Читать книгу S.N.U.F.F. - Viktor Pelevin - Страница 3

Grõm vaatas taevas rippuvat Byzantioni musta kera.

Kui pea hästi madalale lasta ja silmi vidutada, siis võis kujutleda, et see on siinsamas puu otsas elutseva hiigellinnu pesa. Kui silmi veel rohkem vidutada, võis kujutleda, et see on mingite titaanlike jalgpallurite pall, mis on lennanud siia kaugest muinasajast, kui ümberringi polnud veel palme, palju päevi aastas sadas lund ja mööda valget lumevaipa kõndisid karvased mammutid …

Grõm vaatas Chloe poole.

„Seda peab kohe tegema,” mõtles ta. „Pärast on hilja … Aga kuidas? Et tõusengi kohe nüüdsama püsti, astun ligi ja võtan ümbert kinni? Ja tema küsib seepeale – mis sul äkki hakkas? Miks just praegu, ja mitte varem? Kuramuse õnged …”

Kõikide märkide järgi tahtis Chloe sedasama mis temagi. Ta ei olnud end enne kohtumist värvinud – noorte käitumistava põhjal anti nii mõista, et oodatakse otsusekindlat tegutsemist, mille aegu meik võib kannatada saada.

Ja hea oligi, et ta polnud end meikinud.

Tema ümarik pea, naljakalt õieli kõrvad, õhetavad põsed ja sile nahk – nagu lahingutrummil – meeldisid poisile ilma kosmeetikata palju rohkem. Chloe lõhnas ka väga meeldivalt, üldse mitte orkilikult – arvatavasti pani ta ööseks oma riiete vahele lõhnataimi. Või oli ta ostnud sel hooajal moes olevat lõhnaõli Ancient Serpent – tema perekond ei kuulunud just vaeste hulka.

Ka tema rõivastus oli stiilne. Tal oli seljas uus koolikleit, mis ühteaegu tuletas meelde lapsepõlve ja samas kutsus sellega hüvasti jätma. Ja veel oli tal seljas vest, mida kaunistasid Nicolas-Olivier Laurence von Trieri portreed tema eri aastatel mängitud rollides. Niisuguseid vestikesi kirjaga Two cultures – one world valmistati Kollases Tsoonis ja need maksid vähemalt sada manitud. Grõmi peres tühja-tähja peale nii palju ei raisatud. Ja üle õla rippus Chloel dobermanni nahast kosmeetikakott – ka see polnud just odavate killast.

„Ära tuku, sul võtab jälle.”

Grõm tõmbas õnge välja, sikutas kala konksu otsast ja viskas Chloele. Tüdruk püüdis selle kinni ja laksas kergelt kala peaga vastu kivi. Itsitas siis ja laksas veel kord. Ja veel.

Grõmi kannatus katkes, ta tuli ja võttis tüdrukul viskleva kala käest. Ta lõi selle üheainsa hoobiga oimetuks, viskas maha ja läks oma õngede juurde tagasi.

Sõimelda ta ei tahtnud – teiste orki plikadega võrreldes oli Chloel hea süda. Ta ei piinanud kunagi moskiitosid, enne kui need surnuks lõi.

„Mis sa tigetsed,” ütles Chloe ja torkas kala kilekoti põhja, kus kaks tükki juba veenatukeses vaevlesid. „Mul on igav. Täitsa ilmaaegu vantsisin siia.”

Grõmil võttis sisemuse külmaks.

„Läbi kõik,” mõtles ta. „Ja pärast ta enam ei tulegi …”

„Kui sul on igav, eks räägime siis,” pakkus ta.

Õnneks jätkus tal kätele tegevust – uus ussike tuli konksu otsa ajada.

„No olgu,” ohkas Chloe ja pani käed ümber põlvede.

Grõm heitis õnge vette, tuli Chloe juurde ja istus tema kõrvale, niimoodi, et talle kogemata külge ei puutuks.

„Kas sul on kirjand juba kirjutatud?”

Chloe noogutas.

„Kirjutasin maha. Ja sul?”

„Ei ole,” ütles Grõm. „Ma pole veel alustanudki.”

„Siis oled jännis,” konstateeris Chloe.

„Miks nii,” vastas Grõm. „Ma kirjutan päevaga ära. Viksin „vabast entsüklopeediast” maha.”

„Sa muudkui kelgid oma entsüklopeediaga,” ütles Chloe. „Viid iga kord jutu sinnamaale, et saaksid selle ära mainida. Mis oleks, kui mina hakkaksin kelkima, et minu isal on mootorratas?”

Grõm läks näost punaseks – tüdruk oli märki tabanud.

„Loll oled,” ütles ta. „Ega ma sellepärast entsüklopeediast rääkima ei hakanud. Mul tuli meelde, et ma ei suuda isegi sealt mõnda asja leida.”

„Mida siis?”

„Kas või seda, et miks kõikide orki dünastiate nimed valitakse kõrgemalt poolt? Rvanid näiteks. Ja Visit, ja Durex – need pole ju orki sõnad, eks ole?”9

„Ega ei ole küll,” jäi Chloe nõusse.

„Võetakse iidsed sõnad, millest rahvas aru ei saa. Võib-olla on neil solvav mõte, mida meie ei teagi. Ja ka sõdurite rõivad mõtlevad nemad välja. Meile saadetakse enne sõda ainult lõiked. Entsüklopeedias pole selle kohta sõnakestki. Turul räägiti, et Rvanid hoiavad kogu riigikassat inimeste käes. Muidu ei trükiks inimesed meile manitusid.”

Chloe andis Grõmile kerge võmmu kuklasse.

„Sina pea sellest parem suu,” ütles ta. „Muidu keedetakse sind sita sees koos leppimatutega. Kus mul Kollase Tsooni kangelane väljas.”

Võmmu andes nihkus tüdruk lähemale, et Grõm tunneks tema külje puudutust. See oli väga meeldiv. Kuid poiss tõmbus miskipärast eemale. Chloe ohkas.

„Ja vaata veel seda,” ütles Grõm, pistis käe taskusse ja võttis välja viiemanituse rahatähe.

Ta voltis selle keerulisel moel kokku, nii et hambulise peakattega holograafiline hiiglane, kes hoidis õlgadel Byzantioni kera, muutus ääretult jälgiks kääbuseks, kelle jalad kasvasid välja kaenla alt.

„Sa oled mu oma poliitikaga ära väsitanud,” ütles Chloe. „Ja sul võtab jälle.”

Grõm pani raha taskusse tagasi, jooksis õngede juurde, tõmbas kala osavalt välja ja viskas selle Chloele. Seekord surmas tüdruk kala ühe hoobiga.

„See on juba neljas,” andis ta teada, torgates kala veega kilekotti. „Hakkame ehk nüüd astuma, enne kui krokodill meid nahka paneb.”

Grõm noogutas stoiliselt.

„Ma panen siis natuke värvi peale,” ütles Chloe ja vaatas varjamatu pilkega talle otsa.

Grõm pööras pilgu kõrvale.

Chloe sidus kalakoti kindla topeltsõlmega kinni, avas oma koeranahast koti ja asus end ilusaks tegema.

Silmanurgast tema poole kiigates korjas Grõm õnged kokku. Kui ta meel poleks olnud nii mõru, küllap siis oleks asi talle siis naljagi teinud. Ta teadis peast kogu järgnevat tegevuskava, sest oli seda eelmise, samavõrd lootusetu kalalkäigu ajal juba näinud.

Chloe võttis kotist söepliiatsi ja joonistas laubale kolm murtud siksakki, mis meenutasid vanaduskortse – need olid niinimetatud tarkusejooned. Orki tüdrukud uskusid, et see annab neile targa väljanägemise, kuid Grõm kahtles selles. Nüüd sigines tüdrukule kätte valge savipliiats. Ta võõpas oma rõõsad põsed paksult valgeks, pani savi ära ning võttis kotist põsepuna ja maalis valgele savile kaks erepunast sõõri, mis pidid kujutama noorusvärsket jumet.

Protseduuri lõpetuseks surus ta ettevaatlikult ninale massiivsed mustad klaasideta prilliraamid, mis olid kahest kohast niidiga kokku seotud: plikamoe viimane viiksatus.

Kuid isegi pärast kõiki neid sooritusi oli temas Grõmi meelest ometi säilinud midagi veetlevat, ehkki Chloe meenutas talle praegu orki rahvajutu kangelannat notsu Ruikut, kes püherdas mudas ja heintes, et Suure Õgimispäeva eelõhtul teeselda vana rotti ja pääseda oma saatusest. Rahvajutu moraal oli lihtne – kõik notsud söödi ära vaikuses, ainult Ruiku üle visati nalja.

Kosmeetikatarbed jälle kotis, keeras Chloe oma armsa näolapi ülespidi ja läkitas Grõmile oma tihedate vasekarva ripsmete alt lummava pilgu.

„Me võime minna,” ütles ta.

Ja nüüd, võib-olla sellepärast, et Chloe meeldis talle praegu hoopis vähem, tegi Grõm lõpuks otsustava liigutuse.

Ta astus Chloe juurde, embas teda söakalt ja suudles – esiteks põske ja siis ülahuult.

„Mis sul hakkas … Mis asja … Oi! Jäta järele, idioot, ma panin juba värvi peale … Tõsiselt …”

Kuid Grõm ei jätnud järele, mõni minut keskendunud nohisemist ja juba oligi Chloe selili ning võidurõõmus Grõm tema peal ning tegi tõeks kõike, mida oli seni endale lubanud ainult mõtetes.

Chloe ei ergutanud tema tegevust mingil moel, kuid ei osutanud ka erilist vastupanu – ta vaatas mujale, krimpsutas nägu ja ohkas põlglikult, nagu oleks see kõik juba palju aastaid tagasi ta hirmsasti ära tüüdanud. Grõm polnud just eriti osav, sest tal polnud peaaegu mingeid kogemusi, kuid kõik vajalikud nööbid said lõpuks lahti tehtud, riideribad eest lükatud, ja ta taipas, et nüüd see tõepoolest juhtubki.

See hakkaski tegelikult juba juhtuma, kui Chloe laksas talle äkki tugevasti peopesaga vastu selga.

„Vaata,” sosistas ta ja nooksas peaga murulapi poole.

Grõm tõstis pilgu.

Tema ees ei olnud mitte midagi. Ent sellest, kuidas Chloe keha pingule tõmbus, sai ta aru, et tüdruk ei tee nalja.

Ja siis nägi ka tema.

Murulapi kohal õhus virvendas midagi. Seal võbises mingi ebamäärane laik. Õigupoolest ei võbisenud mitte laik, vaid puud teisel pool murulappi – seda juhtub, kui vaadata palaval päeval läbi kuuma õhu lainete. Algul oli see peaaegu märkamatu, kuid mida kauem Grõm vaatas, seda imelikumad paistsid puud selles laigus: nagu ei olekski seal päris tüved ja oksad, vaid nende peegeldus, mis on peegelkoridoris moondunud.

„Kas sa näed?” sosistas Chloe.

„Jah.”

„Mis see on?”

„Oota,” ütles Grõm.

Laskmata Chloel enda alt välja libiseda, haaras ta pihku mullakamaka koos rohukõrtega, kergitas end ja viskas selle võbisevasse sõõri.

Seda poleks ta pidanud tegema.

Selle asemel, et laigust läbi lennata, pudenes muld maha. Löök polnud üldse tugev, kuid laiguga toimusid seejärel täiesti jahmatavad muutused.

Sekundi murdosa jooksul koondus laik oma keskpunkti ja kadus. Ning sellesse kohta, kus ta nüüdsama oli olnud, tekkis Surm.

Grõm sai otsekohe aru, et see on tema – just nagu oleks talle seda juba näidatud ja seletatud, missuguseks osutub nende viimane kohtumine. Ta tundis Surma ära ja peaaegu ei ehmunudki.

Surm oli tuhmilt must ja sarnanes pika madala mootorrattaga – sel polnud rattaid, kuid ninas oli see-eest hulganisti ebasümmeetrilisi laternaid. Mõned olid läbipaistvad ja mõned valkjad nagu pimeda silmad. Mootorrattal polnud sõitjat, kuid Surma puhul ei tundunudki see ebaharilik. Surmal olid lühikesed mustad tiivad, mis sirutusid viltuselt mitmele poole, ja tema viltune ebasümmeetriline kere koosnes paljudest sujuvalt õõtsuvatest pindadest, need olid nagu mingid vahetpidamata avanevad ja sulguvad klapid.

Surmal oli koguni tätoveering – ninasse koonduvad punased nooled, mis kere keskel olid murtud siksakiks. Noolte all olid pisikesed märgid, mis tähistasid võite – need olid suuremad ja väiksemad inimkogud, arvud kõrval, väga soliidsed arvud. Kohe arvude järel paistsid kerel tahmunud terasplaadid, mille keskelt vaatasid vastu lühikesed kahuritorud. Ja Surm sumises – kuid päris tasakesi. Kui Grõm poleks hoolega kuulatanud, poleks ta seda ilmaski tähele pannud.

„Kaamera,” sosistas Chloe puhtalt hingeõhuga, ja Grõm mõistis, et Chloel on õigus.

Kuid see ei tähendanud üldsegi, et ta oleks Surma suhtes eksinud.

Ta polnud kunagi näinud sõjaväe telekaamerat nii ligidalt. Ainult piltidel.

„Ära värise nii hullusti,” sosistas Chloe. „Kui see oleks tahtnud tappa, oleks ta juba tapnud. Sel on midagi vaja. Tõuseme püsti, ainult hästi aeglaselt … Ja tõsta käed.”

Püüdes järskudest liigutustest hoiduda, ajas Grõm end jalule – ja sai aru oma olukorra kogu täbarusest. Chloel polnud muret: püsti tõustes kohendas ta lihtsalt kleiti. Kuid Grõmi püksid vajusid rebadele ja nii ta seal seisiski, häbist punane, ja vaatas tema ees rippuva musta mootorratta valkja kaega silmaaukudesse.

Äkki kostis valju muusikat – kaamera välisvaljuhääldid hakkasid tööle.

Muusika oli kummaline, üldse mitte orkilik. See oli ähvardavalt läbitungiv ja tõi meelde muistsed ajad, unustatud kuulsuse ja surma. See mängis terve minuti, mitte vähem – ja muusika lõppedes tundis Grõm rinnus niisugust vaprust, et kummardus, tõmbas püksid üles ja pani nööbi kinni.

Muusika vaibus ja kaamera õõtsatas õhus sujuvalt, otsekui näidates, kuhupoole minna. Grõm astus ebalevalt sammu selles suunas ja kaamera noogutas otsekohe oma valget nina – just nagu inimene, kes väljendab nõusolekut.

Grõm astus sammu, siis teise. Kaamera nihkus edasi koos temaga.

„Ta tahab, et me läheksime tee peale,” ütles Chloe.

„Ma sain aru,” vastas Grõm. „Või jookseme parem metsa? Kuidas ta meid ikka puude vahel püüdma hakkab?”

Seda oli raske uskuda, kuid kaamera oleks nagu kuulnud tema sõnu. Ta keeras end metsa poole, mis jäi muruplatsi ja tee vahele, ja Grõm nägi tema koolduvat keret profiilis. Ühel stabilisaatoril tuli nähtavale Byzantioni embleem – peegelpildis topelt-B, mis nägi välja nagu püstkriipsuga poolitatud number kaheksa.

Kostis vali ragin, kaamera mähkus suitsupilve ja metsa poole sööstsid mingid väga kiired punased niidid, suitsune jälg järel. Seal, kus need niidid põrkasid kokku tüvedega, kerkisid purustatud puusäsi kollased pilved ja kõrged vanad puud varisesid mitmele poole otsekui läbiraiutud küünlad.

Siis jättis kaamera tulistamise, pööras end Grõmi ja Chloe poole ja vangutas mitu korda nina – täpselt nagu inimene, kes eitavalt pead raputab. Kui ta liikumatuks jäi, oli langevate tüvede raginat veel kuulda.

„Nii ta meid püüabki,” ütles Chloe. „Said aru?”

„Sain,” vastas Grõm ega teadnud ise, kas kaamerale või Chloele.

Tee poole viis nüüd suitsev siht ja marsruuti valida polnud raske. Kaamera laskis nad endast mööda ja järgnes neile läbi õhu.

Tee peal jäid Grõm ja Chloe seisma.

„Mis siis nüüd?” küsis Grõm.

„Kohe tehakse selgeks,” oletas Chloe.

Grõm pööras end kaamera poole.

Kaamera käitus imelikult. Nendelt oma valkjaid silmakoopaid pööramata liikus ta üles ja kõrvale, päikese poole – ning kadus äkki ära. Grõm sai aru, et ta oli jälle kamuflaaži sisse lülitanud. Nüüd oligi käsitamatu, kus ta on – mingit õhu võbelemist polnud enam võimalik silmaga tabada.

Grõm uuris mõned sekundid taevast.

„Võib-olla lendas ta minema?” oletas ta.

Keegi ei vastanud.

Grõm pööras end ja nägi, et Chloe lamab keset teed, ise ilusasti keras. Ta näis rahulikult magavat ja tema käest paistis mingi roheline noolejupp. Grõm tahtis kummarduda, kuid kuulis mingit klõpsatust ja miski torkas teda. Ta nägi samasugust rohelist noolejuppi paistmas oma rinnast. Ta tõmbas selle välja – plastpulga otsas oli lühike painduv nõel, nii peenike, et polnud näha verepiiskagi.

„Pole lugu,” jõudis ta mõelda.

Ja siis tuli tal hirmus tahtmine tee peale maha istuda ning polnud vähimatki võimalust sellele soovile vastu seista. Ja kui ta oli istunud, sai selgeks, et tuleb pikali heita, ja ta heitiski.

Chloe lamas tema kõrval, ta nägi tüdruku kleiti, õlga ja natuke nägu. Tüdruku silmad olid lahti, kuid ta vaatas kõrvale.

Grõm ei saanud toimuvast kuigi hästi aru. Talle tundus, et peab ennast natuke koguma ja siis suudab ta püsti tõusta. Oli tarvis, et keegi oleks teda natuke aidanud, andnud talle pisikese tõuke – ja siis oleks tardumus järele andnud. Kuid abi ei tulnud.

Päike oli vist jõudnud taevavõlvil natuke edasi liikuda. Nüüd tundis ta veel üht torget, seekord jalga, ja halvatus kadus otsekohe. Ta pööras pead ja nägi, et ka Chloe oli elule ärganud.

Tüdruk oli juba peaaegu püsti, kui sai äkki niisuguse hoobi selga, et langes kohe siruli tolmu. Grõmile paistis, nagu oleks päike pilvede taha läinud. Ta vaatas üles.

Poolt taevast varjates kõrgusid nende kohal relvastatud ratsanikud. Nende selja taga oli terve kavalkaad, millel Grõm ja Chloe olid tee peal ees.

Ilmselt oli seal reisimas keegi väga tähtis isik. Tema kaitsesalgas olid hobustel Slava garnisoni gandžuberserkid – halli habemega vägilased, valejuustest rastapatsid tolmu täis ja lühikesed luust piibud hambus. Neil olid seljas mustad kamuflaažturvised ja relvadeks rasked odad. Üks ratsanik oli just torganud Chloed selga oda tömbi otsaga ja võttis nüüd hoogu, et teravik sisse lüüa. Berserkid tapsid ilma mõtlemata ja Grõm kangestus õudusest.

Kuid siis kostis lühike käsklus ja berserk langetas oda. Ratsanike rivi jagunes kahte lehte ja nad taandusid teepervele.

„Püsti!”

Grõm ja Chloe ajasid end kuidagiviisi jalule.

Nende ees oli must Motorenwagen, pikk ja lahtine, üks kõige kallimaid. Niisugune võis olla ainult ülimalt tähtsal vertuhail10.

Kuid selles ei istunud üldsegi mitte globaalurkid, vaid sünged mustades tolmumantlites hüvaturvajad. Kaugemal seisis teine Motorenwagen– samuti must, kuid veel madalam ja uhkem, ainult kinnine. Ja veel kaugemal kõrgus punane kuldsete spastikatega palankiin, sees eesriide taga Manitu imettegev pale. Seda kandsid higised rammumehed, lühikesed sametpüksid jalas, neli meest iga kandepuu juures.

Teise Motorenwageni katus avanes sujuvalt, keerdudes istmete taga teokarbiks. Ukse juurde sööstis otsekohe suurest innust hüplev õukonnasekretär-kastraat, jalas vapimustriga sukkpüksid ja ees kukemask.

Motorenwagenis istus …

Grõm ei uskunud oma silmi.

Seal istus Rvan Durex, urkide kagaan ja valitseja, seitsme sõja suur kangelane. Temast vasakul lösutas tagaistmel üleni maiustustest kleepuv lemmikpoisu. Paremal säras kuldkettides kummist naine – seesugune, nagu neid tehakse Big Byzis. Kagaan ei armastanud naisi ja seda teadsid kõik. See oli lihtsalt staatuse, tolerantsuse ja kultuuridevaheliseks dialoogiks valmisoleku sümbol.

Suure juhi sünge nägu – viltu lõigatud põskhabe ja hallid kotid silmade all – ei tõotanud midagi head. Ta tõstis käed ja haigutas, sirutades oma mustast atlassist juudikuube surutud keha.

„Mis see on?”

Sekretär tõmbus kooku, et tema maski nokk ulatuks lähemale isanda kõrvale, ja hakkas vaikselt rääkima, osutades Grõmi ja Chloe poole.

Kortsud Rvan Durexi näol silenesid ja ta muigas.

„Tee peal?” küsis ta.

Sekretär noogutas.

Rvan Durex heitis Grõmile hindava pilgu – otsekui aru pidades, kas võtta ta paažiks. Grõm pani tähele, et kagaani lemmik silmitseb teda samuti hoolega. Durex pööras pilgu Chloele, siis vaatas uuesti Grõmi – ja mõtles nähtavasti ümber.

„Jalust ära,” viipas ta käega.

Ja nüüd juhtus midagi ootamatut.

„J’accuse!”kõmises tee kohal võimukas hääl.

Nii kohkunud, kui Grõm kõigest juhtunust oligi, kohkus ta nüüd veel hullemini. Kagaani juuresolekul ei võinud keegi niisugust tooni kasutada.

Mitte keegi peale diskursmongerite.

See vihisev, piitsaplaksuga sarnanev hüüatus oli Urkainas kõigile teada. Sellega hirmutati lapsi, sest selle järel tuli surm. J’accuse tähendas „ma süüdistan”, kuid mitte kirikuinglise, vaid mingi teise iidse suguharu keeles – tollest suguharust pidavat pärinema diskursmongerid.

Chloele astus kiirel sammul lähemale teadmata kust tekkinud inimene – ilmselt oli ta rongkäigule lähenenud sellal, kui kõikide pilgud olid pööratud kagaanile.

Inimene oli pikka kasvu ja temast kiirgas majesteetlikkust, kuigi ta oli rõivastatud lihtsalt, koguni vaeselt – kotiriidest hõlsti, nöörijupp vööks. Majesteetlikkuse mulje lõid hallid õlgadeni lokid ja kotkanina. Nii nägid välja rüütlid ja kangelased.

Grõmile meenus miskipärast otsekohe Esivanemate Muuseumis nähtud vanaaegne kuldrandiga münt – üks oiro – , millel oli kujutatud kaks teineteisega kokkusulavat inimkontuuri, käed ja jalad laiali. Selles kujutises oli nii palju vabadust ja uhket väärikust, et kohe sai selgeks – münti polnud verminud ei orkid ega isegi mitte byzantlased. Sildil oli selgitav kiri: „Nn. „Vitruvia mehearmastajad”, Leonardo da Vinci gravüür.” Paljastavast selgitusest hoolimata jättis münt Grõmile sügava mulje. Ja umbkaudu samasuguse tunde tekitas temas see diskursmonger.

Too oli nähtavasti ka ise toimuvast elevil: tema alumine lõualuu vabises vaevumärgatavalt, nagu lausuks ta väga kiiresti mingeid pisitillukesi sõnu, ja silmad läikisid eredalt. Ta hoidis käes kaardus otsaga saua, otsa ümber oli põimitud nahkrihm. Kui ta käed üles tõstis, paistis hõlsti hõlmade vahelt sellega täpselt samas toonis soomusvest. Niisuguseid oli ainult inimestel.

Kagaan vaikis ja vahtis süngelt võõrast – etiketi järgi oleks niisugusele etteastele vastamine tähendanud au kaotamist.

Esimesena kogus end kukemaskiga sekretär.

„Kes sa niisugune oled?” tuli ta süseräänile appi. „Mida sa teed urkide maal ja mis õiguse ja voliga astud sa ette urkagaani teele?”

Inimene tegi sammu Chloe poole ja embas tema õlgu vaba käega.

„Ma vastan sulle,” müristas ta, tõstes oma saua veel kõrgemale. „Ma olen filosoof. Aga kui sulle on arusaamatu, mida see sõna tähendab, siis las ma olen sulle lihtsalt üks hooliv mööduja. Mööduja, kellel pole mingeid volitusi peale nende, mida annab talle tema enda südametunnistus …”

Grõm pani tähele, et inimene ei vaata mitte kukemaskiga sekretäri ja kagaani, vaid hoopis teisele poole – ta vaatab õhku metsa kohal. Poiss taipas, et kaamera ripub ikka veel kuskil seal. Toimuv muutus lõpuks ometi väheke arusaadavamaks.

„Ja kuigi mul pole volitusi, on mul uudiseid!” kõmises inimese hästi koolitatud hääl. „Ning need ei meeldi teile. Teie timukate ja mõrvarite kamp ei tee enam kahju sellele lapsele ega pane nendest sinistest silmadest voolama enam ainsatki pisarat!”

Grõm mõtles, et ilmselt ei räägita temast – tema silmad olid kollakashallid. Ja siis nägi ta, kuidas inimene pöörab Chloed vähehaaval nähtamatu kaamera poole ja nügib kõrvale – niiviisi, et jätta Grõm oma selja taha. Ja orkide iidne vaist ütles äkki Grõmile – et ellu jääda, ei pea nüüd põgenema kaamera eest, vaid vastupidi, tuleb iga hinna eest kaadris püsida. Ta astus sammu ettepoole ja seisis Chloe kõrvale. Diskursmonger heitis talle sünge pilgu, kuid teha polnud midagi. Tema hääl kõmises sedaaegu laulvalt tee kohal.

„Iga inimene sünnib vabana, nagu tema on kavandanud Manitu! Ja ma ei saa, ma ei taha vaikida, kui mingi monstrum, täitmatu ja õel elajas, tallab lapsepõlve helge rõõmupeo oma limusiini, lugematute leskede pisaratega kinnimakstud limusiini musta rattakummi alla. Ma ei tea – kuigi teisest küljest oleks väga huvitav teada saada, ja otsekohe –, kui kaua veel kavatseb vaba maailm leppida selle pimeduse sünnitise, selle vabaduse kägistajaga, tehes nägu, et ta ei märka süütuid pisaraid ja verepritsmeid, mis lendavad otse meie optikasse! Mitte miski ei saa õigustada kaitsetu puhtuse mõnitamist, mitte mingid tropid ükskõiksetes kõrvades ei summuta lapsesüdame tukseid, kui see on heidetud roaks koerte ja sigade ette! Täna ma süüdistan orkide urkagaani selles, et ta on oma rahva timukas. Kui kauaks veel me jätame tähelepanuta selle perverdi, sarimõrtsuka, psühhiaatri unelma ja ülimalt ohtliku sadisti elajalikud teod? Kuid ma ei taha enam rääkida sellest värdjast, sest ta ajab mind oksele. Ma tahan päästa seda … Seda … Neid lapsi, kellelt nende karm kodumaa on võtnud õiguse lapsepõlvele ja noorusele … Ma annan teada, et nad on nüüdsest peale Byzantioni kaitse all! Nad saavad õiguse siseneda Big Byzi!”

Ta osutas kaugele mustale kerale taevas ja pööras samal ajal pea kõrvale. Seal, kuhu ta vaatas, olid ainult teeäärsed põõsad. Grõm sai aru, et diskursmonger näitab lihtsalt kaamerale oma õilsat profiili.

„Mitte keegi ei või niimoodi rääkida kagaaniga!” sosistas jahmunult kukemaskis sekretär.

Võõras pööras hetkeks tema poole oma ebamaist rõõmu kiirgava palge ja keeras end kohe jälle asjasse pühendamatuile tühja taevasektori suunas.

„Ja kes temaga üldse räägib, selle sinu kagaaniga?”

Grõmile tundus, et ümberringi jäi väga vaikseks.

Kagaan vaikis endistviisi mornilt, vaadates otse enda ette. Kuid kukemaskis sekretär ei suutnud seda taluda.

„Auhaavamine!” pahvatas ta, tõmbas tupest oma mõõganatukese ja sammus otse diskursmongeri poole.

Too ootas rahulikult, sau kõrgele tõstetud, ja tema näol mängles ikka seesama enesekindla mehe naeratus, kes ei karda surra oma sõnade eest. Ja kui Grõm arvas, et just nimelt see kohe praegu juhtubki, kostis taevast raginat ja juba nähtud punased niidid lõikasid kukemaskiga sekretäri pooleks. Ümberringi kerkisid õhku kõrged põrmusambad.

Kõik, kes tee peal seisid, tardusid liikumatuks.

Ja järgmisel hetkel läks kõik liikvele.

Esimesena liikus paigast Chloe – ta sööstis välja inimese käe alt ja jooksis eemale.

Seejärel toibusid Durexi Motorenwageni ümber seisnud sõdurid, nad haarasid oma relvad ja marssisid inimese poole. Ent niipea, kui nad jõudsid punases loigus ujuva sekretärini, rabasid neid jalust needsamad suitsused punased nooled. Kuigi sõdurite samm oli kiire, jahvatasid kahurid nende rünnaku vaevata läbi. Tee kohale kerkis tolmupilv, mille tagant kagaani Motorenwagenit oli juba vaevu näha, maapinnal kõrgusid lademes lõhkikistud kehad, ja ainult inimene sirutas ikka endiselt naeratades ründajatele vastu oma saua.

Grõm taipas lõpuks, et on viimane aeg tee pealt kadudada. Keegi ei takistanud teda. Ta kihutas mööda berserkidest, kes püüdsid paigal hoida oma hirmul hobuseid, ja tormas metsa. Ta jooksis mõne minuti, komistas siis juurika otsa ja kukkus. Pärast kukkumist jäigi ta pikali, püüdes saada kontrolli alla oma meeletult töötavaid kopse.

Tagapool oli mõnda aega kuulda laske. Siis saabus vaikus.

Ta ootas veel umbes pool tundi ja hakkas mööda metsa minema ning tuli lõpuks välja teele. Mahalastud kolonn oli jäänud metsanuka taha – laibad siia ei paistnud.

„Chloe!” hüüdis ta.

Valjusti hüüda oli hirm, kuid ometi söandas ta hõigata veel kord.

„Chloe!”

„Ma olen siin!” kostis vastus.

Grõm silmas puude äärjoontest eraldunud väikest kogu – Chloe tuli teele umbes sada sammu eespool. Grõm läks talle vastu, kissitades otse näkku paistva päikese käes silmi.

Ta tegi juba suu lahti, et hakata rääkima hiljutisest õudusest, kui selgus, et õudus polnud veel mõelnudki lõppeda.

Chloe selja taga vilksatas läbipaistev vari. Siis tekkis tühjusse kolmnurkne auk, mille servalt ulatus alla ahenev trepp. August ilmus nähtavale pruuni hõlstiga diskursmonger, ta tuli alla, ja enne kui tüdruk jõudis teda märgata, krabas ta Chloe kaenlasse ja lükkas tolle mustava kolmnurga sisse.

Grõm sööstis talle järele, kuid diskursmonger astus juba trepist üles. Grõm jõudis tema jalast kinni haarata, kuid kaotas tasakaalu ja pidi äärepealt kukkuma.

Diskursmonger vaatas oma jalgu.

Päike paistis tema õlgadel laotuvatele juustele ja hetkeks oli Grõmil tunne, et teda vaatab mingi taevast maa peale laskunud päikesejumal. Kuid siis tõmbas päikesejumal oma labajala vabaks, kergitas seda ja tõukas Grõmi oma magusalt lõhnava sandaaliga alla tolmu.