Читать книгу S.N.U.F.F. - Viktor Pelevin - Страница 2

On tegevusi, mis osutuvad päästvaks, kui murede kütkes end laastad. Heitunud mõistus saab aru, mida ja millises järjekorras teha – ja saavutab ajutise rahu. Sellised tegevused on näiteks pasjansi ladumine, habeme ja vuntside pügamine ning Tiibeti meditatiivne tikkimine. Nende hulka paigutan ma ka nüüdseks juba peaaegu unustatud kunsti – raamatute kirjutamise.

Ma tunnen end väga veidralt.

Kui mulle oleks öeldud, et ma istun nagu mõni viimane sommeljee manitu ees ja lükin üksteise otsa tekstiredaktoriga vorbitud sõnaklotse, oleksin ma sellisele inimesele näkku sülitanud. Piltlikult öeldes muidugi. Minust ei ole siiski veel saanud orki, kuigi ma tunnen seda hõimu paremini, kui oleksin tahtnud. Kuid ma pole kirjutanud neid väiksemapoolseid memuaare üldsegi mitte inimestele. Ma tegin selle Manitule, kelle ette ma peatselt jõuan – kui ta muidugi tahab mind näha (ta võib osutuda liiga hõivatuks, sest koos minuga laekub sellele kohtumisele ilmatu hulk rahvast).

Vaimulikud ütlevad, et igasugune pöördumine Singulaarsuse poole peab üksikasjalikult kirjeldama juhtumi kõiki asjaolusid. Kurjad keeled väidavad, et põhjuseks on deklameerimistasud: mida pikem on pöördumine, seda kallimaks läheb selle ettelugemine pühakojas. Ent kui mulle on kord juba osaks langenud jutustada seda lugu igaviku palge ees, siis teen ma seda üksikasjalikult, selgitades isegi seda, mida te võib-olla niigi teate. Sest meile harjumuspäraseks saanud maailmast ei pruugi peatselt järele jääda mitte midagi peale nende visandite.

Kui ma neid märkmeid alustasin, ei teadnud ma veel, millega see lugu lõpeb, ja sündmusi on enamjaolt kirjeldatud nõnda, nagu ma neid läbi elasin ja mõistsin nende toimumise ajal. Ja sellepärast olen ma ikka ja jälle kasutanud oma loos olevikuvormi. Seda kõike oleks muidugi olnud võimalik toimetamise käigus parandada, kuid mulle tundub, et nii näeb minu aruanne välja autentsem – nagu oleks mu lugu saatuse tahtel filmitud pühakojatselluloidile. Ja jäägu siis juba kõik nii, nagu on.

Selle loo tegelasteks saavad noor ork Grõm ja tema sõbratar Chloe. Asjaolud kujunesid nõnda, et ma jälgisin neid pikka aega õhust, ja enam-vähem kõik nende siin toodud dialoogid on salvestatud minu Hennelore kaugmikrofonide abil. Sellepärast on mul võimalus rääkida seda lugu nii, nagu seda nägi Grõm – mis teeb mu ülesande palju huvitavamaks, ent ei kahjusta kuidagi loo tõepära.

Minu katse näha maailma noore orki pilguga võib mõnedele tunduda ebaveenev – eriti selles jaos, kus ma kirjeldan tema tundeid ja mõtteid. Olen nõus, et tsiviliseeritud inimese püüdlus süüvida orki hinge ebamäärastesse seisunditesse tundub kahtlane ja võlts. Kuid ma ei ürita maalida orki sisima mina portreed kogu selle totaalsuses.

Muistne poeet on öelnud, et igasugune pajatus on otsekui kangas, mis on pingutatud täpsete äratundmiste mõõgateradele. Ja kui minu äratundmised orki hinge kohta on täpsed – ja nad on täpsed – , siis pole see minu teene. Ning isegi mitte meie sommeljeede teene, kes on sajand sajandi järel loonud niinimetatud „orki kultuuri”, et teha selle vaimne silmaring täielikult läbipaistvaks ettenähtud järelevalve ja kontrolli tarvis Kõik on hoopis lihtsam. Asi on selles, et suurema osa tööst nende märkmete kallal tegin ma ära siis, kui Grõm osutus saatuse tahtel mu naabriks ja ma võisin talle esitada ükskõik mis küsimuse, mis mulle huvi pakkus. Ja kui ma kirjutan, et „Grõm mõtles …” või „Grõm otsustas …”, siis pole need minu oletused, vaid tema enda jutustuse lahtiseletamine pisut toimetatud kujul.

Kahtlemata on see raske ülesanne – üritada näha meile lapsest saadik tuttavat maailma orki silmadega ja näidata, kuidas noor metslane, kel pole vähimatki ettekujutust ajaloost ega universumi ehitusest, kohaneb aegamööda tsivilisatsiooniga, kasvab sellesse sisse, harjub selle ,,imede” ja kultuuriga (heameelega paneksin ka selle teise sõna jutumärkidesse). Kuid veel keerulisem on üritada näha nende võõraste silmadega iseennast – ja minul tuleb hakata selle memuaarteose tegelaseks kahel korral, nii jutustajana kui ka tegelaskujuna.

Ent keskne koht selles valusas loos armastusest ja kättemaksust ei kuulu mitte mulle ega orkidele, vaid tollele, kelle nime ma siiani ikka veel ei suuda meenutada pisarateta. Võib-olla kümne või paarikümne lehekülje järel leian ehk endas küllalt jõudu.

*

Mõni sõna minust endast. Minu nimi on Demjan-Landolf-Damilola Karpov. Mul puuduvad ülearused manitud nime genealoogia uurimiseks ja ma tean ainult niipalju, et osa neid sõnu on lähedased kirikuinglise, osa ülemvene keelele ja mõnede juured pärinevad unustatud iidsetest keeltest, mida tänapäeva Siberis juba ammu enam keegi ei räägi. Minu sõbrad kutsuvad mind lihtsalt Damilolaks.

Kui kõnelda minu kultuurilisest ja usulis-poliitilisest eneseidentifitseerimisest (see on mõistagi väga tinglik, kuid teil on tarvis ometigi mõista, kelle hääl kandub teieni läbi sajandite), siis olen ma postantikristlik ilmikeksistentsialist, liberatiivne konservaal ja Manitu armunud teener ning lihtsalt sõltumatu vaba inimene, kes on harjunud mõtlema kõikidest maailma asjadest oma peaga.

Kui rääkida minu tööst, siis olen ma reaalsuse looja.

Ma pole üldsegi hull, kes on hakanud end pidama Manituga võrdseks jumaluseks. Otse vastupidi, ma hindan täiesti kainelt seda tööd, mille eest mulle nii vähe makstakse.

Igasugune reaalsus kujutab endast infotehnoloogiate summat. See kehtib võrdsel määral tähe kohta, mille aju on ära aimanud silmanärvi impulsside järgi, ja ka orkide revolutsiooni puhul, millest teatab uudisteprogramm. Endale närvikulgla ääres eluaseme leidnud viiruste toimimine kuulub samuti infotehnoloogia valdkonda. Noh, ja mina olengi ühteaegu silm, närv ja viirus. Ning lisaks veel silma sihtmärgi juurde toimetamise vahend ja (lähen üle õrnale sosinale) kaks kiirlaskekahurit selle külgedel.

Minu töö ametlik nimetus on live news’i operaator. Kirikuinglise live oleks siin ausam asendada sõnaga dead – kui nimetada asju nende õigete nimedega.

Mis parata, iga ajastu mõtleb välja oma eufemismid. Muistsetel aegadel nimetati õnnetuba väljakäiguks, siis klosetiks, siis kullakambriks, tualettruumiks, vannitoaks ja veel kuidagi – ja iga selline sõna imbus aegapidi sedavõrd läbi peldikulõhnadest, et tahtis väljavahetamist. Samamoodi on lugu sunniviisilise eluvõtmisega – pane sellele mis nimi tahes, toimuva olemus nõuab ikka lipikute ja siltide sagedast roteerimist.

Ma kasutan tänulikuna sõnu „operaator” ja „videokunstnik”, kuid saan hingepõhjas muidugi väga hästi aru, millega ma õigupoolest tegelen. Meie kõik saame hingepõhjas sellest väga hästi aru – sest just nimelt seal, igavikueelses pimeduses, kus tärkab meie mõistuse valgus, elab Manitu, ja tema näeb asjade olemust kõikidest sõnaräbalatest hoolimata.

Minu elukutsel on kaks teineteisest lahutamatut külge.

Ma olen videokunstnik. Minu isikliku virtuaalstuudio nimi on „DK v-arts & all” – kõik arvestatavad professionaalid tunnevad selle väikest tagasihoidlikku logot, mida tugeva suurendusega näeb kaadri paremas alumises nurgas.

Ja veel olen ma CINEWS INC-i lahingulendur – see korporatsioon talletab uudiseid ja snuff’e.

Seesinane on riigist täiesti sõltumatu struktuur, millest orkidel pole vahel kuigi kerge aru saada. Orkid kahtlustavad, et me valetame neile. Neile näib, et milline tahes ühiskond saab olla üles ehitatud ainult sellesama skeemi järgi, mis on neil, kuid veel küünilisemalt ja alatumalt. Nojah, aga mis neist orkidest tahtagi.

Meie riik on lihtsalt kontor, mis takutab pragusid maksumaksjate rahadega. Presistaatorile ei sülita mitte ainult laisad, ja iga aastaga läheb järjest raskemaks leida soovijaid sellesse ametisse kandideerima, tänapäeval tuleb riiklikke funktsionääre koguni peidus hoida.

Ja kõikide kõri hoiab pihus Manitu Reserv, need poisid ei salli sugugi, kui neist pikemalt räägitakse, ja on välja mõelnud koguni eriseaduse hate speech’i3 kohta. Kui asja lähemalt vaadata, siis mahub selle alla tegelikult ükskõik milline nende mainimine. Sestap CINEWS vilistabki riigi peale, kuid vaevalt hakkab pusklema Reserviga. Või Manitu Kojaga, mis seaduse järgi ei allu kellegi kontrollile peale tõe (nii et ei tasu selle otsingutega liiga intensiivselt tegelda – võidakse valesti aru saada).

Kunstnikuna olen ma täitsa tasemel, kuid selliseid on üsna palju.

Ent lendurina olen ma parim, ja kompaniis teavad seda kõik. Just nimelt mulle on alati usaldatud kõige keerulisemad ja delikaatsemad ülesanded. Ja ma ei ole kunagi alt vedanud ei CINEWS INC-i ega Manitu Koda.

Elus armastan ma päriselt ainult kaht asja – oma kaamerat ja oma surat.

Seekord räägin ma kaamerast.

Minu kaamera on täieliku optilise kamuflaažiga Hennelore-25 ja ta on minu isiklik omand, mis võimaldab mul sõlmida lepinguid palju soodsamatel tingimustel, kui seda saavad teha ,,hobuseta härrasmehed”.

Ma olen kuskilt lugenud, et ,,Hennelore” oli antiikässa Joschka Rudeli kutsung, ta kuulus parteisse Roheline SS ja arvati kangelastegude eest Aafrika rindel Hambakroonide ja Kanepilehtedega Punase Risti aumärgi vääriliseks. Kuid ma võin ka eksida, sest ajalooline aspekt huvitab mind ääretult vähe. Mulle meenutab see nimetus sõbraliku ja targa merisea nime.

Välisilme poolest on tegu kalakujulise mürsuga, optika paikneb ninas ja külgedel on mitmel tasapinnal tüürid-stabilisaatorid. Mõnede arvates sarnaneb Hennelore iidsete ajastute voolujooneliste võidusõidumootorratastega. Kamuflaažimanitude tõttu, mis tema pinda üleni katavad, on ta tuhmjasmust. Kui panna ta püsti, olen ma temast kahe pea jagu lühem.

Hennelore on suuteline õhus ümber paiknema uskumatult kärmesti. Ta võib pikka aega tiirelda sihtmärgi ümber, valides parimat ründe- või võttenurka. Ta teeb seda vaikselt, nii et teda kuuleb ainult siis, kui ta on juba otse kõrval. Ning sisselülitatud kamuflaaži korral ei ole teda tegelikult võimalik näha. Tema mikrofonid tabavad ära ja salvestavad kõneluse kinnise ukse tagant ning hüperoptika võimaldab näha läbi seina inimeste siluette. Ta sobib ideaalselt jälitamiseks, rünnakuks madallennult – noh, ja muidugi ka võteteks.

Hennelore ei ole kõige uuem, mida on turul pakkuda. Paljud leiavad, et Sky Pravda on temast üle enamiku oma parameetritega, eriti infrapunapornovõtete vallas. Pravdal on hoopis parem optiline kamuflaaž – split time’i süsteem ränikristallidel. Teda on üldse täiesti võimatu avastada. Minu Hennelore kasutab tavapäraseid metamaterjale, nii et minul ei tasu elusale märklauale ülearu lähedale lennata. Ja ülepea on parem tulla päikese poolt.

Kuid minu Hennelore on esiteks hoopis paremini relvastatud. Teiseks teeb tuunimine täiesti mõttetuks kõik võrdlused seeriamudelitega. Kolmandaks olen ma temaga kokku kasvanud nagu omaenese kehaga ja uue kaamera kasutuselevõtt oleks mulle väga raske.

Kui ma ütlen „lahingulendur”, siis ei tähenda see, et ma lendan taevas ise, kogu oma paksu kerega, nagu lendasid meie karvased esivanemad oma petrooligondlites. Nagu kõik meie sajandi edukad professionaalid, töötan ka mina kodus.

Ma istun kontrollmanitu kõrval, jalad põlvedest kõverdatud, rind ja kõht pehmete patjade lademel – umbes niisuguses poosis istutakse võidusõidumootorratastel. Minu istumise all on kõige ehtsam iidsetest aegadest pärinev orkide vürstisadul, mis on tohutu raha eest antikvaarilt ostetud. See on aegade voolus peaaegu mustaks tõmbunud, hinnaline tikand on vaevu nähtav, ja sadul on üsna kõva ning sobib istuva ja poollamaskil tööasendi puhul hästi prostatiidi ja hemorroidide profülaktikaks.

Ninal on mul kerged stereoskoopiliste manitudega prillid, nendega näen ma ruumi Hennelore ümber just niisamuti, nagu keeraksin kaamera külge kinnitatud pead. Kontrollmanitu kohal ripub vanaaja kunstniku gravüür „Apokalüpsise neli ratsanikku”. Ühe neist on tuttav sommeljee minu palvel ära koristanud, et minu töökohast saaks otsekui metafoori jätk.Vahel on see inspireeriv.

Piloteerimine on keeruline kunst, mis sarnaneb ratsutamisega: mu käed hoiavad kooldus pidemeid ja pöidade all on orkide hõbejalused, mis on ostetud koos sadulaga ja ühendatud kontrollmanitu külge. Ma juhin Henneloret keerukate, peaaegu tantsuliste jalaliigutustega. Nupud käepidemetel juhivad kaamera ründe- ja võttesüsteeme; neid nuppe on väga palju, kuid mu sõrmed mäletavad neid peast. Kui mu kaamera lendab, tundub mulle, nagu lendaksin ma ise, korrigeerides oma asendit ruumis käte ja jalgade õhkõrnade liigutustega. Ent ma ei taju ülekoormust. Kui see muutub kaamera süsteemidele ohtlikuks, võtab reaalsus mu prillides punaka tooni, ja see on kõik.

Huvitav on märkida, et vähem kogenud lenduril on kaamera purunemise risk hoopis väiksem, kuna toimib sisseehitatud „lollikaitse”. Kuid mina pean selle süsteemi mõne oma eriti nutika manöövri korral välja lülitama – ja samuti selleks, et olla suuteline laskuma peaaegu maapinnani. Kui kaamera purunebki, jään ma ise ellu. Aga see läheb mulle maksma nii palju manitusid, et mul oleks tõesti lihtsam surra. Seetõttu lendan ma tõepoolest ise, ja see illusioon on minu jaoks kõige tõelisem tegelikkus.

Nagu ma juba ütlesin, täidan ma korporatsiooni kõige keerukamaid ja delikaatsemaid ülesandeid. Näiteks korraldust alustada järjekordset sõda orkidega.

Nendest tuleks mõistagi rääkida kohe päris alguses, muidu jääb arusaamatuks, kust see sõna on tulnud.

Miks neid niimoodi kutsutakse? Asi ei ole selles, nagu me suhtuksime neisse põlgusega ja peaksime neid rassiliselt alaväärtuslikeks – niisuguseid eelarvamusi meie ühiskonnas ei ole. Nad on samasugused inimesed nagu meie. Igatahes füüsise poolest. Kokkulangevus iidse sõnaga „ork” on puhtjuhuslik – kuigi, tähendan ma poolihääli, juhuseid pole olemas.

Asi on siin nende ametlikus keeles, mida nimetatakse ülemkesksiberi keeleks.

On olemas niisugune teadus nagu lingvistiline arheoloogia, ma olen selle vastu kuigivõrd huvi tundnud, kui uurisin orkide vanasõnu ja kõnekäände. Sestap mäletan ma seniajani kaunikest hulka igasuguseid põnevaid fakte.

Enne Ameerika ja Hiina lagunemist ei olnud mingit ülem-kesksiberi keelt üldse kuskil olemas. See loodi narkoriigi Atztlani luures, kui sai selgeks, et Hiina ökokeisririigid, mis sõdivad üksteisega Suure Müüri taga, ei hakka sündmustesse sekkuma, kui Atztlani nahuad võtavad nõuks Siberi Vabariigi pintslisse panna. Atztlan valis traditsioonilise tee: lõhkus Siberi mitmeks bantustaniks ning igale neist sunniti peale ise keelemurre.

Need olid üleüldise languse ja degradeerumise ajad, mistõttu ülemkesksiberi keele väljamõtlejaiks said Musta mere kallastelt pärit läbisuitsutatud migrandid-haltuuravennad, kellele palk maksti välja, nagu Atztlanis kombeks, ainetes. Nende usundiks oli Teise Messiase kultus ja tema mälestuseks panid nad ülem-kesksiberi keele kokku ukraina keele ja jidišismide põhjal, kuid miskipärast (võib-olla ainete mõju all) sepitsesid nad talle väga keerulise grammatika, rändava kõvendusmärgi ja seitse minevikku. Ja kui nad kavandasid foneetikasüsteemi, lisasid u-tamise – ilmselt ei tulnud neile midagi muud pähe.

Nõnda nad siis u-tavadki oma kolmsada aastat, võimalik, et viissadagi. Juba ammu pole enam Atztlani ega Siberi Vabariiki – kuid keel on alles. Argielus kõneldakse ülemvene keelt, kuid kogu asjaajamine käib riigi- ehk ülem-kesksiberi keeles. Sellel kõigel hoiab karmilt silma peal nende endi Kultuuriekspansiooni Amet ja eks meiegi kiika. Kuid jälgimist pole tegelikult vaja, sest kogu orkide bürokraatia elatub sellest keelest ja on valmis selle nimel kõrisid läbi närima.

Orki bürokraat õpib alustuseks seda keelt kümme aastat, kuid seejärel on ta maailma valitseja. Iga viimane kui paber tuleb kõigepealt tõlkida ülem-kesksiberi keelde, siis kanda ta sisse, saada juhtkonnalt ülem-kesksiberikeelne resolutsioon – ja alles siis paluja tarvis tagasi tõlkida. Ja kui paberil on kas või üksainus viga, võidakse see tunnistada kehtetuks. Kõik orkide lauaülemad ja tõlkebürood – ning neid on seal rohkem kui sigalaid – elavad ja kosuvad selle varal.

Kõnekeelde pole ülem-kesksiberi keel peaaegu üldse jõudnud. Ainuke erand on nende riigi nimetus. Nad nimetavad seda Urkaina Urkaganaadiks4 ehk Urkainaks ja ennast urkideks (vististi tehti see neile rutuga ümber „ukridest”, kuigi on olemas ka teisi filoloogilisi hüpoteese). Tavakeeles ei ole sõna „urk” populaarne – see kuulub paatosliku kõrgstiili juurde ja seda peetakse vanamoodsalt kroonulikuks. Kuid nimelt sellest ongi tulenenud kirikuinglise „Orkland” ja „ork”.

Urkid, eriti linlased, kes ahnelt imevad endasse meie kultuuri ja püüavad kõiges meist eeskuju võtta, nimetavad end juba sajandeid kirikuinglise kombel orkideks, just nagu liialdatult o-d pruukides. Nende meelest on see viis väljendada protesti autoritaarse despootia vastu ja rõhutada oma tsivilisatsioonivalikut. Meie filmitööstust rahuldab see täiesti. Ja nii on „ork” peaaegu täielikult välja tõrjunud sõna „urk” ning isegi meie uudistekanalid hakkavad neid nimetama urkideks ainult siis, kui ajaloo pilved kogunevad ja mulle antakse käsk alustada lendu.

Kui ma ütlen „käsk alustada lendu”, siis ei tähenda see muidugi, et mulle usaldatakse esimene sõjaline rünnak. Sellega saaks hakkama ka iga uustulnuk. Minule usaldatakse võtted pühakojatselluloidile sõjaeelsete uudiste jaoks. Infoäris saab viimane kui üks inimene aru, kui tähtis on see töö.

Tegelikult töötab iga sõja tarvis tohutu hulk inimesi, kuid kõrvalisele pilgule pole nende pingutused nähtavad. Sõda algab tavaliselt siis, kui orkide võimud suruvad liiga julmalt (aga teisiti nad ei oska) maha järjekordse revolutsioonilise protesti. Ning järjekordne revolutsiooniline protest läheb lahti – ja nii see kord juba on –, kui saabub aeg võtta üles uus sari snaffe. Nii umbes kord aastas. Vahel pisut harvemini. Paljud ei saa aru, mil moel orkide mässud algavad täpselt vajalikul ajal. Ega ma ise seda ka muidugi ei jälgi – kuid mehaanika on mulle selge.

Orki külades äratab seniajani lausa religioosset õudust mikrolaineahi. Nad ei mõista, kuidas saab nii olla, et mingit tuld ei ole, hamburgerit keegi ei puuduta, ja ometi läheb ta aina kuumemaks. Asi on lihtne – tuleb tekitada elektromagnetiline väli, milles hamburgeri osakesed oleksid sunnitud järjest kiiremini liikuma. Orkide revolutsioone valmistatakse täpselt samuti nagu hamburgereid, kui see välja arvata, et pasaosakesi orkide pealuudes ei pane liikuma mitte elektromagnetväli, vaid infoväli.

Neile ei ole tarvis isegi emissare saata. Aitab sellest, kui mõni globaalne metafoor – ja meil on kõik metafoorid globaalsed – vihjab uhkele orkide külale, et kui seal peaks ärkama vabadusarmastus, siis tulevad inimesed sinna appi. Ja vabadusarmastuse ärkamine selles külas on tagatud kas või kasusaamise huvides, sest keskvõim maksab iga päevaga külavanemale üha rohkem, et see armastus võimalikult kauem täies mahus ei ärkaks, ent taltsutamatut sööstu vabaduse ja õnne tippudele ei ole enam võimalik peatada. Seejuures ei kuluta me seal mitte ühtegi manitud, kuigi võiksime neid trükkida lõpmatu hulga. Me lihtsalt jälgime protsessi huviga. Ja kui see areneb vajaliku temperatuurini, alustame pommitamist. Mõistagi ei pommita me küla, vaid neid, keda on võteteks tarvis.

Ma ei näe selles midagi eriti taunitavat. Meie infokanalid ei valeta. Orke valitsevad tõepoolest harukordsed kaabakad, kes iga kell väärivad pommitamist. Ja kui nende režiim ei kujutagi endast puhtakujulist kurjust, siis üksnes sel põhjusel, et degeneratiivne marasm on seda kaunikesti lahjendanud.

Liiati pole kedagi, kelle ees me peaksime end õigustama. Mõistetagu meie üle kohut või mitte, kuid me oleme kahjuks parim, mis on selles maailmas olemas. Ja seda ei arva mitte ainult meie, vaid ka orkid ise.

Orklandi revolutsioonilise liikumise infotoetusega tegelevad teise ametkonna sommeljeed, mina vastutan ainuüksi videorea eest. See ongi märgatavalt tähtsam nii kunstilisest kui ka usundilisest küljest. Eriti päris sõja alguses, kui pealkirjade esimene laine on juba ära olnud („maailm on orke hoiatanud”), kuid korralikku tagasisidet veel ei ole.

Mitu viimast sõda on minuga paaris töötanud Bernard-Henri Montaigne Montesquieu – see nimi on teile arvatavasti tuttav. Vähe sellest, Bernard-Henri oli ka minu naaber (kuuldused tema luksuslikust eluviisist on tugevasti liialdatud). Meist ei saanud sõpru, sest ma ei kiitnud heaks mõningaid tema harrastusi, kuid me olime lähituttavad ja moodustasime professionaalses mõttes hea tugeva meeskonna. Mina olin saatev operaator, tema vaatleja ja sihtur.

Tema ise eelistas nimetada end filosoofiks. Sellena esitleti teda ka uudistes. Kuid palgalehel, mida koostatakse kirikuinglise keeles, kannab tema amet ühemõttelist nimetust crack discoursemonger first grade5. See tähendab, et tegelikult on ta täpselt samasugune sõjaväelane. Ent vastuolu siin ei ole – me pole ju lapsed ja saame väga hästi aru, et tänapäeva filosoofia jõud pole mitte süllogismides, vaid lennuväe toetuses. Ja sellepärast orkid hirmutavadki oma lapsi sõnaga „diskursmonger”.

Nagu tõelisele filosoofile kohane, on ka Bernard-Henri kirjutanud hägusevõitu vanaprantsuskeelse raamatu. Selle pealkiri on „Les Feuilles Mortes”, mis tähendab „Surnud Lehed” (tema ise tõlkis seda veidi teisiti – „Surnud Paberilehed”). Löögirühma diskursmongerid on selle keele oskamise üle uhked ja viivad oma sugupuu välja vanaprantsuse mõtlejateni, nuputades endale samas laadis nimesid.

See on muidugi puhas travestia ja karneval. Nemad võtavad siiski asja tõsiselt – nende eriüksuse nimi on „Le Coq d’Esprit”6 ja teiste ees pilluvad nad alatasa arusaamatuid kõriseva r-iga lauseid. Kuid mulle on hästi teada, et Bernard-Henri oskas vanaprantsuse keeles öelda vaid mõne lause ja kuulas isegi laule tõlkes. Nii et kui lähemalt vaadata, siis kirjutas raamatugi tema eest prantsuse mooduliga kreatiivredaktor.

Me teame, kuidas neid vanaprantsuskeelseid traktaate kokku pannakse: võetakse mõni hämar iidne tsitaat, lüüakse manitusse, sõrmed klõpsivad paar sekundit mööda menüüd, ja olge lahked – sõnaklotse võib laduda kas või lakke välja. Kuid ründelennuväe teised sihturid ei näe asjaga sedavõrdki vaeva. Nii et Bernard-Henri oli kohusetruu professionaal, ja kui mängus poleks olnud tema sünge hobi, oleks ekraanisõnastik pühendanud talle hoopis rohkem ruumi.

Paljud peavad teda seniajani sihukeseks omakasupüüdmatuks tõe ja vaimu rüütliks. Ta ei olnud seda. Kuid ma ei mõista teda hukka.

Elu on liiga lühike ja magusaid meetilku ei tule meie teel ette kuigi palju. Tavaline avalik intellektuaal eelistab mugavalt valetada piki diskursuse jõujooni, mis algavad ja lõpevad kuskil Big Byzi ülemises hemisfääris. Aeg-ajalt lubab ta endale vaba vaimu ,,kukeleegu” ohutus tsoonis – harilikult vanaprantsuse keeles, et see kedagi juhtumisi ei riivaks. Noh, ja mõistagi paljastab ta orkide repressiivset režiimi. Ja see on kõik.

Mis tahes teistsugune käitumine on majanduslikult kehvasti motiveeritud. Kirikuinglise keeles öeldakse selle kohta smart free speech ja see on kunst, mida valdavad täiuslikult kõik üleilmses vaimuparaadis osalejad.

See ei ole nii lihtne, nagu võib paista. Siin ei piisa teatavast sisemisest plastilisusest, vaid vajalikud on ka teadmised selle kohta, kuidas need jõujooned tegelikult koolduvad, ja seda ei mõista orkid ilmaski. Ning neil jõujoontel on lisaks omadus sujuvalt oma asendit muuta, nii et töö on peaaegu niisama närviline ja riskirohke nagu börsimaakleril.

Ja muide – kreatiivredaktor oletab, et sõna smart, see tähendab „nutikas”, tuleneb iidsest dollarimärgist (nii nimetati kunagi manitusid) ja sõna „turg” lühendist mart. Vägagi võimalik. Kuid smart free speech’i valdamine iseenesest on üsna madalalt tasustatud oskus, sest pakkumine ületab tunduvalt nõudmise.

Ärge ainult arvake, et ma vaatan neile tegelastele ülalt alla. Olemuselt ei ole ma neist mingil moel parem. Kommertsliku visuaalkunstnikuna olen ma kahtlemata aravereline konformist, ja asjade selline seis rahuldab mind täielikult. Kuid lendurina olen ma julge ja kogenud, see on tõsi. Peale selle olen ma leidlik ja tuline armastaja, kuigi too, kellele mu armastus on suunatud, ei suuda seda ilmselt kunagi tõeliselt hinnata. Kuid sellest hiljem.

Niisiis, kõik sa alguse sellest, et mulle ja Bernard-Henrile tehti ülesandeks filmida uudissaadete tarvis sõja number 221 formaalne videopõhjus, niinimetatud casus belly (ekraanisõnastikud kinnitavad, et see kirikuinglise väljend on alguse saanud iidsest idioomist „ära katkestada /vaenlase/ kõhuke”). Filmimine tähendab tegelikult organiseerimist. Mina ja Bernard-Henri saame sellest aru sõnadeta, sest oleme üheskoos alustanud juba kaks sõda – number 220 ja number 218. Üheksateistkümnenda alustasid meie loomingulised konkurendid.

Casus belly organiseerimine on salajane, delikaatne ja üldsegi mitte lihtne ülesanne, Seda usaldatakse ainult parimatele asjatundjatele. See tähendab meile.

Sõja kõige veenvamaks ja täiesti vaieldamatuks videopõhjuseks, milles on ühel nõul absoluutselt kõik kriitikud, kommentaatorid ja panditid, peetakse tänapäeva visuaalkultuuris, nagu ka sajandeid tagasi, niinimetatud damsel in distress’i. Palun jälle vabandust kirikuinglise keele pärast, kuid teisiti pole seda võimalik öelda. Pealegi meeldib mulle nende sõjakate, otsekui püssirohusuitsust läbiimbunud sõnade kõla.

Damsel in distress ei ole lihtsalt „neidis kurvastuses”, nagu seda väljendit tõlgitakse. Kui see orki neidis magab kuskil laudalakas ja näeb painajalikku und, mis ajab ta higile ja värisema, siis ei anna see veel põhjust pommitamiseks. Kui orki neidis on sõnnikus püherdanud, vanamuti käest kõrvakiilu saanud ja ulub keset lompi, siis on sellestki vähe tulu, kuigi tema kurvastus võib olla täiesti puhtsüdamlik. Ei, damsel in distress eeldab ühelt poolt ahistatud puhtust ja teiselt poolt seda ähvardavat raskerelvadega kurjust.

Niisuguse mis tahes lahutusastmega pildikese genereerimine võtab meie sommeljeedel aega kõige rohkem viis minutit. Kuid selliste asjadega tegeleb CINEWS INC-is ainult meelelahutusüksus. See, mis satub uudistesse, peab füüsilises plaanis tegelikult toimuma ja saama osaks Kõiksuse Valgusest. Thou shalt keep thy newsreel wholesome,7 on öelnud Manitu. Võib-olla ta ei olegi seda öelnud, kuid nii on meile vähemasti teada antud.

Nimelt religioossetel põhjustel filmitaksegi uudised pühakoja tselluloidfilmile. Footonid tungivad valgustundlikku emulsiooni, mille Manitu Koja teenrid on valmistanud iidsete retseptide järgi täpselt niisamuti, nagu seda tehti aastasadu tagasi (koguni lindi laiust järgitakse hardalt).

Filmilint peab olema süttiv, sest Õpetussõnades leidub lause „leegitseb nagu Manitu veri”. Miks aga on tarvis säilitada valguse elusat jäljendit, selgitatakse Müsteeriumidesse pühendamisel, kuid mina olen põlvpükstest juba liialt välja kasvanud, et seda mäletada – ja pealegi ei taha ma süüvida teoloogilistesse küsimustesse. Oluline on siin üks asi – filmikaamera võtab minu Hennelores hirmus palju ruumi. Kui poleks seda kaamerat, rääkimata rakettidest-kahuritest, saaks ülejäänud tehnoloogia ära mahutada falloseimitaatorisuurusesse konteinerisse. Aga mis parata, kui selline on Manitu tahtmine.

Kui kõne all on uudised, siis ei saa me sündmuste kujutamist võltsida. Ent Manitu, nagu teoloogid sellest aru saavad, ei hakka vastu vaidlema, kui me aitame õige veidi kaasa nende sündmuste toimumisele. Mõistagi ainult karvavõrd – ja seda piiri tunnetavad ainult tõelised professionaalid. Niisugused nagu mina ja Bernard-Henri. Me ei võltsi tegelikkust. Kuid me võime talle teha nii-öelda keisrilõike, tuues esile selle, millest ta on tiine – sobivas kohas ja vajalikul ajal.

Me ootasime operatsiooniks sobivat hetke mitu päeva. Siis teatas urkagaani kaaskonda kuuluv agent, et Rvan Durex, kes oli end juba määrinud ülestõusnud orkide verega (telekaamerate salk jõudis raketilöögiga ära hoida suurema verevalamise, kuid kagaani südametunnistusele jäid kollateraalsed ohvrid), on tagasi pöördumas Slavasse (sellist nime kannab orkide pealinn)8 mööda põhjapoolset maanteed.

Lendasime koos Bernard-Henriga otsekohe talle vastu.

Kui ma ütlen „lendasime”, siis tähendab see, et sinna lendas mürskude ja laetud filmikaameraga minu Hennelore. Temaga oli kaasas minu teadvus, kuid keha jäi koju – see ainult keerutas pead, lahinguprillid ees, ja vajutas kangidele. Kuid Bernard-Henri toimetati Orklandi päriselt, selline on kord juba tema töö. Muidugi on see risk. Ent kui sealsamas kõrval on mu Hennelore, pole see risk kuigi suur.

Platvorm pani Bernard-Henri maha teepervel paari kilomeetri kaugusel Slavast – ja varjus pilvedesse, et mitte kulutada akusid kamuflaažile.

Missioon oli alanud.

Bernard-Henri käskis mul vaadelda ümbrust ja otsida sobiv faktuur, senikaua kui tema palvetab. Nojah, palvetab … Tegelikult pumpas vana saatür end lihtsalt aineid täis, nagu alati enne lahinguvõtteid. Kuid vanemsommeljeed vaatavad sellele läbi sõrmede, sest niimoodi näeb Bernard-Henri kaamera ees parem välja.

Ja see on ühe ekraanil näidatava diskursmongeri töös igal juhul kõige tähtsam. Avalad žestid ja poos, rahulik ja aeglane hääl, enesekindel olek ja jutt. Ei mingit pea sügamist, ei mingeid käsi taskus. Me elame visuaalses ühiskonnas ja ekraanimulina mõtteline sisu tagab kõigest ühe viieteistkümnendiku selle üldisest efektist. Ülejäänu annab pilt.

Bernard-Henri pulbrid hakkavad täit mõju avaldama umbes tunnipooleteise pärast – ja just siis pidi nähtavale ilmuma kagaani kolonn. Aega oli, kuid seda ei tohtinud raisata, oli tarvis kähku leida faktuur.

Ma tõusin kõrgemale.

Maastik oli üsnagi depressiivne. Õigemini oli ta ühel pool teed koguni maaliline, kui seda sõna saab Orklandi puhul üldse kasutada – seal olid kanepi- ja banaaniistandused, kitsuke jõgi ja paar haisvat orkide küla. Ja teisel pool teed algas Orklandi kõige süngem džungel. See ei ole sünge puhtalt iseenesest, vaid selle tõttu, mis on tema taga. Mõnesaja meetri kaugusel kasvab puid üha hõredamalt ja algab tohutu soo, mis on kohakaasluse alusel ühtlasi surnuaed.

Orkid nimetavad seda Mälestamise Sooks – kogu Slava matab sinna oma surnuid. Kõrgelt näeb see välja nagu sünge hallikasroheline järv, kuhu soontena suubuvad niitpeened ojad ja jõed. Järv on peaaegu üleni kaetud väikeste kollaste, hallide ja tumedate träpsudega, mis siit ülevalt meenutavad tedretähti. Need on orkide ujuvad kirstud, niinimetatud sputnikud – ümmargused paadid, mis kaetakse õlgedest kaanega, milles on püsti neli toigast. Orkid usuvad, et nendes riistapuudes lendavad nende hinged kosmosesse Manitu juurde. No ma ei tea, ei tea.

Mets piki sooserva on orkide endi istutatud – sihilikult (jah, juhtub isegi niisugust asja, et ork istutab puu). Nad tegid seda sellepärast, et tõrjuda haisvat sinirohelist löga kaugemale teest ja oma köögiviljapeenardest. Kui kagaan siit läbi sõidab, saadab teda alati valvemeeskond, sest siin on hõlpus varitsust teha. Kuid üldiselt näeb siin inimesi harva – orkid kardavad oma surnuid. Keegi on neile pähe tagunud, et iga nende põlvkond reedab ilmtingimata eelmise, ja hirm esivanemate ees on saanud neil otsekui kollektiivseks neuroosiks. Seda toetavad ka soos elutsevad rammusad krokodillid, kuigi need veest välja ei roni. Neile aitab sputnikutestki.

Muistsetel aegadel asusid siia elama niinimetatud targad, kes tahtsid igapäevase lähedusega surmale rõhutada oma teispoolsuse-staatust. Linnaorkid käisid nende juures, et ennustada raamatu „Dao Pesding” järgi – nad uskusid, et sedaviisi saab esitada küsimuse Manitule endale (ma ei tee nalja, orkidel on niisugune raamat tõesti olemas, kuigi selle on kirjutanud, nagu arvata võib, pigem meie sommeljeed). Ent orkide valitseja Prosr Liquidi ajal vabad targad kaotati ja kõik ennustajad allutati kindralstaabile. Sestsaadik käib kalmumetsas ainult noorus – paarikesed, kel pole kohta, kus omaette olla. Surnuid ja krokodille nad muidugi kardavad, kuid armastus on surmast vägevam. Kui ma oleksin filosoof nagu Bernard-Henri, ülistaksin vanaprantsuskeelse lauluga ilmtingimata elu salajast pidu, mis õilmitseb nendes surnud padrikutes.

Sobivaid modelle oleks võinud otsida orki külade ümbrusest, kus õrnas eas orki piigad oma karjaga ringi hulguvad. Aga võis lennata ka piki džungli serva kulgeva tee kohal. Ma valisin teise võimaluse, ja kui olin kõige rohkem viis minutit lennanud, sattuski mulle ette täpselt see, mida mul oli tarvis.

Teepervel kõndis paarike. Need olid orkid, poiss ja plika, ühevanused – arvata kuueteistkümnesed või pisut üle selle. Ma nimetan seda vanust nii kõhklematult, sest orkidel on see consent age, ja kui kumbki neist oleks noorem olnud, oleksid nad vaevalt söandanud ennast koos näidata. Orki võimud jäljendavad nürimeelse püüdlikkusega meie seksuaalrepressioonide mehaanikat – küllap nad oleksid ka meie vanusepiiri kasutusele võtnud, kui vaid meie nõunikud oleksid sihukest asja lubanud. Nad paistavad arvavat, et just sedakaudu kulgebki tee tehnotroonilisse ühiskonda. Ja tõttöelda pole neile ka mingit teist teed jäänud.

Paarikesel olid kaasas õnged. Asi oligi selge – „kalalkäik” asendab noortele orkidele kinosaali viimast rida.

Ma tegin maksimaalse suurenduse ja silmitsesin mõnda aega nende nägusid. Noormees oli tavaline orki poisslaps – üsna meeldiv linalakk. Nad on kõik niisugused, kuni hakkavad priiust jooma ja endale duriani süstima. Kuid damsel oli lausa ideaalne.

Kaadris nägi ta välja lihtsalt äge. Esiteks ei paistnud ta lapsena, ja see oli hea, sest lapsukesi oli näidatud enne kaht viimast sõda ja vaataja oli neist väsinud. Teiseks oli ta väga ilus – bioloogilise naise kohta, tahan ma öelda. Olin täiesti kindel, et Bernard-Henril tuleb otsekohe tahtmine kaitsta säärast põrsakest mõne ohu eest.

Ma vaatasin manitud. Kagaan oli alles kaugel ja mul oli veel aega. Kuid vaevalt oli mõtet mingit muud materjali otsida. Teatasin Bernard-Henrile lühidalt oma leiust, saatsin plika näolapi tema manitule ja tema läks silmapilk liimile, tabasin selle ära tema hingamisest. Siis lülitasin sisse maksimaalmaskeeringu, lendasin ettevaatlikult paarikesest mööda, asusin neile selja taha ja püsisin neil kannul, kuulates nende vadinat.

Nad keerasid metsa ja leidsid endale varsti murulapikese ühe sohu suubuva oja kaldal. Ja asusid seal otsekohe … kala püüdma. Poiss oli vist õngesportlane – ja peletas kõik muud mõtted endal peast. Tütarlaps hakkas varsti silmanähtavalt igavlema, mina niisamuti, kuid poiss muudkui õngitses. Ning kala võttis.

Kui kolonni tulekuni oli jäänud pool tundi, hakkasid asjad neil liikuma pisut huvitavamas suunas. Ent minul oli paraku juba aeg sekkuda.