Читать книгу Kõigi vastu. Kriis NSV Liidus ja võitlus võimu pärast riigi juhtkonnas esimesel sõjajärgsel aastakümne - Виктор Суворов - Страница 7

1

Lämmatavalt kuum 1952. aasta suvi. Piiril on sombused pilved. Aga Moskva kohal pole mingeid pilvi – tolm, leitsak. Öösel on Moskvas kõik aknad pärani lahti. Ah, tuleks ometi äikest! Kuid ei tule puhastavat paduvihma, mida jaheduse järgi igatsev pealinn ootab.

Seltsimees Stalin on tagasi tõmbunud suvilasse Volõnskis. Seltsimees Stalin ei võta kedagi vastu. Seltsimees Stalin mõtleb millegi üle, valmistab midagi ette. Ja igaühele, kes on suuteline mõtlema, on täiesti selge, mida seltsimees Stalin kavandab.

Aga Kremlis küpseb vandenõu seltsimees Stalini vastu. Riigi kõrgeimad juhid, Stalini ustavad õpilased ja kaasvõitlejad – Beria, Malenkov, Hruštšov, Bulganin, Mikojan, Molotov, Vorošilov, Andrejev – ühinesid rahvaste juhi vastu.

Juba üle kolme aastakümne on Nõukogude Liit väga raskes majanduskriisis. Kapitalistidel toimusid aeg-ajalt samuti kriisid – ületootmise kriisid. Neil valasid farmerid piima maha, tapeti lehmi, lihakehad kallati kloorlubjaga üle, põletati vilja – ja kõik sellepärast, et seda polnud kusagile panna. Progressiivsed filmimehed filmisid kogu seda barbaarsust ja näitasid kõigis maailma kinodes enne seansside algust.

Meil midagi sellist ei olnud ja ei saanudki olla. Meil on sotsialistlik majandus. Meil valitses krooniline vaegtootmise kriis. Meil polnud maad millegagi toita. Ja kõigi nende aastakümnete jooksul otsisid meie juhid sellise olukorra põhjust. Esimestel aastatel oli kõik selge: laos pärast Kodusõda. Seejärel selgus, et kulakud peidavad vilja, ei taha seda müüa. (Miks ei taha? Kas neil pole raha vaja?) Kulakud hävitati. Miljonite kaupa. Kuid paremaks ei läinud.

Siis selgus äkki täieliku kristalse selgusega, et segavad kahjurid. Kahjureid otsiti kõikjalt, püüti kinni, anti kohtu alla, pandi istuma, lasti maha – jälle miljonite kaupa. Paremaks ei läinud.

Seejärel algas sõda. Nälg pärast sõda on arusaadav – laos.

Saabus 1952. aasta, seitse aastat on sõja lõpust möödas, aga riik ei suuda end toita. Tarvis oli midagi kardinaalselt muuta.

Seepärast otsustas seltsimees Stalin välja vahetada riigi kogu kõrgema juhtkonna.

Seepärast otsustas riigi kogu kõrgem juhtkond vahetada välja seltsimees Stalini.

2

Kuid Stalinit pole võimu tipust lihtne kukutada. Stalin on Kommunistliku Partei keskkomitee peasekretär. See on kolmekümne aasta jooksul tema peamine ametikoht. See ametikoht on püsiva ja võimsa võimuvertikaali tipp.

Stalini vastastel oli totruseni lihtne variant: täiesti legaalselt järjekordsel parteikongressil mitte valida Stalinit sellele Nõukogude Liidu kõige peamisele ametikohale.

Stalin teadis, et oht ähvardab teda mitmest küljest, sealhulgas ka sellest – järgmine parteikongress võis ta hüvastijätukõnede ja aplausitormiga pensionile saata. Sellepärast ei kutsunud Stalin, rikkudes partei põhikirja, kongresse kokku juba kolmeteistkümne aasta jooksul, lastes mööda tervelt neli tähtaega. Keskkomitee pleenumeid tuli vastavalt partei põhikirjale läbi viia mitte harvem kui kord kolme kuu jooksul. Seda reeglit ignoreeris seltsimees Stalin samuti hoolsalt, kutsumata pleenumeid kokku aastaid, lastes mööda kümneid tähtaegu.

5. augustil 1952. aastal kutsusid poliitbüroo liikmed, selgelt vastu Stalini tahet, kokku keskkomitee pleenumi, mis võttis vastu otsuse kiiresti, kahe kuu pärast, kutsuda kokku ÜK(b)P XIX kongress. Ajend mõeldi välja küllalt kaalukas: partei põhikiri on vananenud, on tarvis vastu võtta uus põhikiri, mis näeks muuhulgas ette parteikongresside läbiviimist mitte ainult kõrgeimate parteiorganite otsusel, vaid ka madalamate parteiorganisatsioonide nõudmisel.