Читать книгу Kõigi vastu. Kriis NSV Liidus ja võitlus võimu pärast riigi juhtkonnas esimesel sõjajärgsel aastakümne - Виктор Суворов - Страница 6

1

Selleks,et mõista kõrvalt nähtamatute lahingute ja võitluste loogikat, mis pärast Teist maailmasõda vapustasid meie maad Moskvast kuni kõige kaugemate ääremaadeni, lõuna mägedest kuni põhja meredeni, peame meelde tuletama alused.

Kõik kommunismi klassikud sidusid teed helgesse tulevikku sõjaga. Esinedes Kommunistide Liidu4 keskkomitee istungil 15. septembril 1850. aastal, hoiatas Karl Marx:

Me räägime töölistele: Teil tuleb võib-olla veel 15, 20, 50 aastat kodusõda üle elada selleks, et muuta olemasolevaid tingimusi ja et teha end ise võimelisteks valitsema. (К. Маркс, Ф. Энгельс, Сочинения в 39 томаx В 42 книгаx Второе издание. Москва: Государственное издательство политической литературы, 1955–1966, kd 8).

Friedrich Engels kujutas samuti väga hästi ette, mida toob inimkonnale tulevane maailmasõda. „Sissejuhatuses Borkheimi brošüürile „1806. -1807. aastate hurraa-patriootide mälestuseks”” (1887) ennustab ta tulevast „ülemaailmset senitundmatu suurusega, ennenägematu jõuga sõda” ning hindab selle sõja tulemusi nii:

Ainult üks tulemus on absoluutselt väljaspool kahtlust: üleüldine kurnatus ja tingimuste loomine töölisklassi lõplikuks võiduks (samas, kd 21).

1914. aastal puhkes lõpuks kauaoodatud maailmasõda. Lenin algul rõõmustas: kõik läheb nagu kirjas, nii, nagu ennustasid Marx ja Engels. Ent sõda venis pikale, ja „töölisklassi lõplik võit” nagu eriti ei paistnud ajaloohorisondil. Lenin ei lasknud pead norgu: võibolla tuleb veel üks samasugune sõda, teine maailmasõda – vaat teise maailmasõja tulemusel kärgatabki maailmarevolutsioon. 1916. aasta septembris lõi Lenin „Proletaarse revolutsiooni sõjalise programmi”, milles kirjutas:

Inimkond elab üle – halvimal juhul – teise imperialistliku sõja, kui revolutsioon ei kasva välja sellest sõjast.

Lenin ise oli tol momendil juba kaotanud igasuguse lootuse sellele, et revolutsioon toimub tema eluajal. 9. jaanuaril 1917. aastal, asudes vaikses, rahulikus, söönud Šveitsis teatas ta: „Meie, vanamehed, ei ela võib-olla tulevase revolutsiooni otsustavate lahinguteni”. Ent Lenini õnneks ja meie maa rahvaste õnnetuseks kärgatas revolutsioon järgmisel kuul, kusjuures seal, kus seda keegi, kaasa arvatud Lenin, ei oodanud – Venemaal. Nii et Esimene maailmasõda siiski andis osalise tulemuse – kommunistide võidu ühel kuuendikul maismaast. Jäi üle oodata ära Teine maailmasõda.

Aga vaat mida selle kohta rääkis Jossif Stalin:

Asi läheneb uuele imperialistlikule sõjale… see teeb kindlasti otsa lahti revolutsioonile ja paneb küsimuse alla kapitalismi eksistentsi reas maades. (26. jaanuaril 1934. a. Aruanne XVII parteikongressile ÜK(b)P KK tööst.)

Esimene imperialistlik maailmasõda tõi revolutsiooni võidu ühes kõige suuremas riigis… teine imperialistlik maailmasõda võib samuti viia revolutsiooni võidule ühes või isegi mitmes riigis. (10. märts 1939. a. Aruanne XVIII parteikongressile ÜK(b)P KK tööst.)

Need viimased sõnad öeldi vähem kui pool aastat enne Teise maailmasõja esimest lasku. Samal aastal tuli välja Punaarmee uus välimäärustik PU-39, kuhu oli kirja pandud järgmine:

Kui vaenlane sunnib meile peale sõja, saab Tööliste-Talupoegade Punaarmeest kõige ründavam kõigist kunagi rünnanud armeedest. Sõda hakkame me pidama ründavalt, kõige otsustavama eesmärgiga vaenlase täielikuks purustamiseks tema enda territooriumil.

Siin on kasutatud viigilehte „kui vaenlane sunnib peale”: me ootame kannatamatult ja lootusega sõda, mis vabastab kapitalistlike maade proletaarlased orjusest, kuid meie seda soovitud sõda lahti ei päästa. Meile sunnitakse see peale. Ent edasi juba avameelselt: Punaarmee saab olema kõige ründavam kõigist kunagi rünnanutest. See tähendab: Punaarmee ületab kõik ajaloo agressorid, varjutab suurte vallutajate Attila, Tšingiz-khaani, Batu-khaani, Tamerlani, Bonaparte’i kuulsuse.

2

„Kõige ründavamaks” Stalin ei jõudnud saada: tuli tõrjuda teise „kõige ründavama” rünnakut, kes ennetas Stalinit paar nädalat, kuid võimalik, et kõigest paar päeva, kui mitte üheainsa päeva võrra.

Teine maailmasõda lükkas ümber kõik kommunistlikud teooriad. Vastavalt Marxi-Lenini-Trotski teooriale pidid neetud pursuid võitlema kommunismi vastu lihtsalt sellepärast, et proletaarlaste võim ühel maal on eeskujuks kõigile ülejäänud maade proletaarlastele: näe kui õnnelikult hakkate te elama, kui kukutate meie eeskujul neetud pursuid!

Kuid mingid pursuid Nõukogude Liitu ründama ei hakanud. Vastupidi, USA ja Suurbritannia päästsid kõigi jõududega hätta sattunud Stalinit. Aga kallale tungisid Nõukogude Liidule mitte kapitalistid, vaid sotsialistid. Sõda Euroopas toimus laias laastus kahe maailma esimese sotsialistliku riigi, Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Kui järgida loogikat, siis peaks seda sõda nimetama Esimeseks sotsialistlikuks.

Teise maailmasõja lahingumüra vaibus, kuid neid lootusi, mida sellele pani seltsimees Stalin ja teised seltsimehed, see ei õigustanud. Ei õnnestunud seada meie arenguteele kogu Euroopat. Mis siis edasi?

Edasi jäi üle valmistuda kolmandaks maailmasõjaks. Sealjuures muidugi mitte võtta endale vastutust selle lahtipäästmises, kattes end selle sama lehekesega: kui vaenlased sunnivad peale, siis lõpuks kauaoodatud maailmarevolutsioon puhkeb ja võidab.

3

1951. aastal avaldas NSV Liidu Teaduste Akadeemia filosoofiainstituut õpiku „Ajalooline materialism”. Raamat rabas jalust juba autorite koosseisuga – õigupoolest mitte autorite koosseisuga, vaid selle puudumisega. Õpiku autorite nimesid ei avaldatud. Öeldud oli lihtsalt ja väljendusrikkalt: autorid. Teada anti ainult seda, et see teos on koostatud „NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliikme F. V. Konstantinovi üldredaktsiooni all”.

Fjodor Vassiljevitš Konstantinovi kohta me teame, et ta oli seltsimees Stalini lemmikfilosoof. Pärast Stalinit sai temast seltsimeeste Hruštšovi, Brežnevi ja Andropovi lemmikfilosoof. Ta oli sotsialistliku töö kangelane, filosoofiateaduste doktor, professor, NSV Liidu TA akadeemik, NLKP KK liikmekandidaat, 1955. aastast – NLKP KK agitatsiooni ja propaganda osakonna juhataja.

1951. aastal ei saanud õpik välja tulla ilma Stalini loa ja heakskiiduta. Kõige hirmsam karistus ootas neil aegadel seda, kes kas või vähimal määral libastus ideoloogilistes heitlustes. 1951. aastal loeti marksistlik-leninlikes küsimustes sammu kõrvale põgenemiseks – konvoi tulistas ilma hoiatamata.

Kõigil, kes väidavad, et Stalin just nagu loobus maailmarevolutsiooni ideest, soovitan tungivalt õhtuti enne magamaminekut lugeda „Ajaloolist materialismi” (Москва: Госполитиздат, 1954). Selle õpiku peamine idee seisneb järgnevas: maailmarevolutsioon on möödapääsmatu, Oktoobrirevolutsioon on maailmarevolutsiooni algus. Edasi – harjumuspärane viigileht: kui vaenlased sunnivad peale kolmanda maailmasõja, vaat siis saabub nende lõpp, vaat siis tõusevad proletaarlased üles ja võidavad ülemaailmses mastaabis.

Kui imperialistid otsustavad meeletuse kasuks ja püüavad päästa valla uut maailmasõda, siis viib nende avantüür kogu maailma kapitalistliku süsteemi kokkuvarisemisele. See väide tuleb välja esimese ja teise maailmasõja ajaloolisest kogemusest. Esimene maailmasõda lõppes sotsialistliku revolutsiooni võiduga Venemaal. Teine maailmasõda viis Euroopas ja Aasias terve rea maade äralangemisele kapitalismist. <…>

Ainult imperialistlike riikide kadumisega kaovad sõjalise interventsiooni katsed ja sellega seotud kapitalismi restaureerimise katsed. Aga kapitalistlik ümbruskond kaob üksnes sotsialistliku revolutsiooni tulemusena kõigis peamistes kapitalistlikes maades. <…>

Sotsialistlik Oktoorirevolutsioon pole mitte üksnes revolutsiooniks rahvuslikes raamides, see on oma iseloomult internatsionaalne revolutsioon, maailma proletaarse revolutsiooni osa. Just nõukogude revolutsiooni võiduga algas maailma proletaarse revolutsiooni epohh. Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon avas proletaarsete revolutsioonide epohhi kapitalismi maades, see avas koloniaalsete antiimperialistlike revolutsioonide epohhi, mis on osa maailma proletaarsest revolutsioonist. <…>

Oktoobrirevolutsioon on maailma proletaarse revolutsiooni alguseks ja selle arengu baasiks.

4

Stalin sõnu tuulde ei pillanud.

Endised lootused sellele, et „Suur sõda” viib maailmarevolutsiooni võidule ja sotsialistliku maailmasüsteemi tekkele, ei õigustanud ennast. Seepärast Stalin, kuni rahvas rõõmustas võidu üle, lahendas Venemaa jaoks traditsioonilist küsimust – mida teha? Valmistuda uueks maailmasõjaks või lahendada siseprobleeme, säilitades sõbralikud suhted liitlastega hitlerivastasest koalitsioonist? Olles tõeline marksist, ei piinelnud Stalin probleemi kallal kaua. Kuna peamine eesmärk – maailmarevolutsioon – jäi muutmatuks, oli teed selleni näha vaid läbi kolmanda maailmasõja, mis pidi saama viimaseks ja otsustavaks heitluseks imperialismiga (И. Дроговоз, Большой флот Страны Советов. Minsk: Harvest, 2003, lk 140–141).

27. novembril 1945. aastal kirjutas Stalin alla täiesti salajasele määrusele „Sõjalaevaehituse kümneaastasest plaanist 1946.–1955. a. – tel”. Plaan nägi ette ehitada:

• 4 rasket „Stalingrad” tüüpi ristlejat (täisveeväljasurve 43 000 tonni, peakaliiber5 – üheksa 305 mm suurtükki, kiirus 34 sõlme);

• 30 kerget „Sverdlov” tüüpi ristlejat (täisveeväljasurve 16 300 tonni, peakaliiber kaksteist 152 mm suurtükki, kiirus 33 sõlme);

• 188 eskaadrimiinilaeva;

• 177 valvelaeva;

• 367 allveelaeva;

• 18 meremonitori6;

• 36 merekahuripaati;

• 345 suurt allveelaevakütti;

• 600 väikest allveelaevakütti;

• 736 traali;

• 828 torpeedokaatrit;

• 195 dessantlaeva.

Riigil, mille paljudes rajoonidel valitses nälg, kümned miljonid inimesed elasid muldonnides, aga veolooma rollis külades olid naised, seisis ees 3524 lahinguüksuse loomine (samas, lk 154).

Kuid see pole kõik.

Programmi esialgses variandis oli ette nähtud 1200 allveelaeva ehitus perioodil 1950. kuni 1965. aastani (Krasnaja Zvezda, 11. aprill 1996. a).

Sama laiahaardeliselt planeeriti arendada ka lennuväge. Stalin võttis vastu otsuse formeerida 100 uut rindepommitajate õhudiviisi lisaks olemasolevatele (Vojenno-istoritšeski žurnal, 1992, nr 10). Rindepommitajate õhudiviis – see on 102 lahingulennukit (93 Il-28 ja 9 Il-28R). 100 uut lennukidiviisi – need pole ainult rinde-, vaid lisaks nendele on olemas veel strateegilised pommitajad. Nii nende kui teiste tegevust on tarvis katta vastava arvu hävituslennukitega. Peale selle, grupeerides üheaegselt 100 uut rindepommitajate diviisi ja vastava arvu hävituslennukite diviisi, peab suurendama ründe-, luure- ja transpordilennukite arvu. Ja tuleb ehitada tuhandeid uusi lennuvälju. Ja avada uusi lennundusja tehnilisi õppeasutusi.

Kuid mitte lennuvägi ja laevastik ei pea saama Stalini peamisteks trumpideks. Peamine rõhk on tuumarelva loomisel ja selle sihtmärgile toimetamise vahenditel.

Võtmemoment

Pärast Teist maailmasõda läksid Stalini ja tema lähimate jüngrite ning kaasvõitlejate vaated riigi ja maailma edasise arengu osas teravalt lahku. Paljud poliitbüroo liikmed arvasid, et peamised jõupingutused tuleb suunata mitte kolmanda maailmasõja ja maailmarevolutsiooni ettevalmistamisele, vaid maa siseprobleemide lahendamisele.

Peale Stalini enda pooldas kurssi kolmandale maailmasõjale ja maailmarevolutsioonile poliitbüroo liikmete hulgas vaid Hruštšov, kuid temal tekkisid erimeelsused Staliniga teises küsimuses. Hruštšov arvas, et Nõukogude Liidu majandusprobleemid saab lahendada taastumatute maavarade müümisega – paigaldada toru ja pumbata naftat Euroopasse! Stalin vastas sellele stalinlikult: kaubelda ressurssidega tähendab kaubelda Kodumaaga.