikult, Teise maailmasõja päästis valla kes iganes, ainult mitte Stalin. Molotov ise eitas kategooriliselt salajase lisaprotokolli olemasolu. Kirjanik Feliks Tšujev, kes pidas maha kümneid vestlusi Molotoviga, tunnistab selle kohta: „Küsisin selle kohta Molotovilt mitu korda – vastus oli üks” (Ф. Чуев, Молотов. Полудержавный властелин. Москва: ОЛМА-ПРЕСС, 2000, lk 28). Tšujev ise kaldus samuti selle poole, et uskuda Molotovi: salajased lisaprotokollid olevat avaldatud, aga kas see pole mitte võltsing?

Oletame, et 23. augustil 1939. aastal Molotovi ja Ribbentropi vahel – see tähendab Stalini ja Hitleri vahel – kokkulepet Poola jagamise kohta ei saavutatud ja ei olnud ka mingit lisaprotokolli. Sellisel juhul kordan küsimust: milleks Ribbentropil ja Molotovil kirjutada alla mittekallaletungilepingule Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, kui ilma Poola jagamiseta on selline kallaletung võimatu?

Nüüd pöördume tsitaadi poole raamatust, mille avaldas lugupeetud ametkond nimega Valgevene Vabariigi Riiklik Piirivalvekomitee:

Pärast Nõukogude ja fašistlike vägede jõudmist eraldusjoonele…

Saksamaa tungis Poolale kallale 1. septembril 1939. aastal. Seltsimees Stalin ootas, kuni Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutavad Saksamaale sõja, kuni Saksamaa põrmustab Poola armee põhijõud. Oodanud selle momendi ära, andis Stalin Punaarmeele käsu ning 17. septembril 1939. aastal andis Punaarmee Poolale löögi selga. Peagi kohtusid kahelt poolt peale tungivad Nõukogude ja Saksa väed eraldusjoonel.

Stopp! Millal ja kelle poolt see joon kehtestati? Oletagem, et ei Molotov ega Ribbentrop ei jaganud 23. augustil 1939. aastal Kremlis Poolat ja ei tõmmanud eraldusjoont. Küsimus Valgevene Vabariigi Riikliku Piirivalvekomitee juhtkonnale: kust see eraldusjoon tuli? Kes selle tõmbas, kooskõlastas, kinnitas Stalini ja Hitleri juures?

Nõustume minutiks sellega, et avaldatud fotokoopiad Molotovi-Ribbentropi pakti salajastest lisaprotokollidest on võltsing, venevastane alatus. Aga kui mitte Molotov ja Ribbentrop Stalini juuresolekul ja Hitleri nõusolekul ei tõmmanud kaardile eraldusjoont, siis kes, kus ja millal selle joone tõmbas?

Ent see on esimene küsimus. Aga siin on teine. 28. septembril 1939. aastal viibis Ribbentrop veel kord Moskvas, piirijoon Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel täpsustati lõplikult ja kooskõlastati, mille järel kirjutati alla „Sõpruse- ja piirileping” – ma juba mainisin seda selles raamatus. Nüüd loeme veel kord tsitaati Valgevene piirivalvekindralite raamatust. Seda lepingut nimetavad nad „Riigipiirist”.

Siin on, kodanikud lugejad, hiilgav näide ajaloo võltsimisest. Kahe suure riigi omavahelisest ametlikust lepingust on välja visatud ainult üks sõna ja mõte on radikaalselt muutunud: tuleb välja, et Hitleriga ei olnud mingit sõprust.