Читать книгу S.N.U.F.F. - Viktor Pelevin - Страница 4

No need olid lihtsalt vapustavad kaadrid. Üks seeria igaviku tarbeks: päike, mis kütab otse kaamerasse piikidega sõdalaste rivi kohal. Ja teine, juba ilma igasuguste viguriteta – uudistele.

Ma filmisin ühekorraga kõikidele kandjatele ja mul oli nüüd peaaegu minuti jagu pühakojatselluloidil, kus ühes kaadris oli näha Motorenwagenis lösutavat Rvan Durexi koos tema armetu kumminaisega (see polnud isegi animeeritud ja nahk oli tal kõige odavamast bioplastikust), metsikuna mõjuvaid habemikke sõdalasi, löögiks tõstetud relvad käes, ja nende ees seisvaid lapsukesi, kusjuures eriti hästi oli välja kukkunud Chloe, sest ta volksutas kogu aeg oma hiigelsuuri silmi, püüdes nutma hakata, mis ei läinud tal kuidagi korda, ja see nägi välja nii, nagu ei saaks ta tõepoolest aru, kus ta on ja mis nimelt toimub. Tema orkilik maaling oli väga asjakohane, need siksakid laubal on moodi minemas ka meie noorsoo hulgas. Mõjutab soodsalt empaatiat ja see on selge igale sommeljeele.

Asjakohased olid ka orkidest habemikud.

Orkidel on kaht liiki eliitkaardiväge: rühmad, mis peavad rivistuma kagaanist paremale ja vasakule , hüvaturvajad ja gandžuberserkid (kuraturvajateks neid ei nimetata, sest orkid peavad vasakut poolt ebapuhtaks). Sõjalises mõttes on nad enam-vähem võrdväärsed, kuid oma piipude, habemete ja rastapatside tõttu näevad gandžuberserkid manitul palju efektsemad välja. Mul vedas, et lastega õiendama hakkasid just nemad – hüvaturvajad kannavad pikki musti spastikaga tolmumantleid ja sarnanevad rohkem pappide kui sõduritega.

Ka Grõm oli sattunud kaadrisse, kuigi ma polnud seda üldse taotlenud. Ent oli ligi viisteist sekundit, kus Chloe laksutas oma ripsmeid üksinda – sälgitud odaotsa kõrval, pisut udune kagaan tagaplaanil. Grõm võidi nüüd välja lõigata, kuid geiauditooriumi silmas pidades kaadrissegi jätta, ta oli päris sümpaatne. Ent sellised küsimused pole minu rida.

Ja nüüd kargas areenile see kloun Bernard-Henri, kelle ma olin ausalt öelda hoopiski unustanud, ning asus oma numbrit ette kandma. Nii lohkus polnud ma teda veel kunagi näinud, kuid parata polnud midagi, tuli filmida – see on ju lõpuks minu töö. Noh, eks ta siis süleles orkide noorsugu, näitas sõduritele rusikat ning siis oli tal paras aeg end tee pealt koristada. Kõik oleks lõppenud puhtalt – ega kagaan ju loll pole, talle on mäng teada. Kuid tolvan pingutas üle ja ma pidin tule avama.

Ma ei kannata silmaotsaski niisugustes tingimustes tööd teha – tantsi nagu elevant portselanipoes. Ma ei tohtinud mingil juhul tabada kagaani ega seda orkide paarikest, sest nad olid juba pühakojatselluloidile jäädvustatud. Selge see, et ka Bernard-Henri ei tohtinud pihta saada, kuigi ma juba peaaegu tahtsin seda. Tema ja kagaani vahele jäi kitsas ruumiriba, kuhu ma võisin oma kahuritule suunata, kuid rikošettide puhul, mis sattusid autole ohtlikult lähedale, polnud mul midagi teha.

„Kao direktrissilt, idioot !” karjusin ma Bernard-Henrile sidekanali kaudu.

Kuid ta nagu ei kuulnudki – või oli lihtsalt side välja lülitanud. Ma mõtlesin juba, et panen kagaanile ära ja kaotan töö, kuid mind päästis pime juhus.

Kagaanil oli sellal ühendus olemas, ja kuigi ta teadis, et tema pihta ei tulistata, ehmus ta ometi. Niipea kui kõmmutamiseks läks, surus ta end vastu oma kumminaist. See juhtus tal tahtmatult, sest ta on kogenud mees ja teab, kuidas kaamera ees käituda. Aga naljakas oli see ikka.

Ja edasi läks veel naljakamaks.

Direktrissiks nimetatakse meie argoos kuulikoridori, kuhu võtterühma liikmed ei tohi sattuda. Kuid kagaan, see nürimeelne ork, arvas, et inimesed nimetavad niimoodi kummist naisi ja et ta rikub mul kaadrit. Sestap kallutas ta end reipalt kõrvale. Ja väga õigel hetkel – üks rikošett läbistas täpselt tema kummist mamsli ja sellest purskas igale poole punast värvi. Tähelepanelikule vaatajale andis see otsekohe väga palju teada kagaani intiimsete maitse-eelistuste kohta. Tema Motorenwageni kate hakkas kerkima, kuid juba oli liiga hilja.

Alles siis jõudis Bernard-Henrile pärale, et on viimane aeg end tee pealt koristada. Kaitsemeeskonna piigid kerkisid harjastena, nende ring sulgus nüüd juba kinnise Motorenwageni ümber ja rongkäik vantsis mööda teed edasi, otse üle laipade, et rivi ei peaks hargnema. Bernard-Henri hoidis üha oma saua kõrgel, kuid ma ei filminud teda enam. Ja et keegi teda enam ei rünnanud, polnud mul ka põhjust tulistada.

Kui orkid olid läinud, selgus, et tee peal on vähemalt nelikümmend sõdurilaipa. Nad olid mustjad, ära tallatud ja nägid jubedad välja – seda uudiste jaoks talletada polnud mõtet. Päästetuid polnud enam näha – nad olid jõudnud õnnelikult vehkat teha.

Ma vaatasin manitud ja nägin, et süsteem oli mulle nende viieteistkümne minuti eest arvestanud poolteist miljonit. Nähtavasti sobis suurem osa ülesvõetust meie sommeljeedele üsna hästi. Kui ma teeniksin niimoodi iga väljalennu pealt, võiksin osta endale välisvilla alumises hemisfääris, mõtlesin ma. Või maksta Kaya tarvis võetud laenu tagasi kõigest kolme aastaga …

Bernard-Henri seisis ikka veel teepervel, ta ei suutnud ilmselt kuidagi toibuda oma M-vitamiinidest. Ma kutsusin ta treileri kohale ja otsustasin ära oodata, kuni ta sinna sisse ronib – oli ta ju operatsiooni lõpuni minu vastutusel. Ei hakanud teda ka sõimama, sest kõik oli siiski hästi lõppenud, ja sõjaväelise traditsiooni järgi jäetakse lendude arutamine sellisel puhul hilisemaks. Kuid tema hakkas ise minuga rääkima.

„Kus plika on?” küsis ta kähinal.

„Kust mina tean,” vastasin ma. „Mina tal silma peal ei hoidnud.”

„Ma pole temaga lõpetanud,” ütles ta.

Nüüd läks mul kops üle maksa, sest mulle oli täiesti selge, millest ta tegelikult räägib.

„Ma oleksin praegu sinu pärast äärepealt kagaani ära tapnud, idioot,” möirgasin ma. „Ja mina pean veel sinu litsikeste järele valvama?”

„Kellega sa räägid, lendav taguots?” röökis tema vastu. „Mina olen Bernard-Henri Montaigne Montesquieu! Ja idioot oli sinu papa, et ei lõpetanud poo …”

Ja läks lahti – kuni tema küna saabus, jõudsime oma kümme korda välja laduda, mida me teineteisest mõtleme, ja rohkemgi veel. Seejärel suundus ta tüdrukut otsima ja teatas üsna varsti, et plika on leitud – too oli olnud metsas peidus. Ta toppis tüdruku treilerisse ja asus teele Rohelisse Tsooni – tal on tehnoloogia juba ammu täiuseni viidud. Sedakorda oli tema sõbrataril lootust ellu jääda veidi kauemaks kui tavaliselt: Bernard-Henri oli võtnud vedada sõjajärgse maailma korrastamise projekti ja võis pikemaks ajaks alla pidama jääda.

Nüüd oli mul täielik õigus jätta kaamera automaatpiloodi juhtida ja parkida. Kaamera lendas koju ja mina olin vaba.

Nagu ma olin lahingupatjadelt maha roninud ja prillid eest võtnud, tõstis Kaya pilgu minule ja ütles:

„Lihunik.”

Ma olin selleks ajaks juba unustanud, et olin ise pannud ta kontrollmanitu taha istuma ja lendu jälgima, sest tulistamist polnud mul plaanis. Kes võis teada, et kõik niimoodi välja kukub. Mu tüdruk sai muidugi näha palju inetut.

„Lendav taguots,” kordas Kaya tigeda häälega. „Miks sa tapsid nii palju rahvast? Mul on neist kahju. Rasvunud tõbras. Verejanuline debiilik. Ma ei vaata enam mitte kunagi, kuidas sa lendad. Kas kuuled? Mitte kunagi!”

Nüüd olin ma solvunud, sest ma olen tõepoolest tüse. Bernard-Henri lööb alati allapoole vööd. Kaya niisamuti.

Kedagi ülekaalu pärast mõnitada lubab endale ainult igas mõttes niru inimene. Või tema aru saab, et kosuda aitab Manitu üksnes äravalitutel. Ega siis ilmaaegu kujutata rikkurit juba mäletamata aegadest peale priske naerulagistajana.

Teie mass – see on teie kohalolek universumis. Kui teid on sada viiskümmend kilo, siis jätkub teisse kätketud elu kahele statistiliselt keskmisele kodanikule. Pole ime, kui te olete tavalisest inimesest targem või ületate mõnes valdkonnas märkimisväärselt teisi.

Paksud ei ole muidugi alati geeniused, kuid põhiliselt on nad huvitavad, heasüdamlikud ja ühiskonnale ülimalt kasulikud inimesed. Ma olen hea piloot just seetõttu, et usaldan Henneloret juhtides vaistu – see tähendab, lendan kõhule toetudes. Kogu kõhule.

Tõsi, tehnoloogilistel põhjustel olid iidsete aegade piloodid enamasti kõhnad ja väikest kasvu, kuid siingi võin ma nimetada niisuguseid tuntud ässasid nagu Hermann Göring ja Benito Mussolini. Ja see polnud sugugi juhus, et mõlemad olid kuulsad ka riigimeestena. Kuid Kayale ei tähenda see tuhkagi.

Ma olen, muide, tähele pannud huvitavat asja. Kui ta nimetab mind rasvunuks, ei solva see mind, ma olen juba harjunud. Kui ta nimetab mind imbetsilliks, pugistan ma ainult naerda. Aga kui ta nimetab mind ühteaegu imbetsilliks ja rasvunuks, olen ma solvunud. Ega suuda sellest kuidagi üle olla.

Süüdistada ei ole mul kedagi peale iseenda. Ma ise panin tal mõrdsuse maksimumile, mitte keegi ei sundinud mind selleks.

See on niisugune häälestusnupp tema punases plokis. Mul on ühekorraga maksimumis „mõrdsus”, „ahvatlus” ja „vaimsus”. Kuid sellest, mida see tähendab, räägin ma veidi hiljem.

Lühidalt, ma solvusin ja läksin õnnetuppa, kus seisab manitu, mille kaudu toimub Kaya juhtimine. Seal lõin ma parooli sisse ja panin ta pausi peale.

Ma ei tegele tema häälestamisega niisuguses ruumis mitte sellepärast, et näen selles mingit sümboolset kanalisatsiooniga seotud mõtet, vaid Kayal pole lihtsalt kunagi põhjust siia sisse astuda. Risk, et ta võiks kunagi ise juhtimiseni pääseda, on väiksem. Kuid ma tunnen, et mul on aeg mõningaid selgitusi jagada.

Kaya on minu elu õis, minu peamine investeering, mu südame valgus, mu ööde õnn ja veel palju-palju aastaid laenumakseid.

Kaya on minu sura.

Ma tahan kohe selgeks teha, et oma seksuaalorientatsiooni poolest olen ma sajaprotsendiline gloomy. Klumikas, nukunikkuja, puparast – nimetage mind, kuidas tahate. Kui te olete pupafoob ja teil on selles asjas eelarvamusi, siis on see teie probleem, mida teil vaevalt õnnestub minu omaks teha. Me oleme sajandeid võidelnud oma õiguste eest – ja oleme saavutanud, et tänapäeval kirjutatakse sõna gloomy austava koma järel sõna gay kõrvale. Ent see on poliitkorrektne termin, meie ise kutsume end puparastideks.

Kui te pole asjaga kursis, siis „puparast” oli kunagine solvav termin gloomy people’i kohta, see moodustati vanaladina sõnast pupa – nukk. Me võtsime selle relvana kasutusele – täpselt niisamuti, nagu geid tegid kunagi solvavast hüüdnimest queer endale iroonilise identiteeditähistuse. Big Byzil on see ülimalt respektaabel väljend. Solvanguna kasutavad sõna „puparast” tänapäeval ainult orkid, kes ajavad selle segi „pederastiga”. Kuid nende pruugis ei viita need terminid tingimata seksuaalorientatsioonile, vaid tähistavad kõige sagedamini inimest, kes eirab kõlblusnorme (on muidugi omaette küsimus, mida orkid sellega silmas peavad).

Mõistagi pole mul kõige vähematki bioloogiliste partnerite vastu ja ma olen neid isegi oma elus mitu korda proovinud. Kuid mulle see lihtsalt ei sobi. Minu valik on sura.

Mulle meeldib pööraselt juba see sõna ise. Niisugust nime peaks minu meelest kandma laul, palve või mingi paradiisivärvides lind. Kuid see on lihtsalt lühend kirikuinglise sõnast surrogate wife, mis on jõudnud meieni aegadest, mil puparaste võis veel avalikult alandada. Ma pole ainult kuigi kindel, kas on õige nimetada surat surrogaatnaiseks (eriti veel kumminaiseks, nagu me seda slängis vahel ise teeme).

Surrogaadid on meie ajal pigem elus naised. Veel rohkem just seejärel, kui vanusepiir tõsteti neljakümne kuueni. Ja kumminaisteks on neid ka üsna asjakohane nimetada – implantaatide tõttu, mida nad tänapäeval lasevad endale paigaldada sõna tõsises mõttes kuhu tahes.

Sestsaadik, kui filmimaffia ja elatanud feministid on meie vananevas ühiskonnas võimu haaranud, on põhiline, mida nad teevad, consent age’i tõstmine. Nüüd on neil plaanis jõuda neljakümne kaheksani. Geidele ja lesbidele on vanusepiir praegu nelikümmend neli, sest neil on vägev lobitöö ja nad surusid selle paranduse enda tarvis läbi affirmative action’i11 toel – kuid neilgi tahetakse tõsta see neljakümne kuueni. Ja kui poleks GULAG-i (ma teen selles liikumises kaasa juba üheksa aastat), oleks vanusepiiri tõstetud kohe kuuekümneni.

Meie ühendus on tegelikult see viimane ankur, mille varal meie ühiskonnas veel püsivad vabaduse ja kaine mõistuse riismed. Kuid GULAG-ist kõnelen ma kunagi hiljem – see on aeganõudev teema. Praegu ütlen ainult niipalju, et see on ainus tõepoolest ühiskondlik jõud, mis on suuteline vajaduse korral vastu seisma nii võimudele kui ka uudistele. See, mida nimetatakse grassroots power12. Ja rindejoon, ha-ha, läheb otse läbi mu südame.

Tegelikult pole kõik muidugi üldse nii hirmus. Karmilt keelatud ei ole mitte seks, vaid selle jäädvustamine. Seksi enese suhtes kehtib juvenalislik reegel don’t look – don’t see13. Siiski, iga päev saavad sellest tegelikku kasu lõigata ainult niisugused kotkad nagu Bernard-Henri.

Küünikute väitel tõstavad vanusepiiri elatanud feministid – lootuses, et näljaga võtab ehk keegi ette ka nende üleküpsenud võlud.

Jama muidugi. Võitlus teiste seksuaalse õigusetuse eest on sugulise eneseväljenduse ekstreemne moodus, umbes samasugune nagu seksimine vana sandaaliga või anaalne ekshibitsionism. Vaadake maadlejate nägusid ja te saate kõigest aru. Kahtlemata on julm keelata neile õigust teostada oma seksuaalseid fantaasiaid. Probleem on paraku selles, et üheainsa seksvähemuse egoistlik tegevus tekitab probleeme tohutule inimhulgale.

Kuid asi pole isegi mitte ainult nendes hüsteerikutes – nad on siin lihtsalt kattevarjuks. Neid kasutatakse üksnes rääkivate peadena, ning seda tööd suunavad ja rahastavad hoopis teised jõud.

Võimud tõstavad vanusepiiri filmitööstuse pideva surve tõttu, selle nimel käib raevukas lobitöö. Tõsi, filmimaffia katsed vanusepiiri tõsta leiavad ühiskonnas mõningast vastukaja, sest on kooskõlas kehtiva silmakirjaliku moraaliga. Patukahetsejatest gerontokraadid mõtlevad, et jõuavad enne surma Manitule meeltmööda olla, ohverdades talle teiste rõõme. Kuid me ei rõõmusta Manitud nende andidega. Me üksnes solvame Teda.

Kui meie, uue aastasaja vabad inimesed, tuleme pühapäeviti pühakotta, et vaadata värsket snaffi, siis satume iga kord silmitsi lõpmatu silmakirjalikkusega, millest on läbi imbunud meie moraal. See silmakirjalikkus on ruumiline, reljeefne ja värviline.

Ei, meie annetus ei ole tervenisti valelik. Meie, piloodid, oleme Manitu ees puhtad: surmad on snaffides kõik ausad. Kuid armastus, mida me pakume tema puhastele kiirtele, on läbinisti võlts. Ja kui Manitu võtab meid selle eest nuhelda – ja see juhtub varem või hiljem –, siis sellest pühaduseteotusest kasusaajaid ei päästa ei kontod ega aarded.

Väliselt paistab kõik üsna ontlik. Meesnäitlejad ei kutsu esile jälestust, nende keha on ikka veel ilus (kuigi see ilu kiiskab väheke üleküpsenult), liigutused hoolega läbi mõeldud, režissuur täiuslik. Aga olgu pealegi, et plastiline kirurgia on meie ajal saavutanud enneolematu taseme, loodust on siiski raske petta.

Meeste puhul polegi asi eriti hull. Lõppude lõpuks on meessugu piisavalt näotu juba oma olemuselt – ilu asemel on tal, nagu öeldakse, testosteroon ja raha. Kuid näitlejannad …

Teie ees on näiteks voodis istuv lapsuke, kaks heletumedat patsikest peas ja plüüsjänku süles, ja te usutegi juba, et näete nooruse õrna koidikut. Ja siis äkki vilksatab selle omaenese nahatükkidest kokkulapitud olevuse kaelal vaevumärgatav pterodaktülosevolt ning te taipate silmapilk, et see on vanaeit, ja soe laine teie kõhu alaosas muutub vastikusvärinaks, mis läbistab kogu keha.

Naine on nõiduslik õis, üksainus pilk sellele peab paiskama teid meeltesegadusse, mis on küllalt võimas innustama teid lastesaamise vaevadele. Niisugune on Manitu tahtmine.